-
Harju- ja Raplamaa kalmistutel asjatamas.
Seoses tööga oli asja paarile kalmistule. Ega kui juba kalmistul siis vaatasin nagu ikka natuke üldilmet, pinke ja kunstlilli. Üllataval kombel ei näinud Korvi surnuaial peaaegu üldse kunstlilli aga selle eest päris palju mõtetuid pinke. Enamuse peal ei saa enam ammu istudagi aga ikka vedelevad seal. Korvi surnuaial nägin muidugi päris huvitavat risti ka. Eks ma ole neid igasuguseid näinud aga raudteerelsist tehtut nägin esimest korda. Samas nägi teine välja üsnagi sümpaatne. Üldpilt siin kalmistul aga niru, ilusad korrapärased read küll aga suhteliselt palju näeb hooldamata platse.
Ohtu kalmistule minnes tegin paar klõpsu Ohtu mõisast ka. Päris korda tehtud teine. Mõis iseenesest pole väga vana, ehitati 17 sajandi alguses. Oma lühikese elu jooksul on mõis olnud mitmete mõisnike käes, Mõisas oli isegi pikka aega kool. Siin on peale renoveerimist tehtud isegi mõned teatrietendused. Tee ääres jäävad silma päris ägedad tall-tõllakuuri varemed. Mõisast paar kilomeetrit edasi ongi metsa sees pisikene kohalik kalmistu. Meil siin veebruar aga iga põõsa all õitsevad lumikellukesed.
Hageri kalmistul luusisin vähe rohkem ringi, siin on päris põnevaid riste. Ristid on siin äärmusest äärmusesse malm, raud, betoon, kivi jne jne. Mõni kivirist on ikka päris massiivne. Miks surnuaial sellised ei tea, tavaliselt näeb selliseid pirakaid kiviriste kuskil kirikuaias patukahetsusristina.
Siin surnuaial näeb ka üsna palju plekkpärgi. Üllatavalt hästi säilinud on enamus. Neid on alati väga lahe vaadata kui omaaegseid kunstiteoseid. Viitsiti ikka teha selliseid ägedaid asju. Tänapäeval ei viitsita eriti midagi sellist ägedat teha, Hiina odav plastist pärg käib küll….
Ma polnud varem isegi kuulnud mitte, et mõnel meie surnuaial on olemas hiidsuur hauakamber aga siin surnuaial on. Kahju muidugi, et see käest ära lastud ja prügi täis loobitud. Aga aimu asjast saab, seintel isegi veel vana värvi näha. Hauakambri ees paikneb igavesti suur rist. Rist on Ungern-Sternbergide suguvõsavapi ning dateeringuga 1853. Legend räägib, et Kernu-Kohatu mõisnike von Ungern-Sternbergide järeltulija Alexei, saades 1853. aastal mõisate pärijaks, lasi samal aastal Hageri kalmistul oleva perekonnarahula kohale ehitada kabeli. Vaidlus käib kas see rist on tänapäeval õigel kohal või ei ole.
Siinne surnuaed on isegi üllatavalt korras ja siin näeb päris suuri perekonnaplatse. Tavaliselt näed 3 – 4 kohalisi aga siin on mõned isegi 7 – 8 kohalised. Aga samas näeb siin ka õige mitmeid hooldamata hauaplatse kuhu juba asjakohane silt püsti löödud.
Kohila oli ka päris huvitav. Asi äärmusest äärmusesse. Siin jäi silma üks eriti sünge musta massiivse piirdega plats… Algul vaatasin, et graniit aga lähemal uurimisel tekkis kahtlus asjas. Hmmm täiega plastmassikärakas oli…. Aga muidu ilus sirgete ridadega kalmistu, platse hea lihtne leida. Vahel näeb kalmistutel kuidas loodus võtab oma tagasi. Siin nägi sellist asja kuidas puu on kasvanud ümber risti. Siin oli huvitav veel, et platsidel on keelatud kõrghaljastus. See on igati ok nõue.
-
Purtse kindluselamu
Möödaminnes põikasime sisse Purtse kindluselamu juurde. Siia olen korduvalt üritanud sisse saada aga pole väga õnnestunud, küll on remondis küll lihtsalt kinni jne jne. Muinasajal oli Purtse jõe suudmeala ilmselt üks kõige tihedamalt asustatud piirkondi Ida-Eestis. Vajadus aktiivse kaitse järgi suurenes pärast maa ristiusustamist taanlaste poolt 13. sajandi alguses. Kindlustatud olid isegi esimesed kivikirikud Jõhvis ja Lüganusel. Purtse vasall-linnuse ehitamist alustati suhteliselt hilja – 1533. aastal. Taubede valduses püsis Purtse 1615. aastani. Mõis siirdus edasi Rootsi kõrgaadlisse kuuluvale Heinrich Flemingile. Linnuse pidusaal kaunistati värviliste kahhelahjude ja baroksete nahktapeetidega. Ajaloo jooksul on Purtse vasall-linnus mitu korda maha põletatud ja uuesti üles ehitatud. Eriti tugevalt sai hoone kannatada Liivi ja Põhjasõja ajal. Põhjasõjas (1700-1710) hävines hoone torniosa ja kaitsekorrus. Peale Põhjasõja lõppu (1721) ühendati Purtse mõisa maad Püssi mõisaga ning Purtse kindluselamu läks Stackelberide valdusse. Stackelbergide ajal ehitati mõisamaja mitu korda ümber. Oma eksisteerimisaja jooksul on tulnud hoonel täita mitmeid funktsioone: ta on olnud eluasemeks feodaaliperekonnale, pakkunud kaitset sõjakäikude ajal ning hiljem olnud kasutuses jääkeldri, piimakambri, viljalao aga ka vangla ning tööliselamuna. 1950datel aastatel jäid kindlusest alles ainult varemed. Purtse kindluselamu restaureeriti aastatel 1987-1990 ning kindluselamu pälvis 1991. Eesti parima ehitise tiitli.
Seekord saime siia sisse ja loomulikult luusisime läbi kõik nurgatagused. Nii härra kui proua toad jne. Huvitav oli see, et nii härral kui proual toas oma dansker 😉 See kindluselamu on täiest mõnus ja hubane kohake, mulle sobiks 😉
-
Piiteri nurgatagused vol.3
Hommikul sügasime kohe Peterhofi, plaan oli kolada linnas ja purskaevude pargis. Hüppasime marsast maha paar peatust enne ülemist parki ja tiksusime mööda teed vaikselt edasi uurides mis tee äärde põnevat jääb. Muidu turistid veetakse ju tavaliselt ülemisse parki ja sealt otse purskaevude juurde aga siin külas on ikka vaadata ja vaadata nõrkemiseni. Esimese suurema peatuse tegime Peterhofi Peetri ja Pauli kiriku juures. Päris põnev kirik, meenutab pisut Piiteri verekirikut. Kirikuid on siin nagu putru igal nurgal aga selle kiriku saamislugu on päris huvitav. Väidetavalt olla olnud puudu kirikust kuhu mahuvad kõik kirikulised, eriti just lihtinimesed seetõttu Aleksander III andis käsu selline kirik ehitada ja määras kohaks Olga tiigi kalda. Kirikus on väga hea akustika ja kirik elas üle nii revolutsiooni kui ka Venemaa imelikud usu ja kirikuga võitlemise ajad, toimides 1937 aastani. Siis taheti kirik maatasa teha aga tööliste ja talupoegade palvel jäi see siiski tegemata. Algul oli plaan sinna teha klubi kuid tehti siiski ladu nagu tol ajal kombeks oli. Sõja ajal istusid kiriku tornis Aadu mehed…. suurtükkide tulekorrigeerijad, kuna siit oli hea vaade ümbrusele. Lõpuks lasid Jossifi mehed lasid puruks. 1970-ndatel aastatel hakati kirikut taastama ja 1994 aastal avati kirik täies mahus teenistuseks. Kirik on päris vägev ja tornist on väga ok vaade ümbrusele. Seal tasub täitsa käia.
Kiriku juurest edasi käisime luusisime vähe ülemises pargis ja siis alumises muidugi ka kui juba seal. Tavaliselt ju turist mujal ei käigi, vaatad 3 purskaevu ära ja juba ongi minek. Aga meil aega oli, panime trepist alla ja vasakule 😀 😀 Õigesti tegime seal oli täitsa käimata ja avastamata ala.
Seal puha “veenuse aed”, kaskaad “Kuldne mägi”, “Lõvi kaskaad” jne jne. Natuke ka mingit näitust teemal Peterhof sõja ajal. Aga sinna ilmselt veel rahvast ei lastud väga, sest remont käis igalpool ja rahvast polnud näha. Päris huvitav oli siin luusida.
Kui seal nurga taga sai tiir tehtud kobisime teisele poole tagasi. Mängisime turisti kah natuke 😀 😀 ja luusisime selle nö. turistimeka otsast lõpuni läbi. Siin polnud midagi muutunud nii nagu ta koguaeg olnud on nii ta ka oli. Aga sinna vasakule tahaks ükspäev tagasi minna ja vaadata mis seal veel on valmis saanud. Seal oli ju üks osa veel päris kinni. Nii, et trippidel tasub alati nurga taha vaadata 😉 Siin on veel lisaks sellele kus kolasime Aleksandri aed, Oranjenbaum ja veel miljon kohta mida vaadata aga lihtsalt ei jõua ühe korraga. Oligi õhtu käes ja kobisime kodu kotile. Järgmine hommik tuli kodutee ette võtta.
-
Piiteri nurgatagused vol.2
Hommikul kimasime otse Krestovski ostrovisse. Algselt oli plaan külastada lõbustusparki ja delfinaariumi. Metroost väljudes tiksusime mööda tänavat otse lõbustuspargi poole. Pargis luuras meid üks usin oravake, oli teine üsna julge ja tuli ligi manti nuruma. Kahjuks meil talle midagi pakkuda ei olnud. Edasi oli pargis väike vahva kivilatern. See kingiti jaapanlaste poolt Peterburile 300 aastapäeva ja sõbralike suhete hoidmise eest. Siin tsillisime vähe erinevatel atraktsioonidel, luusisime pargis jne. Päris äge kohake ja turisti siia ei tooda ning enamus inimesi ei teagi, et Piiteris dino- ja lõbustuspark on 😀 See on jälle selline lahe kohake kus soovitan igaljuhul käia. Tegevust jätkub nii suurtele kui väikestele ja hinnad suht mõistlikud.
Kui lõbustuspargist sai kopp ette käisime siinsamas lähedal oleva väiksel saarel kus asub Kirovi nimeline kultuuri- ja puhkepark. Asssa raks kus see oli äge koht tiksumiseks. Eriti tsill on seal muidugi käia oma südamedaamiga jalutamas…. ükspäev teen ära 😉 No ikka niiiiiiii super koht. Rahulik, vaikne park ja need lõputud lillepeenrad, vanikud, tiigid, promenaad, kaunistatud paadid jne jne. Nu seda peab oma silmaga nägema. Isegi meie sõbraga käisime seal suu lahti 😀 😀 et mida värki. Müts maha tegijate ees. Ja niimoodi märkamatult oli päev viuh läbi, delfinaariumi ei jõudnudki…
-
Botaanikaaed
Käisin lõpuks kah esimest korda elus botaanikaaias 😀 Ega muidu poleks võibolla läinudki aga kuskilt jäi silma maagiliste taimede näituse reklaam 😉 Korjasin poisi kaasa, mis ta muidu ikka kodus mune laiaks istub ja tuld. Viimasel ajal on see maagiavärk kuidagi kahtlaselt lähedale roninud, juhtuvad asjad mis ei peaks juhtuma, näen unes väga reaalseid teemasi mida ei oska seletada, tunnetan mingeid asju… Ei tea kas katus hakkab sõitma või mis värk on 😀 😀 Väike tiir õues näitas, et kõik värk juba talvekorteris aga palmimajas vaadata küll ja küll.
Luusisime kõik nurgatagused läbi, osa taimi täitsa tuttavad juba Türgist 😉 Muidugi mõned papagoid olid kah seal puuri pistetud, ilmselt meeleolu pärast, kuigi nende sädin tuli ilmselt arvutist 😉 läbi kõlarite. Luusisime ikka tubli tunni seal taimede vahel, hea rahulik ühtki inimest polnud.
Lõpuks vaatasime selle maagiliste taimede näituse ka ära 😀 Saime teada, miks viirpuud pole hea murda või vigasta või mis juhtub, kui jaaniööl leedri all uinuda. Tutvusime taimedega millega saab armastust ja raha ligi meelitada, mille abil kadunud esivanematega suhelda, astraalseid rännakuid ette võtta, kes pakuvad inimesele kaitset ja tervist. Päris kõva teema oli. Oleks pidanud veel giidi sebima 😉 Tasus luusimist küll.
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad.
