-
Riias luusimas
Kui mõned head aastad tagasi Riias põgusalt hulgutud sai siis panin projekti pikema Riia linna tudeerimise. Nüüd lõpuks sai see teoks. Huvitaval kombel pole siin säilinud vana linnust ega linnamüüri sellisel moel nagu Tallinnas, aga vaadata siin siiski ühtteist on 😉 Väikese tripiga alustasime Riia ooperimaja ja vabadussamba juurest. 42 meetrine vabadussammas avati 1935 aastal mälestamaks Läti vabadussõjas langenud sõdureid. Samba tipus on naise pronkskuju mis hoiab käte vahel kuldseid tähti mis sümboliseerivad Läti kolme ajaloolist piirkonda: Kurzeme, Vidzeme ja Latgale.
Piilusime eemalt püssirohutorni, see on ainus säilinud torn Riia endisest kaitsemüürist. Algne torn ehitati 14 aga nagu ikka kippusid nad otsa saama sõdade käigus. 17 sajandil taastasid rootslased paksude müüridega torni ning siin hakati hoidma püssirohtu. Torni müürides on endiselt näha sinna Põhjasõja ajal tulistatud kahurikuule, kuigi ma arvan, et praegused on seal suht feik. Tänapäeval tegutseb tornis sõjamuuseum. Põgusalt piilusime ka taastatud linnamüüri jupikest ja kummituse pronkskuju. 2010 paigaldatud skulptuur on pühendatud Riia vanalinna põnevatele legendidele ja kummituslugudele.
Edasi piilusime vanalinnas kõige kitsamat tänavat, tänav on kõige kitsamas kohas vaid 2,25 meetrit lai. Väidetavalt olla see ajalooliselt nii kitsas, et vastasmajade elanikud said aknast teineteist kättpidi tervitada 😀 😀 Kui meil on raekoja platsis “Kolm õde” siis siin on “Kolm venda”, need peaksid olema Riia vanimad säilinud elamukompleksid. Ühel tänaval hakkas silma ka huvitav käesurumise laud, meil võiks ka selliseid olla. Tahtsime piiluda ka kuulsat Kassi maja aga kahjuks oli see tellingutes. Legendi kohaselt käskis jõukas Läti kaupmehest majaomanik paigutada tornitippudesse kassi skulptuurid nii, et nende sabad olid suunatud üle tee asuva Suure Gildi majale. See oli tema kättemaks ja protest selle eest, et sakslaste juhitud gild teda liikmeks ei võtnud. Hiljem olevat tüli lahendatud ja kassid pöörati gildi poole näoga 😀 😀
Huvitav on ka see, et siin on tänavanurkadel näha üsna palju kas maasse või seina müüritud kahureid, meil vanalinnas pole neid kuskil täheldanud. Muideks need pole miskid disainelemendid 😉 vaid vanad kahurid täitsid ühte väga praktilist ülesannet. Vanad nö. perses kahurid paigaldati tänavanurkade ja väravakäikude juurde selleks, et hobuvankrid ja tõllad ei lõhuks rataste ega rattavõllidega hoonete nurki.
Vaatasime üle ka Bremeni moosekandid ja liivlase pea. Bremeni moosekantide pronksskulptuuri valmistas saksa kujur Christa Baumgärtel 1990 aastal Bremeni sõpruslinna kingitusena Riiale. See vendade Grimmide muinasjutu ainetel tehtud skulptuur kujutab eeslit, koera, kassi ja kukke, kes vaatavad läbi raudse eesriide sümboliseerides sellega külma sõja lõppu ja raudse eesriide langemist. Reisiõnne saamiseks tuleb hõõruda skulptuuril loomade nina. Mida kõrgemal asuva looma nina ulatud sügama, seda suurem on tõenäosus soovi täitumiseks 😀 😀
Sellel näoga kivil on ka oma lugu, see olevat leitud 1851 aastal Salaspilsi lähedalt põllult. See viidi muuseumi kuid jäi seal kadunuks. 2000 aastal olla arheoloogid kivipea üles leidnud Riia toomkiriku hoovist uuringute käigus. Originaali säilitatakse praegu Riia Toomkiriku ristikäigus. Kivi täpne päritolu ja otstarve on endiselt ebaselge. Arvatakse, et see on seotud 13 sajandi alguse liivlaste pealiku Akoga, kes juhtis ristisõdijate vastast ülestõusu ja langes võitluses. Praegune tänaval olev kivi on 3 korda suurem koopia originaalist.
Muidugi näeb Riia tänavatel päris palju kohaliku tänavakunstniku Kiwie töid.
Piilusime sisse ka Peetri kirikusse, kusjuures siia sissepääs on tasuline ja päris krõbeda hinnaga. Siin hakkas kohe eemalt silma ülisuur küünlajalg, pole nii suurt kuskil mujal näinudki. Siinse kiriku teiselt korruselt saab liftiga kiriku tornis olevale platvormile. Aga sinna saamine pole niisama, et vajutad nuppu ja sõidad. Ilgelt umbses liftis on oma liftitädi kes üle kümne lõusta peale ei võta ja sedagi rangelt pileti alusel. Muidugi vaated on tornist vanalinnale päris head.
Väike video vanalinnast Peetri kiriku tornist
Veel sai pilk peale visatud Rail Peldiku Riia jaamahoonele ja luusitud Riia turul. Riia turg pidavat olema üks Euroopa suurimaid ja vanimaid katusealuseid turukomplekse. Turg ehitati 1930 aastatel IMS aegsetesse Saksa tsepeliinide angaaridesse. Mida kõike siin müügil pole, aga samas ma ei ütleks, et turg miski odav koht on. Poest saab asju juba odavamalt kui turult. Ja muideks joodikuid on siin vedelemas rohkem kui meil 😀
-
Riia mootorimuuseum ja Aldaris õlletehas
Lõpuks sai üle vaadatud pikalt plaanis olnud Riia Mootorimuuseum, selle muuseumi nurgakivi pandi paika 1986 aastal ja ametlikult avati see 22.04.1989 aastal Lenini sünnipäeva auks 😀 :D. Väidetavalt olla see nii tol ajal kui ka praegu Baltimaade suurim automuuseum. 2013 – 2016 oli muuseum kinni rekonstrueerimiseks. Peale taasavamist sai sellest Baltikumi suurim ja mitmekesisem vanade mootorsõidukite kollektsioon. Kollektsioon on jagatud erinevateks osadeks.
Kremli kollektsioon: Siin näeb mõningaid endistele NL tippjuhtidele kuulunud autosid, nagu näiteks Koba kasutuses olnud soomustatud ZIS-115 ja Brežnevi Ljonka ZIL-111D millega ta 1980 aastal Moskvas avarii tegi.
Autoajalugu ja Läti autotööstus: Siin näeb eksponaate alates Russo Baltist kuni RAF busside ja Riga võrrideni välja. Kusjuures ma ei teadnudki, et neil oli ka täitsa elektri RAF olemas. Siin on ka üks haruldus, mis pidavat olema ainuke maailmas säilinud Saksamaal 1938 aastal toodetud 16 silindriline võidusõiduauto Auto Union Typ C/D
.
Siin on ka väike valik Estonia vormeleid, ütleks, et neid oli MOMUs kordi rohkem kui siin. Siin jäi silma ka üks puidust kerega mosse, huvitav kas see on omalooming või tehasetöö… Ja muidugi ei saa mainimata jätta idasaksa Trabanti 😉
Muidugi oli siin ka päris lahe hologramm tehtud RAFi peale, nagu päris 😀 😀
Peale mootorimuuseumi piilusime sisse ka Aldarise õlletehase muuseumi. Aldarise õlletehas peaks olema Läti vanim ja tuntuim õlletehas. Pruulikoja asutas baieri päritolu õllemeister Johannes Dauder 1865 aastal ja algupärane pruulikoda ehitati punastest tellistest neogooti stiilis elementidega. Muuseum pakub oma külalistele võimalust avastada Lätis ja mujal pruulitud õllede mitmekesisust ja võlu, õllepruulimise saladusi ning ise õllepruulimist proovida. Samuti on väljas õllega seotud ajalooliste eksponaatide kogu. Muideks aegade jooksul pole siin ainult õlut tehtud vaid ka limonaadi ja muid jooke.
-
Ligatne tuumavarjend
Aastaid tagasi sai korra Ligatne tuumavarjendis käidud, nüüd paras aeg mälu värskendada. Punker rajati 1980 aastatel Nõukogude Läti poliitilisele eliidile. Selle peamine eesmärk oli tagada Läti NSV valitsuse, Kommunistliku Partei keskkomitee ning strateegiliste planeerijate juhtimisvõime tuumasõja või muu katastroofi korral. Punker rajati 9 meetri sügavusele maa alla suurusega ca 2000 ruutmeetrit. Peale ehitati muidugi täiesti toimiv pansionaat aga isegi pansionaadi töötajad ei teadnud mis pansionaadi all on. Midagi sarnast oli meil Kosel kutsekooli all aga see on paljaks varastatud.
Muideks Ligatne on ilmselt ainus täiesti töökorras säilinud punker baltimaades. Kõik on täpselt nii nagu ta ehituse ajal tehti. Ainuke asi mis pidi olema muutunud on see, et otseliini kremli Vovkale enam pole. Huvitav miks ta kuni aastani 2003 oli salastatud? Alles siis avati ta avalikkusele. Väidetavalt olla siin autonoomsus tagatud 250 inimesele mitmeks kuuks. Kahjuks pole meil ühtki töökorras punkrit säilinud, need varastati hetkega paljaks nagu vähegi võimalus avanes.
Punkri söökla on täiesti toimiv ja seal saab isegi tänapäeval ettetellimisega süüa. Meie külaskäigu ajal oligi mingi grupp seal söömingu tellinud. Meie oma kambaga sõime üleval pansionaadi sööklas. Kusjuures toitu lauda ei toonud jõhvikad vaid lükati käruga kohale nii nagu vanasti asi käis. Kokkuvõtteks päris lahe kohake kus tasub käia. Muidugi Ligatnes on veel peale punkri vaadata küll ja küll. Nagu näiteks ajalooline paberivabriku asula, liivakoopad ja keldrid jne jne
-
Võnnu
Üle pika aja sai külastatud kuuevarbalisi kiluvargaid ja mis Lätis käik see on kui Võnnus ei käi 😀 😀 Siinses Võnnu linnuses on igakord midagi uut, päris usinasti renoveerivad ja toimetavad. Isegi uues linnuses on välja kaevatud vanu müüre, mida saab nüüd üle piirdeääre piiluda. Kõik siit leitud mudru on ilusti näitusesaalides näha ja seda pole mitte vähe. Leidude põhjal võib järeldada, et linnus oli omalajal ikka päris heal järjel. Ega muidu poleks siin resideerunud Liivimaa ordumeister, siin olla pesitsenud isegi Wolter von Plettenberg. Linnuses peeti maapäevi ja langetati kogu Liivimaad puudutavaid otsuseid. Kui kiire tiir peal põikasime sisse siinsamas linnuse juures olevasse üsna värskelt avatud muuseumi.
Vot sellist muuseumi ei ole veel mitte kusagil kohanud, nimelt Põhja Loodusmeditsiini Muuseum. Muuseum kogub teavet Läti ja põhjapoolsete piirkondade tüüpilisemate ravimtaimede ning nende kasutamise kohta tervise parandamisel ja heaolu suurendamisel. Näitusel on eksponeeritud üle 40 Läti ja põhjamaisele loodusele iseloomuliku ravimtaime ja muideks siit saab osta kõikvõimalikke raviteede segusid, salve, õlisid ja krt teab mida veel. Muidugi saab siin ka kõike nuusutada ja maitsta. Hiigelsuure mikroskoobi all saab uurida taimi ja UV lambiga näha nähtamatut. Igatahes põnev kohake kus tasub käia. Ja kindlasti tuleb siin külastada tiigil pesitsevaid musti luiki.
-
Kus nurgatagustes saab normaalselt süüa
Vahel ikka küsitakse, et hulgud igasugu nurgatagustes, aga kas seal kuskil normaalselt süüa ka saab 😀 😀 Eks see ole nüüd selline kahe otsaga asi, kes mida söögiks peab. Mõne jaoks on burks ja friikad või kaubakeskuse kuumlett ka söök aga minu jaoks on see üldiselt rämpstoit. Ma eelistan siiski päristoitu ja sedagi eelistan võimalusel ise teha. Mõnest Eestimaa nurgatagusest söögikohast olen siin paari sõnaga kirjutanud, näiteks eriti häid käsitööpelmeene ja pliine saab Setumaal Inara kohvitarõs.
Seekord keskendume veidi Läti – Leedu nurgatagustele söögikohtadele. Tegelikult nende leidmiseks erilist vaeva nägema ei pea, küsi kohalikelt, nad teavad kus on hea toit 😉 Võnnus on näiteks päris hea toidukoht Vinetas un Allas Kārumlāde. Hinna ja kvaliteedi klass on üsnagi paigas ja seal tasub söömas käia. Kindlasti on ka paremaid kohti aga see on kohalike soovitus.
Rezeknes on näiteks päris arvestatav söögikoht IGGI bārs. See küll kohalike mõistes rohkem õllekas aga söök pole paha. Hinnaklass ka täitsa paigas ja muideks friikaid saab ka 😀 Siin viitsiti Lattet isegi tuunida, üldjuhul seda ei tehta
Daugavpilsis endas on ilmselt paremaid söögikohti aga polnud aega otsida. Seekord proovisime Daugavpilsi kindluses olevat kohvikut Cafe Arsenāls. See pole siin turistimekas muidugi ainuke kohvik, neid on siin igal nurgal. Aga kuna enamus neist olid mingid friika või burksi kohad siis need jäid kohe kõrvale. Cafe Arsenālsis eriti rahvast ei olnud, aga toitude ooteaeg päris pikk, ju äkki tegid nullist. Toit iseenesest maitsev aga üle keskmise kallis.
Juhuse tahtel sai ööbitud Vilniuse äärelinna hotellis Villa Alicante. Päris ok kohake järve kaldal, hotellil on isegi oma rand ja väike päevaspa. Kuidas siin resto poolel söögid on ei tea, aga hommikusöök on küll huvitav 😀 😀 Ei mingit rootsi lauda, lihtsalt tellid kas nr. 1 või nr. 2 😀 😀
Trakais on peatänaval praktiliselt igas teises majas kohvik 😉 Kuna ilm vähe niruvõitu siis midagi erilist otsima ei hakanud. Kargasime sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse mis polnud turiste silmini täis. Kohvik Kybynlar iseenesest üsna hubane ja menüü ka üsna pikk aga kahjuks meil tagus aeg jalaga tuhara piirkonda. Võtsime kõige kiiremini valmis saavad toidud. Said tõesti ruttu valmis ja täiesti söödavad ka veel pealekauba 😀 Hind natuke üle keskmise aga ei maksa unustada, et istume keset hooaega turistipiirkonnas 😉
Liepajas otsisime tükk aega mingit söögikohta aga ei leidnudki. Mis kinni, mis reserveeritud jne. Lõpuks nägime möödaminnes, et miski kortermaja esimese korruse korteris on söökla laadne toode. Kohvik “Turaida” oli väljast üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli vägagi mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada.
Jurmalas luusides otsisime normaalset söögikohta, kuigi neid on siin igal nurgal ja igale maitsele siis turistihooajal on need enamjaolt ülerahvastatud või siis näevad parajad peldikud välja. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Ja arvestades, et oled keset turistipiirkonda siis hinnad ei olnudki midagi mõistusevastast.
Ja eks Eestiski ole veel häid ja põnevaid söögikohti kust saad toidu ilusti karbiga kaasa kui kohapeal süüa ei jaksa 😉 Aga kodus tehtud toit on ikka üle kõige, sellest kirjutame ka ükspäev 😉
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
-
Läti. Koceni kalmistu.
Naabrite juures hulkudes tuleb ikka mõnda kalmistut ka külastada inspiratsiooni saamiseks. Varasemalt on üle vaadatud päris mitmeid Läti lõunapoolseid kalmistuid. Seal lööb ikka väga kõvasti sisse see Poola – Leedu blingi ja plastmassi hullus. Seekord piilusime Koceni kalmistut, kusjuures kalmistu on ikka vägagi suur. Aga siin ei näe eriti mingit blingi ja plastmassi, hauad on tagasihoidlikult aga samas maitsekalt kujundatud. Sellised platsid vajavad üsna vähe hooldust. Musta massiivset ja läikivat graniiti siin praktiliselt ei näe.
Kohe näha, et siin pole mentaliteeti “mul on suurem kui sul” nii nagu meil Pärnamäe ja Liiva kalmistu teatud rahvuse osades. Huvitav, et siin kalmistul oli veel säilinud raketega kaev, see oli küll nö. 2in1 😉 Et siis mugavamad saavad kraanist vett lasta aga tugevamad saavad ämbrit vändata 😀
Siin on praktiliselt enamustel haudadel ilusad peenrakastid, mõnedel on isegi nimeplaat või mingi muu kujundus peal. Vanasti olid meil ka kalmistutel samalaadsed betoonist peenrakastid aga tänapäeval üritatakse sellised igal võimalikul juhul likvideerida ja peale panna pesubetoonist kärakad. Muidugi on meil ette tulnud erandina isegi mõne vana peenrakasti säilitamine.
