-
Viikingiteküla tegemised
Ühel ammusel ajal käisime vaatasime natuke Vikuküla tegemisi, suvel on seal alati põnev ja tegevusi huvilistele jätkub. Kõigepealt tegime kiire tiiru õuepeal ja siis läksime vaatama mis linnuses toimub.
Linnuse esisel käis hull sõjaplaani pidamine ja kohe tormati linnust vallutama. Kes võitis ei tea, aga ilmselt sport 😉
Mõne aja pärast läks linnuses mõõduvõtmiseks vähe tõsisemate meeste vahel. Nii mõnigi “langes” vapras võitluses.
-
Kakerdaja matk
Lõpuks sai ära tehtud ammu planeeritud matk lastele. Kuigi mitte nii nagu algselt planeeritud aga mis teha igakord ei lähe nii nagu soovitakse. Plaanis oli ka rabas ööbimine, kuid kahjuks ei leitud niipalju selleks sobivaid magamiskotte. Aga pole hullu, ööbimise plaan on jõus nagunii ja ükspäev teeme selle teoks. Saime kokku Kakerdaja raba Noku lõkkekoha juures. Ilm oli ilus ja rahvast rabas nagu laulupeol. Otsustasime, et ei roni kohe raba peale vaid alustame Kalajärve matkarajaga. Metsas kevad ikka täies hoos, linnud laulavad nii, et omi mõtteidki ei kuule. Kohekohe on kõik roheline ka. Sinililli ja ülaseid kõik kohad täis. 😀 😀 Kui metsareeglid lastele räägitud alustasime minekut Kalajärve suunas. Seda rada polnud ma juba ammu käinud, vahepeal oli laudteed värskendatud ja üle mudaste kohtade sai ilusti kuiva jalaga.
Lõpuks jõudsime mööda matkarada lõkkekoha juurde. Otsustasime seal teha väikse lõuna. Aga noh mittesuitsetajate värk kellelgi polnud tikke kaasas lõkke süütamiseks 😀 😀 Juba pidasime plaani, et päikselise ilmaga aitab pudel hädast välja aga polnud vaja. Mingi seltskond sõitis lõkkekoha juurde, sain nendelt tikke laenuks 😉 Tegime lõkke üles, lapsed said oma kaasasolnud stafi soojaks teha ja keha kinnitada. Isegi kohalikud linnud tulid uurima mida head me sööme. Kui söödud-joodud lonkisime Noku lõkkekoha poole edasi, et siis seal vaadata jooksvalt edasimineku värki.
Noku lõkkekoha juures oli vahepeal rahvast vähemaks jäänud ja otsustasime, et lähme käime raba peal ka tiiru ära. Raba servas nägime mingit ägedat käru ja lauavirna, eemalt oli kuulda ka hullu kopsimist. Lonkisime mööda värsket laudteed järve poole ja varsti märkasimegi laudtee ehitajaid. Näo järgi oli juba näha, et mitte kohalikud 😀 😀 Küsisin vennikestelt kas laudtee läheb Kiievini välja 😀 Ütlesid, et nii kaugele neil ei kästud ehitada 😀 😀 Jalutasime edasi kuni järveni ja sealt tuldud teed tagasi. Vahepeal leidsime isegi peotäie jõhvikaid. Väga head magusad olid 😉 Lõpuks jõudsime autode juurde tagasi, andsin lastele koju kaasa 5 liitrit kasemahla ja läksime selleks korraks laiali. Vähemalt nüüd on hea teada, et mõneks aastaks on olemas Kakerdajas kuni järveni uus laudtee 😉
-
Kunstikrati suvelaager
Eelmise aasta suvel saatsin lapse laagrisse Kunstikrati Suvekooli. Laager toimus Aresi külas. Viis päeva oli täis pikitud tihedat programmi. Katsetati nii viltimist, keraamikat kui ka eluslooduse maalimist. Viimasel päeval käisin ise kah lastele tegevust pakkumas. Rääkisime veidi viikingiaegsetest ehetest ja proovisime ka mõne sõrmuse valmis meisterdada.
Siin siis võib näha mõnda eset mida minu laps valmis meisterdas laagris. Igaljuhul laager oli asjalik ja soovitan teistelgi lapsed sinna laagrisse saata. Õpivad väga palju uut telefonis surfamise asemel. 😀 😀
-
Ruunide õpituba vol.2
Täna sai Viikingite külas läbi viidud ruunitalismani õpituba õige pisikeste seltskonnale. Varem ei ole nii väikestele veel ruunidest rääkinud. Tegemist oli Tallinnast tulnud venekeelse lasteaiarühmaga. Lapsed pidasid ennast üllatavalt hästi üleval ja said ilusti hakkama ruunide joonistamisega. Sissejuhatuseks rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Kui “teaduslik” pool lahti räägitud jätkas Reet müstilise poolega. Huvilised said proovida ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks sai kasutatud nii puitu, kivi kui ka nahka. Samuti sai proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga või kraapida stiilusega. Nii väikestele igaks juhuks väga teravaid skalpellnuge kätte ei andnud 😉 Lõpuks kui kõigil talismanid valmis täiustasime vastavalt soovile mõnda neist nööriga, et saaks kaelas kanda.
-
Lastega luusimas Valgejärvel
Septembris sai vähe vaheldust pakutud ühele toredale lastekodule… Kui seltskond oli kogunenud alustasime 6,5 km trippi. Aega oli varutud piisavalt, et ka kõige väiksemad jaksaks vaikselt kulgeda. Selle lühikese tripi käigus oli võimalik näha loodust igast nurgast. Läbi metsa kulgedes jõudsime järvekeseni mille põhi täitsa valge.
Arutasime lastega miks see nii ja kuidas vanasti seda valget ollust kasutati. Edasi trippisime mööda laudteed mille ääres oli hulga pohli. Nii mõnigi laps ei julgenud neid maitsta aga peale väikest selgitustööd maiustasid enamus lastest marjadega…. Tegu oli edasiminekuga… vaikselt edasi kulgedes jäi teele väike saareke. Seal sai lastele näidatud kuidas Ott oma piire männil märgistanud oli. Veidi edasi minnes nautisime ilusaid vaateid
Lõpuks jõudsime kuivale maale tagasi. Lapsed turnisid natuke vaatetornis ja tiksusime üle Rukkimäe edasi, korjates sujuvalt ka mõned seened. Mõne aja pärast jõudsime metsas allikani. Allikal kustutasime veidi janu, lapsed väitsid, et pidi palju parem vesi olema kui pudelis või kraanis. Täitisime veega kõik kaasasolnud õõnes anumad ja liikusime mööda rada edasi. Teel korjasid lapsed materjali “metsatee” jaoks
Lõpuks jõudsime laagripaika, milleks oli vahva püstkoda. Püstkoda kuulub MTÜ Ellamaa Loodusselts ja selle kasutamine on viisakas eelnevalt kokku leppida.
Meil oli see eelnevalt ilusti kokku lepitud ja nüüd läks väikseks sööminguks. Tegime lõkke, et lisada hubasust ja saaks toitu soojendada. Kui söök söödud, “metsatee” proovitud, metsajutud räägitud said lapsed kuulata mis häält teeb šamaanitrumm. Ka lapsed said proovida trummi lüüa. Päris müstiline oli lõkkevalgel tipis trummiheli kuulata.
Matkal nägi veel nii mõndagi põnevat aga kõike ei saa rääkida…. muidu ei viitsi lugeja oma taguotsa sinna tuulduma vedada.