• Tsill

    Türgi trip. Maa ja taeva vahel… Parasailing

    Nii Kuna seda lõbu sai mitu päeva oodatud siis tuli see nüüd ka kuidagi ära teha. Krt lombakana vist üsna keeruline aga pole hullu. Päevane õhulend ei saa ometi nüüd segada tsilli 😀 😀 Komberdasin koos poistega kuidagi randa ja küsisime kas saab. Öeldi, et saab ja kohe, seekord noorem isegi julges kaasa tulla aga vanem pani pidurit. Huvitav, et muidu kõva tellingumees ja turnib igal pool aga siin kardab krt 😀 😀 Egas midagi kobisime kaatrile ja tuld. Päris äge teema on, traksid pannakse jalga mille peal istud puri on kaartil vintsiga kinni. Nendesamade traksidega pannakse viuh purje külge kinni ja siis lastakse vintsiga kaatrist lendu. Asi käib suht kuiva jalaga nii start kui maandumine. Meie variant oli üksteise taga paaris olla aga teistel on siin ka variant kus saab kõrvuti olla. 15 mintsa lendu kahekesi maksis 80$ tegelikult päris kirves lõbu.

    Päris äge kogemus oli ja vaade ka päris vägev. Kuigi siin peaks saama üles 300 meetri peale siis seda väga ei usu. See lipuga mägi on 318 meetrit seega peaks suht samal tasapinnal olema aga visuaalselt küll ei ole nii kõrgel kui ülevalt horisonti vaadata.

    Tegin ülevalt paar pilti kah, vaade väga ok. Kahju, et siin lahel toimus ja nii lühikest aega, oleks tahtnud sealt pildil paistvast mäenukist mööda lennata. Lõpuks kui aeg täis tõmmati meid vintsiga kaatrile tagasi. Peale meid läks miski leedu tips lendama siis juhtus väike närvikõdi ka. Kaater suri välja kui puri üsna madalal oli 😀 😀 asssaaa kui ruttu vennike kaatri uuesti käima sai 😀 😀 Kusjuures päris äge lend ja soovitan igaljuhul teravate elamuste saamiseks seda proovida huvilistel. Mulle meeldis ja ükskord tahaks seda mäest hüppamist ka proovida aga seekord ikka langevarjuga 😀 😀

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Linnaekskursioon Ginza Traveliga

    Kemeris on Ginza ainuke kes teeb kohalikku linnaekskursiooni lisaks Antalya linnakale. Ekskursiooni käigus viiakse Göynüki kanjoni, Phaselise varemeid vaatama, Kemeri suurimasse mošeesse ja lõuna on hinnas. Asi venekeelne nagu siin suht tava on. Muidu maksab 25$ aga saab kaubelda suht edukalt. Sain asja 20$ hind sisaldab ka kanjoni ja Phaselise pileteid. Kohapealsed tilulilud on kõik lisaraha eest. Seekordne start oli hotelli eest 9.30 hommikul. Poisid seekord kaasa ei tulnud vaid tegid papsile tripi välja 😉 Muidugi oli bussis ilge tümakas, isegi omi mõtteid ei kuulnud, ütlesin giidile, et vaiksemaks pandaka ja ennäe imet pandigi 😉 Göynükist korjati peale veel paar inimest ja viuh kanjonisse. Seal anti aega ringi tiksuda omal käel 3 tundi, lisatasu eest pakuti teha väike rafting või kose juurde ujumine. Mõtlesin mis siin ikka, korra olen siin kanjonis juba käinud nüüd võiks selle paljukiidetud joa ka ära vaadata. Muidu maksis see 13$ aga sebisin 10$ peale kose juures käimise. Need kes tahavad kose juurde minna või raftingule viiakse alt kohviku juurest üles autoga, teised peavad jala käima 😉 Panime autoga üles ja seal kohapealses putkas said riided ära vahetada. Anti kätte kalipso, päästevest ja kiiver ning anna tuld. Keegi ei saada ega juhenda midagi… öeldakse, et kosk on nurga taga umbes sada meetrit, et esimesed 50 meetrit tuleb ujuda edasi saab mööda põhja käia. Meie grupist olin mina ainus kes kose juurde tahtis minna ja 3 inimest olid kes tahtsid raftingut teha. Mina ja jälle vette… ise ei oska ujudagi aga mis teha tahtsin selle paljukiidetud kose oma silmaga ära näha 😀 😀 kui juba siin.

    Egas midagi, varustus selga ja minek. Päästevest hoidis veepeal küll 😀 Kuidagimoodi sulistasin sellest sügavast kohast üle, krt siin oli vesi päris külm, ilmselt allikad põhjas. Seal kus madalamaks läks oli vesi märgatavamalt soojem. Jõudsin sinna kuivemasse kohta kus tuli redelist üle kivi ronida kui mulle jõudsid järgi raftingu omad. Need randusid siinsamas, käisid kohe kõrval olevas koopas paar sammu, ega seal rohkem ei saagi. Seejärel paati tagasi ja minek. Mnjh 10$ eest sõita paadiga 50 meetrit mnna korraks maale ja tagasi sõita on ikka ilmselt väga palju. Isegi koske ei näe 😀 😀 Ronisin redelist üles ja sealsamas paarikümne meetri pärast miski kose laadne ollus oligi. Egas midagi vaadatud, ots ringi ja tagasi. Kokkuvõtvalt oli see paras porno muud ei midagi. Reklaam ja pildid on muidugi ägedad aga reaalsus hoopis teine. See on nüüd küll koht kuhu 13$ eest minna ei tasu.

    Kuna aega oli veel tunnike siis autoga alla tagasi minna ei viitsinud, ütlesin giidile, et jalutan alla. Teel seltsisin ühe Valgevene perega, sai teel vähemalt elustolust rääkida 😉 Teel alla viskasin pilgu peale ka kohtadele kus varasemalt juba Ziiluga luusitud. Ja Ziilu on siin veel käinud. All teede lahknemise juures oli tehtud uus viitade alus kividest ja lauajuppidest, päris äge mõte nii teha. Värava juures pesid pardid ennast väikses minitiigis nagu alati 😉 Lõpuks oli aeg edasi sõita.

    Linnas pidime minema kohe mošeesse aga kohapeal lükati see edasi, sest sattusime täpselt palvuse ajaks. Kimasime edasi lõunatama restorani.

    Lõuna oli meil Kuzdere külas mägede vahel asuvas Canyon Park restoranis. Krt päris vägev ja hubane kohake oli. Kõikvõimalikud privaatsed katusealused tsilliks, kohapeal sai ka kala püüda kes tahtis. Siin restoranis ka nagu mujalgi jooksevad laudade vahel ringi kanad, pardid, kassid jne jne 😀 😀 Meil oli menüüs kas kana või kala. Kanast mul täiega kopp ees, valisin kala. Niikaua kui söök toodi luusisin vähe mööda territooriumi ja tegin mõned pildid.

    Toit oli siis selline… Salat, koorekaste tilliga, terav kaste, väike forell mis maitsestatud ainult väga kergelt soolaga, maitse oli muidu ok aga sörts vähem oleks võinud küpsetada siis oleks olnud mahlasem. Natsa oli üle küpsenud ja seetõttu kuivavõitu. Meil kiputakse toppima kalale igasugu maitseaineid tappes sellega ära kala maitse. Kui kõhud täis liikusime edasi Phaselise poole.

    Teel nägime neid vanu kanaleid millega juhitakse vett põldudele ja kusjuures täitsa toimisid ja vesi voolas. Ja jälle olime selle mind kummitava kahetipulise mäe juures 😀 😀

    Phaselises anti meile 2,5 tundi aega. Luusisin vähe nendes kohtades kus eelmine kord käimata jäi. Siiasamma nurga taha sõidavad Kemerist piraadilaevad kah tsillima 😉 Phaselisest lähemalt kirjutama ei hakka kuna varasemates blogides oleme mina ja Ziilu sellest juba ühtteist kirjutanud.

    Vaatasin üle ka need kohad kus sai juba varem käidud ja kus tekkis Ziiluga mõte uurida mis seal üleval kaljunukil on. Eelmine kord mul GPS kaasas polnud, aga seekord võtsin spetsiaalselt kaasa. Siit sain GPS jaoks punkti kätte ja nüüd tahtsin ülevalt mäe otsast jõuda sinna suunda välja. Vaatasin, et amfiteatri ja kaljunuki vahe on 180 meetrit. Mõtlesin see ju suht olematu vahe, käime kohe ära 😀 aga sellest seiklusest ja õhulennust kirjutan ükspäev eraldi.

    Siit edasi kobisin kriimulise, muhkliku ja verisena bussi juurde, muidugi giid ja bussijuht pidid ehmatusest püksi tegema kui mind nägid, seal sai ennast enamvähem puhtaks pestud, isegi miskid desosalfakad otsis bussijuht välja ja kohe kimasime ka Kemeri poole tagasi. Bussijuht andis korralikult hagu, et ruttu jõuda mind arstile viia. Aga Kemeris oli veel meil mošee külastus, ei tahtnud sellest ilma jääda 😀 😀 ütlesin, et pole hullu küll ma saan. Krt teel tagasi hakkasid kõik kohad hullult valutama. Mõtlesin hambad risti, et nuh kannatan selle 5 mintsa mošees ka veel ära kui siiani pole ära surnud 😀 😀 Kuigi kohapeal tekkis mõte kas ma ikka lähen oma veriste riietega sinna vaatama…. aga õnneks rahvast ei olnud mõtlesin käin viuh ära, õnneks oli vähe käia, buss peatus otse trepis. Aga selgus, et sissepääs on hoopis taga. Lonkasin kuidagimoodi kaevuni seal sai veen natuke pestud ja pidigi pesema. Kõik kes lähevad mošeesse peavad ennast seal pesema ennem. Külm vesi vähe jahutas, ruttu tossud jalast viuh sisse paar pilti ja tagasi. Giid oli normaalne vana ütles teistele ka, et sees juttu rääkima ei hakka vaid bussis räägib, mind on vaja ruttu ära viia, et arstile saaks. Krt enesetunne läks aina sitemaks. Mošee oli päris äge seest ja isegi mõnda palvetajat oli näha. Mõtlesin, et huvitav miks seal on triibuline vaip… Giidi sõnul on see sellepärast, et seal seistakse triipude peal, vahekäigud peavad vabad olema. Lõpuks olin hotellis ja helistasin reisikorraldajale… Edasine läheb juba sinna õhulennu juttu 😉 Kokkuvõtvalt tasub käia küll sellel tripil, selle raha eest on asja sitaks. Kanjonis ja Phaselises tripid omalkäel omas tempos, giid seljas ei ela.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Sukelduma…

    Nagu juba varasemalt sai kribatud sebisime Maxwell toursist õige mitu asja. Üks trip oli juba ära, täna oli teise tripi päev 😀 Juba eelmine kord kui Ziilu juures Türgis käisin ja me merel tsillisime tuli mõte, et võiks sukeldumist proovida. Et siis sukeldumine täna plaanis… mina ja sukelduma 😀 😀 ma ei oska ujudagi 😉 Nagu ikka buss hommikul otse hotelli ette meile järgi ja sadamasse sõit.

    Sadamas kobisime laevale aga kohe välja sõita ei saanud sest 1 grupp oli puudu. Ootasime vähe ja vaatasime kuidas need piraadilaevadeks maskeeritud tsillilaevad merele läksid kõrvulukustava musa saatel. Krt tümakas oli nii kõva, et oma mõtteidki ei kuule 😀 😀 mis seal laeval endal veel on kui tükk maad eemal juba hull lärm. Muidugi äge oli vaadata kuidas kitsas sadamas manööverdati. Väiksest RIB paadist oli pukser tehtud 😀 see siis nügis õige suuna peale. Lõpuks oli puuduv grupp kohal ja kimasime merele. Teel esimesse sukeldumiskohta seletati ohutust ja vajalikke käemärke.

    Kui olime kohal jäime ankrusse väikses abajas. Nüüd oli aeg vette karata, aga miskipärast lõi muidu “kõvadel” meestel põhja alt ja ei julgetud minna, eks ma siis ise käisin katsetasin vähe. Siin oli sukeldumine kuni 5 meetri sügavusele. Varustus selga ja viuh vette aga krt polnud väga minu teema, ei saanud algul pihta kuidas suu kaudu hingata 😀 😀 Kobisin pardale tagasi asja seedima. Natuke asja seedinud ja konsulteerinud instruktoriga soovitas uuesti proovida. Ootasime kuni alt tuleb üles instruktor ja andis mind tema personaalsesse meelevalda 😀 Päris tore Venemaalt Tomskist pärit tüdruk oli, Anastasia nimeks. Kargasin siis uuesti vette ja peale väikest harjutamist saime ikka vee alla ka. Päris äge oli ja hullult igasugu kalu. Kalad päris julged, nii mõndagi sai käega katsuda. Kilpkonni kahjuks ei näinud kuna see aeg möödas, kuigi vahel pidid mõned üksikud ujuma. Tsillisime miski 20 mintsa vee all ja uurisime veealust maailma. Lõpuks oli aeg minna teise kohta sukelduma, seal juba 10 meetri peale. Kobisime pardale ja panime minekut Kemeri lahele. Krt mulle hakkas asi täitsa meeldima. Ainuke asi mis on, et kui tahad vee all endast pilte saada siis 25$ eest tehakse 😀 aga ka seal andis sebida hinda ja personaaltreeneriga sukeldumine oli ka 25$ Aga ma sain Anastasiaga jutule nii, et 20$ eest sain nii pildid kui personaaltreeneri tema näol 😉 Vahepeal anti süüa kah muidugi, toit kipub siin nendel trippidel olema üksluine, riis – kana või miski tundmatu kotlet…

    Üritasin veel poisse ka kutsuda sukelduma aga kus sa sellega 😀 miljon vabandust, küll ilm pole see, küll vesi märg, tahaks personaalselt minna ja krt teab mis veel 😀 😀 Ütlesin, et saab ju personaalselt minna instruktoriga aga ikka ei sobinud. Eks istusid siis niisama seal. Uude sukeldumiskohta liikudes vaatasime seda parasailingu värki ja mõtlesime, et võiks ka proovida….

    Lõpuks olime kohal, varustus selga ja vette. Siin oli juba lihtsam asi, suundusime vaikselt Anastasiaga sügavustesse. Krt vesi on siin ikka jube läbipaistev ja näeb kaugele. Ka siin oli kalasi hullult. Veel oli siin äge võlv mille alt sai läbi ujuda. Nokitsesime põhjast ühe kivi ja toksisime vastu põhja, jummala äge oli kohe lendas miljon värvilist kalakest kohale uurima mis värk on. Ja veel oli üks äge koht kus tulid põhjast välja mullid, need moodustasid pikad read, päris äge vaatepilt oli. Siin tsillisime miski pool tundi ja läksime üles. All ei tundunudki külm olema aga kui pardale sain oli päris külm olla. Aga õnneks siin päikest jagub ja sain ruttu sooja sisse tagasi. Lõpuks anti veel papiiren kah selle kohta 😉 Aga kokkuvõtvalt oli päris äge ja ujumisoskust siin väga vaja ei olegi nagu kogemus näitas 😀 Ja poisid ei tulnudki sukelduma 😀 😀 Octopus-kemerit võin soovitada küll selleks ürituseks.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.

    Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.

    Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.

    Vot selline amfiteater on Myras 😉

    Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.

    Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….

    Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Poole pesakonnaga Türki.

    Suvel tekkis plaan minna pesakonnaga Türki tsillima septembris aga siis kui aeg sai enamvähem paika tekkis korralduslik pidur. Lõin käega juba asjale aga siis “spetsialistid” siin sebisid midagi ja tuli ikka minna 😀 😀 Egas midagi, kui aeg oli küps hüppasime rongi ja kimasime lennujaama. Ennem veel tegime kõik kiiruga kindlustuse ära igaks elujuhtumiks, krt teab millal vaja läheb 😉 Seekord läks vaja kah aga sellest kirjutan ükspäev 😉 Lõpuks olime lennukis ja läks tripiks lahti. Lennukiaknast klõpsisin mõned pildid kah Türgist.

    Krt sellele Onurairil on Antalya lennuväljal terve oma pesa ja rampi ei sõidagi. Pargitakse pikka rivvi ja sealt bussidega terminali. Mõnesmõttes muidugi hea saab ruttu lennukist välja (lastakse välja nii eest kui tagant). Lennujaamas kilomeeter transfeeribussini marssida muud ei midagi. Novatoursi pesa on suht lennujaama ees, hea mugav peaaegu kohe oled bussis aga Tui vähe kaugemal. Aga samas neil lausa oma plats…. nii kuramuse palju on neil reise. Bussi juures ootas reisiesindajana tore tüdruk Lisett. Ajasime vähe juttu elustolust, rahvas juba kõik peaaegu koos ja juba tahaks hotelli poole kimada aga ei saanud… üks reisija puudu. Hakati siis uurima kus jäi… Selgus, et passikontroll pidas kinni ja maale ei lase kuna reisi lõppemise päeval pass kehtib 2 päeva vähem kui 6 kuud. Miskiks hulluks sebimiseks läks kohe ja pika kauplemise peale lasti ikka maale 100€ sponsorlepingu eest Türgi riigi tuludesse 😀 😀 Miski tunnike ootasime enne kui minema saime 😉 Lisett kutsus meid veel järgmisel hommikul toimuvale infokohtingule 😉 aga ütlesime viisakalt ära, et me ei tule. Mis ta ikka asjatult ootab. Plaanisime ise tsillida omal käel. Seda enam, et ma seal juba käinud ja koht tuttav 😉 Mõtlesime, et võtame paar ekskursiooni tänavalt ja asi vinksvonks. Siis me veel ei teadnud, et kino ja seiklust saab meil seal sitaks olema 😀 😀 Kõigepealt muidugi elas hotell kiviajas, broneering pidi paberkandjal näpus olema. Krt reisikorraldaja on ju kõik ära bronninud võiks ju passist piisata aga kus sa sellega. Saatsin neile siis meilile oma bronni. Printisid välja ja jäid rahule. Siis toa jagamisel vaadati kahtlase näoga , et mida värki 3 meest tahavad ühte tuppa 😀 😀 Erilised kilplased olid ikka seal küll, anti miski number meile ja miski onu tassis mu koti kohale. Tegi rõõmsalt ukse lahti aga seal 1 kahene voodi 😀 Ütlen vanale, et kle meid ju kolm kus üks magab….. Jäi nõutult vaatama, seletas raadiojaamaga kellegiga ja meid viidi teise majja. Nu seal oli vähemalt 3 kohta 😀 Lõime käega, ei viitsinud rohkem vaielda. Tuba iseenesest oli hea, ei miskit kisa ega lärmi, vaikne ja ainult õhtupäike paistis rõdule. See meile sobis 😉 Viskasime oma kolm asja tuppa ja kobisime linna ekskursioone sebima järgmisteks päevadeks. Maxwell toursist sebisime kohe õige mitu trippi; Pamukkale, Demre-Myra-Kekova jne, saime tripid kolmele ikka suht mõistliku hinnaga. Kui kaup koos kobisime sööma ja kotile, koduteel nägime juhuslikult Ziilut kah 😉 Hommikul kell 8 pidi meid buss väravas ootama. Ja siit meie uskumatud seiklused alguse said 😀 😀

  • Tripid

    Peterhof

    Piiteris sõbral külas olles tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Ühistransport on ikka Piiteris ulmehea. Hüppasime marsasse ja tuld, pilet 50 rutsi. Kohapeal luusisime veidi ülemises pargis mis on tasuta, alumine park on tasulise sissepääsuga. Sõber võttis kohaliku piletid ja juba olimegi alumises pargis. Luusisime pargis, käisime ka sealses vasakus osas mis oli remondis aga peatselt tehakse lahti. Kui piisavalt luusitud mõtlesime, et tagasi Piiterisse lähme Meteoriga.

    Lonkisime promenaadi mööda sadamasse. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, Meteor just sildus. Kobisime peale, pilet oli 900 rutsi. Kui rahvas peal anti otsad ja tuld piiteri poole. Krt polnudki varem sellise riistaga sõitnud…. Aga sõlmi tegi see riistapuu ikka uhkelt 😀 Veitsa ajaga olime juba keset Piiterit.

    Piiteris läksime jänesesaarele. Tegime vähe aega parajaks. Viskasime jänesele münti ja uudistasime äsja lõppenud liivakujude festivali töid. Eestlaste töö oli kah täitsa olemas 😉

    Kui jänesesaar kah inspekteeritud tiksusime vaikselt läbi pargi Smolnõi poole. Smolnõis Vovkat ei näinud ja panime edasi. Vahepeal jäi teele vägev malmsild ja olimegi lõpuks hotellis

  • Tripid

    Stockholmi trip

    Ükspäev oli lihtsalt tiba vaba aega… Aga mis selle vaba ajaga ikka peale hakata kui mitte just pähe löönud ideed realiseerida 😀 😀 Mis siin ikka lonkisin tühjalt kohalt sadamasse võtsin Rootsi kunni juurde pileti ja juba minek oligi. Aja veetmiseks ja välja puhkamiseks suht hea variant. Kobid kotile ja ärkad välismaal. Natuke uimerdad ringi, kobid jälle kotile ja viuh kodumaal tagasi 😀 😀

    Ja kusjuures tõesti ei teinudki midagi peale söömise ja magamise 😀 😀 Rootsi kunni juures vaatasin ainult kuidas idanaabri purjekal vennikesed turnisid nagu ahvid mööda maste ja tõmbasid purjed kokku. Sellist asja ikka igapäev enam ei näe. Päris huvitav vaatepilt oli. Kahju, et poliitikud teevad hirmsat paanikat vene purjekate pärast ja ei luba neid sadamatesse. Aga ilmselt nad ei saa aru, et need on päris ägedad vaatamisväärsused ja mujal maailmas selliseid suuri ju ei ole enam elavate kirjas. Koju tagasi jõudes käisid sadamas miskid päästeõppused, paari päästepaati oli näha vette lastuna muud tarka ei midagi.