-
Viikingid enne viikingeid
Nonii, võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai Salme laevamatustest päris korralik näitus. Salmelt leitud kahe laevamatuse viikingid on isegi nüüd ca 1300 aastat hiljem nii kõva lahingu maha pidanud, et lausa viikingiaja algust on nihutatud 50 aastat varasemaks seniarvatust. See leid on kogu maailmas unikaalne seetõttu, et varem pole leitud kuskilt nii terviklikku, rohkete hauapanustega ning suurte sõdalaste hulgaga laevmatust. Luustike vigastused annavad aimu, et suurem osa neist hukkus võitluses.
Leidude põhjal võib arvata, et laevameeskonna põhirelvad olid mõõgad ja vibud, leiti ka mõned odaotsad. Aga huvitav on see, et ei leitud ühtki kirvest ega kiivrit. Näitusel näeb päris palju originaalesemeid ja saab aimu kust sõjamehed pärit olid. Väljakaevamistel leiti hulgaliselt nooleotsi nii kehadest, kilpidest kui laevade parrastest, nende järgi küll päritolu keeruline tuvastada kuna tollel ajal olid need nö. rahvusvahelised. Aga kuna sarnast tüüpi nooleotsi on juba varasemalt leitud Saaremaal Viidumäelt siis võib arvata, et hukka said nad kohalike käe läbi. Siin näeb ka viikingilaeva maketti. See on midagi sellist kuidas võis Salme teine laev välja näha.
Võitlusnugasid ja nooleotsi on siis ka vaadata piisavalt. Isegi üks arvatav süütenoole ots on vaatamiseks väljas. Ilmselt sellistega lasti purjed põlema ja oligi finito.
Mõned kilbikuplad ja mõõgad ka olemas. Iseenesest Salme II laevas olid kõigil meestel hauapanusteks mõõgad, mõnel isegi mitu. Enamus mõõku olid kaheteralised aga samuti oli arvestatav hulk üheteralisi mõõku. Huvitav, et need näevad välja nagu suured sõjanoad.
Oli ka paar päris edevat mõõka, üks neist nn. rõngasmõõk. Sellised arvati olevat vaid ülikutel. Lisaks edevale mõõgale oli veel mitu põnevat hauapanust mis viitasid hukkunud ülikule. Kas see on tõsi ja kellega tegelikult tegu ilmselt ei saa teada kunagi. Muidugi mind hakkas kummitama see rõngasmõõga teema. Tuleb välja, et neid maailmas ikka nii mõnigi leitud. Mõningaid neist näeb siin ja siin ning nendest on tehtud ka väga ägedaid koopiaid. Siin näituselgi üks koopia katsumiseks väljas. Üks Proosa kalmest leitud rõngasmõõga koopia peaks Kiek in de Kökis ka olema. Seda pole ise veel vaatama jõudnud, aga ükspäev käin ära.
Veel mõned huvitavamad mõõgad. Ühel mõõganupul on näha isegi vääriskive, algselt oli vääriskive ilmselt 25 neist säilinud ainult 5. Ühesõnaga mida ma siin pikalt heietan, minge vaadake asja oma silmaga, väga hea näitus on. Täpsustuseks veel, et näitus ei ole mitte viikingiaja teemaline vaid konkreetselt Salme laevamatuste teemaline. Kes enam ei mäleta siis Salmelt leitud esimeses laevas oli 7 langenut ja teises 34 langenut, luustike põhjal oli sõjameeste keskmine pikkus 170 – 180 cm. Muidugi äge oleks kui näitusel mõnda luustikku ka näeks nii nagu Stockholmis vikunäitusel. Omalajal kui teist laeva välja kaevati sai seda isegi vaatamas käidud. See oli nii ainulaadne kogemus, et ilmselt teist sellist vaevalt enam tuleb.
Mõnda pilti väljakaevamistest näeb siin ja siin. Mind jäi kummitama kogu selle loo juures see… Kes nad siiski mattis, selleks pidi ju piisavalt aega olema. Relvad “surmata”, kadunukesed kokku korjata ja ritta panna, kõik vajalik kaasavara kaasa panna jne jne. Kas viikingeid oli rohkem kui need 2 laevatäit ja lahingus löödi kohalikud lihtsalt põgenema ellujäänute poolt. Peale seda oli aega tegeleda matustega. Või kohalikud matsid ise vaprad sõjamehed maha. Jättes omale näiteks sõjasaagiks kirved ja kiivrid mida ju laevadest väljakaevamisel ei leitud. See mõte muidugi ebatõenäoline aga mine sa tea… Väidetavalt olla ajaloos juhtunud küll kus vapper sõdur maetakse vaenlase poolt austusavaldustega maha. Samas tekib küsimus, kus on nö. kohalike langenute kääpad? Pole reaalne, et nende hulgas langenuid polnud. Ühesõnaga siin on veel palju küsimusi mis vajaksid vastuseid.
-
Saaremaa tuur, minek
Nagu juba varasemast välja kujunenud tuli ka praegu Saaremaale minek suht puusalt 😉 Hommikul ärkad teed väikse söögi ja siis tuleb idee kuhugi spontaanselt kimada. Tavaliselt tulevad sellised spontaansed tripid väga hästi välja. Kunagi ei tea millal tagasi jõuad ja mida lahedat näed. Turgatas pähe, et sada aastat pole Saaremaal käinud ja seal parajasti Kuressaare Muuseumis Salme leidudest vikunäitus. Täiesti sobilik minna, 10 mintsaga oli broneeritud nii majutus kui laevapiletid.
Laevapiletid sai võetud igaks juhuks varuga, mine tea kaua Saaremaal läheb 😀 😀 Egas midagi, kolu kokku paak täis ja tuld. Asi ikka jube mugavaks tehtud, kimad õigeks ajaks sadamasse, kaamera tuvastab auto numbri ja juba oledki sees. Virtsu sadamasse tasub minna praktiliselt õigeks ajaks. Varem minna ei tasu, siis ootad nürilt järjekorras. Sadamaalal pole praktiliselt mitte midagi teha. Virtsus endas veel on ühtteist teha, näiteks külastada Virtsu linnuse varemeid või Kirsimuuseumi. Neist mõlemist põgusalt juttu siin.
Esimene kiire peatus Muhu kiriku juures. Kirikute külastusega tuleb seda arvestada, et isegi enamus teeliste kirikuid on talvel kinni, sisse saamiseks tuleb natuke eeltööd teha ja kokkuleppeid sõlmima. Aga see selleks. Muhu kirikut on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis ehitis ja ilmselt on olnud kasutusel ka kindluskirikuna. Kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi seintel on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Müüritrepile viiva ukse kohal silluses pidavat olema ka vikuaegne haruldane trapetsikujuline hauaplaat.
Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas ja sellel võib näha meistrimärke, see iseenesest on harvaesinev nähtus keskaegses ehituspraktikas. Väike küsimus tekkis ülalmainitud hauaplaadi osas, avalikes allikates kirjutatakse, et hauaplaat on 12 – 13 sajandist. Aga kiriku juures infotahvlil on kirjas, et plaat vikuaegne…. Kumb ta siis on? Või peetakse silmas seda, et 12 sajand oli veel Eesti viikingite hiilgeaeg. Sisse siia seekord ei saanud ja see polnud seekord taotluslikki, järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Vaatan, et vahepeal on maha murdunud kirikuaias olnud igavene pirakas saar. Selle ümbermõõt oli vist kui õigesti mäletan siis kuskil 5 meetri kanti. Kiire pilk Muhu maalinnale see on nö. ringvall linnus mis on rajatud kunagi praktiliselt siledale maale. Linnuse läbimõõt on 100 – 110 meetri tuuris.
Tänapäeval on vallist järgi ainult väike osa, 1894 – 1895 Väikese Väina tammi ehitusel veeti suurem osa linnusest tammi täiteks. Valli kõrgus on praegu ca 5 – 6 meetrit aga enne lammutust võis olla 2 – 3 meetrit kõrgem. Tammi ehituseks materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Leitud mündid olid ajast 1165 – 1223. Hiljem olevat need leiud sassi aetud ja käsitleti ühe leiuna. Holzmayer on arvanud Muhu maalinna Läti Henriku “castrum Mone” olevat, mille sakslased vallutasid 1227 eestlastelt. See arvamus võib kindel olla, leitud rahad tõendavad seda omalt poolt veelgi. Ilmselt peitis rahvas aarded vallidesse sakslaste kallaletungimisel 1227. Siis olla üle külmunud mere tulnud siia 20 000 sõjameest linnust vallutama. Läti Hendrik kirjeldab seda lahingut oma kroonikas üsna põhjalikult. Leidudega on siin jälle kummaline värk, ühtede allikate põhjal peaks leiud olema nii Saaremaa Muuseumis kui ka Riias Toommuuseumis. Teise allika põhjal peaks leiud olema Ajalooinstituudis ja Ermitaažis, võta sa nüüd jälle kinni kumb versioon õige on.
Muhust edasi suund Maasilinna. Siin pole ka päris tükk aega käinud, vahepeal on siin natuke müüre välja kaevatud ja tehtud muid korrastustöid. Silm puhkab kohe kui leidub inimesi kes viitsivad selliste asjadega pusida. Maasilinnast ei hakka pikalt kirjutama, sellest pikem jutt siin. Kolistasin kõik urkad läbi ja edasi Kuressaare poole.
Teel sõitsin mööda Pöide kirikust ja Asva viikingite külast. Paar pilti ja edasi. Kohalik vikuküla toimib ainult suvel, talvel pole siin praktiliselt mitte midagi. Laimjala kirikust kah üks pilt ja oligi viimane aeg ennast ööbima sättida.
Viskasin oma kolu Johan spas tuppa ja vutvutvut linna peale sööma. Hotelli resto jätsin seekord meelega vahele. Kindel plaan oli külastada Saaremaa Tuulikut ja maitsta mida seal pakutakse. Iseenesest tsill koht aga kuna pikast päevast suht väsinud siis ringi luusida ei viitsinud. Viskasin prae lipsu taha ja hotelli tagasi. Toit oli üsna maitsev, hinna poolest ei jää alla Tallinna Raekoja platsile. Vahel harva tasub siin söömas käia küll.
Hotellis veel väike õhtune spa ja mullivann katusel. Täitsa tsill värk. Reklaam on küll veidi eksitav. Katuseterrassi mullivannist lubatakse imelist vaadet Kuressaare vanalinnale. Aga pole öeldud kas see vaade avaneb vannis istudes või seistes. Julgen kindlalt väita, et seistes avaneb tõesti ilus vaade vanalinnale aga istudes avaneb imeline vaade hoopis terrassipiirdele. Kui vann oleks ca 20 cm kõrgemal siis hakkaks juba looma. See muidugi võibolla väike tähenärimine minu poolt. Hotell ja spa iseenesest väga ok. Ei mingeid kanaemasid kisavate ja sõnakuulmatute tittedega. Ruttu kotile homne päev on väga tiheda programmiga.
-
Egiptuse trip. Klaaspõhjaga laev ja Sharmi metsik rand.
Nonii nosisime kõhu täis ja kobisime üle tee ekskursioonide müügiputkasse. Täna peaks siis lõpuks olema klaaspõhjaga laevaga korallide vaatlus ja pärast parasailing. Aga kahjuks jääb täna ka parasailing ära. President pidi ära minema aga ei läinud ja seetõttu osad üritused pole lubatud. See vennike kellelt paketi ostsime oli ise ka päris õnnetu ja oli ilma kobinata valmis meile raha tagasi maksma. Õnneks laevaga merele sai. Ütlesime, et käime laevaga ikkagi ära. Vana andis meile parasailingu raha tagasi, pani oma poe kinni ja viis meid viuh oma autoga sadamasse ja pani laevale. Tahtis ise veel ootama jääda aga saatsime minema. Siit tagasi hotelli lonkida käsitsi ca 15 minutit. Iseenesest täiesti normaalne vana kes muretseb ikka pärast ka kliendi pärast, soovitan teistelgi temalt ekskursioone osta. Sadamas nägime esimest korda kogu tripi vältel päris prügiautot ka 😀 😀 😀
Lõpuks rahvas laevas ja väike trip piki korallrahu võis alata. Hurghadas käisime allveelaevaga neid uurimas, nüüd siis klaaspõhjaga laevaga ka asi tehtud. Muidugi tundub, et siin on koralle praktiliselt igalpool võrreldes Hurghadaga. Neid näeb siin isegi niisama piki kallast jalutades. Muidugi kalu on ka hullult, igas suuruses ja värvis, nagu akvaariumis solistaks 😉 Igaljuhul tasub seegi asi ära korraldada kui juba siinkandis luusite. Muidugi klaas petab värvid ära aga vesi ongi siin selline hullult sinine ja läbipaistev.
Vaatasin mere poolt ka seda kallast kus kohalikega tsillimas käisime, seal käib ikka päris korralik kindlustustöö. Samas jäi silma vastas kallas ja miskid varemed seal. Läks asi kohe projekti. Kui maal tagasi lähme kolistame seal ka.
Kusjuures siin saab täiesti vabalt väravast sisse ja mööda randa lonkida, kedagi ei koti. Siin päris korralik liivarand ka olemas. Isegi mõnda kohalikku nägi siin rannas istumas 😉 Vanu mahajäetud laevu ja muud mudru on siin küllaga.
Lonkisime nurga taha piki randa, hmm siis on isegi jäänuseid kunagisest Egiptuse – Israeli sõjast. Nii mõnigi auto vedeleb kuristikus ja meres näeb mingi tanki või soomuki jäänuseid. Mõned padrunikestadki jäid silma. Iseenesest on siin täiesti vabalt juurdepääsetav ja mõnus metsik liivarand. Pole vaja kellelegi midagi maksta.
Siinsamas käivad kaatritega snorgeldajad ka. Suured värvilised kalad tulevad praktiliselt kaldasse.
Turnisime üles mäe otsa, siin on ilmselt olnud kunagi mingi hiigelsuur sõjaväeosa. Praegu on siin ainult varemed. Igatahes militaarmudru vedeleb igal sammul. Praegu seoses kunagiste rahuläbirääkimistega Egiptusel Siinai poolsaarel sõjaväge olla ei tohi. Kuigi mis vahe seal on, puhtalt termini teema. Keegi ei keela ju politseid varustada soomukite ja raskerelvadega ja iseenesest see siin ju tegelikkuses nii ongi.
Kui see pisike poolsaar tudeeritud lonkisime hotelli poole tagasi. Vaatasime lõpuks üle ka kohaliku pisikese bussijaama. Isegi telekas ja lilled on bussijaamas. Ja sellised bussijaamad on praktiliselt igal nurgal. Otsustasime enne hotelli sööma minekut proovida tänavanurgal kohvi. Siit varasemalt paar korda mööda lonkinud ja ninna löönud väga mõnus kohvilõhn. Tuli asi ära proovida, igati soovitan. Tõesti oli väga hea kohv ja hind ka hea. Nimeks sellel asjal Brazilian Coffee Stores. Kui kohv joodud kobisime hotelli sööma ja kotile.
-
Egiptuse trip, Sharmi rannad ja kohvikud
Täna pidime “kohalikega” välja minema ümbruskonnaga tutvuma. Minekuni oli vähe aega ja üritasime aega parajaks teha hotellis luusimisega 😀 Kui kõht täis kobisime katusele vaatama mis ümbruses näha ja ehk saab midagi uut ka uurimise projekti. Katuselt muidugi vaated head kui just nurga taha ei vaata 😉 Kokkulepitud kellaajaks kobisime alla tagasi. Tutvusin kohaliku blingi elektrilahendusega, see on ikka kole küll. Aga noh kui vihma ei saja siis suht suva kuidas juhtmed isoleeritud on või kas üldse isoleerida vaja on 😀 😀
Varsti oligi auto järgi ja kimasime kuskile kõrvaltänavasse, seal sai läbi kellegi erahoovi kaldapealsele ja sealt metsikusse randa. Siin ju rannad praktiliselt kinnised nagu Hurghadaski aga kui aretada veidi leidlikkust või sõprussidemeid kohalikega siis saab randa küll. Ma nüüd tean läbi millise hoovi saab randa ja vajadusel sedagi kus värava võti on kui kedagi kodus pole 😉 Peremees täitsa tore ja asjalik vene mees. Päris äge koerakuut oli ta ühel kutsal 😉 vaatega merele ja puha. Kui olime kogu kambaga ennast läbi hoovi teisele poole pressinud avanes pankrannikult päris hea vaade vanalinnale ja merele. Siin käis päris kõva kaldakindlustus varingute vähendamiseks. Korralik armatuur käis toestuseks, kui ei oleks armatuuri näinud siis ei saaks ilmselt arugi, et kaldapealne on korralikult kindlustatud. Miski mördiga kaetakse armatuur kinni ja kallas näeb välja nagu päris. Huvitav, et siin on vaenukägu nii tavaline lind nagu meil varblane. Igal muruplatsil võib neid näha asjatamas.
Kui olime tubli kilomeetri mööda pankranniku serva marssinud istus ühe trepi otsas miski kohalik vennike ja kogus raha. Kogu kamba pealt 30 kohalikku. Päris hea äri, tiksud katusealuses loed lehte ja hoiad kätt pikas, papp tuleb mühinal. Kobisime trepist alla randa. Kes läks ujuma kes jäi niisama lobisema jne. Ma läksin kolasin ringi, siin metsikus rannas ikka inimesi oli. Pankrannik ise päris kõvasti varisenud ja hoolikal vaatlemisel oli näha, et isegi õige mitu treppi kaasa viinud. Kogu pinnas siin koosneb praktiliselt kõikvõimalikest kivististest jne. Seda peab oma silmaga nägema. Muidugi meri paksult täis klaaspõhjaga laevu ja snorgeldajate kaatreid. Põhi on siin ju koralle täis, ükspäev lähme paadiga neid ka uurima. Muidugi politsei uhab vahetpidamata kiirkaatriga edasi-tagasi. Eks see selle noortefoorumi ja presidendi siinviibimisega seotud ole.
Peale paari tundi rannas kobisime Dahab keskusesse kohvile. Täiesti hea hinnaga kohv. Viskasin keskusele põgusa pilgu peale, siin on nii väliletid kui poed kõikvõimaliku nänniga. Fix hindadega poode on ka. Kuna see keskus ei asu vanalinnas vaid suht nurgataguses siis on siin hinnad vägagi mõistlikud. Kui kohv joodud kimasid kohalikud minema, meid viidi ennem järgmisse randa ja anti paar soovitust kaasa mida vaadata 😉
Seal oli terve piirkond rannakohvikuid, kust üks lõppes ja teine algas polnud aimugi. Ka siinpool käis pankranniku kindlustamine varingu vastu. Pankranniku servas võrkaed, et keegi alla ei lajataks või randa ei läheks aga või see takistab 😉 August saab ju ikka läbi 😉 Kusjuures kasse on siin hullult ja nende eest isegi kantakse hoolt kohati.
Vaatasime üle siis selle “kohalike” poolt soovitatud Farsha kaljukohviku. Öeldi, et pimedas on eriti stiilne. Mnjh esmamuljena nägi välja nagu jäätmejaam 😀 😀 aga väga stiilne jäätmejaam. Mida kõike siin ei näe. Meie vanakraamikaupmeestele oleks see täiega kullaauk. Sisse ei tahtnud istuda, seal puudus vaade. Kobisime sinna pika rõdu peale kus sai ühes servas patjadel istuda. Päris tsill oli, võtsime tee ja jäätised. Menüü nägi välja päris äge ja ega hinnadki olid vähe ägedad. Muud asjalikku mis oleks isutanud ma menüüst ei leidnud. Võibolla hea ka, teenindamine siin Egiptusele kohaselt jube aeglane, teed ja jäätistki ootasime üsna kaua, mis veel söögiga oleks saanud. Aga pole hullu hotell pole kaugel ja seal saab süüa 😀 😀
Hakkas tasapisi pimenema, laudadele pandi juba küünlad põlema ja gaasisoojendused ka käima. Mnjaa pimedas kogu sellel kremplil hoopis teine ilme. Ootamine tasus ennast ära. Nii, et kui sealkandis töllerdate siis soovitan läbi astuda. Meil nüüd asi nähtud ja vutvutvut hotelli poole. Seal saab süüa tasuta 😀 😀
-
Egiptuse trip. Dahab – Nuweiba. Safari, snorgeldamine ja kanjon
Nii täna varakult äratus, kiirelt sööma ja tripile minek. Plaanis terve päeva pikkune programm. Ei ole siin midagi nii nagu reisikorraldajad räägivad, et ainult neil on korralikud bussid ja kvaliteetne teenus. Meile tuli järgi vägagi korralik Toyota buss mis on üsnagi tavaline nii Hurghadas kui Sharmis. Kui rahvas peale korjatud hotellidest algas sõit Dahabi suunas. Seal on meil programmis atv, kaamelid ja snorgeldamine. Peale seda lõuna ja sõit Nuweibasse värvilist kanjonit vaatama. Vaatasin, et turva on Sharmis hullult tasemel seoses foorumi ja presidendi kohalolekuga. Igal nurgal on politsei ja kõik lagendikud on turvamehi täis. Huvitav oleks teada mis relvi hõlma all kantakse. Riietuse hoiaku järgi on juba aru saada, et seal pole mitte pelgalt püstol vaid midagi tõhusamat 😉 Ilmselt midagi mini uzi taolist alternatiivi. Kuigi jh ilmselt võiks pooled turvamehed päevapealt minema lüüa. Kui sul on objektil number üks, aga sa ennastunustavalt telefoni näpid siis mis kasu sellisest turvast on.
Lõpuks jõudsime maanteel oleva politseipostini. Siit edasi sai ainult politseieskordi saatel. Ootasime umbes 5 minutit eskorti ja panime kolonnis minema. Politseieskort keset teed ees ja oma paarkümmend bussi kolonnis järgi. Niimoodi kolonnis uhasime oma paarkümmend kiltsi siis keeras konvoi tagasi ja bussid kimasid oma teed edasi. Lõpuks jõudsime ühte tanklasse kus oli pissipeatus 10 mintsa. Kurja muidu iseenesest vägagi moodne tankla aga mida kütsivalik 😀 😀 Meie noorem põlvkond pole isegi sellistest kütsidest nagu 76, 80, 92 ilmselt isegi kuulnud mitte. Aga siin need lisaks 95 ja 98 täiesti vabalt saadavad. Huvitav muidugi kuhu tänapäeval sellist kütsi pannakse. Beduiinid joodavad kaameleid ilmselt 76 😀 😀 Prüginduses pole midagi uut, prügikast võib ju olla aga ümberringi on ikka kõik prügi täis 😀
Lõpuks jõudsime Dahabi, haarasime kohe kiirelt snorgeldamisvarustuse ära ja kimasime edasi, meil oli veel valikut kuna olime esimesed. Meie taga tuli ilge joru busse turistidega. Siin on juba kohal ka esimesed müügimehed, aga need on kohalikud papid või lapsed, kõik on väga püüdlikult selgeks õppinud hinna 1 dollar 😀 😀 Lõpuks olime atv safari baasis. Ega atv siingi millegi poolest erine Hurghada ega Türgi omadest, parajad rondid igalpool. Aga noh turistile proovimiseks käivad küll. Tegime miski tunnise tiiru, põikasime ka kanjonisse. Mu Hurghadast ostetud arafat sai siin jälle kiita 😉 Edasi oli mingi pool tunnikest kaamelisõitu ja siis 1,5-2 tundi snorgeldust. Ma kaameliga sõita ei viitsinud, pole midagi erilist peale hullu kõikumise 😀 😀 Kaamelisõit väga sobilik istuva töö tegijatele, logistab lubjast lahti kõik selgroo diskid 😀 😀
Kui kõik huvilised olid kaamelitega ka tiiru ära teinud läksime snorgeldama. Siinsamas lähedal on ka see kohalik kuulus “sinine auk” aga sinna me ei läinud, see on rohkem sukeldujate värk. Algul mõtlesin, et lähen snorgeldan ka, aga ei tulnud seda õiget tunnet ja jätsin seekord asja vahele. Vesi oli vastikult märg ka 😉 Tiksusin niisama rannas ja vaatasin mis nurga taga on. Nagu ikka on nurga taga prügi 😀 Meil olid kambas ka ühed kohalikud noored. Omamoodi huvitav oli vaadata nende ujumiskultuuri.
Naised ei tohi ju paljad olla teiste ees, pikk kalipso selga ja pähe ning ümber perse seoti arafat. Milleks küll see veel vajalik, kui midagi ei kata nagunii peale kalipso 😀 Aga kombed on kombed, mis teha, tuleb neid austada, kõigest ei peagi meie aru saama. Iseenesest oli siin muidugi väga äge korallid on juba päris kalda ääres aga mitte nii kirevad kui seal kus sügavaks läheb. Käisin vahepeal silla pealt vaatasin sügavamale vette, seal elu ikka päris kirev ja hullult kõikvõimalikke värvilisi kalu on ka. Varsti oligi lõuna läes ja snorgeldajad tulid ka sööma. Kui söödud viisime staffi tagasi ja kimasime Dahabi keskusesse poodi. Väike poepeatus kuulub siin programmi nagunii tahad või ei taha. Moblamastid on siin enamjaolt kõik palmi kujulised, Hurghadas nägin ainult paari sellist.
Siin on kitsekarjad tänaval täitsa tavaline ja korra nägi isegi inimesi autokastis sõitmas. Siinai poolel pole see tavaline nagu liikluspilt näitab. See ilus roosa maja pildil “peldikute” vahel on kohalik beduiinide kool. Niikaua kui teised käisid poes võtsime meie kohvikust ühe kohvi ja jäätise. Kohv 15 kohalikku ja jäätis ka 15 kohalikku. Kohv oli päris hea ja ega jäätiselgi viga polnud, täiesti söödav mangojäätis. Kusjuures Siinai poolel leiab poest märksa rohkem jäätist kui Hurghadas.
Kui poetuur rahval tehtud kimasime edasi Nuweiba poole. Tee on nii hea, et bussijuhid lasevad siin stabiilselt 150 – 160 rauas. Ega Luxoris käik väga aeglasema sõiduga polnud, seal lasid 120-130 rauas. Teel vilksasid mööda aegajalt kasvuhooned, beduiinid kaamelitega kui ka mingid suva putkad. Ah jaa prügimäe nägin ka vilksamisi mägede vahel ära. Korralikku pilti teha kahjuks ei jõudnud aga midagi sai. Suured kuhjad kokku veetud prügi lihtsalt põletati ära.
Lõpuks jõudsime kohale, dziip juba ootas meid. Väike jalasirutus enne edasisõitu kõrbes. Vaatasin, et veidi eemal mingi autoront külili kalju peal, et mis värk. Giid ütles, et seal kalju sees elab beduiinide pere kes tegid ise omale kalju sisse koopaelamise. Krt sellist asja tahaks ka lähemalt vaadata. Edasi kobisime kõik dziipi ja kimasime läbi kõrbe värvilise kanjoni juurde. Giid ja bussijuht autosse ei mahtunud, need sõitsid kaasa väljas auto küljes rippudes 😀 😀
Lõpuks olime punase kanjoni juures. See pole küll nüüd see õige värviline kanjon aga üks sarnastest. Õige kanjon on juba mitu aastat kinni kuna turistid sodisid ja läbustasid selle ära. Eks siingi kanjonis juba näeb seintesse kraabitud nimesid ja muud jura, eriti palju hakkab silma slaavikeelseid nimesid aga tundub, et ega kohalikud ka väga maha jää. Iseenesest päris äge kanjon. Kahju, et sinna osasse ei lähe kus vesi ka on. Küsisin giidilt kas siin madusid ja muud mürgist värki ka on. Ütles, et madusid pole aga skorpione pidavat olema ja komistades võid kaamelitoidu põõsasse kukkudes omale sõrme pikkuse okka perse kukkuda 😀 😀 Ma siiski leidsin kuskilt põõsast miski imeliku eluka, mis see oli ei tea. Väike beduiinide laat oli ka poole kanjoni peal. Lapsed müüsid käsitööd ja allapoole minnes pidi kuskil nende laager ka olema.
KUi tiir tehtud kimasime hotelli tagasi. Tagasiteel meid konvoi ei saatnud. Hotellis oli meil täna restoran. See on paketihinnas. Salat, kalasupp ja praad tundmatust kalast pluss krabi oli täiesti mõnus õhtusöök. Magustoiduks olev kook oli isegi söödav, tavaliselt need läägelt magusad. Kokkuvõtvalt ütlen, et selline paketitrip sobib ideaalselt neile kes tahavad kiirelt asjadest miskit aimu saada. See ongi selline natuke siit ja natuke sealt asju proovimiseks aga täit naudingut ei saa. Kui tahad asja nautida siis soovitan soojalt paketti mitte võtta. Kui vähegi aega on võtke iga trip eraldi, siis on aega asja nautida ja kui võtate tänavalt asju nö hulgi siis saab hea hinna ka.
-
Egiptuse trip. Väike seiklus ja Sharmi muuseum.
Täna esialgu plaanivaba päev. Eile sai tammutud nii, et jätkub mitmeks päevaks 😀 Mõtlesime, et teeme väikse söögi ja siis vaatame jooksvalt mis värk on. Omleti ja praekartuli päev, maitsesime mõningaid saiu ka, aga need jube magusad. Iseenesest eks see ole maitse asi aga minu poolest jäävad nad söömata.
Kui kõht täis tuustisime niisama sihitult mööda hotelli. Viisakas hotell, isegi peldiku uksel on manual kuidas ust avada ning sees on lilled ja maalid seinal, vähemalt meeste poolel 😉 Kas naiste poolel ka, ei tea aga ju on seal ka. Fuajees peaukse juures ka ilusti lilled laual, kurja isegi paju oksad olemas. Huvitav kust nad need võtsid? Algul mõtlesin, et plastmass aga ei täitsa päris pajuurvad olid. Kohaliku “pangaautomaadi” leidsime ka 😀 😀 see on sama tüüpi kui Hiiumaal Eiffeli torni juures. Pane viiekas sisse ja saad teada kui loll oled 😀 😀
Tegelikult oli rahavahetus aktuaalne küll aga mitte siin automaadis 😉 Ma ei saa aru mis fenomen on kasutada nii Hurghadas kui Sharmis mikiraha. Pole ju üldse soodne. Kõige kasulikum on maksta siiski kohalikus rahas. Mikiraha või eurod saad kohalikuks kursi järgi vahetada vahetusautomaadis. Arvelt kohalikku välja võtta pole pointi pank tahab vahelt päris kõvasti. Käisime otsisime kohaliku panga üles, see oli kohe hotelli nurga taga, aga kahjuks seal oli vahetusautomaat tühi ja pank ise ka ei tahtnud vahetada 50 eurost kohalikuks. Öeldi nurga taga on veel üks vahetusautomaat, ehk seal on raha. Lonkisime sinna, kurja see oli ka tühi. Aga siin passis üks kohalik seltsimees, kes kursi järgi ära vahetas.
Peale rahavahetust käisime ajaviiteks uurimas ekskursioonipakkumisi ka hotelli vastas olevas müügikohas. Ennem olin teinud natuke kodutööd ka. Reisikorraldaja pakkumised ja vanalinnast kaasa haaratud pakkumised läbi tudeeritud. Küsisime pakkumist klaaspõhjaga laevale, parasailingule, safarile ja värvilisele kanjonile. Küsisime ka St Catherine kloostrisse pakkumist, aga sinna seoses pandeemiaga sisse ei pidavat saama. Möödaminnes teise programmi raames eemalt näidatakse, aga mind see öine pimedas ja külmaga mitmetunnine mäkkeronimine päiksetõusu nautimiseks eriti ei köida. Nii, et see asi läks seekord programmist maha.
Lõpuks võtsime muu ülalmainitu ära. Igatages koguhind oli väga kõvasti odavam kui reisikorraldaja samad paketid ja oli juba letihinnaga odavam sellest mis vanalinnas pakuti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et siin on juba letihinnad odavamad kui Hurghadas samad asjad. Näiteks Hurghadas oli parasailing letihinnaga 35$ lõustalt aga siin 10$ lõustalt ja kahekesi minnes oli kokku 15$ Kui diil tehtud kobisime kõrvalpoodi teed jooma ja maitseaineid ostma. Siin on kõikvõimalikke teesegusid ja maitseaineid võtta 1 nael gramm. Kaameli kakat oli ka 😉 tegelikult on see tee 😀 😀 Muidugi õlisid ja kreeme on ka. Muidugi siin tuli kohe kiiks uurida kus kohalik kalmistu on. Müüja ütles, et kohapeal polegi, surnud viiakse kodumaile. Lähim kalmistu pidavat olema 100 kiltsa. Kobisime hotelli lõunat sööma ja asja praadima 😀 Kusjuures siin on tomat ja kurk vägagi maitsega, mitte nii nagu meil maitsetud junnid.
Nu hing ei andnud ikka rahu, mõtlesime lähme vaatame kalmistu ära. Kauplesime taksojuhtidega hinda sinna ja tagasi sõiduks koos ooteajaga. Küsiti 800 kohalikku aga eks hotelli ees olegi asi kirves 😀 😀 ikkagi loll turist ju 😉 Ütlesime, et üle 600 ei maksa ja marssisime minema, kohe joosti järgi. Tuli välja, et see 100 kiltsa sõita polegi niisama lihtne. Mis siis, et teed jube head ja isegi maksuline kiirtee on 😀 Taksojuht pidi kuskilt suure bussijaama putkast ostma linnast väljasõidu loa jne. Pole nii nagu meil, et hüppad Tallinnas taksosse ja sõidad probleemideta Tartu. Lõpuks kui vajalikud papiirenid olemas ja takso tangitud panime tuld.
Teed on siin tõesti head ja mitmerealised. Kõrbes näeb muidugi igasugu huvitavaid ehitisi, jumal teab milleks need on. Nagu näiteks joru angaare aga ei ühtki hingelist… Lõpuks jõudsime kiirteel mingisse kontrollpunkti, kontrolliti passe ja öeldi, et selle templiga mis meil passis edasi ei saa, peab teine tempel olema. Küsisime kust saab, pidavat lennujaamast saama. Seletasime, et me ju ei lähe Siinailt välja ja meil on Siinai tempel millega saab kogu Siinail liikuda aga politsei jäi oma joru ajama. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vaatasin, et siin on ikka liiklus vähe teisiti kui Hurghadas. Seal sõitsid igasugused koormad ilma tähistuse või asjata, siin politsei käskis toruvedajatel tähistuse välja panna. Aga mida sa ikka paned kui lippu pole… eks ikka käepärase vahendi 😀 😀 Kanister käib küll.
Et päev päris p… ei läheks tuli puusalt uus programm teha. Muidugi kohe hakkasime uurima mis värk selle templiga on, vastust ei saanudki. Reisikorraldaja sõnul oleks pidanud läbi saama. Selgus, et see oma suva järgi otsustamine pidavat olema siin tavaline ametnike hulgas, võibolla oodati väikest kalõmmi. Hiljem muidugi selgus, et see takistus võis olla ka sellest, et samal ajal toimus üleilmne noorte konverents ja Egiptuse president oli ka Sharmis. Aga see selleks, lasime taksojuhil ennast Sharmi muuseumi juurde viia. Jõudsime liiga vara ja värav kinni 😀
Seal on muuseum lahti hommikul kuni lõunani ja siis õhtul kella 5 kuni 23. Turvamehed ei tahtnud sisse lasta väravast 😀 😀 Seletasime, me teame, et muuseum veel kinni aga nuh me turistid ja aega küll me lähme niikauaks mošeed vaatama. Hakkasid naerma ja tegid värava lahti 😀 Egas midagi tegime siis tiiru ümber mošee, sisse neisse kahjuks ei lasta. Mõned Inglismaalt toodud taksod olid nurga taga ootamas kõik noortefoorumi kirjadega. Kusjuures roolid olid õigel st. vasakul pool 😉 Siinsamas kõrval aretatakse mingit Hollywoodi sarnast pargi asja dinosaurused künka otsas ja puha. Tahtsime lonkima minna aga miski suva vennike jooksis järgi ja ütles 5 $ on sissepääs. Ma nagu küll ei näinud, et kuskil oleks värav või miski piletiputka olnud. Saatsin pikalt, viieka eest prügimäge nüüd küll vaatama ei lähe 😀 Veidi eemal oli samanimeline hotell ka, see oli ikka paras bling.
Lõpuks aeg sealmaal, et saab muuseumi. Pilet päris kirves, 200 kohalikku. Maksta saab kas kohalikus või kaardiga ja kui tahad fotokaga pilti teha siis tuleb eraldi pilet selleks osta, maksab 50 kohalikku. Mobiiliga võib tasuta pilti teha. Muidugi piletisüsteem siin uudsusega ei hiilga nagu mujalgi Egiptuses. Kuigi innovaatiliselt on piletitel kas QR või triipkood aga neid kasutada pole kuskil 😀 😀 Ja makseterminal ei tööta harmoonias piletiterminaliga nii nagu mujal maailmas 😀 See lausa omaette tseremoonia, maksad kaardiga siis selle makseterminali tseki alusel müüja toksib kõik mudru käsitsi arvutisse, see on puutetundlik siiski 😉 ja lõpuks siis kui kogu see protseduur on tehtud tulevad printerist piletid. Piletiost võttis aega õige mitu minutit. Pileteid ei müüda mitte muuseumis endas vaid territooriumi servas putkas. Lõpuks kui piletid käes kobid muuseumi uksest sisse, läbi metallideteka piletikontroll teeb augurauaga piletisse augu ja voilaaa võidki alustada kultuuri manustamisega.
Muuseum ise suur ja mitme erineva saaliga. Ajaloohuvilisele vaatamist jätkub. Nii mõnedki muumiad on eksponeeritud. Huvitav, et Tuthanhamon on päris kõva kuulsusega, igas muuseumis on oma nurgake temale pühendatud või siis lausa eraldi muuseum kohe. Huvitav kuidas neid vidinaid jätkub 😉
Ühes saalis on ka natuke moodsat blingi ja nii mõnigi ruumikujundus meenutab Peterburi losse. Iseenesest ehteid kui selliseid oli suhteliselt vähe aga selle eest kirevaid taldrikuid küllaga 😉
Natuke beduiinistaffi ka. Huvitav, et beduiinidel on üsnagi sarnased peakatted ja ehtestiilid nii mitmegi rahvaga maailma eri paigus. Siin on ka ehetena kasutusel tohutul hulgal hõberaha. Tea kas raha oli nii palju, et polnud kuhugi mujale panna kui naisele eheteks. Eks meie setudelgi ole tsaariraha kaelas nii, et anna olla.
Peale paari tundi sai tiir peale muuseumile. Õues täitsa kottpime. Ah jaa muuseumi õues oli vahepeal lahti löödud üsna korralik turg. Kohalikud naised ja lapsed müüsid igasugu ägedat nänni. Päris stiilseid karvaseid käekotte oli saada 😀 😀 huvitav kus nad selliseid kannavad…
Kobisime marsa peale ja kimasime vanalinna. Võtsime ühest putkast väikse söögi kaasa ja hotelli kotile. Lihaportsule anti kaasa terve pool kilekotti kohalikku leiba. Söök koos salatiga maksis 60 kohalikku, menüüs täitsa hinnad väljas. Kurja küll liha portsjon oli nii suur, et isegi tühja kõhuga jõudsin ära süüa ehk kolmandiku, rohkem lihtsalt ei jaksanud. Selline ports on täiesti sobilik võtta 2-3 peale, siis jaksab ka ära süüa. Käisime vahepeal üle ukse vaatamas kuidas hotelli hoovis kunstnik möllab värvidega ja kotile ära. Homme pikk päev, safarile minek.
-
Egiptuse trip. Hurghada. Allveelaevaga sõitma
Tänaseks oli planeeritud väike allveelaeva tuur. Nende kõikvõimalike tuuridega on hea mugav, ise kuhugi minema ei pea. Tullakse hotelli järgi ja pärast tuuakse tagasi hea mugav värk. Kobid õigeks ajaks fuajeesse ja küll sind sealt juba üles otsitakse. Enne minekut väike hommikusöök. Varsti oligi buss järgi ja huvilised viidi sadamasse. Siin jagati igaühele numbritega kaelapaelad, see number tähistas sinu kohta allveelaevas. Niikaua kui meile kaater järgi tuli sai luusida sadamas. Teadjamad muidugi räägivad, et koralle näeb sellest klaaspõhjaga laevast paremini kui allveelaevast. Aga mul oli kindel huvi ikka merel allveelaevaga käia 😀 😀 Natsi aja pärast tuligi kaater, tõi ühe grupi allveelaevalt maha ja viis meid peale. Kaldast nii umbes paari miili kaugusel oli ankrus pargas millele ringi kolisime ja sealt edasi allveelaeva.
Allveelaev iseenesest nagu selline priske vorst 😉 küljed illuminaatoreid täis, sees on pikad read pinke illuminaatorite juures. Laevas otsid oma koha üles ja istud maha, kui kõik peal siis luugid kinni, ballastitankidest õhk välja ning bul-bul-bul põhja poole. Allveelaev oli esimene koht kus maskikandmist nõuti, mujal polnud kellelgi maskist sooja ega külma. Mul oli viimane isekoht ahtris ja sain ka tagant välja piiluda. Päris tsill oli vaadata koralle, laevavrakki ja värvilisi kalu. Vesi on üsnagi läbipaistev, jutu järgi sukeldusime 25 meetri sügavusele. Vahepeal tulid akvalangistid meid lõbustama 😉 Ühesõnaga väga tsill värk oli, peaks omale sellise vidina sebima 😉 Hea Tallinna lahes tuuritada. Varsti oligi tiir läbi ja pargasel tagasi. Juba oli kaater ka kohal uue grupiga. Iseenesest see trip samuti päris äge, ükspäev proovin selle klaaspõhjaga värgi ka ära. Hotellis tagasi väike lõuna ja vaja hakata uut plaani genereerima 😀
