Ükspäev luusisin metsas ajaviiteks. Midagi erilist näha küll ei lootnud aga siiski õnnestus puht juhuslikult ühtteist näha. Metsaservas maiustasid kitsed heinaga. Olid üsna julged teised ja natuke isegi poseerisid enne kui võssa kadusid. Lonkisin omades mõtetes edasi kui järsku kuulsin raginat ja matsutamist 😀 😀 Krt kakalõikurist käis kohe jõnks läbi, näha polnud kedagi. Mõned sammud edasi astudes nägin suht lähedal võsas kahte põtra kuuseokstega maiustamas. Vahtisime mõnda aega tõtt üksteisega ja ma taandusin vaikselt. Edasi lonkides mõtlesin… mida krt nad neid kuuseoksi järasid kui heina on ka….

Edasi lonkides meenus, et keegi kuskil tegi smuutit kuuseokastest. Egas midagi, haarasin paar oksa kaasa ja vutvut kodupoole. Kodus interneedum lahti ja uurima, mis värk nende okastega on. Tuli välja, et pidavat hullult vitamiine ja särki-värki sisaldama. Koukisin siis köögikombaini välja ja kuuseoksad sisse, tiba vett otsa ja tuld. Kurrrrja kuuselõhna terve tuba täis ja mõne hetke pärast oli roheline ollus valmis. Kurnasin jäägid välja ja proovisin kuda on…. Üllaülla täitsa joodav oli kuigi natuke vänge ja kerge vaiguse maitsega. Aga ei midagi ebameeldivat. Tuunisin seda rohelist ollust käepärase õunamahlaga…. Maitse kohe teine tera 😀 😀 iga lonksuga tundsid kuidas tervis tuleb. Kokkuvõtvalt päris joodav vitamiinipomm ja ilmselt teen seda kindlasti veel.

Nüüd peab metsas kuuski hakkama põtradega jagama 😀 😀