-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekohaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklused lõunaosariikide kalmistutel.
Tavaliselt sealkandis ainult väiksemad tööd ja saab ühe päevaga hakkama. Seekord läks vähe pikemalt ja olude sunnil tuli kasutada nii kohalike kohvikute kui ka kalmistuteenuste pakkujate teenuseid. Aga need kogemused pole sugugi rõõmustavad vaid pigem kehvad ja kummalised.
Sai toimetatud sealkandis õige mitmetel kalmistutel ja natuke kohalikku hingeelu uuritud. Huvitav, et muidu on kisa palju, et kliente pole ja toitlustajad elavad kõik peost suhu. Reaalsus näitab aga hoopis midagi muud. Ilmselt elatakse liigagi hästi, kõikvõimalikke kohvikuid ja baare on igal nurgal. Aga proovi sa sealt nädalavahetusel süüa saada…. Enamus neist nädalavahetusel kinni. Jäi mulje, et kohalik elu väga hea ja nädalavahetuse turistide, puhkajate jne horde toitlustada pole vaja… Varem ka selle asjaga sealkandis trippides kokku puutunud aga väga tähelepanu ei pööranud sellele. Tundub, et see ongi mingi Lõuna – Eesti kiiks. Põhja – Eestis kohtab sellist jama suhteliselt harva, et söögikohad nädalavahetustel kinni.
Ja teine väga kehv ja kummaline teema tuli ilmsiks. Tavaliselt me kalmistul katsume ise ilma vahendajateta asjad korda ajada. Seekord aga tööd suht suuremahulised ja vahepeal tuli EMOsse lipsata näppu õmblema. Kurivaim kivi kukkus näpule nii hästi, et ainult 5 õmblust 😀 😀 Seetõttu mõtlesime kasutada mõnda kohalikku teenust. Egas midagi võtsin kalmistute teadetetahvlid ette. Need otsast lõpuni tihedalt teenusepakkujate kuulutusi täis. Mul oli lihtsalt paaril platsil vaja liiv vahetada. Hakkasin siis näpuga järge ajama ja liivatoojaid läbi helistama. No neid kuulutusi ikka jätkus…. Aga…. Kes ei võtnud telefoni vastu ega pole ka tagasi helistanud. Kes ütles, et nemad liiva ei vaheta kuigi kuulutuses selgelt kirjas, et vahetavad. Muidugi oli ka selliseid halajaid, kes kukkusid kohe halama, et 10 km sõita on väga pikk maa, neil bensiiniauto, kütus kallis jne jne. Kurja küll, mis see mind kotib, et sul bensuauto ja kütus kallis… Kütus ja kõik muu on juba hinnas nagunii. Mida sa topid oma kuulutust üles igale kalmistule kui sa tegelikult seda teenust ei tee kuna sul bensiiniauto ja küts kallis 😀 😀 Lõppkokkuvõttes sai läbi helistatud kümmekond liivavahetuse teenuse pakkujat aga liiva ei saanudki. Väga kummaline teema ja siis kohalikud virisevad, et pealinnakad käivad neil nende tööd ära võtmas 😀 😀 😀 Polegi midagi imestada miks pealinnakad seal, kui ise tööd ei taha teha. Kui pakud neile tööd ei sobi, ilmselt elu ikka väga hea ja tööd tegema ei pea.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Setu külavüü
Töö viis korraks Setumaale asjatama aga kui asjad aetud tuleb ikka tsillida ka 😉 Võtsime maiustamiseks natuke maasikaid aga natuke kiirustasime sellega. Alles pärast nägime, et metsaalune oli punane maasikatest. Poleks vaja olnud ostagi. Võtsime ette selle kohaliku Külävüü. Kolasime vähe Obinitsa surnuaial, vaatasime üle Taarka hauaplatsi ja läksime uurima Seto ateljeed.
Kui juba siinkandis siis tuleb ikka Taarka tarõsse ka sisse piiluda. Muidugi menüü on siin äge ja kes kohalikku keelt ei jaga ei saa mitte muhvigi aru 😀 😀 Vaatasime tares veidi ringi, paar kassi tukkusid pingil ja ei teinud külalistest väljagi. Kui tiir peal võtsime ühe tsäi ja makkõ piiraku. Tee oli päris äge ja muutis värvi vastavalt sellele kaua seisis ja mis sinna sisse pandi. Peaks kodus ka seda teed tegema külalistele 😉 Kui keha kinnitatud kimasime edasi mööda külävüüd.
Tegime väikse sissepõike Laossina külla ka. Käisime Pihkva järve ääres natuke tuuldumas, sinna igapäev ju ei satu. Päris äge pisike kohake otse järve kaldal. Laossinas asub ka üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust mis olla siin olnud juba 15 sajandil ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Siin küla vastas asub Kulkna saar, huvitav kas sinna luusima saab kui vene viisa on…
Kui juba Laossinas luusida ega siis saa käimata jätta Lüübnitsas. See on ka päris vana külake koos oma traditsioonidega. Siin korraldataksi sügiseti päris kuulsat sibula- ja kalalaata. Sellel laadal on mul muidugi veel käimata aga mine tea, äkitse sel aastal õnnestub ära käia 😉 Seal on vaatetorn kah.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Asju ajamas
Seoses tööga tuleb ikka viimasel ajal hullult asjatada mööda Eestit. Seekord said asjad ruttu aetud ja võtsime kodutee vähe vabamalt. Esimese asjana mõtlesime uurida Kärsa kirikut. Sealt miljon korda mööda sõitnud aga kunagi pole saanud lähemalt uurida. Kirik asub strateegiliselt nii hea koha peal, et ennem ei märka kui oled juba mööda sõitnud 😀 😀 kuigi paikneb täitsa maantee servas. Seekord panime samuti mööda 😀 aga keerasime otsa ringi ja käisime uurimas. Päris omapärane õigeusu kirik . Maakivist kirik ehitati 1878. aastal. Kirikut kasutas Võnnu Kristuse Sündimise kogudus. Praegu kuulub see kirik Eesti Metodisti Kiriku Kärsa kogudusele. Kirikus on päris ägedad ja moodsad seina- ja laemaalingud. Pole selliseid kuskil mujal tähele pannud. Tasus täitsa uurimist see pisike kirik.
Kärsalt võtsime suuna Tõrvale, tahtsime näha seda uut ja moodsat keskväljakut. Kiidjärvelt panime ühe jutiga läbi, siin luusime teinekord pikemalt. Rõngus tegime kiire peatuse ja ostsime poest kaasa Rõngu Pagari tooteid, seal hullult hea valik kõikvõimalikke küpsiseid jne. Lõpuks olime Tõrvas, uurisime seda kuulsat keskväljakut ja kobisime Läti Saatkonda sööma. Pelmeenid olid väga head, kuigi esimese portsu pidin laskma välja vahetada. Kokal kukkus vist soolatops pelmeenidele, polnud hullu…. vastuvaidlemata vahetati välja ja toodi uued 😉
Kui kõhud täis kimasime kodupoole. Põikasime veel läbi Sudistest…. Oi kurja kus seal sai omalajal tsillitud 😀 😀 Karksi-Nuias oli poe ees jäi möödaminnes silma hullult suur jänes muru näksimas 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kurksest Harju – Ristile
Kui Padisest sai ka isu täis kolistasime vähe Kurkse ja Harju-Risti kandis. Kurkse sadam ikka endises kohas ja elu kihas täiega, pea iga putka ees praeti midagi. Kurkse väinas hukkunute mälestusmärk ilusti korras ja isegi küünal põles. Kuna siin oli hull tuul siis pikalt luusida ei tahtnud. Tegime paar pilti ja lasime jalga.
Tiksusime vaikselt edasi Harju-Risti poole. Mõtlesime, et viskame kiire pilgu kirikule ja laseme jalga kodupoole. Kirik remondis aga sisse luusima sai ikka. Kiriku ees seisis mingi ulmehaagis 😀 😀 pole sellist riistapuud varem näinudki. Huvitav kas käsitöö või tehase värk. Algselt olla olnud siin ümar torn aga väidetavalt varises 17 sajandil torni üks osa alla ja seda ei taastatud. Nii saigi siin omanäoline üheltpoolt lapik teiselt poolt kumer torn 😉
Kolasime kirikus vähe, hea rahulik, ei ühtki hingelist. Ukse juures muidugi hakkab kohe silma väga äge korjanduskast, see pärinevat 17 sajandist. Kiriku pikihoone sarnaneb Padise kloostri maa-aluse kabeliga, mille neli võlvi lähtuvad samuti kiirtena ühest sambast, pole ka midagi imestada kui selle kiriku ehitasid väidetavalt Padise kloostri tsistertslastest mungad. Siin on mõningaseid sarnasusi veel Padise kloostriga. Portaali kohal on konsool habemiku peaga mis sarnaneb Padise kloostri kiriku skulptuuridega. Väidetavalt olla modelliks olnud kohalik talupoeg. Kiriku kooriruumi seina ääres on ka üks kirikukell mida ei saa mõra tõttu kasutada. See kell olla pärit 16 sajandist aga tornis üleval on ja toimib veel vanem kell. See on pärit 15 sajandist ja on teadaolevalt vanim kell Eestis. Et siis tänapäeval helisevad seal tornis koos 15 sajandist pärit kell ja 2006 aastal Saksamaal valatud uus kell.
Turnisime torni ka, seal on muidu iseteenindusega kohvik aga praegu remondi ajal see ei toimi. Tuleb peale remonti uuesti tulla 😉
Uurisime vähe kiriku ümbrust ka, siin on ühtteist põnevat vaadata küll.
Kohe kiriku taga asub Vaikuse laste rahupaik. See on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või surnud vastsündinueas, kes leinavad oma katkenud või katkestatud raseduse tõttu kaotatud last. Nii on see ühelt poolt mäletuspaik – kus leinata neid, kellel hauda polegi; teisalt on see koht, kus saab mulda panna lapse tuha. Siin on ka Hatu ja Padise mõisnike von Rammide hauaplats.
Eraldi tähelepanu väärib muidugi Vabadussõja ausammas ja pärg. See on üks neljast Vabadussõja ausambast mis on säilinud puutumatuna omal kohal tänapäevani. Ausamba esiküljele on kirjutatud 8 Vabadussõjas langenud Risti kihelkonnast pärit mehe nimed ning Jeesuse sõnad: ”Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest! Joh 15:13″. Alles ka mälestuspärg, mis on ainus teadaolev omasugune Eestis. Pärja lintidelt võib lugeda, et selle on Risti kihelkonna langenute mälestuseks toonud Eesti Vabariigi Sõjaministeerium. Pärg paigutati Risti kirikaias oleva Vabadussõja mälestussamba juurde tõenäoliselt mälestussamba avamisel, 29. juunil 1924. a EW sõjaministri poolt. Nõukogude okupatsiooni saabudes kirikutorni varjule viidud pärg lebas seal tolmu alla mattununa aastakümneid. 2011 aastal toodi torni koristamise käigus pärg taas päevavalguse kätte ja tehti esmase puhastuse. Pärg konserveeriti 2014. aasta juunis Ennistuskoja Kanut poolt Kaitseministeeriumi ja koguduse toel. Oma silmaga saab seda pärga näha kiriku eeskoja seinal
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.2 Linnused
Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.
Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.
Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.
Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.
Ja juba olimegi Turaidas, siin esimese asjana läksime sööma. Siin on jummala äge nõukaaegne söökla, toidud head ja odavad. Kui kõhud täis läksime luusima küla peale. Vahepeal jäi meie teele pisike kuri nastik aga kui nägi, et me talle liiga ei tee läks oma teed edasi. Me läksime kah lossi luusima
Ega ma siin sada korda käinud aga ikka on huvitav, muuseumis uurisin vähe vikuaegseid ehteid. Neid seal ikka natuke on, koopiaid on ka päris hea valik müügil. Ainult, et hind on päris soolane aga noh eks ole ju tegemist turistilõksuga ka 😉
Kui Turaidast kopp ees kolistasime ringi Krimuldas ja Siguldas, ka nendes asumites on kunagi linnused olnud. Muidugi tegime väikse tiiru ka köisraudteega, muidu pole ju Siguldas käinud kui sellega ei sõida 😀 Mingi naljamees on muidugi sinna köisraudtee alla kuuse otsa karu meisterdanud. Siit sügasime Kubesele kiriku juurde, kuskil seal pidavat olema miskid koopad ja Kaupo haud ka. Kirik oli päris huvitav ja avatud mitte ühtki hingelist, vaatasime vähe ringi kirikus ringi. Kiriku aias oli ka labürint olemas. Edasi läksime koopaid otsima. Üllaülla isegi need olid täitsa olemas. Metsas oli isegi üks pisike kabel, siinsamas läheduses oli ka väidetav Kaupo haud. Vähemalt hauakivi oli küll. Ühe keldri peale oli ehitatud väike kohvik kus kõik vajalik staff olema, vesi, kohv, tee jne. Ainult, et ise tuli valmistada ja raha pärast purki panna südametunnistuse järgi. Siit kimasime Siguldasse tagasi, seal oli meil majutus sebitud ühes kämpingus. Sõime ja kobisime kotile.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Võssariga möllamas
Kui viiruse pärast kuskil ringi tuustida ei saa siis tuleb tööd teha 😉 Kodus passimisest ongi juba kopp ees täiega. Võssar ja saag autosse ning tuld metsa poole 😀 😀 Päris hea on metsas hullata ja tuld teha, saab oma mõtteid mõelda. Ainult, et klapid tuleb pähe panna muidu ei kuule oma mõtteid võssariga vehkimise ajal 😉 Aga samas pärast võsa põletades ei tohi klappe pähe unustada muidu ei kuule metsakontserti. Linnud sädistavad juba nii, et anna olla.
Kui selleks päevaks sai tööst kopp ette luusisin vähe ringi. Kõikvõimalikud lilled juba õitsevad, kevad mis kevad. Üheskohas oli isegi murulauk ennast maast välja ajanud ja sai juba värske ampsu võtta 😉
Järgmisel hommikul haarasin kohvi ja hiilisin vaikselt välja päikese kätte. Kurja öösel oli vähe külma olnud ja kõik oli härmas. Metsa all olid päris ägedad härmas ämblikuvõrgud, tegin paar pilti. Mõtlesin, et panen väikse lonksu vahtramahla kohvi kõrvale aga kus sa sellega…. See puha jääs 😀 😀 Jäigi proovimata. Tiksusin niisama päikese käes tubli tunni, päris mõnusalt soojendas. Pärast kiire võiku ja tööle.
Eile sai hullult põletusmaterjali tekitatud 😉 Ega miskit, tuli otsa. Eelmises elus olin vist püromaan 😀 😀 saaks ainult tuld teha 😀 😀 Täna nägin õige mitut kapsaliblikat ka lendlemas.
Vahepeal näidati näpuga kust veel mida võssariga maha lasta. Eks sai siis veel natuke hullatud võsaga. Kurja küll, miskil hetkel avastasin, et võssari reduktori punn oli jalga lasknud. Helistasin paari poodi kas nad on ikka lahti ja varuosa saab. Tuli välja, et enamus poode kinni aga üks pood oli ennast nõus lahti tegema kui vaja 😉 Tullakse kodust ja tehakse lahti kui juppe vaja 😀 😀 Poest määret ja muud vajalikku sain aga punni ikka ei saanud. Tuleb välja, et moodsatel võssaritel punn poole väiksem kui minu vanakooli võssaril… Isegi kuskil utiili hunnikus ei vedele. Helistasin veel sada kohta läbi ja mitte kuskil pole. Mõtlesin toho till ae nüüd jääb töö pooleli niikaua kui punni leiutan. Aga kus sa seda puusalt leiutad. Kobisin kohalikku bensukasse kohvi jooma, seal oli igavesti mugav väike kohvik müügisaalist eraldi. Kohv joodud seedisin, edasi kust punni saab. Siis vaatan siinsamas bensuka juures üle õue on autoremont, mõtlesin lipsan läbi äkki saab autol stabika kondi ära vahetada. Vähemalt midagigi head tänases päevas ehk. Kimasin kohale ja küsisin kas saab, vana ütles aja sisse teeb selle väikse asja kohe viuh ära. Super. Küsin, et kle äkitse sul vedeleb miskit tiheda keermega kaheksateistkümest polti. Mul vaja võssarile reduktori punn teha. Ütles näe seal sahtel mine otsi 😉 ise asus stabika konti vahetama. Tuustisin natuke ja leidsingi sobiva poldi, lõikasin relakaga parajaks ja uus punn olemas. Vana oli jõudnud juba kondi ära vahetada ja ratta alla tagasi panna. Küsin palju võlgu. Mnjhh… müstika kogu teema eest küsiti viiekas. Linnas poleks alla 25 jutulegi võetud 😀
Pärast käisin luusisin veel metsas. Ühes kohas nägin, et kopraonu kurivaim ehitab vist kindlust ja vaenlase eest kaitseks on järanud ära miljon puud 😀 Teravad tüükad püsti nagu kaitsevaiad, et ratsavägi ei saaks läbi kimada 😀 😀 Paarile puunotile oli tapid ka sisse järanud, pane või palkmaja kokku 😀 😀
Õhtul kodupoole kimades käisin läbi sõbra juurest viisin laenatud asja tagasi. Nu ja mida ma näen 😀 😀 koer koos vasikaga jooksevad õuepeal võidu 😀 😀 Isegi mul tõmbas nunnumeetri põhja 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
