-
Dominikaani trip. Tiksumise päev
Kuna Andrus ikka veel lühises 😀 😀 oli täna ka tiksumise päev. Käisime vaatasime mida hommikusöögil pakutakse. Aga nagu ikka ei midagi erilist, võtsin omleti ja natuke peekonit. Omlett on siin ainuke kindla peale minek siiani olnud peale arbuusi ja ananassi 😉 Kui kõht täis kobis Andrus tuppa aga mina linna laiama.
Luusisin niisama mööda suva tänavaid ja vaatasin mis toimub. Kuigi Bavaro piirkond on päris suur liigub siin inimesi üllatavalt vähe. Kõrvaltänavad on praktiliselt inimtühjad, isegi lapsi ei näe. Seoses lastega tuli meelde, et oleme ju ringi kolistanud piisavalt palju kõikvõimalikes kohtades aga rasedaid või titekäruga vanemaid praktiliselt silma ei hakka. See aga ei tähenda, et lapsi pole. Tegelikult on külades lapsi õues mängimas nii, et anna olla. Lõpuks sai jala kolamisest kopp ette, mõtlesin, et rendiks auto ja vaataks professionaalsest huvist üle mõned kohalikud kalmistud. Jah idee hea aga polnud kaasas juhiluba ja veelvähem rahvusvahelist juhiluba. Mõtlesin, et kui siin autod ilma numbriteta siis kuidas juhiloaga värk on. Kuidas ikka teada saad, ilmselt tuleb küsida. Kõikvõimalike sõiduriistade rente on siin igal nurgal.
Marssisin esimesse ettejuhtuvasse sisse, tahtsin algul bagi rentida aga see võeti nina alt ära. Vaatasin järgmine ok asi oli ilus punane Santa Fe 😉 Aga kuidas sa küsid kui inglise ja hispaania keelt ei räägi. Translaator aitab hädast välja, kuigi selle tõlked on imedemaa aga ajab asja ära. Küsisin, palju maksab? Öeldi, et 120$ on 2 päeva ja üheks päevaks nad eriti rentida ei taha kuna see kallis. Küsisin huvi pärast aga palju siis kolmeks päevaks maksab, üllaülla see oli 125$. Kauplesin siiski üheks päevaks, see tähendab, et nüüd siis juba pooleks päevaks 😉 Hinnaks öeldi 100$, ütlesin, et liiga palju, pakun 80$, see ei sobinud. Nagu minema sättisin ennast nii kohe sobis neile 80$ 😀 😀 Küsisin kuidas maksan ja mis dokke vaja on. Seepeale küsiti, kust pärit? Euroopa sobis hästi. Ei tahetud ühtki dokki näha, vahetasin raha võtme vastu ja kogu moos. Küsisin kas mingit lepingut vai asja ei tehta, selle peale öeldi kuhu sa selle saare pealt ikka autoga lähed, küll sa tagasi tuled 😀 😀 Hüppasin pulti ja tuld. Käisin tudeerisin paari kohalikku kalmistut ja siin on mida vaadata. Täiesti teistmoodi maailm, ning need väärivad eraldi kirjatükki. Lõpuks autoga tiirud tehtud andsin võtme ära, autot ei vaadatud isegi üle. Küsisin neilt veel, kus on kohalike poolt hinnatud hea söögikoht? Vastati, et eranditult Citrus.
Ega midagi, kuna see Citrus oli siinsamas lähedal keskväljakul vaatasin selle üle. Siin saab istuda nii sees kui väljas, loomulikult valisin õues istumise. Koheselt toodi menüü ja teenindus oli väga hea. Lisaks oli siin päris kiire wifi. Võtsin mahla, jäätisekokteili ja ribi friikatega. Vahepeal jalutas mööda värskeid mangosid müüv tädi. No mina ei tea ju jäme ja liikuv see kael peab olema kui suur kauss mangodega pea peal on nii, et maha ei kuku. Kusjuures sellist peaga kandmist siin ikka kohtas nii mõneski kohas. Toit toodi üsna ruttu, ribi oli väga suur ja mõnusalt mahlane. Ütleks, et autorendis ei valetatud, siin toit tõesti ülihea. Lõpuks veeresin hotelli. Õhtul hilja käisime veel Andrusega hotellis söömas. Kuna mul päevasest restos käigust veel kõht täis siis nokkisin ainult seltskonna mõttes natuke arbuusi ja ananassi.
-
Dominikaani trip. Santo Domingo
Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga.
Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas “Anakonda” ja “Rambo”. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.
Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.
Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures.
Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.
Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.
Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀
Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.
Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉
Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Kokkuvõtvalt on Santo Domingo päris äge koht.
Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.
-
Dominikaani trip. Esmamuljed, infotund ja reisiesindaja soovitatud pood
Nonii, uus päev. Tänaseks plaane ei teinud kuna infotund pidi olema kell 14.00. Mõtlesime, et sööme rahulikult ja lähme vaatame mis linnas toimub. Kobisime sööma, valikut muidugi oli aga suhtusime sellesse väikse reserveeringuga. Muidugi hommikusöögi ajal sai naerda korralikult, kurja küll kas siis tõesti pole ühtki venelast kes tõlgiks toitude nimed google translatori asemel 😀 😀 😀 Sai ühtteist proovitud aga nagu juba õhtusöögil selgus ei sobi enamus asju meie maitsemeelega. Hommikumenüüst kõlbas süüa omlett, juust, lillkapsas tomat, kurk, paprika, sibul ja puuviljad. Vorst on siin mingi jahujunn ja tundub, et liha pole see vorst näinud. Magusast kõlbas süüa tavaline viilusai moosiga, saiakesed meenutavad rohkem saepuru kui saia, jube kuivad ja maitsetud. Kohv mnjh, selle kirjeldus on eelmises postituses kirjas 😀 Kõhud enamvähem täis kobisime linna aega parajaks tegema.
Vahepeal oli hotelli vahekoridori ennast üles seadnud kohalik nännipood. Põhikaubaks sigarid, Mama Juana, kohv ja veidi meeneid. Ja muidugi käis selle nänni juurde tüütu müügimees 😀 Muidugi pildil olev kass ei olnud see tüütu müügimees 😉
Hotellist keskväljakule minna paarsada meetrit. Huvitav, et autopark on siin Ameerika servas valdavalt Korea ja Jaapan. Esmamuljena jäi kohe silma, et autodel on numbrid ainult taga ja neidki võib kohata nii päris kui plastikust või paberist. Paberist numbreid tegid meilgi 2000-ndate alguses noored pätid, nii, et ei midagi uut 😀 😀
Muidugi Andrusele valmistas see numbrimaagia korraliku üllatuse ja kohe tehti väike emotsionaalne videotiir ümber autode 😀
Vaatasime veidi keskväljakul ringi, sebisime kohaliku netikaardi. Neid saab tänavanurgalt osta hinnaga alates 15$ mille eest saad nädalaks piiramatu neti. Omamoodi huvitav on see telefonikaart, kuigi sellel on number siis sellega helistada ei saa. See ongi puhtalt netikaart. Vaatasime mis hinnad on kohalikel ürituste pakkujatel, kus asub pangaautomaat jne. Hoolimata minu varasemast instruktaažist arvas Andrus, et tänavalt peaks ostma viinamarju ilma ennem hinda küsimata 😀 😀 Polnudki väga hull, selline alla kilo kobar maksis 14$ 😀 😀 See hind võttis küll vähe kokutama aga nagu edaspidine näitas siis “koolirahaks” ei piisanud 😀 Kobisime hotelli tagasi kuna infotunni aeg hakkas kätte jõudma.
Infotundi tuli läbi viima Novatoursi kohaliku partneri Meeting Point esindaja, selline keskeas veidi pahur kasahhi tädi. Peale enda tutvustamist rääkis, et on kohapeal elanud 20 aastat ja teab kõike värki. Ega midagi rohkemat asjast ei rääkinudki, jagas ainult kõigile oma whatsappi kontakti mille pealt ta saadab kõik vajamineva info ja kogu lugu. Peale seda üritas kõigile innukalt pähe määrida ekskursioone. Kuna meil oli tänaval ekskursioonide osas kodutöö tehtud siis küsisin hinnakirja näha. Nagu mujalgi olid ka siin reisiesindaja hinnad kõvasti krõbedamad kui tänaval. Üldjuhul ma võtan taseme nägemiseks 1-2 asja reisiesindajalt ja ülejäänu tänavalt. Nagu kogemus näitab siis taseme vahet ei ole, aga hinnavahe on märgatav tänava kasuks. Võtsime ühe La Hacienda 7in1 tripi ja selle ka seetõttu, et seda varianti tänaval ei pakutud. Kuna keegi rohkem midagi ei võtnud temalt siis oli kuidagi veidi solvunud.
Esmamulje oli reisiesindaja osas ok aga see muutus kardinaalselt peale väikest vestlust. Küsisin kuidas on üldine olukord ja kas tänavalt tasub reise ja muud osta või iseseisvalt kuskil ringi trippida. Oi kurja kus hakkas hala, et oi ei tänavalt ei saa osta, saab petta ja kuskil käia ei tohi omaette, pidavat ohtlik olema ja mida kõike veel, ainult temalt ostetud asjad on turvalised jne jne. Mind muidugi natuke hämmastas selline hala esindaja poolt kes on aastaid kohapeal elanud. Lõpuks küsisin, et kui kõik on nii ohtlik, kas neil siis äkki on miski turvaline linnaekskursioon pakkuda. Aga vot seda ei pidavat neil olema. Ütlesin, et siis pean ju ikka ise omal käel minema seda ohtlikku linna avastama, selle peale ainult ohkas. Kuigi hotellist käis 2x päevas tasuta buss mingisse kaubakeskusesse otsustasin küsida sama asja ka reisiesindajalt. Kuna ma olen selline mugav reisija kes ei viitsi reisile kodust kaasa vedada kohvritäite viisi sokke, särke jne. Kuidagi ei saa aru nendest inimestest kes tarivad asju kaasa mida tegelikult nagunii ei kasuta ning sama targalt tagasi tarivad.
Minu meelest saab kõiki asju kohapeal pesta või poest osta. Ühesõnaga rääkisin pika jutu maha talle, et me tahame minna poodi kus müüakse T särke jne. Tädil läks silm särama, et jaa neil on tasuta buss mis igapäev soovitud ajal viib ühte väga heasse poodi kus on kõik olemas. Küsisin veel korra üle, et meid muu ei huvita kui paar riidehilpu mingit nännipoodi me ei taha. Kinnitas jumalakeeli, et vot just selline pood neil ongi. Mõtlesime, et ok käime siis vaatame asja kohe üle. Tädi helistas kuhugi ja ütles, et buss on poole tunni pärast kohal ja viib poodi. No nii umbes poolt tunni pärast oligi buss kohal, nimepidi kutsuti bussile ja minek shopingule 😀 Teel poodi korjasime hotellidest veel paar inimest bussile, lõpuks oli meid kokku 6-7 inimest.
Teel sõitsime mööda õige mitmest suurest kaubakeskusest ja jõudsime lõpuks mingi umbes kunagise Säästumarketi suuruse “Taino Cift” poe juurde. Bussijuht ütles, et 1,5 tunni pärast on tagasisõit. Mõtlesin, et huvitav mida on nii väikses poes 1,5 tundi teha… Kobisime siis sisse, juba ukse peal olid müüjad nagu kaarnad vastas, et mis hotellist, mis toa nr ja mis keeles räägime. Sellest oli kohe hetkega selge, et tegelikult on see täiesti vale pood meie jaoks. Põhimõtteliselt oli tegu tavalise turistinänni poega kus päris krõbedad fix hinnad. Näiteks 80 grammine shokolaad 5$, T särk 22$ jne jne. Sõber muidugi hetkeemotsioonide ajel ei saanud jätta särke ja alkot ostmata 😉
Praktiliselt käisime poe läbi 15 minutiga. Õnneks oli poes üks Venemaalt pärit müüja kes üle 10 aasta kohapeal elanud, temaga lobisedes sai aega parajaks teha ning ühtteist maitsta. Siin pakuti termosest kohvi nagu hotelliski aga maitsevahe öö ja päev. Hotelli kohv saast mis saast aga siin täiesti joodav. Maitsesime ka kohalikku shokolaadi, praktiliselt millegi poolest ei erine meie shokolaadist. Kohaliku eluolu kohta sain temalt päris palju inffi, pole see nii hirmus midagi nagu reisiesindaja püüdis meisse sisendada. Lõppkokkuvõtteks oli see reisiesindaja poolt taevani kiidetud pood suht saast ja kallis. Etteruttavalt ütlen, et iga teine pood või kaubakeskus ümbruskonnas oli odavam kui see “Taino Cift” pood.
Lõpuks hotellis tagasi, Andrus viskas kola tuppa ja läksime linna ekskursioone sebima. Valisime terve paki kõikvõimalikke trippe ja kauplesime usinasti hinda. Ütleme nii, et võtsime lisaks reisikorraldajalt sebitud tripile veel 6 trippi lisaks, 330$ per face. Kusjuures kauba sees oli veel see, et müüja viib meid igakord hotellist oma autoga kogunemiskohta mis oli hotellist ca 300 meetri kaugusel 😉 Tahtsin prooviks parasailingut ka võtta aga see oli linnas kallis. Arvasin, et rannast saab odavamalt ja kui ei saa siis ei juhtu ka midagi. Türgis ja Egiptuses seda proovitud küll.
Kui tripid sebitud viuh hotelli õhtusöögile katsetama uusi toite. Ega midagi erilist polnud seegi kord. Ainult lisaks koogikestele oli ka torti, küpsiseid ja magustoitu. Torti kommenteerida ei oska, kuna mulle pruuni sisuga tordid juba eos ei maitse, siis neid ei proovinud ka. Andrusele iseenesest maitsesid. Küpsised olid biskviit ja kookos. Ütleme nii, et kookos oli täiesti ok, biskviit natuke kummalise maitsega aga söödav. Seekord oli puuviljast ainult ananass. Proovisin ahjukartulit, kartul nagu kartul ikka aga nats üle soolatud. Kohvi ei hakanud proovimagi. Peale sööki käisime vaatasime üle hotelli ranna, mõttega drooni lennutada aga jube tuuline oli ja ei hakanud jurama.
-
Põltsamaal
Vahepeal Põltsamaal toimetamas käinud küll ja küll aga kohalike vaatamisväärsustega pole olnud mahti tutvuda. Seekord planeerisime asja nii, et jäi tsillimiseks ka aega 😉 Kõigepealt tuli muidugi üle vaadata mida uut on linnuses toimumas. Tundub, et lõpuks ometi saab valmis lossi varemete tornitippu vaateplatvorm. Linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale Mõhu kihelkonna keskusse ilmselt kuskil 1272 aasta paiku ordumeister Otto von Rodensteini juhatusel. Saksa ordu vajas siia kaitseehitist, kuna Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskus ja oluline liiklussõlm. Siit pääses nii Paidesse, Tallinnasse, Viljandisse, Peipsi äärde kui ka Tartusse, kusjuures Tartusse sai siit ka mööda jõge.
Esialgu rajatud ringmüürkastell oli algselt madalam, pakutakse, et vaid kolmandik praegusest müürikõrgusest, ning nii sees- kui ka väljaspool müüri olevat olnud puust kaitsekäigud. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. Täiendavat kaitset pakkus rajatisele jõe veega täidetud vallikraav. 14 sajandil ehitati müüri idanurka konvendihoone, mille sisehoovi ümbritses sammastele toetuv ristikäik; teisel korrusel asusid pikad ühelöövilised saalruumid: kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Praeguseni on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Muuseum on siin pisike, praktiliselt ühte ruumi on ära mahutatud nii vikuaeg kui II MS. Siin on veel paar eraldi muuseumi aga need jäid teiseks korraks.
Kui loss tudeeritud kolasime kohalikus huvitava nimega pargis 😀 Siinses Kördiööbiku pargis näeb põnevaid vidinaid ja päris suurt valikut erinevaid roose, mõned isegi lõhnavad. Kusjuures Põltsamaal on ka kuulus roosiaed, selle külastan ka ükspäev ära.
Tutvusime kohalike toitlustusasutustega kah. Siin neid jätkub, seekord valisime Hullava Naise pubi. Söök siin päris maitsev ja mõistliku hinnaga aga ooteaeg päris pikk, ju on väike köök. Ah jaa Kohviautomaat on ka keset tänavat nii nagu Narvas. Kahjuks ei näidanud aparaat elumärke muidu oleks ära proovinud. Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, kui tahtmist siis Põltsamaal tegevust jätkub.
Koduteel vaatasime üle ka kunagise Eestimaa ja Liivimaa piiri
-
Anija mõis
Sai kiirelt möödaminnes sisse põigatud Anija mõisa. Viimati käisin siin mõned head aastad tagasi ühel koolitusel. Siis oli siin veel kõik restaureerimise algusjärgus. Ilmselt on siin mõisa asemel olnud kunagi vasallilinnus või kindluselamu, kes seda täpselt teab. Väidetavalt on vanu müüre nüüdki veel mõisa keldrites näha. Eks ma ükspäev katsun need ka üle vaadata kui õnnestub. Kahjuks jäin veidi hiljaks ja kogu mõisaga tutvust teha ei jõudnud. Jõudsin ainult tiiru ümber mõisa teha, kohvikusse sisse kiigata ja põgusalt esimese korrusega tutvuda.
Kohvik on siin pisike aga hubane ja päris häid kooke saab kohvi kõrvale 😉 Igatahes esimene korrus on peale renoveerimist muljetavaldav. Esmamuljena tundus, et renoveerimisega pole väga üle pingutatud ja on püütud säilitada seda tegelikku ehedust. Vähemalt esimesel korrusel on asi nii, kuidas mujal ei tea. Eks tuleb ükskord suurema ajavaruga uus tripp siia teha. Püsinäitus on ka päris hea, eriti ehe on söögilaud 😉 Muidugi pileti hind on üsna krõbe aga mis tänapäeval odav on. Kokkuvõtvalt esmamuljena soovitan küll külastada seda mõisa.
-
Narva Kreenholm keldrist tornini.
Juba mõnda aega tagasi oli kuulda sosinaid, et Kreenholmis on plaan teha uus ekskursiooniprogramm. Mis on orienteeritud rohkem tehase ruumidele. Oleks juba aeg ka, vana programmi vist korda 4 käinud tudeerimas. Aga lõpus teoks see saigi. Siin trippima ilma kiivrita ei saa, nagu kaevandusmuuseumiski 😉 Egas midagi kiiver pähe, ajuvalgus põlema ja tuld. Sai nats mööda pimedaid keldreid kolistatud ja põnevat juttu ruumide kohta kuulatud. Ühes ruumis saab näha videot kunagise eluolu kohta.
Piilusime ka mõnda tsehhi, plekksepa tööruumi jne. Plekksepa tööruumis on korralik valik alkosiltidest 😀 😀 Paaril rauduksel panin tähele põnevat lukustuse lahendust. Selline oli vanasti talupidamises täiesti tavaline aga rauduksel sellist lahendust pole ma küll varem kuskil kohanud. Siin oli isegi lift korruste vahel sõitmiseks. Aga niisama uisapäisa seda kasutada ei saanud, liftitädi sõidutas vajadusel 😉 Ma muidugi ei kujuta ette sellist nüridat tööd, terve vahetus putkas elada ja sellega sõita üles-alla 😀 😀
Vaatasime ka hilisemat, nõukaaegset kohvikut. Väga korralik puitdisain nagu 70-ndatel kombeks oli.
Lõpuks vantsisime terve joru treppe torni tippu. Huvitav mis teema oli selle vintsiga trepikojas… Lõpuks olime üleval tornis. Siin täiesti rõdu olemas ja milline vaade siit ümbrusele avaneb. Mnjaaa isegi Narva Veneetsia paistab 😉 Venemaast rääkimata. Idee poolest on siin tornis veel üks korrus ca 6-7 meetrit kõrgemal aga sinna ei lasta, seal on Telia tugijaam.
Kui lõpuks maal tagasi ei saanud kasutamata jätta võimalust vaadata suurvett Joala astangul. Seda asja igapäev ei näe, et seal vesi on. Enamjaolt on astang kuival. Ühes kuivas kanjonis on kobras usinasti puid langetanud, vaene vennike kuhu ta need tassib kui jõgi kuiv enamjaolt. Keegi võttis siinsamas kasemahla, ilmselgelt see kobras ei olnud 😉 Selline mahlakogumine jube aeglane protsess, terve päev läheb, et pudel täis saada. Mina kasutan palju kiiremat meetodit. Ostan ca 10 tihu värsket kaske ja lasen läbi mahlapressi, poole tunniga ämber täis 😉 🙂
Väike video kah sellest veemöllust
Igatahes nüüd on mul lisaks eelnevatele programmidele ka see uus programm tudeeritud. Ütleks, et väga tsill programm ja soovitan soojalt käia. Lõpetuseks kiire pilk Narva promenaadile, elektrijaamale ja Narva ning Jaanilinna linnustele. Väike söök kaubakeskuse bistroos ja tuld kodupoole. Ütleks, et väga sõbralik linn ja kõik püüavad sinuga eesti keeles rääkida. Kasvõi vigases keeles aga räägivad, mis iseenesest on väga tervitatav nähe.
-
Pirgu – Lohu
Ükspäev tekkis plaan Nõmme kõrtsu sööma minna aga nagu välja kujunenud siis otse need asjad ei käi 😀 Ikka tuleb kuskil nurgataguses ka kolistada 😉 Juhtumisi sattusime Pirgu mõisa juurde, ennäe imet täiesti vinks-vonks mõis. Kuskilt hallidest aegadest meenus, et see oli ju varemetes kunagi. Igatahes praegu on varemete asemel ilus mõis. Kahjuks sisse piiluma ei saanud. Tegime niisama tiiru ümber mõisa. Iseenesest on mõis hea vaikse koha peal. Siinsamas on jõel ilus puitsild ja jõe teisel kaldal mäekünka otsas on paar mõisa keldrit. Üks peaks olema jääkelder ja teine kartulikelder. Piilusin sisse ka, moosi polnud 😉
Põikasime korraks sisse ka Maidla mõisa juurde. Algul mõtlesime, et lähme kolame sees kui lubatakse aga kohapeal ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks minna…. Jäigi seekord käimata.
Lõpuks jõudsime sihtkohta ka. Vanasti olid siin kõvad peod ja sai isegi seal töllerdatud. Krt, üritasin meenutada millal viimati käisin, nu 10 aastat tagasi kui mitte rohkem. Igatahes keset päeva on siin mõnus süüa, rahvast pole. Sai võetud väike praad, kurja see oli nii suur, et andis ikka ära süüa 😀 😀 Hea, et mingit eelrooga või magustoitu ei võtnud, siis oleks ilmselt pidanud seal õhtuni tiksuma. Igatahes koht on tsill ja toit hea, soovitan käia.
Kui kõhud täis tiksusime kodu poole. Põikasime korraks sisse Lohu mõisa vesiveski varemete juurde. Väidetavalt olla siin vesiveski olnud juba 1620 kui veski kõrvale rajati mõis. Praegune vesiveski on muidugi pärit 19-ndast sajandist. Ilus suur hoone on lastud laguneda päris korralikult. Iseenesest muidugi kuskilt otsast asi mõistetav, kõiki asju ei jaksa taastada ega korras hoida. Samas oleks tegelikult äge kui kuskil oleks toimiv vesiveski. Sai vähe sees turnitud, päris võimsad müürid. Isegi mõned detailid säilinud mida pole veel jõutud Kuusakoskisse viia 😀 😀 Vaatasin, et katuseplekk ETK templeid täis, huvitav kas see on Eesti Tarbijate Kooperatiivi tempel või on midagi muud 😉





















































































































































































































