-
Minsk-Brest
Panin sõpradega kamba kokku, sebisime Tulika rendist auto ja kimasime Valgevenesse tuulduma. Minskis Eesti saatkonnas oli tulek kokku lepitud. Parkisime auto saatkonna hoovi ja ise linna laiama… Ööbisime otse kesklinnas kaubamaja kõrval sebitud korteris 😉
Õhtul enne kotile kobimist panime plaani paika, et hommikul Bresti minek… Hommikul kui kõik pestud-kustud-kammitud võtsime auto ja andsime tuld Bresti poole. Minski servas turnisime korra ka miski kurgaani otsas… nägi päris kaugele. Mõned vennikesed olid vist tulnud kurgaani vaatama tankidega… igatahes olid ilusti parklas pargitud 😀
Kimasime edasi… Vahepeal põikasime ka trassilt kõrvale Hatõni memoriaali vaatama. Ärge ajage Hatõni segamini Katõniga…. need kaks eri asja. See olevat olnud pisike külake metsas mille Aadu mehed maatasa tegid. Memoriaal iseenesest päris sünge. Korstnajalad väidetavate talukohtade peal püsti koos nimedega kes ära tapeti selles talus… Kellad löövad… tekitavad päris sürr oleku…. Igatahes tasus vaatamist…
Kui see ka vaadatud sügasime edasi… Ah jaaa täitsa maksuline kiirtee oli…. igavene lai ja sile, lubatud oli 120 km/h, me nagu turistid ikka üritasime siis kah 120 sõita. Krt kõik panid meist mööda nagu postidest isegi žigullid….. Vaatasime, et 150 oli see tempo millega kõik lasid trassil. Miilits mõõtis kiirust aga maha ei võtnud…. Pärast kohalikelt küsisime mis värk… öeldi, et 150 ei võta miilits kiirteel maha aga nagu üle lased saad trahvi 😀 😀 Lõpuks jõudsime Bresti…. Kõigepealt sattusime väidetavalt endise NSVL kõige suuremasse raudteemuuseumi. Kõik eksponaadid pidavat olema töökorras. Muuseumi väravas sattusime kokku ühe papiga kes oli just pinsile jäänud. Kuuldes meie eestikeelset juttu kargas kohe ligi, et tal ka keegi eestist pärit ja meie nagu zemljakid talle. Haaras kohe meil nööbist ja tegi vägeva ekskursiooni….
Marssisime üle tee Bresti kindlusesse. Kah päris kõva memoriaal….. Luusisime seal tiba ja siis veel kindluse taga mingil surnuaial.
Peale kultuuri manustamist mõtlesime sööma minna… Tee ääres suur kaubamaja, hüppasime sisse…. Ennäe kohvik aga krt püstijalakas ja noad kahvlid ketiga laua küljes kinni 😀 😀 . Küsisin kohalikelt kas mingi normaalne söögikoht ka om. Mainiti, et kõrvaltänavas on Itaalia restoran aga kohalikud seal ei käi, väga kallis pidavat olema. Muud üle ei jäänud otsustasime minna… kõhud olid ilgelt tühjad… Leidsimegi üles selle resto. Suht muljetavaldav oli… Suured kapid turvad olid uksel, sees tuli riided garderoobi anda nummeri vastu…. juhatati lauda ja anti menüüd näppu…. Valik oli hea… mõtlesime, et kõik tellivad erinevad road siis saame maitsta kõike 😀 Näljasem tellis kohe pizza 😀 teised veel mõtlesid…. lõpuks said tellitud söögid – joogid ikka korralikult nagu kombeks 😀 Et kui juba prassimiseks läks siis las olla 😀 Oh sa püha petlema pasahärg… kui siis see kõigepealt tellitud pizza toodi….. mõtlesime kes selle ära sööb, sellest oleks meile kuuele jätkunud 😀 Kohe toodi ka muu tellitud staff… no seda oli ikka palju… me tükk aega pugisime ja ägisesime.
Mõtlesime, et krt palju arve tuleb.. ära ka joosta ei saa, riided võeti ära 😀 ilmselt tuleb nõusid pesema jääda… Lõpuks küsisime arve….. Kuis see toodi ei saanud s…. aru kas see oli ühe inimese arve vai kõik kokku…. Küsisime jõhvikalt järgi mis värk on.. Pidavat olema kõik kokku… meil kukkusid lõuad põlvini lahti… Kuue inimese arve… söögid, joogid, veinid oli kokku ca 40€. Kaasa pakiti veel pool pizzat mida ei jõudnud ära süüa.. Veeresime kuidagi autosse ja panime tuld Minski poole.
-
Piiteris asju ajamas
Nagu ikka juhtub, et vahel on asju vaja ajada piiri taga… Ei viitsi kasutada reisimiseks mingeid totakaid reisibüroode pakette. Omal käel näed täpselt seda mida tahad näha. Reisimine Piiterisse on päris mugav ja võimalusterohke. Pilet öisele bussile maksis ainult 10€. Tavaliselt sõidan Temptransi bussiga , väljumisajad väga sobivad ja hinna-kvaliteediklass ka paigas. Majutuse sebisin seekord Piiteris Jaani kirikusse . Varem olen seal kirikus korduvalt käinud kuid ööbinud ei ole. Hommikul Piiteris sõin kõigepealt kõhu täis ja lonkisin majutuskohta.
Minu üllatuseks oli seal täiesti mõnus majutus. Hea, vaikne, kõik vajalik olemas. Eraldi täisvarustuses kööginurk koridori otsas. Ja mis kõige parem 24/7 mehitatud valve. Sebisin juhatajalt uksekaardi, et saaks ilma turvameest tülitamata käia…. Põrutasin linna asju ajama. Asjad aetud tekkis tiba vaba aega. Kohe muuseumi 😉 Admiraliteiski metroojaamas päris põnev muuseum. Soovitan soojalt kõigile… Kogu Piiter ja selle ümbrus on vaadatav maketilt.
Peale muuseumi külastust natuke linnas luusitud, Ziilu ja tema sõpradega kohtutud.. Sõpradega pidasime plaani, et võiks kuskile trippida linnast välja. Mõeldud tehtud… võtsin ühel reisipakette müüval tädil nööbist kinni ja sebisin järgmiseks päevaks ekskursiooni Puškinisse. Natuke tuli kaubelda hinnas…. me ju turistid. Hind kohe kallim. Peale väikest sebimist saime paketi kohalike hinnaga. Käisime papi välja ja saime juhised kust ja millisele bussile homme istuda…
Hommikul ärgates vedasin ennast üle tee kohvikusse ja pugisin kõhu täis. Piiteris on soe toit saadaval 24H erinevate kohvikute-sööklate näol. Kui kõht täis kobisin tuppa tagasi. Järsku kuulsin kuskilt kostmas koorilaulu. Viuh telekas käima… väga mõnus vaadata otse mis toimub üleval kiriku saalis. Veidi kuulanud-vaadanud telekast kontserti kobisin üles saali, et vaadata originaalis toimuvat. Toimus kooride lauluvõistlus…
Nats kontserti nautinud kobisin linna laiama. Aga nagu ikka mitte otse vaid mööda nurgataguseid… Põnevad kõrvaltänavad ja värskelt korrastatud “Novaja Gallandija”. Pikalt aega luusida ei olnud kuna tuli õigeks ajaks bussile jõuda.. Aga sellest edaspidi…
-
Petseri
Hommiku ärgates plaanisime käia välismaal. Jätsime staffi tuppa ja linnukese neid valvama. Ise kimasime kagupiiri poole. Enne piiri jätsime auto parklasse ja panime käsitsi üle piiri. Lonkisime mööda teed küla poole. Tee ääres nägime vedelemas paari treppi, millest tundis puudust üks reisisell, kellel just plaan oma onn ehitada. Kuna trepid osutusid liiga raskeks, siis me neid kaasa ei võtnud.
Jõudes külla läksime sebisime kohaliku turult manti. Mandi eest sai maksta nii kohaliku kui ka euro rublaga. Kui turul tiir tehtud, mant ostetud, võtsime seina seest kohalikku rubla. Kinnitasime keha kohalikus sööklas, hinnad olid väga inimsõbralikud. Peale kehakinnitust näppisime suveniire. Kui suveniirid näpitud, hüppasime sisse üle tee kirikusse. Tahtsime pilti teha, aga mingi mutt tuli õiendama. Viskasime kirikust varvast ja otsustasime minna uurida, miks mehed kloostris on. Teeäärsest putkast sebisime väikse papi eest mingi tädi, kes räägiks meile kloostri saamislugu ja elu-olu.
Tädi näitas meile kloostrit nii seest kui väljast. Rääkis tegelikult päris põnevat juttu ja oli üsna kursis ajaloo teemaga.
Kuna ilm oli äärmiselt sitt, vihma sadas, siis enam elavas järjekorras passida ei viitsind, et näha neid muumiaid katakombides. Otsustasime järgmiseks korrax ka midagi jätta.
Olime kõik läbi külmunud ja märjad, siis lonkisime küla keskele pelmennajasse. Sõime kõhud täis ja soenesime üles. Hakates piiri poole tagasi kõmpima käisime laiasime veel mitmes poes ja ostsime kokku manti, lõpuks jõudsime tagasi auto juurde. Pakkisime mandi autosse ja kimasime ööbimiskohta tagasi.
Ööbimiskohas ootas meid soe saun. Tiksusime saunas niikaua kui ära väsisime. Siis kobisime jälle oma kuuese voodiga tuppa kotile.
