-
Kolm päeva Piiteris. Teine päev
Nonii, ei hakanud hästi see päev 😉 Varasemalt sai kokku lepitud, et täna hommikul kõigepealt korjatakse bussijaamast peale eestist tulev sõber ja siis mind siit Narvskajalt. Arvestasin, et nii umbes 7 – 7.30 peaks see juhtuma. Tänane plaan oli Schlüsselburgi ja Staraja Ladoga kindlused. Ootasin juba pestud, kustud, kammitud 😀 kui tuli sõnum, et meie tänane autojuht oli sisse maganud ja mind oodatakse Devjatkino metroojaamas… Oh krt ma isegi ei teadnud kus see jaam on, vedasin ennast vaikselt Narvskaja metroosse ja vaatasin kaardilt kus asub. Kurrrja see jaam täitsa teiselpool maakera… kõige viimane jaam aga õnneks samal liinil. Eks ma siis kobisin rongi ja läks kütmiseks ühest linnaotsast teise 😀 Huvitav, et Narvskajal metroojaamas keegi ei kontrollinud miskit kui ma kotiga läbi väravate läksin ja need kisasid vähe. Devjatkinos kobisin välja kuskile tänavale ja jõudsin isegi väikse kohvi teha ennem kui trehvasin rahvaga. Lõpuks peale vähest otsimist saime kokku, kobisime lähedal asuvate majade vahele, kobisime autosse ja tuld Schlüsselburgi poole Kohalikud nimetavad muidugi seda kindlust “Oreshek”. Ilmselt sellepärast, et kindlus asub Orehovo saarel kus kunagi kasvas pähklivõsa. Väidetavalt rajas selle kindluse 1323 aastal Novgorodi vürst Esialgne kindlus oli puidust ja hävis tulekahjus, hiljem taastati see kivikindlusena. Kindlus asub strateegiliselt väga heas kohas… Neeva ja Laadoga ühenduskoht, see kindlus tagas kontrolli kaubateede üle. Kindlus on olnud aegade jooksul vahelduva eduga nii rootslaste kui ka venelaste käes. Kurja jõudsime kohale kell 9 ja kohapeal selgus, et aegu on muudetud vähe. Avatakse alles kell 10 ja laev käib iga poole tunni tagant. Otsustasime, et tundi ootama ei hakka vaid sügame edasi Staraja Ladoga poole. Auto tagaistmel sõitu nautida oli päris mõnus, ruumi oli laialt 😉 Kui kohale jõudsime vaatasime, et miskid müürid vasakul tee ääres. Algul mõtlesin, et huvitav kas see ongi see kurikuulus kindlus aga siis vaatasin, et nurgatornid ja müür liiga lahjad kindluse jaoks. Aga vaatamas käisime ikka, selgus, et täitsa äge naiste klooster oli. Selgus, et siin kloostris on nö. asumisel olnud isegi Peeter Suure naine Jevdokia Fedorovna. Vot see oli jälle koht kuhu tasub igaljuhul minna, Veel kümmekond aastat tagasi oli seal asi varemetes, vaikselt taastatakse seda värki seal ja kaks kloostrit territooriumil töötavad. Ühes käis meie külastuse ajal isegi jumalateenistus ja saal oli rahvast täis. Territoorium iseenesest hiiglama suur ja suht korrastatud. Ühe maja taga oli näha isegi vanakooli tuletõrjetahvel koonusämbriga 😀 😀 Aga selle asja juures oli palju ägedam silt 😀 😀 “Läbikäik ilma õnnistuseta keelatud”
Kui naiste klooster uuritud liikusime kilomeetrikese edasi ja oligi tee ääres Staraja Ladoga kindlus. Säilinud on seal ainult osa müürist ja paar torni, neistki osa taastatud. Parkisime auto kuskile tänava äärde samas oli ka miski kulli kuju oli kivi otsas… Algul mõtlesin mis selle lugu on… Tuli välja, et arheoloogid olid leidnud kunagi 9 sajandist pärit savivormi mille abil ilmselt valati kulli kujulisi pitsateid. Ja Rjurikute heraldikamärk on kolmeharuline hark mis tegelikult kujutab pikeerivat kulli. Tänapäeval on samalaadne pikeeriva kulli kujutis Volhovi lipul ja vapil. Lonkisime kassasse ja sebisime piletid kindluse külastuseks. Pilet maksis 280 rutsi ja sisaldas kindluse, kiriku ja muuseumi sissepääsu. Poes müügil ka mõned leiupõhised ehted. Linnus iseenesest selline tüüpiline nagu venemaal ikka Oreshek, Pihkva, Novgorod väliselt täitsa sarnased. Lühidalt on nii… Peatornis natuke näitust ajaloost ja linnuse makett, parempoolsel käiguteel mõned pildid leidudest ja juttu kaevamistest. Parempoolses tornis mingi moodsa värgi näitus. Vasakpoolsele käiguteele ja torni ei lasta hetkel. Sinna torni kolib sügiseks muuseum mis hetkel asub asulas eraldi majas. Sisehoovis jõe kaldal on vasakul pool ühe torni jäänused mida nimetatakse tainitshnaja bashnja. Legendi järgi läks sealt tornist maaalune käik jõe teisele kaldale 😀 😀 Aga tegelikult oli seal tornis hoopis kaev joogivee jaoks ja kaevu juurde viis müürialune käik, sellest ka ilmselt torni nimetus.
Kindluses on veel pisikene puukirik, milles on näitus leitud kahhelkivi tükkidest ja muudest esemetest. Samas kõrval on ka suurem kirik kus on näha hulgaliselt taastatud freskosid.
Paremal pool on raskatnaja bashnja varemed. Venemaal nimetatakse raskatnajaks neid torne mis on pealt avatud ja sõjamehed saavad olla kogu perimeetri ulatuses. Selles tornis on näitus kindluse restaureerimisest. Torni laelt on päris hea vaade Volhovi jõele. Üldse ei imesta miks just sinna rajati kaubateede kontrolliks kindlus 😀
Kahju muidugi, et näha on ainult väike osa kindlusest, suurem osa on veel lahti kaevamata. Aga selle suurus on muldvallide all täitsa aimatav. Kui Kindluses piisavalt luusitud külastasime üle tee asuvat nännipoodi. Midagi erilist ei olnud, raha eest sai rõngassärgi selga, kiivri pähe ja pilti teha.
Edasi lonkisime külakese keskuse poole kus asus veel ajaloomuuseum, see kolib kõik kindluse nurgatorni lähiajal. Osa ekspositsiooni oligi juba ringi kolitud. Veel sai aimu eksponaatidest, suht meie leidude sarnased vidinad 😉 Siin sain jutule ka ühe muuseumi teaduriga teemal viskeodad. Siingi vitriinides leidus neid leitud otsikuid piisavalt. Meil tekkis päris pikk ja asjalik diskussioon tordeeringu osas. Sai jälle veidi teadmisi juurde. Aga sellest ükspäev pikemalt eraldi. Muuseumi ees tänaval oli ka mälestusmärk Rjurikule ja Olegile. Nendest seal ikka vähe räägitakse. Rjurikust kui Staraja Ladogast venemaa tolleaegse pealinna loojast ja Olegist kui Novgorodi võllist. Peale muuseumi otsisime söögikohta kus vähe keha kinnitada, seal neid ikka on üle ühe maja. Lõpuks tundus selline kodune olevat Drevnaja Ladoga. Pugisime kõhu täis ja kimasime Piiteri poole tagasi, meie autojuht pidi õhtul teatrisse minema 😉 Kuna pidime jalga laskma siis jäid seal veel osad asjad vaatamata, näiteks meeste klooster, koopad jne jne. Sinna peab kindlasti veel minema.
Piiteris viskasime asjad tuppa ja läksime linna laiama. Hullult suur uuselurajoon oli see kohake. Kõrghooned, olematu krundiga igalpool väravad, tõkkepuud, kaamerad ja muu jura. Majad suht uued ca 5-6 aastat ja eemalt näevad head välja aga lähemalt vaadates samasugune s… nagu meil, seinad pragusi täis, lagunevad, koridorid räpased jne. Õnneks metroo, bussijaam ja raudteejaam suht maja lähedal. Isegi miski põllumajandusturg oli olemas. Igasugu nänni müüdi, isegi siile 😉 Kui kesklinnas ja jänesesaarel näed bussidest ehitatud peldikuid siis siin nägime piletikassat 😀 :D. Lonkisime sihitult mööda linna ja otsisime miskit normaalset söögikohta, astusime sisse ikka paljudesse aga lõpuks peatusime mingis stolovajas 😀 Sai väga hea hinnaga kõhu täis ja tiksusime edasi. Jõudsime Mihailovski lossi juurde, seal miski vene muuseum sees, mõtlesime, et homme peaks seda külastama.
Edasi mõtlesime suveaeda minna, mõeldud tehtud. Krt algul vaatasime, et aed tasuline aga ei olnud, lihtsalt loendurid lugesid. Ilmselt sellepärast, et kui suletakse siis teatakse kas kõik on väljas või ei. Sain vaevu veel purskaevudest paar pilti teha kui need kinni keerati ja pidime aiast välja minema. Sulgemise aeg oli käes. Mööda tänavat metroosse lonkides nägime ühel aknal Volotsi välja vahtimas 😀 😀 Lõpuks olime metroos ja kimasime kodupoole. Tegime väikse plaani homse osas perenaisega ja kobisime kotile.
-
Virumaal läänest itta
Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀
Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.
Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…
Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.
Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.
-
Paldiskist Padisele
Oli korra asja Paldiskisse. Ühendasin kohe meeldiva kasulikuga. Kui asjad aetud tegin kiire tiiru pankrannikul. Kõik tundus omal kohal olevat ja midagi erilist silma ei hakanud. Hakkasin vaikselt kodu poole liikuma aga nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😀 Otsustasun läbi käia Madise kiriku juurest.
Madise kiriku juures paar klõpsu. Uuritud sai ka Madise juga ja Forseliuse mälestuskivi. Edasi liikusin Padise poole.
Padisel uurisin kloostrit seest kui väljas. Tornist päris hea vaade ümbruskonnale. Paar pilti siin kah. Lipsasin sisse ka üle tee mõisakohvikusse ja tegin väikse kohvi.
-
Sinka-vonka vol.2
Ükspäev lõi jälle kiiks pähe, et peaks tuulduma vähe muidu löövad koid sisse. Staff autosse ja minekut tuhm pilk kauguses, tukk lehvimas tuules. Esimese peatuse tegime Vetlas. Käisime uurisime paisu ja kõrvalolevat kunagist saekaatrit. See töötas ilmselt vee jõul kunagi. Osa seadmeid oli täitsa alles, polnudki Kuusakoskisse tassitud 😀 😀
Edasi põikasime korra vasakule Valgehobusemäele ja sealt Albu mõisa. Albus tegime tiiru pargis ja kohvikus väikse kohvi. Kui kohv joodud tiksusime vaikselt edasi Ambla poole.
Amblas käisime kirikuaias, uurisime vabadussõja ausammast. Tahtsime kirikus ka ringi luusida aga kahjuks ei saanud, seal oli matusetseremoonia. Tüürisime edasi Kuksema suunas.
Kuksemal uurisime Schillingite kabelit. Kuna seal rohkem vaatamisväärsusi pole panime kohe edasi Aruküla poole.
Aruküla mõisa juures tegime tiiru ümber mõisa ja kaevumaja. Edasi sõitsime Emumäe poole.
Enne Emumäele jõudmist põikasime läbi väga ilusa ja privaatse Selja järve äärest. Paar pilti tehtud kastsime end vette ja edasi Emumäe poole. Turnisime tornis ja läksime üle tee oleva püstkoja juurde. Kuna õhtu käes siis tegime omale pesa püstkoja taga olevas koopaonnis. Onnis oleval lavatsil oli väga mõnus magada, välised hääled sisse ei kostu. Hommikul peale äratust tiksusime Palamuse poole.
Palamusel käis parajasti väike tasuta kontsert. Nautisime veidi seda, pärast luusisime kirikus, koolimajas ja muudel kevade radadel. Sauna ja parve vaatasime kah 😀 😀 Edasi tiksusime Kassinurme poole.
Kassinurmel hakkas lõpuks linnus valmis saama. Uudistasime veidi linnust, tibi parvega järvel. Käisime läbi hiiest ja vaikselt edasi Laiuse poole.
Enne Laiuset oli mingi külamees kahuri meisterdanud põllule ja mingi kuri eit oli ka 😀 Laiusel uurisime linnuse varemeid igast otsast ja sõitsime edasi Kuremäe poole. Laiuselt veidi Kuremäe poole tegime väikse metsapeatuse mis päädis mitme peotäie metsmaasikatega. Nämmmmmaaaaaa.
Kuremäel tegime tervele kompleksile tiiru peale. Mõtlesime, huvitav kuidas nad laovad selliseid maja kõrguseid puukuhjasi. Käisime maitsesime allikast püha vett kah. Mõtlesime kümblema ka minna aga vesi oli jube külm 😀 Kuremäelt edasi võtsime sihiks Valaste.
Valastel midagi erilist ei olnud. Juga nagu juga ikka. Tegime paar pilti ja võtsime üle tee kohvikust väikse kohvi. Kohv joodud võtsime suuna kodu poole aga miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Vaja veel Porkunist läbi lipsata 😀
Porkunis hakkas kõigepealt silma Viinavabriku korstna otsas kurepesa. Väike kurepoeg uudistas ümbrust. Järvel pardimamma tegeles oma pesakonnaga. Uurisime vähe ka mõisa ümbrust ja loomulikult külastasime paemuuseumi. Peale kogu seda tegevust venitasime ennast kuidagimoodi kodupoole. Järgmine päev oli vaja tööle minna 😀 😀
-
Ljubljana
Et siis väike tripp jälle tulemas. Panime ommuku päälinnast minema ja õhtuks olime Poolas. Hotelli sebisime Wasilkowis. Hommikul sügasime edasi. Teel jäi jalgu miski vilkuritega kuut 😀 Krt kuidas nad sinna kahekesi sisse mahtusid 😀
Peale mitmest riigist läbi sügamist jõudsime lõpuks kohale. Kui asjad Hotelli visatud luusisime vähe linnas. Linn on põnev ja keset linna oli vägev loss mätta otsas. Ja mis oli eriti hea, et hotelli nurga taga oli paar turuletti kus müüdi lisaks muule mandariine. Sealsed mandakad olid sitaks head, mitte selline pask nagu meil poes on. Kotitäis mandakaid (ca 4,5 – 5kg ) maksis 1€. Neit kotte mandakatega läks meil päevas ikka õige mitmeid 😀
Eelmisel päeval sai täheldatud mingit lossi mida oli nüüd vaja tudeerima minna. Linna poolt sai lossi mingi tõstuki või krt teab mis vidin see on aga tagant sai rahulikult mööda teed. Loss ise vägev, muuseum , restoran jne. Lossi tornist ümbrust uurides nägin valgusaasta kaugusel mäe otsas mingit kloostri moodi asja. Järgmiseks päevaks oli plaan olemas….. 😀
Hommikul küsisin hotelli infost kaardi ja läksime uurima kus see klooster on. Läksime mööda pisikes i tänavaid linnaserva ja sealt edasi mööda matkarada. Matkarajal oli päris palju kulgejaid, kõik teretasid…. Seda meil väga ei kohta. Raja servas kasvasid alpikannid nagu võsa 😀 Meil müüakse kalli raha eest poes :D. Mägede vahel orgudes olid ägedad pisikesed külad ja igas külas paistis kirik olema
Lõpuks peale pikki rännakuid jõudsin mäe otsa kus oligi väike klooster. Krt tõus oli ikka ilgelt järsk ja jalad olid läbi kui üles jõudsin. Klooster oli täiesti toimiv ja selle servas oli väike kohvik lamamistoolidega kust oli ilgelt hea vaade alla küladele ja linnale. Mingil ajal hakkasid kirikukellad külades lööma… Päris huvitav kajaefekt oli. Pimedaks läheb seal ruttu nagu lülitist. Võtsime paar saiakest ja kohvi istusime lamamistoolidele ja nautisime vaadet kuidas all tuled süttivad. Lõpuks lonkisime tagasi hotelli aga mööda maanteed. Tagasi jõudsime öösel kell 2 , hotelli admin küsis kust me nii hilja tuleme, ma siis ütlesin, et käisin seal kloostris jala 😀 😀 Tibi lükkas silmad pealaele selle peale…. JALA…. sinna ju 20 kiltsa 😀 Krt tal võis õigus olla, jalgu polnud mul olemaski… olid pea kelladeni ära kulunud 😀
-
Petseri
Hommiku ärgates plaanisime käia välismaal. Jätsime staffi tuppa ja linnukese neid valvama. Ise kimasime kagupiiri poole. Enne piiri jätsime auto parklasse ja panime käsitsi üle piiri. Lonkisime mööda teed küla poole. Tee ääres nägime vedelemas paari treppi, millest tundis puudust üks reisisell, kellel just plaan oma onn ehitada. Kuna trepid osutusid liiga raskeks, siis me neid kaasa ei võtnud.
Jõudes külla läksime sebisime kohaliku turult manti. Mandi eest sai maksta nii kohaliku kui ka euro rublaga. Kui turul tiir tehtud, mant ostetud, võtsime seina seest kohalikku rubla. Kinnitasime keha kohalikus sööklas, hinnad olid väga inimsõbralikud. Peale kehakinnitust näppisime suveniire. Kui suveniirid näpitud, hüppasime sisse üle tee kirikusse. Tahtsime pilti teha, aga mingi mutt tuli õiendama. Viskasime kirikust varvast ja otsustasime minna uurida, miks mehed kloostris on. Teeäärsest putkast sebisime väikse papi eest mingi tädi, kes räägiks meile kloostri saamislugu ja elu-olu.
Tädi näitas meile kloostrit nii seest kui väljast. Rääkis tegelikult päris põnevat juttu ja oli üsna kursis ajaloo teemaga.Kuna ilm oli äärmiselt sitt, vihma sadas, siis enam elavas järjekorras passida ei viitsind, et näha neid muumiaid katakombides. Otsustasime järgmiseks korrax ka midagi jätta.
Olime kõik läbi külmunud ja märjad, siis lonkisime küla keskele pelmennajasse. Sõime kõhud täis ja soenesime üles. Hakates piiri poole tagasi kõmpima käisime laiasime veel mitmes poes ja ostsime kokku manti, lõpuks jõudsime tagasi auto juurde. Pakkisime mandi autosse ja kimasime ööbimiskohta tagasi.
Ööbimiskohas ootas meid soe saun. Tiksusime saunas niikaua kui ära väsisime. Siis kobisime jälle oma kuuese voodiga tuppa kotile.