-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
-
Ruunitegu.
Tegin Viikingite külas järjekordse ruunitalismani õpitoa. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli jälle veidi eriline seetõttu, et esimene õpituba mille tegime väljas. Ilm oli täitsa mõnusalt päiksepaisteline, kuigi tuul oli tiba jahedavõitu aga see väga ei seganud. Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Kuidas eikuskilt tuli miski….
Tuli üks väike tööots arheoloogidega “sinises”. Maaomanik soovis kaevata vundamendi auku uuele majale. Iseenesest koht selline mittemidagi ütlev ja papiirenite järgi ei tohiks ka seal miskit olla. Mis siis ikka kopp maasse ja koorima… Pealmise kihi all polnud midagi. Kuna juba õhtu käes siis kobisime koju, et järgmisel päeval jätkata juba süvitsi.
Järgmisel hommikul läks kopp maasse, midagi erilist ei tulnud peale paari “matuse” 😀 😀 Keegi oli sea luud ilusti kotiga maha matnud ja üks koera kolju oli kah. Sai õige mitu koormat pinnast ära veetud ja ei midagi.. Pinnas selline täitepinnase moodi… Ja siis peale ühe kopatäie pinnase eemaldamist ilmus maasse auk kust paistsid müürid… Isegi maaomanik ei teadnud, et seal võiks midagi maa sees olla. Egas midagi töö seisma ja uurima mis värk on. Töö seisis paar päeva, seni kuni arheoloogid osa müüri lahti kaevasid tuvastamaks mis müüridega tegu. Midagi tarka ei leitud, ainult mingi hiline potikild ja kogu lugu. Tuvastati, et tegu taluaegse keldriga. Kelder oli natuke omamoodi, müürid ilusti laotud nagu ikka ülevalt kaares aga võlv kokku polnud ehitatud. Võlvi kaared olid pealt kaetud paeplaatidega. Lõpuks kui tuvastatud, et midagi erilist ei ole ja selle keldri võib välja kaevata.
Järgmisel päeval töömehi oodates tegin vähe aega parajaks. Vaatasin lagleparvi põllul, luusisin kiriku juures, uurisin mantelkorstent seest ja väljast. Lõpuks jõudsid töömehed ka kohale, vedasin ennast ka siis objektile.
Objektil läks veel veidi aega ennem kui kaevama sai hakata. Kopp käis planeeris platsi kuhu varem veeti pinnas. Läks mingi uhke tunnike sellega veel. Ma niikaua lonkisin ringi ümbruses lootuses näha peale laglede ehk ka mõnda madu. Maastik selline sobilik nende elutegevuseks. Kolistasin läbi kõik urkad, kivihunnikud, jne ja mitte ühtegi madu 🙁
Lõpuks sai kopp platsi planeeritud ja valmistusime edasi kaevamiseks. Saime kõik kokku ja arutasime mis ja kuidas. Ma veel küsisin maaomanikult, et kas sul siin madusi ka on. Lükkas silmad pealaele ütles, et kõik kohad rästikuid täis kümnete viisi. Ja kopajuht ütles ka, et kui pinnast kooris nägi vähemalt kolme rästikut seal platsil. Ütles, et ma vaatasin sa eriti julgelt käid siin ringi kartmata rästikuid, ma ei julge kopastki välja tulla 😀 😀 Ma ütlesin, et spetsiaalselt kolistasin kõik põõsaalused ja kivihunnikud läbi, et paar pilti teha aga mitte ühtki ei näinud 😀 😀 Egas midagi kopp maasse ja pinnas koos keldriga minema. Piiksutasin põranda veel üle igaks juhuks aga peale mõne lauajupi, pudeli ja naela ei midagi. Läksin luusisin vahepeal veel ringi, lootuses ikkagi mõnda madu näha aga ei midagi. Loodus juba nii mõnusalt roheline ja kohekohe hakkavad piibelehed õitsema 😉
-
Ruunide õpituba vol…
Täna sai Viikingite külas läbi viidud ruunitalismani õpituba. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli eriline seetõttu, et kui muidu teen tunnikese, siis seekord tegin 2 tundi ja huvilised jagunesid mitmesse rühma. Osad väljas linnuses vibu laskmas ja kui isu täis siis ruune tegema 😉 Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Seekord tuli muidugi seda juttu mitu korda rääkida 😉 Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Ruunide õpituba vol.4
Täna sai Viikingite külas läbi viidud järjekordne ruunitalismani õpituba. Sissejuhatuseks rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Ruunide õpituba vol.3
Täna sai Viikingite külas läbi viidud sel aastal juba kolmas ruunitalismani õpituba. Seekordseteks õpilasteks olid tore seltskond rahvatantsijad. Nagu ikka rääkisin sissejuhatuseks veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Kui “teaduslik” pool lahti räägitud jätkas Reet müstilise poolega. Õpitoas osalejad said ise proovida valmistada omale sobivat talismani. Kasutusse läks nii puit, kivi kui ka nahk. Samuti prooviti erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, kraapida stiilusega või lõigata noaga omale meelepärane ruun.
-
Ruunide õpituba vol.2
Täna sai Viikingite külas läbi viidud ruunitalismani õpituba õige pisikeste seltskonnale. Varem ei ole nii väikestele veel ruunidest rääkinud. Tegemist oli Tallinnast tulnud venekeelse lasteaiarühmaga. Lapsed pidasid ennast üllatavalt hästi üleval ja said ilusti hakkama ruunide joonistamisega. Sissejuhatuseks rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Kui “teaduslik” pool lahti räägitud jätkas Reet müstilise poolega. Huvilised said proovida ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks sai kasutatud nii puitu, kivi kui ka nahka. Samuti sai proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga või kraapida stiilusega. Nii väikestele igaks juhuks väga teravaid skalpellnuge kätte ei andnud 😉 Lõpuks kui kõigil talismanid valmis täiustasime vastavalt soovile mõnda neist nööriga, et saaks kaelas kanda.
