-
Ühtteist huvitavat mida igapäev ei näe
Aegade jooksul on hulgutud kõikvõimalikes kohtades ja eks nii mõndagi omapärast jäi silma 😉 Kempsud muidu nagu kempsud ikka, aga on ka selliseid kus saad potil istuda koos seltsilisega, et julgem oleks 😀 😀 Karjääris on loodus loodus kujundanud liivakuhjad nii nagu oleks mingid laastukattega onnid 😉 Mõned puud on seest tühjaks mädanenud aga oksad on puutüves terved, nagu kruvid oleks sisse keeratud.
Huvitav parkla on Sangaste kandis, pole kuskil mujal sellist kohanud. Kui lasipuud veel mõnes kohas kohtab, siis siin on uus ja vana kõrvuti. Nii, et saab parkida ja “tankida” nii Elmot kui kaeramootorit. Isegi joogiämber on olemas 😉 Ja muidugi veel üks pull asi, ühel kalmistul on tööriistade valikus isegi sirp olemas. Pole seda tööriista peale selle kalmistu kuskil kalmistul rohkem kohanud.
Igapäev ei näe ka kuuske bussi ootepaviljonile kukkumas. Hea, et keegi alla ei jäänud. Veelvähem näeb tuukrit Viikingiteküla tiigis asjatamas 😉
-
Läti trip. Turaida – Sigulda – Võnnu
Läti tripi puhul kuidagi välja kujunenud see kuldne kolmnurk Turaida – Sigulda – Võnnu. Ega seegi kord saanud midagi teisiti olla 😀 😀 Valgast üle ja kohe Turaida poole punuma. Iseenesest on muidugi sellel ülalmainitud marsruudil vaadata nii, et anna olla. Vabalt jätkub vaatamist õige mitmeks päevaks. Kellel huvi leiab mu kodukalt kõik vajaliku lihtsalt otsingusõnaga üles. Kui aeg piiratud siis muidugi katsud programmi pigistada ainult suuremad asjad. Enne Turaidat on paras teha väike jalasirutus Stalbes, Ezerini kunstipoe juures. Siin näeb kõikvõimalikke ägedaid kivist ja metallist tegelasi.
Turaidas on parkla vastas väike tiigike kus kasvavad ägedad roosad vesiroosid. Kui need imetletud võtsime suuna lossile. Enne lossi on väike muuseum kus näeb ohtralt kohalikke arheoloogilisi leide. Iseenesest need muidugi väga sarnased meie leidudele, seetõttu tasub silmaringi avardamiseks kindlasti seda muuseumi külastada. Peale muuseumi külastust väike tiir linnusesse. Tornist on ilusad vaated ümbrusele. Tornist näeb ja jõe vastaskaldal asuvat Sigulda linnust. Siin teema suht sarnane nagu meil Narvas, kus vastaskaldal on teine linnus.
Siguldas tuleb väike tiir köisraudteega ka teha 😉 Siin on mõeldud välja uus atraktsioon, peale seda kui vagonett on tuld tõmmanud lastakse sellele järgi väike tiivuline junn. Selle külge tõmmatakse 2 huvilist rihmadega kinni ja lükatakse minema. Sõidad mööda trossi oru kohale välja ja siis tiksud seal niikaua kui vagonett tagasi tuleb ja kogu selle kupatuse üles tagasi lükkab. Iseenesest võib see päris äge olla aga hind päris krõbe. Siinsamas kõrval on ka seikluspark küllaltki põnevate atraktsioonidega. Seekord seal tuuritama ei hakanud, vaatasime üle kepipargi ja tõmbasime tuld Võnnu poole.
Võnnus muidugi see häda, et jõudsime liiga hilja ja linnusesse enam ei saanud. Aga pole hullu, eks seal ole juba käidud ka. Jahutasime veidi purskkaevudes ja turnisime kirikutorni. Peale seda vaatasime üle pargis kohalikud mustad luiged ja tuld kodupoole tagasi.
-
Põrgupõhjast Kuresele
Mõnda aega tagasi sai käidud Kuresel kolamas. Möödaminnes põikasime sisse juba varasemalt tuttava Põrgupõhja punkri juurde, see oli omal ajal olnud 1946 aastal loodud Relvastatud Vastupanu Liidu staabi punker. Praegune on muidugi taastatud 2015 aastal ja mitte punkri päris asukohta vaid mõnikümmend meetrit eemale. See on ka selline põnev kohake kus peaks iga ajaloohuviline käima oma mälu värskendamas. Huvilised saavad siin isegi ööbida.
Edasi kimasime Kuresele. See on üks päris huvitav asula, tänapäeval ei ela siinses sumbkülas muidugi enam kedagi. Siin tasub luusimas käia, näeb erinevat tüüpi külaehitust. Majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. Ja mis on huvitav, kõikjal on kasutuses olnud paekivi. Kiviaedu olla siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit, nii, et täiesti arvestatav küla…. Huvitav miks maha jäeti…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Siitkandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall, läheduses on veel Soontagana maalinn ja ega siit puudu ka mitmetuhande aasta vanused kivikalmed. Ükspäev vaatan need mõlemad lähemalt üle. Täna tsillime niisama külavahel, uurime muinaspõlde ja tänavaid. Üks asjaosaline leidis muidugi korraliku “miini” ja üritas seda demineerida 😀 😀 Kellel nüüd huvi tekkis siis siin on väga põhjalik lugu siinsest eluolust. See lugu peaks isegi ajalookaugele inimesele nauke põnevust pakkuma.
-
Egiptuse trip. Väike seiklus ja Sharmi muuseum.
Täna esialgu plaanivaba päev. Eile sai tammutud nii, et jätkub mitmeks päevaks 😀 Mõtlesime, et teeme väikse söögi ja siis vaatame jooksvalt mis värk on. Omleti ja praekartuli päev, maitsesime mõningaid saiu ka, aga need jube magusad. Iseenesest eks see ole maitse asi aga minu poolest jäävad nad söömata.
Kui kõht täis tuustisime niisama sihitult mööda hotelli. Viisakas hotell, isegi peldiku uksel on manual kuidas ust avada ning sees on lilled ja maalid seinal, vähemalt meeste poolel 😉 Kas naiste poolel ka, ei tea aga ju on seal ka. Fuajees peaukse juures ka ilusti lilled laual, kurja isegi paju oksad olemas. Huvitav kust nad need võtsid? Algul mõtlesin, et plastmass aga ei täitsa päris pajuurvad olid. Kohaliku “pangaautomaadi” leidsime ka 😀 😀 see on sama tüüpi kui Hiiumaal Eiffeli torni juures. Pane viiekas sisse ja saad teada kui loll oled 😀 😀 Tegelikult oli rahavahetus aktuaalne küll aga mitte siin automaadis 😉 Ma ei saa aru mis fenomen on kasutada nii Hurghadas kui Sharmis mikiraha. Pole ju üldse soodne. Kõige kasulikum on maksta siiski kohalikus rahas. Mikiraha või eurod saad kohalikuks kursi järgi vahetada vahetusautomaadis. Arvelt kohalikku välja võtta pole pointi pank tahab vahelt päris kõvasti. Käisime otsisime kohaliku panga üles, see oli kohe hotelli nurga taga, aga kahjuks seal oli vahetusautomaat tühi ja pank ise ka ei tahtnud vahetada 50 eurost kohalikuks. Öeldi nurga taga on veel üks vahetusautomaat, ehk seal on raha. Lonkisime sinna, kurja see oli ka tühi. Aga siin passis üks kohalik seltsimees, kes kursi järgi ära vahetas.
Peale rahavahetust käisime ajaviiteks uurimas ekskursioonipakkumisi ka hotelli vastas olevas müügikohas. Ennem olin teinud natuke kodutööd ka. Reisikorraldaja pakkumised ja vanalinnast kaasa haaratud pakkumised läbi tudeeritud. Küsisime pakkumist klaaspõhjaga laevale, parasailingule, safarile ja värvilisele kanjonile. Küsisime ka St Catherine kloostrisse pakkumist, aga sinna seoses pandeemiaga sisse ei pidavat saama. Möödaminnes teise programmi raames eemalt näidatakse, aga mind see öine pimedas ja külmaga mitmetunnine mäkkeronimine päiksetõusu nautimiseks eriti ei köida. Nii, et see asi läks seekord programmist maha. Lõpuks võtsime muu ülalmainitu ära. Igatages koguhind oli väga kõvasti odavam kui reisikorraldaja samad paketid ja oli juba letihinnaga odavam sellest mis vanalinnas pakuti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et siin on juba letihinnad odavamad kui Hurghadas samad asjad. Näiteks Hurghadas oli parasailing letihinnaga 35$ lõustalt aga siin 10$ lõustalt ja kahekesi minnes oli kokku 15$ Kui diil tehtud kobisime kõrvalpoodi teed jooma ja maitseaineid ostma. Siin on kõikvõimalikke teesegusid ja maitseaineid võtta 1 nael gramm. Kaameli kakat oli ka 😉 tegelikult on see tee 😀 😀 Muidugi õlisid ja kreeme on ka. Muidugi siin tuli kohe kiiks uurida kus kohalik kalmistu on. Müüja ütles, et kohapeal polegi, surnud viiakse kodumaile. Lähim kalmistu pidavat olema 100 kiltsa. Kobisime hotelli lõunat sööma ja asja praadima 😀 Kusjuures siin on tomat ja kurk vägagi maitsega, mitte nii nagu meil maitsetud junnid.
Nu hing ei andnud ikka rahu, mõtlesime lähme vaatame kalmistu ära. Kauplesime taksojuhtidega hinda sinna ja tagasi sõiduks koos ooteajaga. Küsiti 800 kohalikku aga eks hotelli ees olegi asi kirves 😀 😀 ikkagi loll turist ju 😉 Ütlesime, et üle 600 ei maksa ja marssisime minema, kohe joosti järgi. Tuli välja, et see 100 kiltsa sõita polegi niisama lihtne. Mis siis, et teed jube head ja isegi maksuline kiirtee on 😀 Taksojuht pidi kuskilt suure bussijaama putkast ostma linnast väljasõidu loa jne. Pole nii nagu meil, et hüppad Tallinnas taksosse ja sõidad probleemideta Tartu. Lõpuks kui vajalikud papiirenid olemas ja takso tangitud panime tuld.
Teed on siin tõesti head ja mitmerealised. Kõrbes näeb muidugi igasugu huvitavaid ehitisi, jumal teab milleks need on. Nagu näiteks joru angaare aga ei ühtki hingelist… Lõpuks jõudsime kiirteel mingisse kontrollpunkti, kontrolliti passe ja öeldi, et selle templiga mis meil passis edasi ei saa, peab teine tempel olema. Küsisime kust saab, pidavat lennujaamast saama. Seletasime, et me ju ei lähe Siinailt välja ja meil on Siinai tempel millega saab kogu Siinail liikuda aga politsei jäi oma joru ajama. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vaatasin, et siin on ikka liiklus vähe teisiti kui Hurghadas. Seal sõitsid igasugused koormad ilma tähistuse või asjata, siin politsei käskis toruvedajatel tähistuse välja panna. Aga mida sa ikka paned kui lippu pole… eks ikka käepärase vahendi 😀 😀 Kanister käib küll.
Et päev päris p… ei läheks tuli puusalt uus programm teha. Muidugi kohe hakkasime uurima mis värk selle templiga on, vastust ei saanudki. Reisikorraldaja sõnul oleks pidanud läbi saama. Selgus, et see oma suva järgi otsustamine pidavat olema siin tavaline ametnike hulgas, võibolla oodati väikest kalõmmi. Hiljem muidugi selgus, et see takistus võis olla ka sellest, et samal ajal toimus üleilmne noorte konverents ja Egiptuse president oli ka Sharmis. Aga see selleks, lasime taksojuhil ennast Sharmi muuseumi juurde viia. Jõudsime liiga vara ja värav kinni 😀 Seal on muuseum lahti hommikul kuni lõunani ja siis õhtul kella 5 kuni 23. Turvamehed ei tahtnud sisse lasta väravast 😀 😀 Seletasime, me teame, et muuseum veel kinni aga nuh me turistid ja aega küll me lähme niikauaks mošeed vaatama. Hakkasid naerma ja tegid värava lahti 😀 Egas midagi tegime siis tiiru ümber mošee, sisse neisse kahjuks ei lasta. Mõned Inglismaalt toodud taksod olid nurga taga ootamas kõik noortefoorumi kirjadega. Kusjuures roolid olid õigel st. vasakul pool 😉 Siinsamas kõrval aretatakse mingit Hollywoodi sarnast pargi asja dinosaurused künka otsas ja puha. Tahtsime lonkima minna aga miski suva vennike jooksis järgi ja ütles 5 $ on sissepääs. Ma nagu küll ei näinud, et kuskil oleks värav või miski piletiputka olnud. Saatsin pikalt, viieka eest prügimäge nüüd küll vaatama ei lähe 😀 Veidi eemal oli samanimeline hotell ka, see oli ikka paras bling.
Lõpuks aeg sealmaal, et saab muuseumi. Pilet päris kirves, 200 kohalikku. Maksta saab kas kohalikus või kaardiga ja kui tahad fotokaga pilti teha siis tuleb eraldi pilet selleks osta, maksab 50 kohalikku. Mobiiliga võib tasuta pilti teha. Muidugi piletisüsteem siin uudsusega ei hiilga nagu mujalgi Egiputses. Kuigi innovaatiliselt on piletitel kas QR või triipkood aga neid kasutada pole kuskil 😀 😀 Ja makseterminal ei tööta harmoonias piletiterminaliga nii nagu mujal maailmas 😀 See lausa omaette tseremoonia, maksad kaardiga siis selle makseterminali tseki alusel müüja toksib kõik mudru käsitsi arvutisse, see on puutetundlik siiski 😉 ja lõpuks siis kui kogu see protseduur on tehtud tulevad printerist piletid. Piletiost võttis aega õige mitu minutit. Pileteid ei müüda mitte muuseumis endas vaid territooriumi servas putkas. Lõpuks kui piletid käes kobid muuseumi uksest sisse, läbi metallideteka piletikontroll teeb augurauaga piletisse augu ja voilaaa võidki alustada kultuuri manustamisega.
Muuseum ise suur ja mitme erineva saaliga. Ajaloohuvilisele vaatamist jätkub. Nii mõnedki muumiad on eksponeeritud. Huvitav, et Tuthanhamon on päris kõva kuulsusega, igas muuseumis on oma nurgake temale pühendatud või siis lausa eraldi muuseum kohe. Huvitav kuidas neid vidinaid jätkub 😉
Ühes saalis on ka natuke moodsat blingi ja nii mõnigi ruumikujundus meenutab Peterburi losse. Iseenesest ehteid kui selliseid oli suhteliselt vähe aga selle eest kirevaid taldrikuid küllaga 😉
Natuke beduiinistaffi ka. Huvitav, et beduiinidel on üsnagi sarnased peakatted ja ehtestiilid nii mitmegi rahvaga maailma eri paigus. Siin on ka ehetena kasutusel tohutul hulgal hõberaha. Tea kas raha oli nii palju, et polnud kuhugi mujale panna kui naisele eheteks. Eks meie setudelgi ole tsaariraha kaelas nii, et anna olla.
Peale paari tundi sai tiir peale muuseumile. Õues täitsa kottpime. Ah jaa muuseumi õues oli vahepeal lahti löödud üsna korralik turg. Kohalikud naised ja lapsed müüsid igasugu ägedat nänni. Päris stiilseid karvaseid käekotte oli saada 😀 😀 huvitav kus nad selliseid kannavad…
Kobisime marsa peale ja kimasime vanalinna. Võtsime ühest putkast väikse söögi kaasa ja hotelli kotile. Lihaportsule anti kaasa terve pool kilekotti kohalikku leiba. Söök koos salatiga maksis 60 kohalikku, menüüs täitsa hinnad väljas. Kurja küll liha portsjon oli nii suur, et isegi tühja kõhuga jõudsin ära süüa ehk kolmandiku, rohkem lihtsalt ei jaksanud. Selline ports on täiesti sobilik võtta 2-3 peale, siis jaksab ka ära süüa. Käisime vahepeal üle ukse vaatamas kuidas hotelli hoovis kunstnik möllab värvidega ja kotile ära. Homme pikk päev, safarile minek.
-
Kivi – Vigala
Paar tööasja aetud tuleb ikka kohalike vaatamisväärsustega ka tutvuda. Egas midagi, kõigepealt kohalikule kirikule pilk peale. Kirik oli ilmselt olemas juba 1339, mil on mainitud preestervend Johannest Vigalast. Eks meil nende dateerimistega on nii nagu on. See päev kui midagi kirja pandi pole ju tegelikkuses õige daatum. Kui miskis allikas mainitakse 1339 siis see pole ju tegelik algusaeg. Ilmselt sellel ajal oli asi ammu valmis ja toimis. Ehitama hakati siiski pigem aastakümneid varem. Eelmise sajandi kolmekümnendatel ehitatud kirikutorn on omamoodi mälestussammas Vigala meestele kes langesid 1905 aasta talurahvarahutustes, I MS ja Vabadussõjas kujutades sõdurit ja talumeest
Käärkambri põrandas on säilinud kivist hauaplaat, mis on dateeritud aastatesse 1390–1400. Selle järgi oli pühakoda olemas hiljemalt 14. sajandi lõpus. Käärkambris on ka nn piiskopirist, millel kujutatakse ülestõstetud kätega piiskoppi. Ristil näeme kuidas on ühendatud nii paganlik kui ka kristlik sümboolika ning see viitab ajajärgule, mil eestlased ei olnud veel kaotanud oma õigusi ning nende vanu uskumusi püüti sulandada kristlikku traditsiooni. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ka uuesti üles ehitatud.
No ja ega ei saa siis jätta ju turnimata kirikutorni, sinna viis ikka päris kitsas trepp. Huvitav kuidas omalajal sinna turniti, kirikumehed pidid ikka üsna “õhukesed” olema.
-
Sillamäe
Mõnda aega tagasi alles sai siin luusitud kogukonnatripi raames. Aga ega siis polnud siin pikalt aega laiata ja vaatamata jääb orgunnitud tripi ajal niikuinii kindlasti palju. Ekskursioone selleks tehaksegi, et saaks maitse suhu 😉 siis tahad uuesti minna. Nii ka Sillamäega, pealtnäha pole siin midagi erilist peale nõukaaegse “numbrilinna” kuhu pääses ainult erilubadega. Kõik ilmselt on kuulnud sellest siinsest kuulsast promenaadist aga muus ei teata midagi. Siin on tegelikult paar muuseumi ja juga ka 😀 😀 Kui promenaadil tiir tehtud suundusime kohalikku muuseumi uurima. Mõtlesin, et mis ta siin niiväga ikka on…. selline pisike külamuuseum paari eksponaadiga.
Muuseum oli väike kahekordne maja kortermajade vahel pargis. Aianurgas vedeles Volots ja nõuka vapp 😉 Need nagu polnudki muuseumi aukohal 😀
Aga tegelikkuses oli muuseum ikka väga kõva teema, vaadata sitaks ja täitsa tasus minna. Ühes toas oli see kinnise linna ja Silmeti teema siis natuke tüüpilist 50-ndate eluolu.
Nats ka sõja mudru, mida sealkandis vedeleb ilmselt siiani iga põõsa all. Isegi üks kuulivest oli ekspositsioonis, huvitav palju neid reaalselt sõja ajal kasutusel oli…
Natuke vanemat talukraami ja üks äge jalgratas. Muidu nagu polegi see ratas eriline aga tsekka sadulat 😀 😀
Ja ühes saalis oli päris kõva kohaliku geoloogi erakogu näitus. Kõikvõimalikke kive ja värke oli siin ikka nii, et anna olla. Kõik ilusti nummerdatud ja nimed juures. Vot siia tuleks saata kõik need kivikeste müüjad siis teavad ise ka mida tegelikult müüvad.
Teisel korrusel oli päris äge raadiote ja telekate püsinäitus. Nii mõnigi riistapuu oli kunagi omalgi olemas. Teises saalis olid nukuvankrid ja nukud aga see näitus oli läbi saanud ja juba peaaegu kokku korjatud. Siin muuseumis läks meil ikka õige mitu tundi. Teise muuseumi jaoks ei jäänudki aega. Huvitav oleks muidugi näha kuidas pommivarjend säilinud on 😉 Ühesõnaga teine muuseum ja juga jäävad järgmiseks korraks 😉
-
Metsas luusimas.
Sai siin vähe jõulude ja uue aasta vahel metsas luusitud. Õues jummala soe ja kui puud poleks raagus siis ütleks, et väljas suvi 😀 😀 Lombil pole isegi jääd ja üksik luik naudib veeprotseduure. Päris ilus kiviaiake oli ühes kohas, ilusti samblaga kaetud. No ei saanud kohe pildistamata jätta. Oligi paras oma uut fotokat katsetada.
Mõnekilomeetrisel tripil leidus isegi väheke lumekirmet aga see suht olematu.
Aga samas võis metsa alt korjata värskeid seeni 😉 ja nii mõnigi mari rippus veel põõsal. Linnud polnudki nahka pannud. Ilmselt oli kukeseeni ka aga ega ma väga ei otsinud. Muidugi äge oli see, et pajuvõsal urvad küljes ja täitsa paksult 😀 😀 Ei tea kas sel aastal jääb talv vahele või mis värk on…. Ükspäev panen siia ühe samasuguse tripi pildid. See toimus paar aastata tagasi ja siis oli talve ka 😉
