• Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju

    Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.

    Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.

    Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas.

    Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.

    Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama.

    Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.

    Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid.

    16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.

    Käärkambris oli isegi nö. kraanikauss olemas. Kuna kirikut külastavate palverändurite arv oli päris suur siis ehitati käärkambrile teine korrus. Siitsamast käärkambrist sai väikse ukse kaudu müürisisesele trepile. Käik ise ikka päris kitsas, ma iseenesest üsna õhuke aga mulgi andis sealt läbi turnida. Omaaegsed palverändurid pidid ikka väga õhukesed olema 😉 Aga võibolla tehti meelega sellised käigud kitsaks, et kui jamaks läheb siis sõdur sealt varustusega üles ei mahu, veelvähem saab võidelda. See teine korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ja siin on tänaseni säilinud ainulaadne kamin.

    Oleks põnev teada kuidas puusületäiega trepist üles mahtus…. Siit kitsast käigust edasi minnes saab kiriku võlvidele. Pole paha, siin ei peagi pimeduses kompama. Täiesti anduritega valgustus on olemas, edasi liikudes läheb eespool põlema ja taga kustub. Kellatornis kaks pisikest kella ja üllaülla polegi veel elektriga. Ühte kella saab lüüa alt nööri abil aga teise löömiseks peab Lible kohal olema. Kellad ise päris korralikult vatti saanud ja servadest on tükid väljas. Huvitav mis otstarve on nendel ümaratel aukudel torni seinas… Ühesõnaga põnev kirik kus tasub kindlasti käia ja suur tänu perenaisele kes viitsis hooajaväliselt tulla üksikule turistile uksi avama. Unustasin muidugi küsida kas need 1999 aastal Tallinnas varastatud unikaalsed skulptuurid saadi tagasi või ei.

    Kirikust paarisaja meetri kaugusel üle tee on Kaarma maalinna koht. Tänapäeval siin muidugi midagi peale valli vaadata ei ole. Kaarma maalinn olla olnud üks Saaremaa võimsamatest kantsidest, mis rajati ilmselt muistse vabadusvõitluse eelõhtul. Viimati kasutati linnust saarlaste ülestõusu ajal 1261 aastal kui saarlased olid sunnitud vaenlase ühendatud vägede eest siia varjule taanduma. Liivimaa riimkroonika sõnade järgi olevat vaenlase poolt põlema pandud külade suits katnud kogu Saaremaad. Saarlaste viimase tugipunkti (Hag Carmele) pärast käis äge võitlus. Viimaks suutis vaenlane linnuse tormijooksuga vallutada ning sai kätte hulgaliselt siia varjule toodud saaki. Kroonika järgi kulus orduvendadel kaks ööd linnuses varjul olnud träna laialitassimiseks. Kuskil siin läheduses pidavat olema ka väidetav Kaarma lahingukoht.

    Kuna Pöide kiriku aeg sai kokku lepitud vabakavaline siis otsustasin paarile kohale veel pilgu peale visata. Esimesena peatusin Valjala kiriku juures, see kirik peaks olema vanim Eesti aladel ehitatud kivikirik. Ehitusega alustati ilmselt 1227 aastal, kohe peale saarlaste alistumist ja nagu muudki kirikud sajandite jooksul täiendatud juurdeehitustega. Siin kirikus peaks olema 13 sajandist pärit ristimiskivi mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. See kirik on olnud kohandatud ka kindluskirikuks ja alles 17 sajandil ehitati kirikule torn ja seegi käärkambri peale. Siia kirikusse tuleb suvel uuesti asja teha.

    Kiire põige Angla tuulikute juurde ja edasi juba Karja kirik. See on ka üks täitsa omamoodi kirik. Karja kirik olles ise Saarema kõige pisem kirik on kogu Eesti keskaja ehituskunsti üheks tipuks oma kõrggootilike vormidega. Siin on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Samuti pidavat kirik olema üks raidskulptuuri rikkamaid maakirikuid kogu Põhja Euroopas. Seekord sisse ei saanud ja see polnud plaanis ka. Siia tuleb samuti tulla suvel ja rahulikult uurida. Varasemalt olen siin muidugi korra käinud ja neid pilte saab vaadata siit. Üks põhjalikum arutlus ja hüpotees sellest kirikust on loetav siin. See on ka üks selline põnev kirik mida tasuks igal inimesel külastada.

    Edasi sai kontrollitud paari Google mapsis märgitud vaatamisväärsust. Märgitud kohad osutusid täiesti valeks ja reaalselt mitte eksisteerivateks kohtadeks. Sai väike parandus kaardil sisse viidud.

    Edasi muidugi Pöide kirik. Siin sain niimoodi kokkuleppele, et hommikul tehakse spetsiaalselt minu jaoks uks lahti ja õhtul pannakse kinni. Selle juures oli muidugi üks häda, torni ei saanud. Pole hullu, tänud vastutuleku eest, et üldse hooajaväliselt sisse lubati. See on ka üks väga suur ja põneva ajalooga kirik. Ilmselt esimene kirik rajati siia juba 1230. Peale seda kui foogt otsustas hakata Saaremaal talvituma ehitati kiriku külge linnus. 1343 Jüriöö ülestõusu ajal tegid saarlased siin puhta töö. Hiljem rajati nö vana kiriku ja linnuse varemetele uus kirik. Linnus sai uueks kohaks Maasilinna. 

    Mõnda aega tagasi leiti torni laest lubjakihi alt päismaaling. Huvitav mis teema nende nägudega laes on, Ridala kiriku laes on ju ka mingi itsitav vennike.

    Kiriku võlvkonsoolil on ca 700 aasta vanune Eesti talupoegi kujutav skulptuur. See peaks nüüd olema vanim eestlaste kujutis. Huvitav kas need siinsed kujud on Karja kiriku eestlaste ema ja isa või vastupidi.

    Sisevaated on samuti muljetavaldavad, ühes seinas näeb päris kõrgel kinni müüritud uksekohta, Ilmselt on see seotud kunagise linnusega….

    Siin näeb klaasi all isegi kas vana kiriku või linnuse müürijäänuseid. Samas on huvitav mis aegsed on need plaadid, kas all on hauakambrid või pole jne. Pöide kirikust on üks ilmatuma äge film, seda saab vaadata siin

    Nii ja oligi aeg praamile sügada. Kiirelt veel Muhu kirikust pimedas paar pilti ja laevale. Mandril Karuse kiriku juures jalasirutus ja varsti kodus. Hullult tiheda programmiga ja põnev reis mere taha sai läbi.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, minek

    Nagu juba varasemast välja kujunenud tuli ka praegu Saaremaale minek suht puusalt 😉 Hommikul ärkad teed väikse söögi ja siis tuleb idee kuhugi spontaanselt kimada. Tavaliselt tulevad sellised spontaansed tripid väga hästi välja. Kunagi ei tea millal tagasi jõuad ja mida lahedat näed. Turgatas pähe, et sada aastat pole Saaremaal käinud ja seal parajasti Kuressaare Muuseumis Salme leidudest vikunäitus. Täiesti sobilik minna, 10 mintsaga oli broneeritud nii majutus kui laevapiletid.

    Laevapiletid sai võetud igaks juhuks varuga, mine tea kaua Saaremaal läheb 😀 😀 Egas midagi, kolu kokku paak täis ja tuld. Asi ikka jube mugavaks tehtud, kimad õigeks ajaks sadamasse, kaamera tuvastab auto numbri ja juba oledki sees. Virtsu sadamasse tasub minna praktiliselt õigeks ajaks. Varem minna ei tasu, siis ootad nürilt järjekorras. Sadamaalal pole praktiliselt mitte midagi teha. Virtsus endas veel on ühtteist teha, näiteks külastada Virtsu linnuse varemeid või Kirsimuuseumi. Neist mõlemist põgusalt juttu siin.

    Esimene kiire peatus Muhu kiriku juures. Kirikute külastusega tuleb seda arvestada, et isegi enamus teeliste kirikuid on talvel kinni, sisse saamiseks tuleb natuke eeltööd teha ja kokkuleppeid sõlmima. Aga see selleks. Muhu kirikut on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis ehitis ja ilmselt on olnud kasutusel ka kindluskirikuna. Kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi seintel on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Müüritrepile viiva ukse kohal silluses pidavat olema ka vikuaegne haruldane trapetsikujuline hauaplaat.

    Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas ja sellel võib näha meistrimärke, see iseenesest on harvaesinev nähtus keskaegses ehituspraktikas. Väike küsimus tekkis ülalmainitud hauaplaadi osas, avalikes allikates kirjutatakse, et hauaplaat on 12 – 13 sajandist. Aga kiriku juures infotahvlil on kirjas, et plaat vikuaegne…. Kumb ta siis on? Või peetakse silmas seda, et 12 sajand oli veel Eesti viikingite hiilgeaeg. Sisse siia seekord ei saanud ja see polnud seekord taotluslikki, järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Vaatan, et vahepeal on maha murdunud kirikuaias olnud igavene pirakas saar. Selle ümbermõõt oli vist kui õigesti mäletan siis kuskil 5 meetri kanti. Kiire pilk Muhu maalinnale see on nö. ringvall linnus mis on rajatud kunagi praktiliselt siledale maale. Linnuse läbimõõt on 100 – 110 meetri tuuris.

    Tänapäeval on vallist järgi ainult väike osa, 1894 – 1895 Väikese Väina tammi ehitusel veeti suurem osa linnusest tammi täiteks. Valli kõrgus on praegu ca 5 – 6 meetrit aga enne lammutust võis olla 2 – 3 meetrit kõrgem. Tammi ehituseks materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Leitud mündid olid ajast 1165 – 1223. Hiljem olevat need leiud sassi aetud ja käsitleti ühe leiuna. Holzmayer on arvanud Muhu maalinna Läti Henriku “castrum Mone” olevat, mille sakslased vallutasid 1227 eestlastelt. See arvamus võib kindel olla, leitud rahad tõendavad seda omalt poolt veelgi. Ilmselt peitis rahvas aarded vallidesse sakslaste kallaletungimisel 1227. Siis olla üle külmunud mere tulnud siia 20 000 sõjameest linnust vallutama. Läti Hendrik kirjeldab seda lahingut oma kroonikas üsna põhjalikult. Leidudega on siin jälle kummaline värk, ühtede allikate põhjal peaks leiud olema nii Saaremaa Muuseumis kui ka Riias Toommuuseumis. Teise allika põhjal peaks leiud olema Ajalooinstituudis ja Ermitaažis, võta sa nüüd jälle kinni kumb versioon õige on.

    Muhust edasi suund Maasilinna. Siin pole ka päris tükk aega käinud, vahepeal on siin natuke müüre välja kaevatud ja tehtud muid korrastustöid. Silm puhkab kohe kui leidub inimesi kes viitsivad selliste asjadega pusida. Maasilinnast ei hakka pikalt kirjutama, sellest pikem jutt siin. Kolistasin kõik urkad läbi ja edasi Kuressaare poole.

    Teel sõitsin mööda Pöide kirikust ja Asva viikingite külast. Paar pilti ja edasi. Kohalik vikuküla toimib ainult suvel, talvel pole siin praktiliselt mitte midagi. Laimjala kirikust kah üks pilt ja oligi viimane aeg ennast ööbima sättida.

    Viskasin oma kolu Johan spas tuppa ja vutvutvut linna peale sööma. Hotelli resto jätsin seekord meelega vahele. Kindel plaan oli külastada Saaremaa Tuulikut ja maitsta mida seal pakutakse. Iseenesest tsill koht aga kuna pikast päevast suht väsinud siis ringi luusida ei viitsinud. Viskasin prae lipsu taha ja hotelli tagasi. Toit oli üsna maitsev, hinna poolest ei jää alla Tallinna Raekoja platsile. Vahel harva tasub siin söömas käia küll.

    Hotellis veel väike õhtune spa ja mullivann katusel. Täitsa tsill värk. Reklaam on küll veidi eksitav. Katuseterrassi mullivannist lubatakse imelist vaadet Kuressaare vanalinnale. Aga pole öeldud kas see vaade avaneb vannis istudes või seistes. Julgen kindlalt väita, et seistes avaneb tõesti ilus vaade vanalinnale aga istudes avaneb imeline vaade hoopis terrassipiirdele. Kui vann oleks ca 20 cm kõrgemal siis hakkaks juba looma. See muidugi võibolla väike tähenärimine minu poolt. Hotell ja spa iseenesest väga ok. Ei mingeid kanaemasid kisavate ja sõnakuulmatute tittedega. Ruttu kotile homne päev on väga tiheda programmiga.

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Kirik ja mošee

    Hotelli katuselt vaatasin juba ükspäev, et seal Hadaba pool paistab suht kõrvuti olema mingi kirik ja mošee. Tuleb need ka üle vaadata. Nagu ikka oli ka siin kiriku juures mehitatud valve, aga sisse saamisega polnud mingit probleemi. Vastupidi, automaadiga vennike kargas kohe rõõmsalt püsti ning palub lahkelt sisse astuda tervituste saatel ja nii on praktiliselt iga kiriku juures. Ortodoksi kirik ise pisikene ja nagu siinkandis ikka praktiliselt uus ehitus. Õues isegi väike kohvik, mida mujal kirikute juures pole täheldanud. Mis seal alumisel korrusel on ei tea, sinna sisse ei saanud aga trepist üles teisel korrusel on pisike saal.

    Huvitav, et siin on sisustus kuidagi selline väga punane ja natuke sünge mulje jätab. Piilusin teisest uksest välja ka. Seal ilmselt eluruumid. Kopti ja katoliku kiriku juures olid ka kohapeal eluruumid.

    Kui üleval kolatud ja all tagasi sättisime juba minekule kui tuli mingi vennike. Ütles, et neil on veel üks saal. Oli lahkesti nõus meile seda ka näitama. See oli kangi alt sisse. Keeras ukse lukust lahti ja lasi sisse. See saal oli iseenesest samuti punase sisustusega aga seinad valged. Aga siin puudusid aknad.

    Kirik tudeeritud lonkisime paarsada meetrit edasi asuma mošee juurde. Huvitav, et siin polnud ühtki turvameest. Turvamehi polnud ka selle suure mošee juures mis asus muuseumi kõrval. Igalpool mujal turvamehed ja sisse ei saa. Ilmselt see mošee nii nurgatagune, et isegi turvat pole vaja. Aga siingi olid kõik uksed kinni ja sisse ei lastud. Tuli sedagi kahjuks ainult eemalt vaadata. Kogu selle suletud mošeede ja avatud kirikute teema peale tekkis väike küsimus. Kelle jumal on kõvem mees…..

  • Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Sharmi vanalinn ja vaatamisväärsused

    Hommikul kui pestud, kustud, kammitud kobisime sööma. Vot siuke pikk promenaad oli hotelli hoovis. See mis pildilt paistab on üks väike jupike ainult. Siit oli teisele poole umbes kolm korda niipalju minna enne kui sööma said 😀 Hea hommikune jalutuskäik. Kohalik söökla üsna tühi ja ruumi laialt. Valiku üle ei saa ka nuriseda. Üks kiiks muidugi oli 😀 😀 Kohvi termoses, kuum vesi termoses ja kuum piim kohvile ka termoses 😀 😀 kurja nagu 1980 aastal kuskil Venemaa urka hotellis 😀

    Kui kõht täis uurisime mis ümbruses on. Mõnes kohas nägi isegi prügi sorteerimishuvilistele turistidele mõeldud prügikaste. Neid uunikum rollusi on siin kõik kohad täis. Seekord mingeid kohaliku tripi pakette reisikorraldajalt ei võtnud, need üsnagi kirved. Isegi tasuta linnaekskursiooni ei võtnud, otsustasime käsitsi vanalinna luusima minna.

    Kurja, kus siin on politseid, igal nurgal keegi passib või sõidab ringi. Marsad ja taksod on siin kõik ühesuguste kirjadega, eksida pole võimalik. Ja keset linna on suur tahvel marsa hindadega üleval. Igavesti äge mošee on vanalinnas aga kahjuks on siin samuti nagu Hurghadas, et seoses pandeemiaga sisse ei lasta.

    Vaatasime veidi ringi selles imepisikeses vanalinnas. Ega prügi on siingi aga siin näeb ka koristajaid. Vanalinn koosneb praktiliselt ainult poodidest ja kohvikutest. Igale maitsele leiab midagi. Huvitav, et tanklad on siin enamjaolt CNG.

    Kuna mošeesse sisse ei saanud siis mõtlesime, äkitse saab kopti kirikusse sisse. Algul mõtlesime, et lähme selle paar kiltsa marsaga aga loobusime. Lonkisime käsitsi ja vaatasime mis tee ääres põnevat. Siinkandis näeb isegi lille ja aianduspoode. Tee remont käib siin nii, et miski suva vennike istub kuskil põõsa all värvipott kõrval ja pintseldab mingeid piirdeid jne 😀 😀 Vahepeal keset tühermaad oli päris lahe käsitöökeraamika pood ja kohvik. Tegime paar pilti ja lonkisime edasi. Siin on päris korralikud kõnniteed ja iga natukese maa tagant on seeneke pinkidega istumiseks. Lõpuks jõudsime teise linnaossa kus see kopti kirik olema peaks. Kohe tee ääres oli päris äge püramiidi kujuline haigla.

    Kopti kiriku poole lonkides jäi silma vedur, selline nagu meil vanalinnaski ringi sügab. Siinsamas avastasime veel ühe kiriku. See oli katoliku kirik, muidugi kiriku ümber tõkked ja politseivalve. Küsisime kas sisse saab, öeldi pole probleemi minge aga. Ristid kiriku tornides on omapärased, pole mujal selliseid näinudki. Kiriku nurga taga on laste mänguväljak, ilmselt selleks, et vanemad saaksid segamatult palvetada. Kirik iseenesest päris äge. Ah jaa, kõik kirikud ja mošeed on siin praktiliselt uuehitised. Vana pole midagi, Linn isegi ju ehitati tühjale kohale.

    Paarsada meetrit edasi katoliku kirikust on kopti kirik. Ka siin hull valve aga sisse saab vabalt. Oi kurja vot see kirik on otsast lõpuni täis maalitud, käisin ja vaatasin suu lahti. Meenutab blingi poolest vägagi Peterburi kirikuid. Kui sealkandis luusite siis soovitan soojalt võrdluseks külastada mõlemaid kirikuid, täiesti erinevad stiilid. Vaatasin, et rõdu ka aga kust sinna saab ei nokkinud algul ära. Pärast jagasin ära, et sinna saab väljast nurga tagant torniuksest 😉 Sai seal ka käidud vaikselt.

    Lõpuks saime tiiru peale ja hakkasime kodupoole tagasi lonkima. Väljas täitsa öö krt ja siis on pimedas päris jahe. Pikkade varrukatega riidetükk võiks kaasas olla. Tegin pimedas ka väikse pildi haiglast. Lõpuks tiiruga vabalinnas tagasi. See kaljukohvik oli pimeduses äge, isegi vesi voolas kosest alla. Otsustasime, et proovime seda kohalikku kalaturgu ka. Hinnad on siin nii ja naa aga keskeltläbi kipub olema 10$ kilo.

    Muidugi kui minna paarsada meetrit edasi ja nurga taha saad sama toidu kindlalt odavamalt. Aga eks me tee seda ka ükspäev. Ise valid välja mida sa tahad ning kohe kohapeal tehakse valmis. Võid kaasa võtta või sealsamas süüa. Otsustasime sealsamas süüa. Kohe sebiti koht ja pandi istuma. Lauad on siin nagu Egiptuses ikka, ei puhasta neid keegi 😀 😀 Tõmmatakse peoga üle, sitt põrandale ja kogu lugu, kui väga sitaseks läheb siis keeratakse laudlina teistpidi, see on ju puhas 😀 😀 Aga see ongi kohalik elu ja seda ei tasu karta. Hotellis sa kohalikku turuelamust kahjuks ei saa. Igatahes söök oli maitsev ja piisavalt palju, et ägisedes edasi minna 😀

    Üks RAM jäi ka silma kalaturul 😉 Lonkisime ägisedes hotelli poole, õnneks pole palju minna. Möödaminnes haarasime ühe kohaliku ekskursioonikorraldaja käest hinnakirja ka, vaatame ehk läheb midagi põnevat kaubaks. Siin on veel selline kiiks, et kõnnitee on kahe sõidurea vahel tee keskel 😀 Tee ääres oli ka päris pull lahendus aiast. Kunagi oli ilmselt päris korralik raudaed olnud aga miskil ajal on arvatud, et kiviaed on ägedam 😀 Selle asemel, et vana aed ära võtta on ehitatud uus kiviaed ümber raudaia 😀 😀

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Pesapuud ja vesioinast vaatama

    Suvel sai õige mitu korda sealkandi kalmistutel toimetamas käidud, kuid ringi vaadata polnud mahti. Eks nüüd talvel kui vaba aega rohkem käes tuleb käia asjad üle vaadata. Kamp kokku ja minek. Põikasime korra Harimäe vaatetorni juurde. Turnisime üles, brrrrr kurja küll, räme külm ja tuuline. Külmataat oli siin kujundusega hullanud korralikult, isegi piksekaitse traadi küljes olid purikad aga mitte vertikaalselt vaid horisontaalselt 😀 😀 Aastaid tagasi sai ka siinkandis käidud aga kui ma õigesti mäletan siis tookord nii külm ei olnud.

    Nii lõpuks tiiruga pesapuu juures. Viimati sai siin käidud kui pesapuu asemel oli tavaline vaatetorn. Lõpuks on oma silmaga üle vaadatud see omalajal palju poleemikat teinud vaatetorn mis näeb välja nagu pesapuu 😀 isegi muna on pesas 😉 Huvitav kas tänaseks on see jant pesapuu ümber ära klaaritud… Igatahes ilus asi on valmis tehtud. Vaatasime üle ka usina töölooma – vesioina. Vot on hea leiutis, ei mingit elektrit ega kütsi. Tõeline rohepööre mis toimib ka 😉 Mitte nii nagu tänapäeval, et paneme autole katalüsaatori ja joru muid pudinaid näitamaks kui rohelised oleme. Mis siis, et lisavidinate tootmine pole sugugi roheline ja nende mootorile külge kruvimine tõstab tegelikult mootori kütusekulu… Aga rohepöörde kummardajatele näib see ju ilus ja raha tuleb sahinal 😀 😀 Muinasküla sai ka üle vaadatud, siia peab suvel tulema kui seal miski üritus toimub.

  • Tsill

    Seiklusministeeriumi seiklus koduõuel

    Vahel ajaviiteks on käinud nii mitmelgi Seiklusministeeriumi seiklusel autojuhina. Vahelduseks väga ok teema. Saab seigelda nii, et anna olla. Ainuke häda on alati see olnud, et mitte kunagi ei jõua etteantud ajaga kõiki punkte ära võtta 😉 Lihtsalt ei viitsi tuimalt marsruuti läbi kihutada punktide nimel, midagi nägemata. Ikka on ju vaja ilusates või ajaloolistes kohtades luusida. Kuskilt otse läbi ragistada ja autoga kinni jääda nagu Hiiumaal 😀 😀 See kõik võtab hullult aega 😉 Aga tähtis pole võit vaid osavõtt ja tsill. Seekord tuli seiklus lausa koju kätte, ei saa ju ometi jätta minemata 😀 😀

    Iseenesest toimus asi juba eelmise aasta mais, aga polnud mahti sellest kohe kirjutada. Nüüd tuleb ruttu see viga parandada. Esimesed punktid kohe rippsilla ja Sinu poe juures. Seikluse käigus sai külastatud nii juba tuttavaid kohti kui avastatud ka uusi. Kusjuures isegi vägagi tuttavas kohas on asju mida pole näinudki veelvähem kuulnud. Raasiku ehk siis Harju-Jaani kiriku seinal huvitav bareljeef… lammas ristiga. Lammast näeb nii mõnegi kiriku seinal, huvitav mis teema sellega on. Vägagi kahetine mõiste, kas usk või släng. Valkla Forelli kingaseina võib ikka möödaminnes näha, aga kas sa ka Haljava pupsikut, või ägedat pesakasti näed on iseküsimus. Seikluse käigus näed veel palju muudki põnevat.

    Kaberneemest Ihasallu kimades ei viitsinud mööda asfalteed ringiga sõita, lõikasime otse mööda pisikesi metsateid. Ennäe imet, keset metsi õige mitu dzotti ja muud militaari värki. Kuidas sa ikka tuimalt mööda kimad, kässar peale ja tudeerima. Ja nii see aeg kulub linnutiivul 😀 😀

    Lõpuks saime teada kus Ihasalus palmid kasvavad ja on hea valik hobutööriistu 😉 Siili kuju oli ka 😉 Niikaua kui punkti otsiti jõudsin kõlkuda natuke Jõesuu rippsillal. Lõpuks läbi veel Jägala linnuselt ja kui juba seal siis ikka vaatame juga ka. Paar punkti veel ja panime aja lukku, nagunii vähem kui poole tunniga viimaseid punkte ära ei võta. Lisaaeg annab aga miinuseid. Vaatasin, et kiiremad sügavad raja läbi ca 2,5 tunniga, huvitav kas nad ka midagi näevad peale tolmu silmades. See pole ju spordivõistlus vaid seiklus 😉 Joonas võiks mõelda seikluste orgunnil ka nautlejate peale 😉 See oleks väga ok, ehk siis jõuaks kõik punktid ajagraafikusse ka 😀 😀 Tänase seisuga on teema juba aktuaalne ja toimib, ükspäev kirjutan sellest ka.

  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip, Luxor

    Nonii. Äratus ja minek. Täna hommikusöögile hotellis ei saa, nats varavõitu on kell 4 😀 😀 Aga ega sellepärast veel pikal sõidul nälga jää. Siin süsteem lihtne, lähed õhtul ütled registratuuris, et hommikul sõidad ekskursioonile ja sulle pannakse hommikusöök kotiga kaasavõtmiseks valmis. Nii, paar asja kaasa, registratuurist läbi, hommikusöök kaasa ja juba oligi buss kohal. Hommikusöök oli pakitud ilusti hotelli logodega kotti. Reisijate nimekirja kontrollitakse siin jube tähelepanelikult. Nagu aru sain siis kõik linnast välja minevad tuurid regatakse kusagil ära ohutuse pärast. Väljasõidud lähevad kõik läbi blokkpostide kus kontrollitakse midagi, bussijuhid annavad miskid paberid kontrollijatele ja tuld.

    Mõnes kohas vaadatakse pisteliselt peeglitega autode alused läbi. Lõpuks kontrollidest läbi ja päike tõusnud, näeb mis ümbruses on. Krt ainult künkad ja kiviklibu, liivast nagu asi suht kaugel 😀 Vahel harva hakkab silma üksik puu või rohutuust. Kõrbes on veel mõned blokkpostid aga seal kinni ei peeta. Vahepeal näeb miski suva koha peal majade müüre, ilmselt seal elab keegi, siin ongi majad poolikud. Valmis maja eest tuleb riigile maksu maksta 😉 Iseenesest tee kõrbes on väga hea ja neljarealine, anna ainult tuld. Ega bussijuht väga hellitanud ka, stabiilselt lasi 120-130 rauas, liiklusmärgid on siin ilu pärast 😀 😀 Mõtlesin spidot vaadates, et vot bussijuht kõva mees tallab korralikult väikse Toyotsi bussiga. Siis pani meist sahinal mööda terve kolonn pooleteistkordseid busse ja tõmbasid täpiks. Nu kurja neil oli küll ca 150-160 rauas. Edaspidi kimas meist mööda veel palju busse.

    Meie bussijuht muidugi nägi, et ma teen pilti ja ütles, roni ette istuma, sealt parem pilti teha. Seda ei saanud lasta 2x öelda, kobisin viuh ette 😀 Vaatasin, et kohati jookseb paralleelselt maanteega mingi imelik tamm nagu oleks raudtee aja rööpaid näha pole. Küsisin giidilt mis värk… Oligi raudteetamm jh aga rööpad olevat ära varastatud 😀 Tea kas tegi nalja või asi tõsi… Lõpuks jõudsime keset kõrbe oleva parklani, siin väike jalasirutuse, pissi ja söögipeatus. Parkla autosid ja busse täis ning rahvast nagu putru. Täisvarustuses politsei turvamas nii maas kui maja katusel. Paras aeg oli vaadata mida hommikusöögiks hotellist kaasa pandi…. Mnjah siit jätkuks nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks… Mõnusad maitsvad võikud, saiakesed, õunad, mahl, vesi. Kuuma kohvi sai kohalikust kohvikust osta aga see räme kirves… 3$ Bussijuhtide vahetus ja kimasime edasi Luxori poole. Rongi nägime kah 😉 siin raudtee alles 😀 😀

    Mida lähemale Niilusele jõudsime seda rohelisemaks ümbrus läks, hakkasid paistma lõputud põllusiilud ja veekanal. Sõitsime läbi päris ägedast alleest, nagu džungel. Eesleid ja kitsi on hullult, eesel on siin tänapäevalgi traktori asemel. Odav pidada, aastaringi roheline ja heina teha pole vaja, kulud minimaalsed. Siinseal hakkab silma kitsarööpmeline raudtee. Selgus, et seda mööda sõidab spetsiaalne rong mis kogub kohalikelt kokku kasvatatud suhkruroo ja veab vabrikusse.

    Suhkruroo kasvatus pidi olema giidi sõnul siin üsna kasumlik samas ka kulukas. Esimesel aastal on hea saak aga edaspidi iga aastaga aina väheneb. Iga paari aasta järel istutatakse põllule uued taimed, selleks kasutatakse vanade taimede ladvaosa tükke. Bussiaknast hakkas silma ka üks kohalik grillbaar 😀 rümp ripub konksu otsas tänava ääres, sealt sobilik tükk ja kohe tulele 😉 Lõpuks kimasime üle Niiluse ja võtsime suuna kuningate orule. Niilusel paistis ikka päris kõvasti kruiisilaevu, huvitav kas need kõik on töös ka… Või on kasutusel ujuvhotellidena.

    Sõitsime mööda Memnoni kolossist, piilusime bussiaknast Hatšepsuti templit ja hauakambreid täis mäenõlvu. Panen teemaväliselt siia pildi kohalikust kaardist, neile kes ei tea kus Esna asub 😀 😀 😀

    Kuningate orus vaatasime kõigepealt oru maketti nii pealt kui alt, siis jagas giid kätte piletid ja väikeste rongidega veeti meid mäest üles oru keskele. Siin said ise valikuliselt külastada kolme hauakambrit, need on pileti hinnas. Eraldi hinnaga on Tutanhamoni hauakamber, see maksab 300 kohalikku ja siin pidavat olema veel kallima piletiga hauakambreid. Tudeerisime skeemi, hauakambrite numeratsioon ei ole järjest vaid on nummerdatud vastavalt avastamise järjekorrale. Otsustasime puusalt tulistada ja vaadata esimesi ettejuhtuvaid hauakambreid. Alustasime Merenpathi hauakambrist, päris ägedad joonistused ja värgid. Kõvasti on restaureeritud, siinse eeskirja järgi ei tohi kõike taastada nii nagu oli, vaid peab olema näha vahe vana ja restaureeringu vahel. Vaatasime veel Ramses I ja III hauakambreid.

    Hauakambrites on ka ruume kuhu tavaliselt ei lasta aga 1$ turvamehele avab ka need ruumid 😀 Mingi hull teema on siin ka nende madude, neid on vorbitud igale poole ja igas asendis. See kolmepäine lohe mida kohalikud teadlased nimetavad Illujankaks on ka omaette teema, peaks olema ju kusagilt Anatooliast, st praeguse Türgi aladelt pärit. Teisel aastatuhandel EMA Anatoolia aladel elanud muistsetel hetiitidel oli kangelane – tormijumal Tešub kes võitles lohe Illujankaga. Tešubit tõlgendatakse tänapäeval kevadiste ja ärkavate jõudude persoonina, lohe Illujankat aga talvise aja persooniga. Sügisel, kui lõpeb maaharimise periood ja hetiidi kalendri järgi ka aasta, võidab lohe Illujanka (talv) Tešubit (kevad).

    Kui algab kevad, leiab nende kahe jumaliku kangelase vahel aset uus võitlus ning Tešub saab omakorda jagu Illujankast ehk kevad talvest. Iseenesest muidugi seda lohetapu teemat kohtab paljude rahvaste mütoloogias, isegi idanaabri mütoloogias Jürka võitleb lohega. Muidugi kokkuvõtteks on hauakambrid ägedad ja väärivad külastust. Pildid ei too esile pooltki seda mida tegelikult näeb. Kohe näha, et inimestel polnud internetti, 3D printereid ega cnc pinke ja oli aega kunstiga tegeleda 😀 😀 Iseenesest on olemas üks päris huvitav koduleheke, kaardil hauakambri nupukesele klikates saab vaadata mis seal on. Seal näeb ka millised hauakambrid välja nägin enne restaureerimist ja turistidele avamist. Samuti näeb sellel lehel ka neid hauakambreid kuhu turiste veel ei lasta.

    Vot sellise väikse Toyota bussiga ringi tuuritasimegi. Kui kuningate org uuritud kimasime “kohustuslikku” töökotta vaatama mida kõike ei toodeta alabasterist jne. Eks seegi kohake selline turistilõks, pakutakse tasuta kingituseks miski pisike mõtetu meene, aga nagu vastu võtad öeldakse, et anneta nüüd töömehele 1$. Kui tahad rahulikult tiksuda siis ei maksa jumala eest ühtki “tasuta kingitust” vastu võtta. Tunnike aega sisustatud liikusime edasi Hatsheptsuti templi juurde

    Enne Hatšepsuti templit vasakul pool väravate taga paistab üks huvitav hoone mis sobib küll konteksti välimuselt aga giidi sõnul pidavat olema uus ehitis. See olevat püsti pandud mõnikümmend aastat tagasi Poola restauraatorite poolt, siis kui nad taastasid purustatud Hatšepsuti templit. Ehitasid selle omale kohapeal elamiseks. Tea kas tõsi või muinasjutt… Iseenesest see on muidugi teada, et Poolakad templit tõepoolest taastasid. Templi käskis omalajal lammutada Thutmosis III, kes oli Hatšepsuti varalahkunud mehe ja tema liignaise poeg. Kuna ta ise alaealisuse tõttu isa järglaseks ei saanud siis Hatšepsut võttis asja vaikselt üle ja kuulutas hoopis ennast vaaraoks.

    Kui Thutmosis III peale mässu võimule tuli Hatšepsut kadus ja siis ta käskiski kõik Hatšepsutiga seotud värgid hävitada. Tempel purustati ja detailid maeti kõrbesse. Nii, et poolakad nägid ilmselt kurja vaeva kõik see mudru välja kaevata ja taastada. Ega tänapäevalgi pole tempel täielikult taastatud ja töö käib siiani. Ühesõnaga kui kohal transporditi meid rongiga natuke lähemale ja läksime tudeerima. Siinsamas on väike tähis mis tähistab ühte kändu. Arvatakse, et see mürripuu toodi kaasa mõnelt arvukalt Hatšepsuti reisilt ja istutati juba tema eluajal templi ette. Luusisime ringi niipalju kui siin selle natuke piiratud ajaga jõudis. Ühes kohas oli näha päris huvitav kiviplokkide liitekoht…. puidust tapp.

    Kui nüüd ülemiselt platoolt alla orgu vaadata siis on hästi näha ühte väikest osa praegusest restaureerimise mahust. Interneedumist leidsin ühe lehekese kus on pildid enne restaureerimist ja ka tuletatud makett sellest milline tempel välja võis näha. Siinsed ümberkaudsed mäed on kõik täis hauakambreid. Miskil ajal tekkis ka lihtinimestel komme ja võimalus olla hauakambrisse maetud. Iseeneset on siin vaadata nõrkemiseni ja paari tunniga ei jõua midagi. Tahaks siin pikemalt kolada ja uurida neid tavainimeste hauakambreid, siinsamas läheduses on veel ka kuningannade org jne jne. Ühesõnaga on see praegune tempel nagu venelased ütlevad “novodel” 😀 😀

    Võtsime suuna edasi, aeg surub peale, õige mitu asja veel programmis. Möödaminnes väike pilt bussiaknast Merenptah templi kujudest. Ja siis paari mintsane peatus Memnon templi juures, siinsamas kõrval Amenhotep III templi varemetes käib hetkel päris kõva restaureerimine. Siinne kant on leidude poolest väga rikas ja siin ei leita mõnda üksikut sõlge või münti nagu meil vaid leitakse korraga terveid linnu. Mõni aasta tagasi leiti siit paarisaja meetri kaugusel terve linn väga rikkaliku leiumaterjaliga. Lausa oma nimi pandi sellele “Aten”. Linn ise on tänaseks enamvähem välja kaevatud ja seda saab külastada aga sealsamas kõrval avastatud surnuaed on alles väljakaevamisel. Neid kohti kahjuks piiratud ajagraafik hetkel külastada ei võimalda. Siin pisikeses parklas nägin ka üht turismigruppi suure bussiga kellel oli kaasas relvastatud saatja. Ülikonna serva alt paistis püstolkuulipilduja toru, aga see polnud mini UZI. Ilmselt mingi kohalik toode, kahju, et pildistada ei jõudnud. Edasi käis giid välja paar varianti edasiseks programmiks… Kas sööma (see on tripi hinnas sees) ja siis bussiga üle silla teisele kaldale tagasi ja Karnakki või väikese lisatasu eest peale sööki laevasõit Niilusel, banaanisaare külastus ja siis Karnakki. Kõik arvasid, et võiks laevasõidu teha kuna hind tundus väga mõistlik, 10$ lõustalt.

    Kimasime sööma Niiluse kaldal olevasse Cairo Plaza nimelisse restosse. Siin oli täiesti korraliku valikuga rootsi laua variant, söö niipalju kui tahad. Restoran ise kinnisel territooriumil, sai istuda nii sees kui väljas jõe kaldal. Huvitavad aknad olid restoranil, klaasi sees on teine klaasaken mida saab lahti teha. Territoorium iseenesest puhas ja korras ja nagu siin tüüpiline ei käi prügi mitte prügikasti vaid kaldast alla. Jõe kaldaid ei tasu siin väga vaadata 😀 Kui kõhud täis saabus ka laevuke meile järgi. Puldis oli 14 aastane poiss, kes pidavat ka selle laevukese omanik olema. Giidi sõnul pidi ta sellega raha teenima abiellumiseks. Siin võivad abielluda naised 14 aastaselt ja mehed 16. Oma nooruse kohta oli ta juba üsnagi pädev laevaga majandama, pole nii nagu meie siidinäpud. Kobisime laeva ja tiksusime ülesvoolu banaanisaare suunas. Mul lubati laeva katusele minna pildistama. Kurja jõe kohal oli mingi imelik sudu ja korralikke pilte teha ei saanud. Tegin paar pilti Luxori templi varemetest, vot sinna tahaks ka minna ükspäev. Mõned pildid ka kaldapealsest eluolust. Nagu juba varasemalt mainisin on siin eesel traktori eest ja neid näeb igas põlluservas. Mingid vennikesed panid aerupaadiga piki kalda äärt kuhi heina peal, nii spets pole aga arvan, et äkitse tegu suhkrurooga. Tegelikut oli väga hea mõte minna laevaga sõitma, näeb kohalikku elu ka.

    Lõpuks jõudsime vaikselt tiksudes banaanisaarele. Kaldal oli hea lahendusega prügikast ja päris kuivanud krokodill. See nägi välja nagu muumia 😀 Edasi mõned apelsini ja mandariinipuud. Täiesti korralik turistikemps oli ka olemas. Edasi oligi juba korralik banaanimets, kui seda saab muidugi metsaks nimetada sest banaan ju tegelikult rohttaim, seega pigem on tegu natuke üle kasvanud radioaktiivse heinamaaga 😀 😀

    Jajah just nimelt radioaktiivsega, banaan nimelt veidi radioaktiivne aga mitte sedavõrd, et seda süüa ei võiks. Välu teises otsas oli puuris mõni suurem krokodill ja näppimiseks oli paar pisikest krokotillut ka 😀 Muidugi näeb siin veel lisaks ahve ja muid elukaid. Miski päris huvitav puidust ülekandemehhanism oli ühe seina ääres, milleks seda kunagi kasutati krt seda teab…. ehk vee pumpamiseks istandusse.. Veel oli siin olemas väike baar kus sai proovida igasuguseid värskelt pressitud mahlu. Meie grupist üks huviline proovis suhkruroo mahla. Küsisin kuidas maitseb… pidi olema nagu muru millesse on lisatud suhkrut 😀 😀

    Kui tuur läbi ootas meid laeval kuhi kohalikku puuvilja ja suhkruroogu ka niisama proovimiseks. Kusjuures kui suhkrurool kakud selle kesta maha siis sisu näritakse mahla kättesaamiseks. Sai proovitud, täitsa söödav mu meelest. Tiksusime laevaga allavoolu tagasi ja mida ma näen, praktiliselt kõik kruiisilaevad mis ennem mitmes reas seisid sadamas on kõik jalga lasknud. Seega täiesti käigus värk, iseküsimus muidugi kuhu nad kõik vastu ööd sügasid… Randusime Luxori templi juures, buss juba ootas. Luxori templit vaadata polnud mahti, kimasime kohe Karnaki templisse. Siin oli hullult hobukaarikuid liikumas, osad parkisid isegi katuste all kus siin seisavad tavaliselt autod päikesevarjus. Sain bussiaknast üle aia isegi ühe pildi sellest äsja avatud ja isegi Eesti uudistest läbi käinud sfinkside alleest. See allee peaks olema miski ca 3 km pikk ja ühendab noolsirgena Luxori templit Karnaki templiga.

    Nii, kõigepealt vaatasime üle templi maketi ja siis suundusime päris asja uurima. Kurja müürid on ikka muljetavaldavad, kahju, et seda päris valmis ei saadud. See templite kogum väärib samuti oma silmaga üle vaatamist. Ühe seina ääres on poolik vall savitellistest, see on ehitusaegne “telling” Valli ehitati pidevalt juurde, vastavalt sellele kui kõrgeks oli vaja müür ehitada, kui müür valmis veeti vall laiali. Nii lihtne see oligi, ei mingeid tulnukaid. Huvitav, et kõik seinad ja postid on täis kirjutatud pikki jutte. Selle lugemiseks pidavat olema oma süsteem. Kui kiri on püstkriipsude vahel siis loetakse ülevalt alla. Kui horisontaalselt siis alustad lugemist sealtpoolt kuhu lind vaatab. Muidugi huvitav oli vaadata tiigi ääres postamendil oleva skarabeusi ümber toimuvat. Inimesed tammusid tuimalt ringiratast ümber sitasitika, väidetavalt pidavat siis soovid täituma 😀 😀 Karnaki templikompleks on ka üks selline mida ma tahaks pikemalt uurida ja sfinkside alle Luxori templini tahaks ka läbi käia.

    Lõpuks sai tuur läbi, nüüd bussiga Hurghada poole tagasi 4,5 tundi. Öine maantee on siin muidugi imedemaa, selline bling sõidab ringi, et anna olla 😀 😀 Hotellis sööma ja kotile, hommikul juba uus programm. Kokkuvõtvalt hullult pikk aga samas põnev tripp, soovitan soojalt käia.