-
Dominikaani trip. Safari
Täna safari päev, hommikul visati meid hotellist autoga nagu tavaliselt kogunemiskohta. Sealt edasi kimasime autokastis safarile. Kusjuures ostes ei süvenenud üldse mida safari sisaldab, üldjuhul on see paar tundi kuskil looduses ragistamist. Kuna start enne hotellisöökla avamist siis oli meil üsna pea väike kohvipeatus “Comercial mym” nimelise poe juures. Süüa eriti ei tahtnud nii vara, Andrus otsustas proovida siinset niigi jube kehva jäätisevalikut 😀 😀 Peale selle, et siin riigis jäätise valik niru on see ka üsna kirves. Andrus valis liitrise topsijäätise, selle hind jämedalt 7€ mis on tegelikult üsnagi kirves. Varasemalt on siin juba proovitud mõnda pulgajäätist ja need olid täiesti ok ning ega see topsijäätiski vilets polnud. Niikaua kui teised hamburgerit pugisid vaatasime veidi ringi. Siin on pea igal tänavanurgal sellised suured külmikulaadsed valged kapid mille otstarvet ma algul ei jaganud ära. Tuleb välja, et need on jääkuubikute külmikud, seal on sellised suured kilekotid jääkuubikutega ja ühe koti hind on 40 kohalikku.
Järgmine peatus oli kohaliku põhikooli juures. Kooli ees seisis USA-le omane koolibuss. Koolid on siin kõik aia sees ja võõrastel sinna asja ei ole. Põhikool on tasuta kõigile ja lapsed kannavad ühesugust koolivormi. Koolimaja ise pisikene, ainult 2 klassiruumi ning lisaks paar olmeruumi, ilmselt olid need wc. Akendel klaase pole, nende asemel on lihtsalt suva ribid. Kooli siseõu on iseenesest suur ja seal saavad lapsed lahedalt vahetundi veeta. Noh ega koolimajas polegi tegelikult ruumi vahetunni veetmiseks, tahestahtmata pead õue minema 😀 😀 Ja ei mingeid nutitelefone pole koolilastel näpus näha.
Peale kooli külastust oli järgmine peatus sigarivabrikus Rancho Real. Päris huvitav oli vaadata kuidas sünnivad sigarid ja sigari ülejääkidest suitsud. Kurja küll, ei keeratagi tubakalehti higise neegrinaise kintsul sigariks kokku 😀 😀 hoopis laua peal tehakse neid. Päris huvitav oli vaadata kuidas see protsess tegelikult käib, huvilised said sigaritegu ise ka proovida. Peale vabriku külastust uudistasime siinsamas olevat nännipoodi, muidugi Mama Juana proovimine käib siin igas poes asja juurde 😉
Edasi sõitsime ühte kohalikku linnakesse nimega Higuey, rahvaarvult pidavat siin linnakeses elama üle 100 000 elaniku ja linna eripäraks see, et siin on valdav transpordiliik tsiklid ja rollud. Kusjuures nii see ilmselt ka oli, võrreldes teiste linnadega kus juba käidud on vahe öö ja päev. Ainult rollud uhavad ja igal nurgal on rollupood. Linnapildis hakkas silma ka jehova tunnistajate kirikuid, aga siin on nad võrreldes meiega üsna tagasihoidlikud. Tegime peatuse linna suurima ja moodsaima betoonehitise juures. Basilica Nuestra Señora De La Altagracia oli väljast päris edev, kahjuks sisse piiluma koos teistega ei jõudnud, pusisin drooniga. Huvitav oli see, et hiigelsuures pargis niitis terve hord mehi trimmeritega olematut muru, tavaliselt tehakse seda siin riigis matsheetega 😀 😀
Tegin kiirelt ühe tiiru drooniga ümber kiriku, päris äge vaade sai.
Käisime veel kohalikul turul. See nüüd oli see päris kohalik turg mitte turistiturg. Mida kõike siin ei müüda ja hind suht olematu. Kõik vedeleb maas ja suht räpane on aga keegi ei sure ära. Mingil samalaadsel turul käisime Egiptuses ka. Siis veel läbi mingist väiksest nännipoest ja edasi jumal teab kuhu.
Sõitsime linnast välja kohalikku külaelu uurima. Nii mõnegi maja hoovis näed kuivamas kohviuba, see pidavat niimoodi vedelema ca 10 päeva ennem kui sellest midagi tegema hakatakse. Lõpuks oli meil peatus Salto De Anamuya restorani juures. Siin oli meil lõuna ja jällegi rootsi lauana. Võtsin liha, riisi, ananassi, kookost ja salatit. Toit väga hea ja maitsev. Peale sööki oli siin aega pool tunnikest ringi vaadata. See restoran asus Maimon jõe kaldal, jõgi ise pisikene aga hästi kärestikuline. Tegin siin ka drooniga väikse lennu ja juba oligi aeg edasi sõita.
Järgmine peatus oli kohalikus isemajandavas talus Rancho la Loma Issa, siin kasvab kõik omas aias. Väike pereäri toodab ise kohvi, kakaod, käikvõimalikke kreeme jne. Siin sai ka pererahva elamist vaadata seestpoolt. Iseenesest on majad lihtsalt puitkarkass millele laudis suvalt peale löödud, soojustust siin ju vaja pole 😉 Küttekoldeid pole majas, köök on tavaliselt eraldi majake kus kõik vajalik söögiteoks ja söömiseks. Toidunõudeks kasutatakse päris palju kookose koort. Siin tehti perenaise poolt ka väike tootepromo. Näidati kuidas kakao viljadest saab kakao jne. Kakao peenestamiseks on mingi hakklihamasina taoline veski. Väliselt muidu nagu hakklihamasin aga lõiketera asemel on veski. Otsamutriga saab veski abrasiivsust regullida. Huvilistel lubati masinat vändata aga ega see polnudki niisama lihtne, üsna palju jõudu tuli rakendada selle ringiajamiseks.
Veel üks peatus oli meil ühes pisikeses ratsarantsos, huvilised said siin ratsutada. Me Andrusega ei viitsinud, ratsutatud siin juba piisavalt. Käisime uurisime rantso nännipoodi. Siin oli mindud juba lihtsama vastupanu teed, enamus blinginänni oli Made in China 😀 😀 Muidugi sai siin tasuta kohvi ja Mama Juanat luristada. Kui ratsahuvilised olid oma tiirud ära teinud sõitsime edasi Macao randa. Seekord läksime parklast randa mööda silda mis läks üle pisikese järve. Järveke nägi oma kuivanud juurikatega päris pull välja. Kui rannas käidud kimasime hotelli poole, ühel tänavanurgal kogunesid noored rolludega. Meenus kohe oma nooruspõlv kus sai tsiklitega kogunetud ripuka otsas 😉 Kokkuvõtvalt oli see tänavalt 60$ eest võetud safari ülikõva. Reisiesindajal sellist varianti pakkuda polnudki.
Enne hotelli minekut külastasime veel kohalikku poodi ja haarasime kaasa jogurtit, pähkleid, mandariine ja sibularõngaid.
Hotellis sööma ei viitsinud minna, seal nagunii suht saast toit. Nosisime poest toodud nänni ja käisime korra rannas. Tegime seal drooniga ümbrusest paar pildikest ja kobisime kotile. Andrus läks lühisesse, õnneks homseks plaane polnud.
-
Dominikaani trip. Santo Domingo
Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga.
Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas “Anakonda” ja “Rambo”. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.
Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.
Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures.
Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.
Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.
Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀
Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.
Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉
Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Kokkuvõtvalt on Santo Domingo päris äge koht.
Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.
-
Pakri poolsaare militaarobjektid ja kohad mis sobivad kohe varjumiskohaks või varjendiks
Üle hulga aja sai kolatud mööda militaarobjekte ja üle vaadatud kohad mis sobivad praegusel segasel ajal varjumiskohaks või varjendiks. Ilmselgelt kui siin peaks sõjaks minema saab neid vanu mahajäetud varjendeid edukalt varjumiseks kasutada. Need ju spetsiaalselt ehitatud selleks ja peaks ikka nii mõnegi paugu vastu pidama ilma, et midagi variseks. Minu meelest see praegune Päästeameti paaniline varjumiskohtade otsimine on pigem naljanumber. “Minge silla alla peitu”, tore on, aga need ilmselgelt satuvad kõige esimesena tule alla. Terve Tallinna ümbrus on täis Peeter Suure merekindluse ja nõukaaja militaarkäike, varjendeid jne. Muidugi enamus neist on metallist lagedaks tehtud aga sellegi poolest on mitme meetri paksune betoonkärakas etem varjend kui sillaalune.
Kui nende kallal natuke toimetada on varjendeid küll ja küll. Ma arvan, et nii mõnigi Tallinnas, Astangul, Laagris, Humalas või Naagel asuv varjend elab isegi Tallinna tuumapaugu probleemideta üle. Aga noh mis spetsialist mina olen, meil ju “spetsialiste” terved ministeeriumid täis 😀 😀 Ärgem muidugi unustagem ka Kose ja Varnja varjendeid aga need on ju kõik ära läbustatud ja kraamist lagedaks tassitud. Lätis on nii mitugi vana nõukaaegset varjendit täiesti korras. Aga see selleks. Alustuseks vaatasime üle Madise joa mis saab alguse soost ja jookseb kirikuaia alt välja. Praegu oli see veerohke ja ägedalt jääs, suvel kuivaga pole siin vahel vett üldse. Lõpuks on Madise kiriku torn ka uut kuube selga saamas, eks tuleb mingi aeg uuesti üle vaadata kuidas välja tuli 😉 See kirik on natuke omamoodi kui teised, seda kirikut kasutatakse meremärgina.
Edasi liikusime Pakri pankrannikule sealt Lahe panga suunalt. Seal pankranniku all on säilinud kõvasti vanu vene sõjaväe hooneid. Nii mõnigi neist on looduses praktiliselt märkamatu ja sobib imehästi isegi pikemaaegseks varjumiskohaks. Siin asus arvatavasti torpeedoladu ning ilmselt ka rakett- ja suurtükirelvastuse ladu. Siin on osadel hoonetel isegi uksed ees ja katused peavad. Praktiliselt võta kätte ja koli sisse 😉 Siit mitte kaugel on mere kaldal ka RMK lõkkekohad.
Edasi põikasime läbi ilmselt 1941 rajatud Leetse 76 mm õhutõrjepatarei kasarmu varemete juurest. Erinevate allikate põhjal on siin aegade jooksul olnud Paldiski õppekeskuse reaktoriala ehitusväeosa linnak ja ka sõjaväekaubastu sigala. Edasi vaatasime üle küllaltki hästi säilinud nelja positsiooniga 76mm õhutõrjepatarei. See on samuti varjumiskohaks ideaalne kohake, seest küllaltki ruumikas ja kuiv. Muidugi mingid kohalikud naljamehed on tulepesa alla teinud lõkkekoha 😀 😀 Idee poolest hea ja praktiline koht, saab süüa teha ja ilmselt isegi veidi ruume kütta, suits väljub ülevalt tulepesa laskeavade kaudu. Nii, et sees pole mingit vingu 😉
Edasi vaatasime üle praeguse kalajahutehase taga olevad Leetse I raketibaasi pettepositsioonid, need on päris raketibaasist eemal ca 0,5 km. Stardipositsioonide pinnasevallid on hästi säilinud ja polegi veel väga võssa kasvanud. Vaatasime üle ka raketibaasi päris asukoha. Siin asus 1964–1990 aastatel 94 seniitraketibrigaadi 14 seniitraketidivisjon kompleksiga S-125. 1990–1992 oli siin aga selle brigaadi 9 seniitraketidivisjon kompleksiga S-300PS. 1992–1993 kui S-300PS divisjonid olid Eestist ära viidud kuid osa Vene vägesid veel Eestist lahkumata paigutati siia Saaremaalt ära toodud 210 brigaadi S-125M divisjon. Väidetavalt olla siin olnud ka positsioonide uued kaitsevallid kuid need on tänapäevaks minema veetud.
Sellelsamal divisjonil on siit ca 2 kiltsa kaugusel ka varupositsioon aga sinna luusima ei viitsinud minna. Seal pidavat olema veel säilinud võimsad kaitsevallid, aga eks ükspäev vaatan need ka üle. Siin baasis on säilinud panga serval olev dzott ja paar täiesti arvestatavat varjendit. Dzotist avaneb väga hea vaade uuele Alexela sadamale. Kusjuures üks hoone siin kompleksis tundubki olevat puhas varjend. See on seest täiesti kuiv ja imekombel pole isegi prügi väga täis. See kohake sobib ka väga hästi varjendiks. Selle väeosa kasarmud ja elumajad asusid veidi eemal, praeguse kompressorjaama vastas üle tee. Põgusalt piilusime neidki. Kusjuures elumaja karp tundus täiesti kõva ja oli seest kuiv, pane uksed-aknad ette ja elamine missugune 😉 Muidugi kohalikud sõjamängude mängijad olid ühte tuppa ehitanud kruusakottidest korraliku tulepesa.
Tuulepargi servas vaatasime üle veel ühe 1941 rajatud ja hästi säilinud nelja positsiooniga 76 mm õhutõrjepatarei. 1945 olla siia paigaldatud 4 järelveetavat 85 mm kahurit. Seegi on vajadusel täiesti arvestatav varjumiskoht. Lõpetuseks kiire pilk ka 1950 aastatel ehitatud Paldiski raudteepatareide tulejuhtimistornile. Sama projekti järgi on ehitatud tulejuhtimistornid veel Suurupis, Hiiumaal Tahkunas ja Ristnas. Peale raudteepatarei likvideerimist 1960 aastatel jäi torn kasutuseta. Hiljem olevat see uuesti kasutusele võetud Pakri polügooni tulejuhtimispunktina. Torni kõrval olevas komandopunktis oli lisaks veel Paldiski linnajuhtide varjend. See komandopunk on vajadusel ilmselgelt kasutatav praegugi päris arvestatava varjendina. Nii, et ühe päeva jooksul õnnestus leida suva kohtadelt päris arvestatav hulk päris varjendeid ja varjumiskohti mis pole Päästeameti naljanumbrid. Kui meie ametnikud viitsiksid veidi jalad kõhu alt välja lükata leiaks neid ilmselt veelgi.
-
Talvised pildid linnulennult
Sai Lihulas asjatamas käidud ja tagasi tulles veidi drooniga müratud. Algul mõtlesin, et teen tiiru Lihula linnuse kohal ka, aga seal hulkus palju rahvast, ei jõua kõigilt küsida kas nad pildile võivad jääda. Koduteel piisavalt kohti kus lennutada 😉 Vaatasime üle Kullamaa servas oleva õigeusu kiriku varemed ja muidugi ka Kullamaa kalmistu ning kiriku uue torniristi 😉 Päris ilus kuldne teine aga vist tiba viltune 😉
Koluvere loss sai ka üle vaadatud linnulennult. Kahju, et siin midagi enam ei toimu. Päris äge kohake iseenesest ja ega mul pole õnnestunudki sinna sisse saada. Kunagi aastaid tagasi üritasime viisakalt luba küsida aga vastati väga ülbelt, et broneerige loss siis saate külastada. Peale seda pole olnudki erilist isu sinna minna. Suvel korra käisime kiiruga läbi aga ei miskit liikumist seal. Kahju muidugi, see oleks väga äge turismiobjekt
Möödaminnes tegin paar ööpilti Ruila mõisast. Ükspäev just mõtlesin sellele, et kuskil võiks proovida. Kurja, ilm oli muidugi vahepeal päris tuuliseks muutunud aga veel ei sadanud. Siin näeb ööpiltidelt kuidas on vaade nii sooja kui külma valgusega. Kusjuures pilte sai normaalselt ainult kuskil 60 meetri pealt. Proovisin korra kõrgemalt aga seal olid juba lumepilved segamas.
Ja ega siis saa üle vaatamata jätta Laitse lossi. Niisiis tuli teha veel üks kõrvalpõige enne kui koju sai 😉
-
Tori põrgu
Hooaja lõpus sai veel toimetatud Tori kalmistul. Kuna see asub “põrgu” lael siis tuleb seal ka ära käia 😉 Kahju muidugi, et seda säilinud üsna vähe aga mis teha, loodus teeb oma. Selle koha kohta on hullult kõikvõimalikke legende ja lugusid. Mõnega neist saab tutvuda infotahvlilt.
Praegu on siin ainult üks pisike koobas ja mõned pilud kust ilmselt ennast sisse ei pressi. Omal ajal olnud siin ikka päris põrgukoobas ka. Tori põrgu suue olevat olnud 6 meetrise läbimõõduga avaus ning mõnede andmete järgi olnud “põrgukäik” 32 meetrit pikk. Kahjuks varises koopa lagi 1908 ja koopasuu ise 1974. Internetiavarustest leiab isegi mõned selle päris koopa pildid. Ega tänapäeval siin midagi erilist vaadata ei ole peale liivapaljandi. Kes lonkida viitsib siis kalmistu parklast saab trepist alla ja paarsada meetrit mööda kallasrada ülesvoolu minnes teisest trepist üles tagasi. Muidugi pole koopad siin ainuke vaatamisväärsus, mõnesaja meetri kaugusel on Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Kirikust saadetakse võidupüha eelse piduliku jumalateenistuse järel teele võidutuli, mida kannavad Torist edasi kindral Johan Laidoneri seltsi ja kaitseliidu maleva liikmed. Võidutuli jõuab Vabariigi presidendi tungla vahendusel võidupüha paraadilt igasse maakonda. Lisaks sellele on tavaks saanud esivanemate vabadusvõitluse mälestusele pühendatud jüripäeva jumalateenistus ja järgnev jüritulede teelesaatmine kohale tulnute tõrvikutes ja lampides. Ja ka see pole veel kõik, kiriku juures asub veel Eesti esimene ratsamonument ꞌꞌPüha Jüri võitlus lohegaꞌꞌ.
-
Koluvere – Martna
Mõnda aega tagasi oli asja Martna kalmistule ja möödaminnes põikasime sisse Koluvere lossi. Loss iseenesest päris äge ja korralikult taastatud aga kuna erakätes siis sisse niisama naljalt luusima ei saa. Mingil ajal olla siin olnud pisike kohvik aga hetkel küll selle toimimist ei tuvastanud. Koluvere pikka ja värvikat ajalugu siin ümber jutustama ei hakka. Kellel huvi saab seda lugeda siit. Aga igatahes on see üks põnev loss mida tasub võimalusel kindlasti külastada. Kui tiir tehtud kimasime edasi Martna poole.
Kuskil poolel teel jäi silma üks põnev piimapukk ja kaar ägedat puukuju.
Kui toimetused kalmistul tehtud viskasime kiire pilgu kirikule. Huvitav miks on torni seina müüritud ratsrist. Varaseim teade siinsest kirikust pärineb aastast 1298 mil orduvägede rüüste ohvriks langes ka Ummere õndsa Martini kirik. Pole selge milline on selle 13 sajandi kiriku seos praegusega. Põhiosas näib kirik olevat ehitatud siiski alles 16 sajandi alguses. See dateering tugineb kiriku põhjaseina müüritud Saare-Lääne piiskpopi (1491-1515) Johannes Orgase vapitahvlil, kes nii jäädvustas ennast ilmselt mingi suurema ehitustööga seoses. Kiriku hiliskeskaegsele pärinemisele viitavad ka mitmed arhitektuursed ühisjooned Saare – Lääne 16 Sajandi alguse kirikutega Käinas, Kirblas, Pärnu-Jaagupis. Kirikusse sisse seekord ei saanud, piilusime ukse vahelt veidi ja kimasime kodupoole.
-
Momu ja Keila kirikuaed
Hooaeg läbi ja nüüd on aega veidi ringi luusida. Kolistasime veidi Momus, siin oli parajasti Mustangite pesa 😉 Nii, et vaatamist jätkus nii väljas kui sees. Iseenesest äge muuseum ja kindlasti tasub oma silmaga üle vaadata. Aga kui aega ei ole, siis mõned pildid on siin olemas. Muidugi päris ägedaid automuuseume on Eestis veel küll ja küll. Näiteks Halingal ja Virtsus. Virtsus muidugi võib õnnestuda, et giidiks tuleb Valerka ise ja siis jätkub juttu pikemaks. Mitte väga ammu avati ka Laitse rallipargis muuseum ning Grossil on ka veel eramuuseum olemas. Nendes kahes viimases pole veel jõudnud käia, aga ehk õnnestub ükspäev.
Keilas vaatasime üle kirikuaia. Kirikuaedades tasub käia luusimas, igasugu ägedaid asju näeb. Siingi vaatasin, et mida värki… Miks siinseal vedeleb kiltkiviplaatide hunnikuid. Iseloomuliku kuju ja aukude tõttu võib eeldada, et mingi katuse osad. Nujh… silmad katusele ja mida ma näen, pool kiriku katust on veel tänapäevalgi kiltkivi kattega. Pole paha 😉 Polegi kuskil märganud, et selline katus säilinud oleks. Siin on ka paar kabelit aga kahjuks suht nirus seisus, ehk saavad kunagi korda.
Hauapanuste osas on kivi- ja ratasristid nagu mujalgi. Aga paar huvitavat asja on ka, seina ääres vedelevatel metallist hauaplaatidel on põlevaid tõrvikuid kujutatud allapoole suunatutena. Huvitav miks nii, sedapidi nad ju ei põle. Samas küsimus kas ikka on tõrvikud, äkki on hoopis luuad? Võta sa nüüd kinni… Siin on veel üks omamoodi huvitav ratasrist millel kujutatud pealuu ja säärekondid. Pole mujal selliseid kohanud, huvitav mis teema sellega on. Piraadi haud 😉
