-
Tartu- ja Viljandimaal matkaja, ära jäta neid nurgataguseid läbi kondamata
Eestimaal on ilmselt veel palju kohti kuhu sattunud pole, aga nüüd on mõni jälle vähem 😉 Aga samas mõnda kohta tuleb uuesti külastada.
Rannu õigeusu kirik. Selle vaatasime üle väljastpoolt. Kirik ehitati 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Nagu ikka nõuka ajal kirikutega juhtus muudeti ka siinne kirik 1961 aastal laohooneks. Kaheksakümnendatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone. Kirikus pidavat olema hea akustika mis sobib väga hästi kontserdipaigale. Praegu miskipärast kirikut jumalateenistusteks ei kasutata aga külastada saab küll, kui varasemalt aeg kokku leppida. Seekord meil sisse saada ei õnnestunud, kuna see kes ukse lahti teeks oli reisil. Aga samas kutsus meid lahkesti uuesti tulema. Järgmine kord sealkandis luusides teeme uue katse 😉
Siinsamas lähedal Võrtsjärve ääres on Tamme paljand, ka selle vaatasime üle. Kahjuks seal midagi erilist peale võsa ja väikeste paljandite ei olnud. Kui just mitte arvestada paljandi all võsas olevat heinarulli, millise imetrikiga see läbi päris arvestatava võsa sinna sai jäi teadmata 😀 😀 Nii, et siin ei tasu loota näha Piusa ürgoru laadseid paljandeid 😉 Ah jaa kui sellel matkarajal vaikselt lonkida siis võib kotkaid näha päris lähedalt. Meil õnnestus isegi kahte erinevat kotkast näha, üks neist oli ikka päris arvestatava suurusega. Kahju, et märkasime neid liiga hilja ja pildile ei saanud.
Rannus on veel teinegi kirik ja seegi sai põgusalt üle vaadatud. Kahjuks ei saanud siin ka sisse aga pole hullu, nagunii tuleb uuesti tulla 😉 Millal kirik ehitati ilmselt täpselt ei teatagi. Teada on, et 1627 olid kirikust säilinud ainult välisseinad. Põhjalikumad juurdeehitused teostati 1835 aastal, siis ehitati kirikule ka ligi 33 meetri kõrgune torn. Paar huvitavat asja on siin ka, kiriku tagasein on nagu alpimaja ja kirikuaias on palvepink. Ega siin väga pikalt luusida ei saanudki, kiskus tormiks ära.
Jõesuu vaatetorn. Põikasime sealtki kiiruga läbi. Algul mõtlesime kas sellise tuulega ikka lähme üles, äkki kõigub hullult. Aga või ma siis saan turnimata jätta 😀 Loomulikult käisin üleval ära ja mis oli huvitav, et see torn ei kõikunud mitte üks raas tormiga. Kohalik turismiinfokeskus oli muidugi juba kinni. Ma nagu ei saa väga aru sellest pointist miks nad on lahti ainult suvel…. Nagu talvel polekski turiste.
Suure – Jaani kirik. Möödaminnes piilusime sisse Suure – Jaani kirikusse. Siin käis parasjagu korralik remont aga ühtteist piiluda ikka sai. Siin oli eksponeeritud isegi paar metallpärga ja üks ratasrist. Kirikutornis jäi seekord käimata ajapuudusel. Aga eks tuleb uuesti minna tudeerima kui remont läbi.
-
Öised hulkumised drooniga
Käes on aeg kus läheb vara pimedaks ja saab linnulennult ägedaid pilte teha. Hea aeg, ei pea keskööni mõtetult passima 😀 vaid saab juba varem öiseid hulkumisi korraldada. Egas midagi, drooni akud täis ja tuld. Väga tsillid mustrid joonistab kunstlik valgus. Eriti veel seal kus on kasutatud valgustuseks nii sooja kui külma tooni. Kirikud on pimedas ägedad, kuna need on nagu Potjomkini külad, valgustatud ainult tänava poolt 😀 😀 😀 Vaatasin taevast Jüri asumit, maa pealt ei saagi aru, et nii äge paistab ülevalt.
Ega Keila kehvem pole.
Vaatasin kiiruga üle ka Lagedi. Seal lennutamisega muidugi natuke probleeme seoses lennujaama lähedusega aga saab hakkama kui vaja. Tegin mõne ägeda panoraampildi ja video ka aga meid näeb meie Telegram kanalil. Lõustaraamatuga ei viitsi jurada, seal on pehmondusega ogaraks mindud. Küll ei lasta midagi üles panna, siis kustutatakse postitus lambist ilma hoiatamata jne jne. Tsensuur seal hakkab juba ületama igasuguse mõistlikkuse piire. Ilmselgelt on lõustaraamatu normaalne eluiga otsa saamas ja nüüd tõmmeldakse surmaeelses agoonias. Nii, et huvilised saavad edaspidi meie tegemistega kursis olla kas siinsel kodulehel või siis operatiivselt Telegram kanalis.
-
Seiklusministeerium Palivere kandis
Sai üle hulga aja üks Seiklusministeeriumi seiklus läbi tehtud. Nagu juba varasemalt maininud olen siis ajaviiteks on need üritused vägagi ok. Aja seltskond kokku, lae alla äpp, maksa osalustasu ja anna tuld. Uskuge mind, päris põnevaid kohti näeb. Seekord oli üritus Palivere kandis. Lisaks kõigele muule sai üle vaadatud vana Palivere raudteejaam kus tänapäeval asub muidugi päeva- ja noortekeskus. Siis vaatasime üle kui vana võib olla Palivere künnapuu. Teda mainitakse hiiepuuna juba 17 sajandi Lääne – Nigula kirikuraamatus. Siitsamast maa seest on leitud vanu münte, millest vanim on 16 sajandi keskpaigast.
Palivere puu on ilmselt Eesti vanim künnapuu, selle vanuseks hinnatakse vähemalt 500 aastat. Siinsamas vaatasime üle veel Palivere mõisa ja viinaköögi. Varaseimad teated Palivere mõisast pärinevad 1493 aastast. Esimene kivist peahoone püstitati 1845 aastal ja oli algselt ühekorruseline, kahekorruseline oli vaid ta keskosa. Mõis on olnud aegade jooksul olnud nii von Bergide, von Luederite, Pilar von Pilchaude omanduses. 1909 aastal omandas mõisa Woldemar von Hunnius, kelle kätte see jäi kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Alates 1923 tegutses siin lastekodu ja vajadusi arvestades ehitati 1930 aastatel mõis täies ulatuses kahekordseks. 1960 aastal reorganiseeriti lastekodu eriinternaatkooliks.
1994 aastast asus mõisahoones Palivere Laste- ja Noortekodu, siinsamas ruumides tegutses ka hostel ühes seminari- ja peoruumidega. 2012 aasta kevadel lõpetati siin mõisas igasugune tegevus, lapsed koliti ringi Haapsalu hoolekandekeskuse peremajadesse ja mõis läks Riigi Kinnisvara ASi omandisse. 1926 aastal ehitatud ja hiljem renoveeritud mõisa viinakööki jäi tegutsema Vidruka Kool, kuid seegi lõpetas oma tegevuse 2013 aastal. Praegu on mõlemad hooned kahjuks tühjad ja lagunevad tasapisi. Muidugi see viinaköök näeb väga edev välja. Kui sealt küljest need hilisemad ehitised ära lammutada saaks vinksvonks elamise 😉
Möödaminnes vaatasin ajendatuna professionaalsest kretinismist üle ka Koela kalmistu. See on selline pisikene ja üsnagi mahajäetud kalmistu keset küla. Siinsamas läheduses vaatasime üle ka Vabadussõja ausamba ja kohaliku Lääne – Nigula kiriku. Kivikirik pandi siia püsti tõenäoliselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Torn ja käärkamber esialgu puudusid. Alates 18 sajandist on kirikut tavatult palju ümber ehitatud. 1760 saab kirik torni. 1809 hävib kirik tulekahjus, taastamine kestis aastani 1824. 1872 aastal avati idaseina õpetajauks ja rajati omapärane köetav käärkamber altariseina taha. 1882 aastaks valmis kullatud ristiga tornikiiver. Torni kõrgus on 52,2 meetrit. Algne ruumipilt on paremini säilinud altariruumis, mida katab Eestis harvaesinev kaheksaroideline võlv. Pikihoone võlvistikust on säilinud vaid võlvitugede alaosad. Kiriku praegune sisustus pärineb 19 sajandist. Õpetaja lahkel loal sai kiirelt turnitud torni ja kellad üle vaadatud 😉
Edasi kimasime Linnamäele, seal saime teada, et keegi on alajaama seinalt aastaarvu tahvli “rotti” pannud 😀 😀 Linnamäe trafo – alajaam on üks vanemaid Eestis. Ehitati see 1927 aastal seoses Eesti esimese kõrgepingeliini Ellamaa – Haapsalu rajamisega. Omapäraselt arhailise ilmega maakivist hoonel on plekist sadulkatus ning algsena säilinud isolaatorite konsool ja aken. Siinsamas turuplatsil vaatasime üle ka vana nõukaaegse järelveetava teehöövli. Olen sellist isegi omalajal töös näinud 😉 Siit edasi kimasime Sutlepa poole, seal vaatasime üle vana tuuliku ja rookatusega bussijaama. Kahjuks on tuulik juba lagunema hakanud, ehk tehakse veel kunagi korda.
Noarootsi poole kimades tegime põgusa peatuse Kudani kontrollposti juures, see asub Noarootsi poolsaarel kohas, kus oli võimalik kontrollida mõlemat poolsaarele viivat teed. Kahekorruseline hoone ehitati 1980 aastate alguses ja selle juures oli ka suletav tõkkepuu. Kontrollpost ei olnud alaliselt mehitatud, kontroll toimus vastavalt vajadusele. Legendi kohaselt nõudis president Lennart Meri pärast Nõukogude piirivalvurite lahkumist selle lammutamist. Samas soovisid kohalikud selle ajaloomärgina säilitada ja nii see seal veel püsti ongi.
Noarootsis külastasime veel Österby pritsikuuri, see ehitati 1930 aastal. Tol ajal oli see koht tihedalt seotud kohaliku kogukonna eluga. Aja jooksul aga hoone lagunes. Pritsikuur taastati 1998 aastal. Tänapäeval peetakse seda pigem maamärgiks ja puitarhitektuuri mälestusmärgiks. Hetkel näitab pritsikuur jälle lagunemise märke, torni klaasid on katki ja sademed sajavad sisse. Selliseid pritsikuure on üle Eesti veel nii mõneski kohas säilinud ja aktiivses kasutuses. Näiteks Ohtla pritsikuuris näeb näitust kohalikust eluolust. Möödaminnes käisime söömas Österby sadamarestos. Söögid ja teenindus täitsa ok aga hind nagu Tallinna Raekojaplatsil 😉 Ja süüa saab siin ainult laupäev – pühapäev. See on vastupidine Lõuna – Eestile 😀 😀 seal ei saa nädalavahetusel süüa.
-
Läti – Leedu trip. Liepaja
Mingil hetkel jõudsime tagasi Lätti. Ilm oli kuidagi päris tuuline ja aegajalt tibas vihma, seetõttu jätsime ära osa vaatamisväärsusi mis tee ääres paistsid. Põikasime korraks sisse ainult ühe tuletorni juurde, seal pidavat olema ka midagi meie RMK puhkekoha laadset. Esimene Pape tuletorn ehitati 1889 aastal puidust ja mitte sugugi randa vaid veidi eemale 4-5 meetrise düüni otsa. Tol ajal kutsuti seda igapäevaselt piirimajakaks, selle põhjuseks oli lähedal asuv Tsaari-Venemaa piir Preisimaaga, selle valgus näitas laevadele teed Liepaja sadamasse. Praegune raudtorn valmis 1910 aastal. Tänapäeval on Pape majakas merele kõige lähem majakas Lätis. Ja siinsamas on tõesti düünide varjus terve hulk lõkkekohti koos laudade ja pinkidega. Lisaks on siin veel veidi säilinud nõukaaegsete militaarrajatiste jäänuseid.
Edasi kimasime uurima Karosta vanglat, see on ainus turistidele avatud sõjaväevangla Euroopas. Algselt ehitati see hoone umbes 1900 aasta paiku haigla tarbeks, kuid seda ei kasutatud kunagi algsel otstarbel. Hoone ehitati ümber ajutise distsiplinaarkaristuse kandmise kohaks ja seda kasutati kuni 1997 aastani. Võimud muutusid kuid asutuse eesmärk jäi samaks, nimelt vangide, sealhulgas Vene tsaariarmee revolutsionääride, meremeeste ja allohvitseride, Saksa desertööride, Stalini aegsete rahvavaenlaste ning Nõukogude ja Läti armee sõdurite kinnipidamiseks. Praegu on siin päris arvestatav muuseum mida saab külastada ainult giidiga. Väga äge kohake mida soovitan kindlasti külastada.
Tegelikult ei ole siinkandis mitte ainult vangla vaid siin asus omalajal igavesti suur sõjaväelinnak millest annavad aimu kõikvõimalikud ehitised. Vaatasime üle ka kunagise sõjaväe spordihalli varemed, mnjaa see on muljetavaldava suurusega. Kahju, et laguneb aga loodame, et keegi puhub elu sisse. Tundub, et see on päris aktuaalne kuna nii mõnigi hoone on juba taastatud. Veel vaatasime üle veetorni, see oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, eeldatavalt ehitati ajavahemikus 1903 – 1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski. Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten.
Ajam käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Pumbad pumpasid vee torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse. Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989 aastast veetorn ei toimi. Tänapäeval on torn seest metallist üsna lagedaks tehtud. Aga sisse siia saab tänu sellele, et siin on mõne kunstniku ateljee. Kahju ainult, et nendest ülemistest akendest välja ei näe. Sealt avaneks ilmselt ümbrusele päris hea vaade. Peale veetorni külastust vaatasime üle ka kohaliku õigeusu kiriku. Väidetavalt olla see üks Liepaja vanemaid ja kaunemaid hooneid mis ehitati ca 1901 – 1903. Jah üsna kobe on tõesti.
Lõpuks heitsime pilgu peale ka Liepaja rannakaitsepatareile. See tsaariaegne patarei näeb isegi lagunenuna välja vägagi muljetavaldav kindlustus. Maa all on sadu meetreid ühenduskäike jne. Seekord kahjuks polnud eriti aega enam selle kompleksiga lähemalt tutvuda. Aga panen selle tulevikuprogrammi kirja 😉 Siinsamas mererannas tsaariaegsest patareist mitte kaugel asub nõukaaegne tulejuhtimistorn. Huvitav, et siin on 2 torni kõrvuti. Aga mis on huvitav, et need tornid on ühesugused nii Suurupis, Paldiskis, Hiiumaal, Poolas kui ka siin, Ilmselt sibulad ehitasid ühe projekti järgi kogu oma mõjusfääris. Siin on ka veidi maaaluseid käike aga nende tudeerimine jääb järgmiseks korraks.
Üks väike video ka kuidas meri võtab oma kunagisest vägevast rannakaitsepatareist.
Pika päeva lõpuks olid kõhud nii tühjad, et kui suust sisse vaatad siis trussikud paistavad. Otsisime mõnda söögikohta agamiskil kummalisel moel olid enamus kinni. Lõpuks leidsime kuskilt kortermajast mittemidagi ütleva kohviku “Turaida” Väljast paistis üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli ka väga mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole. Plaan oli läbi põigata veel nõukaaegsest Skrunda sõjaväelinnakust aga kahjuks sinna sisse luusima enam ei saa. Kohalik sõjavägi on selle kasutusele võtnud. Siit edasi lõikasime tee natuke otsemaks, selle tripi aeg hakkas otsa saama. Ventspilsi asemel võtsime suuna Jurmalasse.
-
Läti – Leedu trip. Moletai ja Karvys
Majutuskoha poole kimades põikasime läbi Moletaist, tahtsime vaadata järve äärset skulptuuriparki arvates, et äkki on midagi ägedat. Tegelikult skulptuurid nagu skulptuurid ikka, ei midagi erilist. Aga koht ise päris ok, olemas isegi korraliku varustusega rand. Siinsamas järve kaldal on ka mingi omamoodi vaateplatvorm, sealt muidugi kuhugi miskit erilist vaadet ei avane aga äge ikkagi. Keset küla künka otsas on päris kobe kirik, kahjuks sisse ei saanud. Kiriku esine trepp on värskelt taastatud ja siin näeb päris ägedaid sepiseid.
Edasi kimades jäi tee ääres silma sildike “Euroopa keskpunkt”, loomulikult oli seda vaja vaatama minna 😀 Seda mitte ainult huvi pärast, vaid kopp oli ees räigelr laines kohalikust maanteest. Isegi munakivitee oleks ilmselt siledam. Krt miski 50 kiltsa sellist teed kus svamm tuleb hammaste vahele panna, et neid puruks ei värista on päris karm. Siin tee ääres oleks iga kilomeetri tagant autoremonditöökoda omada päris tulus äri 😀 😀
Parklast Euroopa keskpunktini marssida ikka natuke on. Muidugi jõudsime kohale liiga hilja ja infopunkt oli kinni. Vaatasime lipurea ja samba üle ning kobisime parkla poole tagasi. Leedu on veel omamoodi huvitav selle poolest, et kui näiteks Poolas on igal nurgal nö perepalvelad nagu Setumaal tsässonid siis Leedus on iga künka otsas väga korralike nikerdustega rist. Kuskil Vilniuse servas hakkas silma ilus punasest tellisest kirik, kahjuks ei saanud siia ka sisse. Lõpuks surmväsinuna mingis kohalikus päevaspa-hotellis Alicante. Hotell asub järve kaldal ja on päris ok
-
Läti – Leedu trip. Rezekne
Rezekne poole kimades tegime väikse poepeatuse Balvis, siin oli kohe poe vastas mingi värskelt ehitatud palkkirik. Loomulikult oli vaja kohe sisse piiluda, ennäe oligi kohalik orthodoxi kirik ja tõepoolest alles ehitusjärgus. Siin oli ilusti näha kuidas altar karkassi peale kokku lüüakse. Mõni kilomeeter Balvist edasi tegime järgmise kirikupeatuse. No ei saa ju roosast kirikust niisama mööda sõita 😀 😀 Pildi peale nii roosa see Augustova katoliku kirik ei jäänudki kui tegelikult oli.
Rezeknes meil erilist peatust plaanitud ei olnudki peale söögipausi ja ordulinnuse varemete tudeerimise. Parkisime auto kuskile nurgatagusesse ja läksime söögikohta otsima. Parkla kõrval jäi silma huvitav pakiautomaat kus pakkidega toimetab robot. Vaatasime põgusalt üle ka keskväljakul oleva Lätlaste vabadussamba ning tudeerisime siinsamas ühte kirikut. Miskil kummalisel kombel oli peatänava liiklus suletud aga noh ega see meid seganud.
Leidsime siitsamast keskväljaku nurga tagant Iggi kohviku. Kusjuures toit oli maitsev ja kohvik suht hubane. Üks väheseid kohti kus kohvile viitsitakse mustrit teha 😉 Kui kõhud täis plaanisime edasi kimada.
Jõudes tänavale tagasi käis siin mingi paraad. Selgus, et oli linna sünnipäev ja selleks puhuks olid paraadil kõik linnas tegutsevad asutused, klubid jne. Ja mida kõike siin ei ole, isegi helikopter pani sireeni huilates täie auruga üle. Igatahes me passisime selle põneva paraadi lõpuni ja siin tõesti oli mida vaadata 😀 😀 Lõpuks oli kell sada ja me linnuse varemetesse ei jõudnudki 😉
Kimasime Daugavpilsi kus ööbisime hostelis Arsenal. Päris ok hostel oli
-
Läti – Leedu trip. Aluliina
Aluliinasse jõudes ootas ees mingi hull autode mass ja parkimiskohtade puudus. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, ikkagi puhkepäev ju ja inimesed puhkavad. Pärast selgus, et siin on üritus ürituse otsa 😉 Kõigepealt väike tiir kohalikku luteri kirikusse. Kiriku õu on ehitusmaterjali täis ja remont käib juba mitmeid aastaid. Marssisime mööda paraadtreppi kiriku torni, sealt on hea vaade ümbrusele. Näeb isegi järve äärseid garaaže. Need on tegelikult paadikuurid nii nagu meil Narva Veneetsias, vahe ainult selles, et Narvas on neid kordades rohkem ja sealsamas elatakse ka.
Edasi oli plaan minna Templimäe vaatetorni, möödaminnes sattusime järveäärses parklas mingile lasteüritusele. Siin oli batuutide ja muu mudru kõrval ka väike tehnikanäitus. Lapsed said tutvuda nii politseiauto kui sõjatehnikaga. Kui nüüd võrrelda meie samalaadsete lasteüritustega siis siinne oli väga lahja tehnika poolest. Aga eks hetkel siin asi veidi teisiti ka kui meil, sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus ja piirile kupatatud. Tuleb välja, et lätlastel on sõjaväes kasutusel kõvasti UTV ja ATV versioone. Ühte Pasi soomukit vaadates jäi kohe kilomeetri pealt silma, et moodsad ajad on sõjaväkke ka jõudnud 😉 Muidu Pasi nagu Pasi ikka ilusti kamo värvides aga vintsi konks lilla 😀 😀 Käisime vaatasime üle ka ordulinnuse varemed ning tuld edasi templimäele.
Templimäel turnisime vaatetorni ja imetlesime vaateid ümbruskonnale. Ordulinnusest ja templimäest siin pikemalt kirjutama ei hakka, see juba varasemalt kirja pandud siin. Muidugi templimäelt linna tagasi vantsida ikka annab, aga on ka lihtsamaid variante. Siinsamas on zipline millega saad sahinal üle järve sõita otse linnusesaare randa, seda me ka tegime. Rannas sattusime kohe järgmisele üritusele, siin toimus tünnidest tehtud sõiduvahenditega võiduajamine. Mnjh, jalgadega siledat tünni ringi ajades ei arenda mingit erilist kiirust 😀 😀 aga elamus missugune.
Lonkisime Aluliina uue lossi juurde, lootuses sisse saada aga kahjuks seekord ei saanud. Huvitav, et lossi ees on ilgelt suur II MS memoriaal millele kohalikud polegi kangi sisse löönud. Siinsamas sattusime juba järgmisele üritusele, laadale.
Kohalik Aluliina laat hõlmas siin ikka nii mõnegi tänava ja valik oli vägev. Ostsin paar saiakest ja ennäe imet polnudki vaja läti keelt osata, osad kohalikud oskavad hoopis eesti keelt 😉
Peale laata otsustasime tutvuda ühe siinse suurima atraktsiooniga, nimelt kitsarööpmelise raudteega. Sellega olen tahtnud ammu tiiru teha aga siiani pole õnnestunud. Kitsarööpmeline toimiv raudtee on siin üle 30 kiltsa pikk. Siin mingi oma skeemi alusel sõidavad vaheldumisi nii mootorvedur kui ka auruvedur. Täna oli sõidus auruvedur ja kusjuures tuli välja, et eesti vedur täitsa kasutusel. Kahjuks jäi ka seekord rongisõit ära, polnud lihtsalt enam aega selleks. Raudteejaamast veidi eemal elevaatori juures oli üks vana auto, selle vaatasime ka möödaminnes üle. Põhja polnud küll all aga kest nägi hea välja.
Kimasime edasi Rezekne poole. Jaunanna külas oli maantee ääres päris huvitav teekäija palvekoda, see olla siia ehitatud ühe kohaliku poolt 2017 aastal. See palvekoda on midagi taolist nagu Setumaal tsässonid.
