-
Stebeli patarei vol.1
Pikka aega liikus rahvasuus legend Stebeli patarei kohta… Väidetavalt on see Stebeli poolt ehitatud nii osavalt, et vajadusel saab selle niimoodi uputada, et vett välja pumbata ei õnnestu. Lõpuks võtsime militaarhuvilistega asja kontrollimise ette. Tahtsime legendile kinnitust või ümberlükkamist. Natuke plaanimist tehnika ja lubade osas ning oligi asi niikaugel, et panime kuupäeva paika. Arvestasime, et läheb õige mitu päeva ja seetõttu oli meil organiseeritud majutus Sõrve militaarmuuseumis askeetlikult madratsitega põrandal. Igaüks broneeris omale põrandapinna kuskil rekvisiitide vahel. Mina olles just värskelt muuseumis käinud broneerisin muuseumi lakapealse. Kõik asjaosalised veel irvitasid miks ma lakas magada tahan… kuskil liiva peal kui all on puhast põrandapinda veel mõned kohad olemas 😀 😀 Aga tundus, et keegi polnud varem muuseumis käinud ja ei teadnud, et lakas oli tegelikult kogu muuseumi ainuke suur vedruvoodi 😀 😀 Põhiosa rahvast läks juba varem kohale ja kartuses, et pumbad ei jõua komandopunkti tühjaks lüüa hakkasid seal varem möllama. Meie sõbraga plaanisime minna õhtuks nagu plaanitud oli ja seetõttu tegime Saaremaal aega parajaks luusides kõikvõimalikes kohtades mis teele jäid. Kõigepealt jäi teele Muhu kirik mida on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis väga kaunis ehitis. Muhu kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi põhja- ja idaseinal on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Trepile viiva ukse kohal näed Sa kirikuseina müüritud 12.-13. saj. pärinevat haruldast trapetsikujulist hauaplaati. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas. Kirikut on kasutatud ka kaitserajatisena. Kui kirik uuritud läksime Maasilinna uurima. Linnuse varemed on muljetavaldavad ja neid peab kindlasti oma silmaga nägema.
Maasilinnast edasi sõitsime ühte omapärast kirikut uurima. Karja kirik on rajatud 14. saj algul. Kirik on peaaegu muutumatult säilitanud oma esialgse kuju. Kirik on ühelööviline ja ilma kellatornita. Kiriku altari kohal on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Kirikus paganlikud märgid….. tekib küsimus kas kirikud ikka tulid meile kui ristiusu sümbolid… Äkki olid juba varem olemas…
Karja kirikust edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Luusisime vähe keskuses ja tuulikutes ning kimasime edasi Valjala suunas. Valjalas uurisime kirikut mille ehitusega alustati 1227 aastal. Kiriku vanim osa on kooriruum millele ehitati hiljem juurde pikihoone. Valjala kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on vanim Eesti aladele ehitatud kivikirik • 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks • Kirikutorn on ehitatud 17. sajandil käärkambri peale. Kirikuaias on ka Vabadussõja ausammas.
Lõpuks jõudsime Kuressaarde, seal läksime otse kindlusesse. Kolasime vähe müüritisel ja suundusime muuseumi. Muuseumis on vaatamist õige mitmeks tunniks. Tükk aega mõtlesime latriini juures, et mis tunne oli palja kanniga kivil istuda 😀 😀 Meie tegime seal kiirmarsi ja suundusime edasi, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma 😉
Teel Sõrve tegime veel peatuse Salmes. Vaatasime korra kaugele arheoloogid on jõudnud viikingite väljakaevamisega. Päris vägev on sellist asja vaadata oma silmaga. Ilmselt rohkem sellist asja elus enam näha ei õnnestu.
Lõpuks jõudsime kohale Stebeli patarei juurde, Mõtlesime, et siin veel vesi poolestsaati sees aga ei miskit. Pumbad olid juba oma töö teinud, reporterid kõik jäädvustanud ja kirja pannud. Eks sai siis ise ka turnida sinna kuhu ilmselt ei pääse niipea mittekeegi. Jäädvustamise osas sai ka väike panus antud. Esimesed vennikesed olid juba jõudnud all ära käia. Ülakorruselt sai alla redelit mööda kuid pimedas koridoris tuli käia väga ettevaatlikult, et põrandas olevast august mitte alla sadada. Koridoris tuli meile vastu tiba õllene vend kes seletas õhinal, et ettevaatust siin on auk ja vaikus…. Vennike lihtsalt oli asjast nii õhinas, et muutus ettevaatamatuks ja kukkus august alla. Sitaks vedas vennikesel, 4-5 meetrit kukkumist lõppes betoonalusel ja nii õnnelikult, et viga ei saanud. Mõned sentimeetrid kõrvale ja oleks kukkunud püstiste poltide otsa, siis poleks asi nii õnnelikult lõppenud. Turnisime siis ka alla uurima asja, üsna palju oli säilinud. Luusisime ruumides ringi ja avastasime, et veel mingi redel läheb üles. Arvasime, et see on teine sissepääs alumisele korrusele, turnisin redelist üles ja lükkasin luugi lahti. Tuli välja, et ei olnud sissepääs vaid hoopis üks pisike ruum paari metallkarkassiga millegi jaoks. Milleks see ruum oli ei tea aga sinna sai ainult alt üles minnes mujalt sinna pääseda polnud võimalik. Ronisin alla tagasi ja hakkasime uurima keset ruumi olevat arvutit. See olevat olnud omalajal tehnika tippsaavutus… Arutasime, et huvitav kuidas sellele saaks Windoosa peale lasta 😀 😀 😀 Kahjuks ei leidnud ühtki kohta kuhu mälupulk või CD pista. Kui kõik sai läbi uuritud korjasime kola kokku ja läksime muuseumi nähtut arutama ja magamiskohti valmis sättima. Me sõbraga võtsime oma kola ja kobisime tuima näoga lakapeale. Rahvas vaatas imeliku näoga, et 2 lolli lähevad kuskile liiva peale magama kui all on normaalne põrand kuhu magamiskott visata 😀 😀 Paar vennikest tulid vähe aja pärast vaatama, et kus me seal liivas püherdame ja kui nägid, et meil seal suur mugav vedruvoodi koos madratsi ja patjadega läks kirumiseks lahti 😀 😀 Krt oleks seda teadnud oleks ise sinna broneerinud nüüd peab põrandal magama 😀 😀 Kui pesa valmis tegime mõned võikud ja kobisime magama. Järgmisel päeval oli vaja kontrollida kas vesi tuleb tagasi või ei
-
Saaremaa vol.1 Kuressaare – Panga pank
Tuulutasin vähe pesakonda Saaremaal. Esimesel päeval panime praamilt otse Kuressaarde, tsillisime natuke mööda linna. Veski trahtris tegime väikse kohvi ja läksime kindlust avastama.
Kindluses luusisime niisama mööda müüre ja nurgataguseid. Kindluse muuseumi ei viitsinud seekord minna. Kuressaare piiskopilinnus on rajatud 14. sajandil. Tänapäeval paikneb linnuses Saaremaa Muuseum koos püsiekspositsiooni ja eriilmeliste ajutiste näitustega. Kuressaare piiskopilinnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides.
Kui kindlusest sai kopp ette läksime edasi parki. Edasi tiksusime vaikselt Kaali meteoriidikraatrit vaatama.Kaali meteoriidikraatri juures käisime kõigepealt külastuskeskuses kohvi joomas seejärel vaatasime seda suurt auku 😀 😀 Kaali meteoriidi kukkumise umbkaudne aeg on 7500-7600 aastat tagasi. Meteoriidi langemine juba asustatud Saaremaale põhjustas suuri purustusi, mida on võrreldud väikese tuumapommi plahvatusega. 5-10 km kõrgusel lagunes meteoriit ja sadas maapinnale tükkidena, millest suurim tekitas 110 m läbimõõduga 22 m sügavuse kraatri ja 8 väiksemat kraatrit. Suurema vaatasime ära, väiksemaid vaatama minna ei viitsinud. Edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Iseenesest huvitav koht, näeb ühes kohas erinevat tüüpi tuulikuid. Kui tuulikud ka uuritud käisime tutvusime ka Saarema kuulsaima pangaga.
Panga pank on Lääne-Eesti ja saarte kõrgeim aluspõhjapaljand. Siluri klint on ulatuslik astang, mis saab alguse Gotlandi saarelt Rootsis, kulgeb läbi Läänemere ja tõuseb maapinnale Saaremaa läänerannikul. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3 m ja ulatus on umbes 2,5 km. Panga pank kerkib paljandunud paese “müürina” otse rannalt, kõige kõrgemas kohas asub muistne ohvrikoht, kus vanasti toodud ohvreid merele. Looduskaitsealal on lummavalt ilus päikseloojang, saad pidada piknikku, vaadelda linde, teha kauneid loodusfotosid ja kiikuda külakiigel.
Pangal on ka dolomiidist päikesekell. Siit edasi suundusime ööbimiskohta ja kobisime kotile. -
Hiiumaa vol.2. Kassari-Tahkuna-Emmaste-Kassari.
Hommikul peale äratust ja väikest hommikusööki panime jugama Kassarist uurima järgmisi vaatamisväärsusi. Esimene peatus tuli Ristimäel. Ristimäe kujunemise kohta on erinevaid seletusi. Tänapäeval rõhutatakse kõige enam seost Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Hoolimata kõigest, mida see väike rahvakild oma õiguste nimel ette võttis, ütles maaomanik Stenbock umbes tuhandele hiiurootslasele koha üles. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, uutele asustamise alla minevatele maadele. Sellesse omapärasesse loosse oli segatud veel mitmeid kõrgeid ametnikke, nagu näiteks Katariina soosik vürst Potjomkin. Nõnda polnudki rootslastel muud pääsu kui nõustuda. 20. augustil 1781 kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus oma kihelkonna piires. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann jumalasõna luges. Tehti vist ka väiksemaid riste. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis “tõotatud maale” veidi üle poole rännakut alustanuist. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi, riste teevad esmakordselt saarele tulijad.
Ristimäe kohta on käibel ka legend, mis rääkis kahest pulmaseltskonnast. See jutustas aegadest, mil veel naaberkihelkonnast pruute “tõmmati” ja pulmas mõõgavõitlusi peeti. Kojusõidul kohtusid kaks seltskonda, ühes eesti-, teises rootsikeelne noorpaar. Kitsas tee ei lasknud neil takistusteta teekonda jätkata, mistõttu puhkes tüli. Tapluse käigus sai ühest paarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud abiellunud hiljem ja elanud õnnelikult koos elu lõpuni. Just ühtede mälestuseks ja teiste ning ka omaenese õnne nimel on paslik siia üks väike kohalikust materjalist rist teha. Loodus pakub palju võimalusi, kuid loodusele haiget tegemine ei ole õigustatud.
Ristimäelt edasi suundusime militaarmuuseumi. Muuseum asub vanas piirivalvekordonis ja on igaljuhul väärt külastamist. Vaatamist jagub nii õue kui tuppa. Päris huvitava ajaloo ja seiklusega on seal ekspositsiooni kroonjuveel… Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Alusele tõstetuna räägib ta oma lugu: Stalini-Hitleri sobing ta siia tõi, pauku ta tegi, maa sees peidus oli, välja ta tõmmati ja rahvale vaatamiseks seati, pooleks lõigati ja ära varastati, üles leiti ja tagasi toodi. 😀 😀
Siseruumides võib näha isegi Vovka bareljeefi 😉 Ja nii mõnedki villkopad on seinal 😀 😀 Eks peale sõda vedeles Aadu ja Jossifi meeste peavarje igalpool. Praktiline asi tuli ju ära kasutada 😀 😀 Vars külge ja hea peldikut tühjaks tõsta.
Muuseumist edasi läksime tutvuma Lõimastu kaitserajatistega. Seal isegi maa sees mõned korrused ja kõik metallosad polnudki ära varastatud. Väidetavalt on see Kukerabasse rajatud patarei kõigi aegade võimsaim Hiiumaal (nr.316). Samasugused vägevad patareid ehitati veel Osmussaarde (nr. 314) ja Sõrve säärele (nn. Stebeli ehk 315. patarei). Mujale Baltimaadesse selliseid võimsaid rannapatareisid ei rajatud.
See 316. rannapatarei oli üks oma aja moodsamaid, ehkki 1932. aastal kavandatud mudel. Ehitis hõlmas kahte kaherelvalist suurtükitorni MB-2-180, mille laskekaugus ulatus peaaegu 40 kilomeetrini. Soomustornid jäid üksteisest 400 meetri kaugusele, maa-aluseid korruseid oli kummaski kolm: maasisene torni põhi ulatub ligikaudu 7 meetri sügavusele. Kohalikud olid sinna korruste vahele isegi uue redeli pannud. Iseenesest vägevad rajatised ja põnevust seal jätkub.Kui maa all luusimisest isu täis kolistasime metsa all kõikvõimalikes muudes kohtades. Ega mul siis hing rahu ei andnud, kui kuskil mingit auku nägin kuhu saab sisse ronida siis sinna ma ka ronisin 😀 😀
Kui kõik kohad olid Kukerabas läbi kolatud suundusime Tahkuna tuletorni poole. Ronisime üles, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Kui ümbrus uuritud ja jäädvustatud tulevastele põlvedele liikusime edasi Reigi poole. Tee ääres luusisime veel mõnes militaarrajatises, neid ikka Hiiumaal jätkub.
Reigis tegime tiiru ümber kiriku. Praeguse 370 kohalise kivikiriku lasi püstitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1800.-1802. aastal oma poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi (1773-1800) mälestuseks. Erandlikult on torni tuulelipu varda tipus Eestis tavapärast kukke asendav liiliaõis, mis pärineb Ungern-Sternbergide vapilt. Reigist edasi liikusime ööbimiskoha poole ja sujuvalt vaatasime neid kohti mis tee äärde jäid.
Väike peatus tuligi Mänspe kiriku juures, mille kohta legend räägib…
Esimese kabeli püstitasid tänutäheks Jumalale Taani meremehed, kes merehädalistena Mänspäe randa pääsesid. Kabel ehitati purunenud laeva tükkidest ning olla mahutanud ainult kümmekond inimest. Sealt edasi jäi teele veel Emmaste kirik.
Kivikirikut asuti ehitama 1866.a, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlbulik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisaproua krahvinna Brevern de la Gardie.
Pikihoone jätab mulje saalkirikust, vaatamata kahele katuslage toetavale peente sammaste reale. Kooriruumi eraldab pikihoonest kõrge, aga suhteliselt kitsas võidukaar.Ja lõpuks olimegi tagasi Kassaris. Korraks põikasime sisse linnuvaatlustorni juurde lootuses näha miljonit lindu aga kahjuks ei midagi…..
-
Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.
Tuli mõte pisut pesakonda tuulutada ja Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et kuidagi saarele saab.
Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.
Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.
Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike.
Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.
Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.
Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.
-
Haapsalu piiskopilinnus
Ühel kenal suvepäeval sattusin luusima Haapsallu. Haapsalus on kaks huvitavat kohta kus peab kindlasti käima kui juba seal. Piiskopilinnus on lahe igal aastaajal. Iseenesest on see ka natuke teistmoodi linnus, siin on kirik linnusega kokku ehitatud mida tavaliselt väga ei näe. Ja mis eriti põnev, et augusti kuuvalgetel öödel pidavat kirikuaknal nägema valget daami 😉 Piiskopilinnust hakati ehitama ilmselt 1250-ndail või veelgi varem. Samal ajal pandi alus tulevasele linnale, mille asustuse vanimad jäljed on dateeritud 1240. aastaisse. Kirjalike allikate põhjal on teada, et linn oli Saare-Lääne piiskopi residents 14. saj keskpaigani, kuid jäi oluliseks keskuseks kuni piiskopkonna likvideerimiseni 1559. aastal. Pärast Vene-Liivi sõja (1558–83) aegseid rahutuid aastaid, mil linn kuulus vahelduva eduga erinevaile vaenupooltele, valitsesid 1581- 1710 linna rootslased. 18. saj algusest kuni 1918. aastani oli linn Vene riigi provintsikeskuseks. Teame ka, et Haapsalu elanikkond oli paljurahvuseline: sakslaste ja eestlaste kõrval andsid linnapildis tooni rootsi juurtega linlased.
Linnuse ja linna arengusse on jätnud jälje mitmed konfliktid: piiskopkonna kodusõda 13.–14. saj vahetusel, vitaalivendade rüüsteretk 1427. a jne. Keskaegse ilme kaotas keskus 16. saj II poole sõjakeeristes. Siis hävis enamik hooneist ja linnakindlustustest ning linnus kaotas sõjalise tähtsuse. Praeguse välimuse sai Haapsalu vanalinn 19. saj II poolel, mil pärast ravimuda avastamist kujunes linnast hinnatud kuurort. Siis rajati promenaad ja pargid ning ehitati esinduslikke villasid ja suvemaju.Sattusin luusima sel ajal kui kirikus oli väike tseremoonia, seetõttu õnnestus sisse kah kiigata. Edasi külastasin muuseumi, seal oli igasugu põnevaid vidinaid 😀 😀 Alkeemikute töölaud kus üritati muuta kõik kullaks jne.
Peale muuseumi külastust tegime väikse õhtusöögi ühes müüriäärses kohvikus. Toit ja miljöö oli väga mõnus. Lõpuks kui oli hämardunud jalutasime veidi veel linnuse territooriumil ja sealt suundusime edasi nautima õhtust promenaadi. Õhtuhämaruses promenaad on jalutamiseks super. Soovitan soojalt kui sinnapoole on asja.
-
Sangaste-Piusa-Mooste
Seekordsel Annimatsi üritusel oli lund ikka hullult ja ega külmagi vähem polnud. Kaevasime end kuidagi kämpinguteni ja kolisime sisse. Peale seda käisime korra Pühajärvel sõjatamme tema hiilguses vaatamas.
Sõjatammeks kutsutakse seda puud kui ajalooliste sündmuste tunnistajat. Väidetavalt keeldunud 1841.aasta sügisel Pühajärve mõisa talupojad mõisategu tegemast ja vastuhakkajaid karistatud tamme naabruses. Kahjuks tänaseks on tammelt murdunud õige mitu haru. Peale tamme uurimist kobisime tagasi Annimatsile. Seal väike õhtusöök, saun ja kotile.
Järgmisel päeval peale hommikusööki panid osad kaasvõitlejad Kuutsekale suusatama aga meie käisime uurisime Harimäe vaatetornist, kui valmis on Tartu Maratoni rada. Täitsa valmis oli ja isegi mõni harjutaja oli rajal. Sealt edasi tiksusime Sangaste poole.
Sangastes luusisime vähe surnuaial ja kiriku juures. Sealt edasi vaikselt lossi poole. Seekord lossis sees ei käinud, luusisime niisama mööda lumist parki. Lõpuks olid jalad läbimärjad paksus lumes sumpamisest ja otsustasime tagasi sõita Annimatsile. Annimatsil kobisime sööma ja sauna sooja.
Järgmisel päeval võtsime suuna kodupoole aga nagu tavaliselt siis ikka ringiga 😀 Mõte oli käia korra Piusa koobastes. Teel Piusale jäi tee äärde mingi värskelt valmis saanud vaatetorn. Loomulikult oli kohe vaja latva ronida ja vaadata ümbrust 😀 Vaade oli päris hea. Kui paar pilti tehtud tiksusime edasi. Teel möödusime sujuvalt ka Pokumaast.
Lõpuks jõudsime Piusale, tõmbasime vajaliku varustuse selga, fotokad ja taskulambid kaasa ning läks turnimiseks. Koobastes sai nii mõnegi põneva pildi. Näiteks alt ülespoole kasvavast jääpurikast 😀 Jupp raudteedki jäi silma. Iseenesest on see kaevandus omaette vaatamisväärsus, vägevad võlvid, mitu korrust jne jne. Kahju, et sinna sisse ei lubata nö. ametlikult. Peale mitut head tundi seal luusimist otsustasime välja kobida ja kodupoole sõita.
Koduteel põikasime sisse Mooste mõisa, tegime väikse jalutuskäigu territooriumil. Päris palju hooneid on taastatud ja erinevaid tegevusi sealses kompleksis on ilmselt igale maitsele. Isegi saun on olemas 😀 Kui mõisa ümbrus läbi jalutatud jätkasime sõitu kodupoole, seekord juba ilma vahepeatusteta.
-
Limbaži (Lemsalu)
Sattusin ükskord puht juhuslikult läbisõidul Limbaži. Pisike linnake aga natuke on isegi vaatamist. Tuletõrjedepoo hoone on ehitatud 19 saj teisel poolel. Torni kõigil korrustel pidavat olema säilinud järsud trepid ja kusjuures seal pidavat olema ka klaspõrandad ekstreemseteks emotsioonideks. Viienda korruse (poolkorruse) akendest avaneb vaade vanalinna keskosale.
Paar päris põnevat hoonet oli veel ja mis äge ajaleheputka 😀 😀 Siin on veel kolmeosaline kirik mis on ehitatud 1900 –1903. See asub Liivimaa aegse kloostri kohal. See pidavat olema suurim õigeusu kirik väljaspool Riiat. Veel on seal keskaegse lossi varemed ka aga kahjuks ajapuudusel ma sinna ei jõudnud.
