-
Raudteemuuseum
Miljon aastat on olnud plaan külastada raudteemuuseumi aga kordagi pole sinna veel jõudnud. Igakord on kas kiire või sada muud asja 😀 Seekord vabal päeval midagi muud targemat pähe ei löönud… Mõeldud tehtud aga nagu ikka juba traditsiooniks saanud, miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Mõtlesime Lihula kaudu minna, pole paar aastat seal käinud mõtlesin ehk on midagi uut. Kahjuks tuli pettuda selles osas…. Mõisa park küll ilusti niidetud aga vaatamisväärsus linnusevaremete näol niitmata ja hein kulmudeni. Mõis iseenesest oli seal ilmselt olemas juba 13. sajandil nö. ordu- või piiskopimõisana aga hoonestuse kohta pole eriti midagi teada. Tolleaegsed mõisad olid suht väiksed ja koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Siin ilmselt täitis mõisahärrade elamu rolli piiskopilinnus. Praegune säilinud klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Mõisa kohta täpsemalt lugeda saab siit.
Ainuke asi mis vahepeal muutunud oli on see, et lõpuks oli veskile katus peale tehtud, oli teine ennem üsna trööstitus seisus. Luusisin vähe ka veski kõrval olevas mahajäetud majas…. hullult laastatud ja rämpsu täis.
Üks väga lahe juhtum oli kah 😉 Lõpuks ometigi sain ilusti pildile Eesti rahvusliblika pääsusaba. Pääsusaba on meil üks suurimaid päevaliblikaid, tema tiibade siruulatus võib olla 8-9 sentimeetrit. Silma torkavad tagatiibadest välja ulatuvad “sabakesed” ehk siilakud. Emased liblikad munevad sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele ja nii võib ereda värvusega röövikuid kohata ka tilli- ja porgandipeenras 😉
Kui liblikas imetletud luusisin vähe ümber mõisa, just käis katuse remont. Mõtlesin muuseumi ka külastada aga viimasel hetkel loobusin kuna uut väljapanekut ei olnud ja vana juba mitu korda vaadatud. Selle asemel läksin inspekteerisin hoopis kirikut.
Kiriku torn ikka veel vildakas 😉 Vana kirik olla hävinud 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks. Uus kirik valmis 1876. Kiriku altar, pingistik ja kantsel on kohaliku meistri Laurbergi valmistatud, kantslirinnatise baroksed skulptuurid on pärit veel vanast kirikust. Samuti kuuluvad vanemasse aega altarimaal ja üks tornikelladest. Mulle meeldib tavaliselt ikka tornidesse ka turnida aga siin ei saanud, uks lukus küll ei olnud aga tool oli ees. Vanasti tähendas luud ukse ees, et kedagi pole kodus 😉 siin toolil ilmselt sama viide 😀 Kui kirikus kah tiir tehtud võtsime suuna raudteemuuseumile.
Kurja küll ilm läks käest ära ja hakkas sadama. Tegime kiiruga väikse tiiru territooriumil saamaks aimu mis siin üldse on. Iseenesest on see tegelikult mitte päris raudteemuuseum vaid rohkem ikka muuseumraudtee mis on Eestis ainus kitsarööpmelise raudtee muuseum. Raudteemuuseum on meil veel Haapsalus. See mida külastasime asub ikka Lavassaares kunagisel turbatööstuse alal. 1980-ndatest pärit muuseumis on välialal üle 80 veermikuühiku. Sees on veel üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi, samuti näitusmüük ajaloolistest raudteeteemalistest piltidest.
Kui väljas tiir tehtud kolasime vähe sisenäitusel. Tegelikult siin eksponaate nagu putru ja tasus käimist küll. Muuseumis saab juunist septembri lõpuni laupäeviti teha sõidu auru-, või diiselrongiga 2 km pikkusel lõigul. Territooriumilt väljas on säilinud veel töötajate kortermajad, saun jne.
Tiksusime siit edasi kodupoole kõhud tühjad. Mõtlesime, et põikame sisse Märjamaal ruudu pubisse ja teeme väikse söögi. Vaatasime, et menüüs armeenia sašlõkk….. Mõeldud tehtud, tellisime ära, jõhvikas veel kiitis, et see saab ruttu valmis ja on väga hea. Istusime lauda ootama, krt aega läks hullult, mul hakkas juba kopp ette tulema. Asi oli kiirest valmimisest kaugel… seda enam, et pubis oli ainult 2 klienti enne meid. Lõpuks toodi toidud täis üllatusi 😀 😀 Pole elus mitte kuskil sellist armeenia sašlõkki näinud ja ilmselt armeenlane oleks sellise toidu solvamise peale kogu pubi maha lammutanud 😀 😀 Küsisin jõhvikalt misasi see on, kus mu sašlõkk on??? Neil pidavatki selline sašlõkk olema. Noh sellest oli asi ikka väga kaugel, taldrikul oli lihtsalt pannil kahelt poolt praetud lihakäntsakas mis polnud tuld ega suitsu isegi kaugelt mitte näinud. Juba teist korda järjest selline kummaline asi selles pubis. Paar kuud tagasi käisime ka seal möödaminnes söömas, kinnipanekuni oli tunnike aega. Saime toidud kätte ja siis läks jõhvika kiun lahti, et sööge ruttu ta tahab bussile jõuda. Ütlesin, et tund kinnipanekuni aega, see ikka halas, et ta tahab varem kinni panna ja bussile jõuda… Ilmselgelt edaspidi valin sealkandis teise toitlustaja 😉
-
Seiklusministeeriumi seiklus Hiiumaal
Varem kah paaril korral osalenud kambaga seiklusministeeriumi üritusel, seekordne toimus Hiiumaal. Tervis oli üsna s… tükk aega mõtlesin kas lähen või ei, lõpuks ikka otsustasin minna juhul kui puldis olen. Kimasime hommikusele Hiiumaa praamile. Hiiumaal oli piisavalt aega ja sai rahulikult hommikusöögi teha miskis väikses kohvikus, Viiger oli n imeks vist 😀 . Edasi kimasime vaikselt Kõpu tuletorni juurde. Seal oli kogunemine ja start. Varsti tutvustati reeglid, jagati kätte kaardid ja tuld.
Võtsime kõigepealt ette Kõpu poolsaare punktid. Seekord oli jooksmist palju, terviseradadele oli lükitud posu punkte. Hea, et ma puldis 😀 Niikaua kui joosti ja punkte otsiti sain ma kohaliku eluoluga tutvuda. Sai ikka piisavalt kolistatud mööda metsateid, vanu militaarobjekte jne. Ühe raja ääres oli mere kaubamaja. Sain rahulikult tudeerida mida kõike meri maale ei too….. päris karm kui palju sitta ikka loobitakse merre… Edasi kimasime kontrollpunkte otsides Puski kiriku juurde. Krt polnud kuulnudki sellisest kirikust keset metsi 😀 Mõnda aega tagasi oli see veel varemetes aga hetkel juba uus katuski peal. Väidetavalt ehitati see aastatel 1889-1891 apostliku õigeusu kirikuna ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Kui Puski kirikut ehitati, tulnud Kõrgessaares elav Suuremõisa krahvi poeg ehitamist vaatama ja leidnud, et kiriku torn olevat viltu. Siis lastud nöör tornist alla, mõõdetud ja leitud, et torn on tõesti kõver ja selliseks see jäänudki. Siit edasi sügasime kohalikule matkarajale. Karu nägime kah metsas 😀 😀 ja miskid memmed passisid bussipeatuses 😀
Palli külas sattusin nägema vana piirivalve vaatetorni. muidugi oli vaja kohe oma haige jalaga sinna turnida seni kui teised rajal punkte korjasid 😀 Tegelt oli see päris äge RMK puhkekoht. Kui punktid võetud mõtlesin, et sügan sealt otse järgmiste punktide juurde aga krt autol puudus liivatee suutlikkus 😀 peaaegu kogu tee sõitsin läbi nii ca 2 km ja siis viimase 100 meetri peal otsustas auto liivaluitesse uppuda. Egas midagi käsitsi edasi, paarisaja meetri pärast oli miski ujumiskoht ja seal tore onu kastikaga kes meid kohe välja tiris maakera seest. Siit loo moraal auto peab olema 4×4 😀
Kontrollaeg hakkas otsa saama ja järgi oli vaid veel miinuseid toov aeg…. ei viitsinud rohkem rajale minna, kopp oli ees. Ja nagu ikka puudus meil normaalne kohalik kaart, kuigi juba eelmistel kordadel oli jutt, et kohalik kaart peab kaasas olema aga nu kus sa sellega…. ikka läksime mütsiga lööma. Legendikaart on hea aga paras kirbusitt… igaljuhul on parem omada kaasas kohalikku päriskaarti. Aitab sellest… järgmine kord lihtsalt enam ei lähe kui ettevalmistused tegemata 😀 Kimasime finiši ja panime aja kinni.
Edasi oli vähe praamini aega ja otsustasime Eiffelis ära käia. Krt mõtlesime, et hiilime tasuta sisse aga ei saanud… piletikontroll tuustis koguaeg ringi ja kontrollis pileteid 😀 See kohake kah selline omamoodi elamus, Hiiumaal olles tasub ikka läbi käia, vaatamist jätkub.
Nu ja nagu ikka kui kuskile turnida saab siis igaljuhul turnin 😀 Sai kuidagimoodi tipus käidud. Vaade ümbrusele päris hea aga päris Eiffelist oli parem vaade 😉
Siit edasi juba sadam… aga ega sealgi saanud kitsega vanameest vaatamata jätta 😀 ikka tuli pilk peale visata. Kohe oli praam kah sadamas.. Mandril hoo pealt Ungru krahvi mõisast väike pilt ja edasi. Haapsalus põikasime korra vasakule, mõtlesime, et vaatame mikimaa autosi kah aga kus sa sellega… idamaa autoga ju lossi juurde ei lasta 😀 Ah polnud hullu, tegelt oli juba ilge kopp ees ka kõigest tahtsin koju kotile. Kokkuvõtteks on need seiklusministeeriumi üritused päris head. Satub ikka nii mõndagi sellisesse kohta millest varem aimugi ei olnud. Igaljuhul soovitan osaleda kui vähegi mahti on.
-
Kolm päeva Piiteris. Kolmas päev
Hommikul ärkasin suht varakult, kõik magasid veel. Vaatasin aknast kuidas on 13-ndalt korruselt vaade ümbrusele… Mnjh… ei midagi erilist kohalik Lasnamägi 😀 Varsti ärkas pererahvas ka, tegime kiire hommikusöögi ja otsustasime teostada eile tehtud plaani. Õhtul juba bussile ega rohkem väga poleks jõudnud ka kui natuke linnas tsillida ja paari muuseumi kiigata. Plaan oli Mihhailovski lossi külastada. Rääkisime sellest ka meid võõrustanud toredale perenaisele, et vot siuke plaan meil. Aga kurja küll 😀 😀 meil ei lubatud ise minna vaid taheti autoga viia ja natuke linna ka näidata. Eks ma siis tegin paar pilti perenaise kassipesakonnast…. niikaua kui kola kokku pandi. Äge… emal suured kollased silmad aga poegadel sinised 😉
Lõpuks hüppasime autosse ja kimasime linna. Kiire tiir mööda kaldapealseid, ümber Novaja Gollandija ja lõpuks peatusime verekiriku lähedal. Nüüd tekkis väike segadus 😀 😀 meie teejuht ütles, et oleme kohal… mina räägin, et eiei Mihhailovski lossi peame minema sinna mis on suveaia juures. Oksana räägib, et näe see ongi Mihhailovski loss ja näitab suurele majale mille kõrvale parkisime. Nüüd veelrohkem segadust 😀 😀 loen ukse kõrvalt silti…. krt on jh see ka Mihhailovski aga mitte loss vaid palee. Seletan, et meil vaja sinna suveaia juurde, nüüd Oksanal segadus…. seal ju pole Mihhailovski lossi…. Marsime siis läbi pargi kohale, loeb seinalt silti Mihhailovski loss… Imestab ise kah. Tuli välja, et kohalikud teavad seda Mihhailovski lossi rohkem Inseneri lossi nime all 😀 😀 Hakkas ennast ka huvitama miks see nii on. Selgus, et loss ehitati Paul I ajal ja nimetuse Mihhailovski sai selle järgi, et kodune kirik pühitseti püha Mihhaili päeval… sellest ka nimi Mihhailovski. Loss ise ehitati kolme aastaga kui peamine imperaatori residents ja samas ka antiik, euroopa ja vene kunsti muuseum. Paul I tahtis, et loss oleks ehitatud kui kindlus kus võiks ennast tunda turvaliselt vaenlase eest. Loss oli ümbritsetud kanalitega (tänapäeval osad kinni aetud) Lossi pääses ainult üle kolme ülestõstetava silla ja neid valvati väga hoolikalt. Sellest muidugi polnud s… kasu, peale lossi kolimist tapeti Paul sealsamas paleepöörde käigus. Huvitav on see fakt, et samas kohas oli varasemalt Pauli ema suvepalee ja sealsamas sündis Paul. Seal kus sündis seal löödi ka mättasse….
Peale paleepööret ei tahtnu lossis keegi tsaariperekonnast elada ja sealt viidi minema ka kunstiväärtused. Lossi ruumid anti erinevate asutuste kätte ja isegi mõned korterid ehitati sinna. Paarikümne aasta pärast antakse kogu loss üle inseneride koolile ja alates 1823 aastast kandis loss ametlikku nime Inzenernõi. Vot siin see “kala” oligi 😀 😀 Tänapäeval on loss alates 1991 aastast vene muuseumi üks filiaal.
Lõpuks vaatasime lossi sisse kah. Mihhailovski loss näeb välja jah nagu kindlus. Siin pole veel jõutud kõike renoveerida ja taastada kuid esimesel ja teisel korrusel saab juba ringi vaadata. Mitte küll kõigis ruumides aga saab. Laemaalingud ja muu on taastatud endises hiilguses. Muuseumis on väga palju tolleaegsete kunstnike maale. Igas saalis on oma teema, imperaatorid, töölised, talupojad jne jne. On natuke ka kiriku ja tsaariperekonna staffi. Eriti äge oli see ühel pildil olev tsaari kroon…. see oli tegelikult jube loomutruu pöörlev hologramm.
Lossi alumisel korrusel oli püsinäitus tolleaegsete skulptorite jne töödest. Mõnda kuju vaadates tuli kuidagi tuttav tunne 😉 Muuseumis nägin ka päris huvitavat nähtust… Miski noortegrupp oli giidiga ringkäigul ja igas saalis kus läks vähe pikemalt palus giid lastel põrandale istuda ja ennast vabalt tunda. Uurisin mis värk sellega on… selgus, et see mingi muuseumite uus trend nii teha. Pidavat paremini meelde jääma mis räägitakse 😉 Lõpuks sai muuseumile tiir peale ja kobisime välja. Samas tekkis meil Oksanaga diskussioon, et mis vahe on kas loss või palee… Krt isegi ei tea… aga tsiteerides Valdo Prausti….. Loss tuleb saksaeelsest sõnast Schloss, mis tähendab kindlust või linnust. Linnus ja loss on algselt olnud sünonüümid. Lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt rüütlimõisad. Aga palee kohta ikka selgust väga ei ole… Vikipedia andmetel peaks nagu olema esinduse värk… et siis nagu lossis elati aga palees võeti külalisi vastu või midagi sellist.
Bussini oli veidi aega mõtlesime teha veel ühe söögi. Liteinõil leidsime miski vietnami kohviku, vietnami toitudest oli asi küll kaugel. Võtsin kartuli koos lisanditega, ette oli nähtud 2 erinevat lisandit valikust. Valisin juustu-singi ja seened lisandiks ja ei pidanud pettuma. Kõhu sai täis korralikult. Kobisime ära bussijaama, krt jälle hull turvakontroll… ise läbi turvaväravate, kotid röntgenist. Asi hullem kui varem oli. Aga 1 asi on ka paremaks muutunud, bussijaama peldik oli ennem tasuline niisama kodanikele, bussipiletiga said tasuta, siis nüüd polnud vahet kõik oli tasuta 😀 Varem sai bussijaama hoonest edasi busside juurde (kinnine territoorium) niisama siis nüüd saad edasi ainult piletiga, politsei kontrollib ja pikalt enne bussi väljumist ka ei saa. Tagasisõit läks seekord ikka õige Balticshuttle bussiga 😀 Siin bussis ka 220V pistikud ja wifi olemas. Ja juba varsti paistiski Jaanilinna mäelt Narva kindluse torn. Piiri jõudsime vahetuse ajaks ja tekkis miski poole tunnine pidur. Meie taha tuli Lux Express selle juht ilgelt sügeles, et saaks äkitse meist mööda tal vähem rahvast jne. Meie juht lubas ta mööda aga ma ei saanud aru selle kasutegurist, said küll passikontrolli läbi ja istusid bussis aga minema ei sõitnud. Me käisime ka passikast läbi ja kobisime bussi, bussijuht sõitis Tax Free poe juurde ja tegi väikse peatuse alles siis sõitis Lux Express edasi. Jõudsime tüki aja pärast eesti poolele krt buss ikka seisab piiripunktis ja läind pole, ootasime tükk aega enne kui ta minema lasti. Käisime kiirelt eestipoolse passika läbi ja minekut, selgus, et Luxi pealt võeti keegi piiripunktis maha sellepärast pidur oligi eesti poolel. Nats peale Narvat panime ikka temast mööda mis siis, et ette trügis 😀 😀
-
Pakri saared
Pakuti võimlust külastada Pakri saari. Egas midagi kogunesime õigel päeval Kurkse sadamasse, kust kogu ekskursiooniseltskond viidi RIB-idega üle. Randusime Väike-Pakril ja esimene vaatamisväärsus oli kohalik kirik. Sellest on muidugi säilinud massiivne madala telkkiivriga kivitorn, uus katus paigaldati 2006. Pikihoone ei ole säilinud. Ainus pääs kirikusse oli väidetavalt läbi torniukse ja ahta (1,3 x 1,4 m) torni eeskoja. Mingil ajal paigaldati kabeli torni müürile mälestusplaat tekstiga “Nende pakrilaste mälestuseks, kes aastatel 1940-1944 sunniti lahkuma oma saarelt”. Siin on ka väike kalmsitu, mis tänapäeval on muidugi mahajäetud ja näeb trööstitu välja.
Edasi viis tripp meid kohalikule pankrannikule mis on keskeltläbi ca 11 meetri kõrgune.
Edasi mööda saart luusides näeb veel mõnes kohas vanu piirimärke. Muidugi on hullult siin nõukaaegset militaarstaffi. Saari kasutati vene ajal isegi lennukite õppepommitamise sihtmärkidena. Ümbrusele saab pilku heita lihtsast tuletornist või meremärkidelt, avaneb uhke vaade kirkale Pakri poolsaare pangaseinale ja Paldiskile. Tuletorni lähedal saavutabki peaaegu veepiirilt kerkiv pank oma tippkõrguse ca 17 m. Saare paiknevad veel 1917 aastal ehitatud suurtükipatarei kaevikud ja tulepesad. Muidugi karulauku kasvab kah ohtralt 😉
Käisime läbi ka vanast vene sõjaväelinnakust. Praegu sellest järgi muidugi ainult varemed aga mingi ettekujutuse asjast saab. Viskasime pilgu peale ka tammile mille kaudu saab Suur-Pakrile, see tammon muidugi väga kehvas seisus. Ja saigi meie kiire tripp otsa, kobisime tagasi sadamasse ja kaatritega Kurksesse. Kurkses kiire pilk Kurkse väina ületusel hukkunud sõduritele ja kodupoole minek. Kurkse trippe korraldab pakrisaared. Igaljuhul soovitan kasutada võimalust seal luusimiseks, enne kui “ärimehed” selle täis ehitavad.
-
Kolm päeva Piiteris. Teine päev
Nonii, ei hakanud hästi see päev 😉 Varasemalt sai kokku lepitud, et täna hommikul kõigepealt korjatakse bussijaamast peale eestist tulev sõber ja siis mind siit Narvskajalt. Arvestasin, et nii umbes 7 – 7.30 peaks see juhtuma. Tänane plaan oli Schlüsselburgi ja Staraja Ladoga kindlused. Ootasin juba pestud, kustud, kammitud 😀 kui tuli sõnum, et meie tänane autojuht oli sisse maganud ja mind oodatakse Devjatkino metroojaamas… Oh krt ma isegi ei teadnud kus see jaam on, vedasin ennast vaikselt Narvskaja metroosse ja vaatasin kaardilt kus asub. Kurrrja see jaam täitsa teiselpool maakera… kõige viimane jaam aga õnneks samal liinil. Eks ma siis kobisin rongi ja läks kütmiseks ühest linnaotsast teise 😀 Huvitav, et Narvskajal metroojaamas keegi ei kontrollinud miskit kui ma kotiga läbi väravate läksin ja need kisasid vähe. Devjatkinos kobisin välja kuskile tänavale ja jõudsin isegi väikse kohvi teha ennem kui trehvasin rahvaga. Lõpuks peale vähest otsimist saime kokku, kobisime lähedal asuvate majade vahele, kobisime autosse ja tuld Schlüsselburgi poole Kohalikud nimetavad muidugi seda kindlust “Oreshek”. Ilmselt sellepärast, et kindlus asub Orehovo saarel kus kunagi kasvas pähklivõsa. Väidetavalt rajas selle kindluse 1323 aastal Novgorodi vürst Esialgne kindlus oli puidust ja hävis tulekahjus, hiljem taastati see kivikindlusena. Kindlus asub strateegiliselt väga heas kohas… Neeva ja Laadoga ühenduskoht, see kindlus tagas kontrolli kaubateede üle. Kindlus on olnud aegade jooksul vahelduva eduga nii rootslaste kui ka venelaste käes. Kurja jõudsime kohale kell 9 ja kohapeal selgus, et aegu on muudetud vähe. Avatakse alles kell 10 ja laev käib iga poole tunni tagant. Otsustasime, et tundi ootama ei hakka vaid sügame edasi Staraja Ladoga poole. Auto tagaistmel sõitu nautida oli päris mõnus, ruumi oli laialt 😉 Kui kohale jõudsime vaatasime, et miskid müürid vasakul tee ääres. Algul mõtlesin, et huvitav kas see ongi see kurikuulus kindlus aga siis vaatasin, et nurgatornid ja müür liiga lahjad kindluse jaoks. Aga vaatamas käisime ikka, selgus, et täitsa äge naiste klooster oli. Selgus, et siin kloostris on nö. asumisel olnud isegi Peeter Suure naine Jevdokia Fedorovna. Vot see oli jälle koht kuhu tasub igaljuhul minna, Veel kümmekond aastat tagasi oli seal asi varemetes, vaikselt taastatakse seda värki seal ja kaks kloostrit territooriumil töötavad. Ühes käis meie külastuse ajal isegi jumalateenistus ja saal oli rahvast täis. Territoorium iseenesest hiiglama suur ja suht korrastatud. Ühe maja taga oli näha isegi vanakooli tuletõrjetahvel koonusämbriga 😀 😀 Aga selle asja juures oli palju ägedam silt 😀 😀 “Läbikäik ilma õnnistuseta keelatud”
Kui naiste klooster uuritud liikusime kilomeetrikese edasi ja oligi tee ääres Staraja Ladoga kindlus. Säilinud on seal ainult osa müürist ja paar torni, neistki osa taastatud. Parkisime auto kuskile tänava äärde samas oli ka miski kulli kuju oli kivi otsas… Algul mõtlesin mis selle lugu on… Tuli välja, et arheoloogid olid leidnud kunagi 9 sajandist pärit savivormi mille abil ilmselt valati kulli kujulisi pitsateid. Ja Rjurikute heraldikamärk on kolmeharuline hark mis tegelikult kujutab pikeerivat kulli. Tänapäeval on samalaadne pikeeriva kulli kujutis Volhovi lipul ja vapil. Lonkisime kassasse ja sebisime piletid kindluse külastuseks. Pilet maksis 280 rutsi ja sisaldas kindluse, kiriku ja muuseumi sissepääsu. Poes müügil ka mõned leiupõhised ehted. Linnus iseenesest selline tüüpiline nagu venemaal ikka Oreshek, Pihkva, Novgorod väliselt täitsa sarnased. Lühidalt on nii… Peatornis natuke näitust ajaloost ja linnuse makett, parempoolsel käiguteel mõned pildid leidudest ja juttu kaevamistest. Parempoolses tornis mingi moodsa värgi näitus. Vasakpoolsele käiguteele ja torni ei lasta hetkel. Sinna torni kolib sügiseks muuseum mis hetkel asub asulas eraldi majas. Sisehoovis jõe kaldal on vasakul pool ühe torni jäänused mida nimetatakse tainitshnaja bashnja. Legendi järgi läks sealt tornist maaalune käik jõe teisele kaldale 😀 😀 Aga tegelikult oli seal tornis hoopis kaev joogivee jaoks ja kaevu juurde viis müürialune käik, sellest ka ilmselt torni nimetus.
Kindluses on veel pisikene puukirik, milles on näitus leitud kahhelkivi tükkidest ja muudest esemetest. Samas kõrval on ka suurem kirik kus on näha hulgaliselt taastatud freskosid.
Paremal pool on raskatnaja bashnja varemed. Venemaal nimetatakse raskatnajaks neid torne mis on pealt avatud ja sõjamehed saavad olla kogu perimeetri ulatuses. Selles tornis on näitus kindluse restaureerimisest. Torni laelt on päris hea vaade Volhovi jõele. Üldse ei imesta miks just sinna rajati kaubateede kontrolliks kindlus 😀
Kahju muidugi, et näha on ainult väike osa kindlusest, suurem osa on veel lahti kaevamata. Aga selle suurus on muldvallide all täitsa aimatav. Kui Kindluses piisavalt luusitud külastasime üle tee asuvat nännipoodi. Midagi erilist ei olnud, raha eest sai rõngassärgi selga, kiivri pähe ja pilti teha.
Edasi lonkisime külakese keskuse poole kus asus veel ajaloomuuseum, see kolib kõik kindluse nurgatorni lähiajal. Osa ekspositsiooni oligi juba ringi kolitud. Veel sai aimu eksponaatidest, suht meie leidude sarnased vidinad 😉 Siin sain jutule ka ühe muuseumi teaduriga teemal viskeodad. Siingi vitriinides leidus neid leitud otsikuid piisavalt. Meil tekkis päris pikk ja asjalik diskussioon tordeeringu osas. Sai jälle veidi teadmisi juurde. Aga sellest ükspäev pikemalt eraldi. Muuseumi ees tänaval oli ka mälestusmärk Rjurikule ja Olegile. Nendest seal ikka vähe räägitakse. Rjurikust kui Staraja Ladogast venemaa tolleaegse pealinna loojast ja Olegist kui Novgorodi võllist. Peale muuseumi otsisime söögikohta kus vähe keha kinnitada, seal neid ikka on üle ühe maja. Lõpuks tundus selline kodune olevat Drevnaja Ladoga. Pugisime kõhu täis ja kimasime Piiteri poole tagasi, meie autojuht pidi õhtul teatrisse minema 😉 Kuna pidime jalga laskma siis jäid seal veel osad asjad vaatamata, näiteks meeste klooster, koopad jne jne. Sinna peab kindlasti veel minema.
Piiteris viskasime asjad tuppa ja läksime linna laiama. Hullult suur uuselurajoon oli see kohake. Kõrghooned, olematu krundiga igalpool väravad, tõkkepuud, kaamerad ja muu jura. Majad suht uued ca 5-6 aastat ja eemalt näevad head välja aga lähemalt vaadates samasugune s… nagu meil, seinad pragusi täis, lagunevad, koridorid räpased jne. Õnneks metroo, bussijaam ja raudteejaam suht maja lähedal. Isegi miski põllumajandusturg oli olemas. Igasugu nänni müüdi, isegi siile 😉 Kui kesklinnas ja jänesesaarel näed bussidest ehitatud peldikuid siis siin nägime piletikassat 😀 :D. Lonkisime sihitult mööda linna ja otsisime miskit normaalset söögikohta, astusime sisse ikka paljudesse aga lõpuks peatusime mingis stolovajas 😀 Sai väga hea hinnaga kõhu täis ja tiksusime edasi. Jõudsime Mihailovski lossi juurde, seal miski vene muuseum sees, mõtlesime, et homme peaks seda külastama.
Edasi mõtlesime suveaeda minna, mõeldud tehtud. Krt algul vaatasime, et aed tasuline aga ei olnud, lihtsalt loendurid lugesid. Ilmselt sellepärast, et kui suletakse siis teatakse kas kõik on väljas või ei. Sain vaevu veel purskaevudest paar pilti teha kui need kinni keerati ja pidime aiast välja minema. Sulgemise aeg oli käes. Mööda tänavat metroosse lonkides nägime ühel aknal Volotsi välja vahtimas 😀 😀 Lõpuks olime metroos ja kimasime kodupoole. Tegime väikse plaani homse osas perenaisega ja kobisime kotile.
-
Väike tiir Jägalasse
Vahest ikka käin ajaviiteks Jägalas kuna see mul siin üle õue 😀 Aga ega siis kunagi saa ühe jutiga sinna kimada, teel kohti küll kus luusida. Nagu ikka paar sõpra kampa ja esimene kõrvalpõige kohe Saha kabel. Paar pilti ja edasi vaikselt.
Järgmine kõrvalpõige oli Maardu mõis. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast. Selline huvitav mõis kus ma pole kordagi sees käinud. Paar korda olen üritanud aga pole õnneks läinud. Seal miski haige grupisüsteem, kui grupiga lähed saad sisse, kui üksi siis ei saa ja 3 ei pidanud grupp olema 😀 😀 Luusisime natuke mõisapargis. Pääsukesed olid kopereerunud ja ehitanud korterelamu lambi peale 😉 Kui seal ka piisavalt luusitud tiksusime edasi Rebala poole
Rebalas paar pilti ja edasi Ülgase fosforiidikaevanduse poole. Turnisime vähe varemetes ja kaevanduskäikudes…. Krt hullult oli sääski, lasime ruttu jalga 😉
Jõelähtme kiriku juures tegime ka väikse peatuse, vaatasime vabadussõja mälestussammast. Väidetavalt püstitati see 1939. aastal Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenud võitlejate auks. Samba kavandi autor oli Anton Starkopf.
Mälestussammas purustati juba kahe aasta pärast nõukogudemeelsete poolt. Saksa okupatsiooni ajal taastatud samba hävitasid uuesti 1944. aastal tagasipöördunud kommunistid.
Kolmandat korda püstitati sammas 1992. aastal esialgse kavandi järgi. Praegu näeb seal nii praegust sammast kui ka vanu säilinud sambatükke.Lõpuks jõudsime Jägala joale ka. Vett oli üllatavalt vähe, tegime paar pilti ja kolistasime vähe piki jõge allavoolu. Seekord midagi põnevat väga ei olnudki ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma.
Koduteel oli selline vahva vaade.
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
