-
Salzburg
Nagu varasemalt jutuks oli, et kriban Salzburgist kah. Welsi raudteejaamast sebisime edasi-tagasi piletid ja tuld. Rongiga jõudsime Welsist paari tunniga Salzburgi. Raudteejaama turistiinfopunktist sebisime kohaliku kaardi. Sealt soovitati võtta ka Salzburg Card. Sellega pidi ühistransport, enamus muuseume ja köisraudtee nö sellesama kaardiga olema. Kaart maksis miski 18 eurtsi, nüüd on see vähe kallim. Loomulikult võtsime selle kaardi. Tegelikult oli see jummala õige lüke. Piletid ja asjad olid seal ikka üsna kallid ja juba mõne sõidu ja muuseumikülastusega oli hind tasa.
Tegime väikse tiiru mööda vanalinna. Päris lahe linnake selline naljakalt kodune. Silma jäi päris pirakas kindlus mäe otsas, otsustasime ära käia. Sinna andis küll marssida aga kohale me jõudsime 😀
Kindlusesse sai kas mingi trammi laadse asjaga alllinnast või siis ülevalt mööda nõlva jala või autoga. Meie lähenesime jala kuna olime nagunii juba üles nõlvale jõudnud oma luusimisega. Kindluses oli päris vägev muuseum ja vaated linnale olid ka muljetavaldavad. Seda kindlust soovitan igaljuhul külastada, Salzburg cardi kasutades saad sisse ilma tasuta.
Kindluses on kõikvõimalikke näituseid. Isegi Aadu ajast on seal kõvasti teemat.
Kindlus uuritud sõitsime selle trammi laadse asjaga alllinna. Mozarti teema vaatab vastu igast nurgast. Kolasime vähe linnas. Mõtlesime mägedes kah käia kui juba siin. 😀 Selle kaardiga oli pakkumises 3 versiooni. Valisime kõige lühema kuna aeg hakkas jalaga p.. taguma. Hüppasime bussi ja tuld mägedesse…
Sinna oli bussiga päris pikk sõit. Lõpuks kui kohal saime kohe köisraudtee peale. Sõit üles oli vägev. Ja millised vaated…. neid peab ise nägema. Vaatasin, et mägedes oli jube palju soliidses eas paarikesi piknikukorvidega kaljunukkidel istumas ja vaadet nautimas. Kolasime ringi natuke mööda matkarada, see on seal täiesti arvestatav. Mul muidugi tuli omastarust hiilgav idee, et kui juba siin siis peab jääkoobast ka vaatama. Otse oli see jube lähedal.. Ainult miski paarsada meetrit köiega laskumist ja kohal olekski. Aga kahjuks või õnneks sinna otse ei saa. Tuleb käia hull ring mööda matkarada, üks ots ca 3km. Metsas pole see 6 kilsa miskit aga mägedes….
Panin siis minema. Kuna minek oli aga peale, pidime ju linna rongile tagasi jõudma tegin päris head tempot. Minna oli hea, ainult laskumised ja laskumised. Lõpuks jõudsin kohale, oligi päris vägev jääkoobas. Vaatasin korra sisse ka aga kaugemale ei olnud aega ega võimalust minna, kuna üks suur grupp oli just minemas. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vahepeal nägin kuidas kaljukitsed turnisid mööda püstloodis kaljuseina. Väiksed talled samamoodi kalpsasid seal ühelt nukilt teisele. Müstika, kuidas nad seda teevad…. Aga tagasi minek oli päris hull koormus, nüüd ju ainult tõusud. Õhk ka vähe hõredam kui maal. See võttis ikka läbi täiega. Tuli õige mitu korda istuda ja puhata. Huvitav oli see nagu maha istud mujal kui pingil on kohe mingi mööduja ligi pakub vett ja tunneb muret kas kõik korras. Ja olgem ausad vesi kulus ära küll.
Lõpuks jõudsin üles tagasi täpselt õigeks ajaks. Kohe saabus ka kaabliauto ja saime alla tagasi. See on koht kus tahan kindlasti veel käia aga mitte tormates.
-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis.
Nagu ikka kui just midagi tarka teha ei ole siis tuleb Piiterisse minna 😀 Sõber tahtis sinna juba laup minna ja möllis mind kaasa aga kahjuks ei saanud ma ei laupäeval ega pühapäeval minna. Pühapäeval oli vaja natuke õpitoas küünlaid teha. Leppisime siis laupäeval kokku, et ta ostab piletid ära esmaspäevaks 0.30 sinna ja 16.30 tagasi. Pühapäeval õpituba tehes oli juba selline kahtlane tunne, et üks seiklus on tulemas 😀 😀 Leppisin pühapäeval vee ühe Tallinna sõbraga kokku kes just parasjagu oli Peterburis puhkamas, et saame esmaspäeva hommikul kell 8 Admiraliteiski metroojaama kohvikus kokku. Ega Tallinn on ju nii kuramuse kaugel ja suur linn kah, et siin pole võimalik sõpradega kokku saada 😀 😀 Lõpuks oli õhtu käes ja kimasime bussijaama. Seekord sai muidugi soojemalt riidesse pandud igaks juhuks, eelmine kord kui käisime ekspromt oli seal räme külm ja lumi kah. Ja meie seiklused algasid…
Vaatan bussi juures hullult rahvast… küsin sõpsilt mis meie kohad on, vist olid 5 ja 6 mõtlen krt asi kahtlane…. Kui laupäeva õhtul piletid ostis ja nii ette sai siis ei ole võimalik, et selline hulk inimesi ostis piletid peale meid 😀 😀 Vaatasime kiirelt piletid üle mnjaaa, piletid olid 0.30 väljumisele küll aga mitte esmaspäeval vaid pühapäeval 😀 😀 sujuvalt olime ööpäeva hiljaks jäänud 😉 Bussi väljumiseni 5 min ja sõpsi naine pani ka autoga juba kodupoole jehhat. Vaatasime, et tagasisõidu piletid olid ikka õigeks ajaks nüüd oli valik kas minna või mitte. Sitta ka otsustasime ikka minna kui saab, küsisin bussijuhilt kas tal vabu kohti on. Ütles pole probleemi midagi ikka leiame. Muidugi tuli maksta tiba rohkem kui muidu piletid maksid aga mis teha. Sõps tõi ruttu seina seest sulli ja juba me sõitsimegi Piiteri poole.
Piiteris panime käsitsi bussijaamast metroosse, sõpsil nina tatine… vaja salfakaid osta. Hüppasime poodi ja müstika algas… Uuris kõik taskud läbi ja mida ei ole on raha.. Ma veel ise mõtlen mida ta otsib siin pole ju poes eurtsiga midagi teha, kas ruts või kaart. Aga noh eks ise teab. Jäidki ostmata ja marssisime edasi, saime nats maad mindud kui pistis käe tasku ja viuh oli raha eikuskilt olemas 😀 😀 Miks ta poes kadunud oli… täitsa müstika. Ühesõnaga nüüd kimasime juba oma tuttavasse kohvikusse Admiraliteiskil, mu Tallinna sõps oli juba seal. Tegime väiksed kohvid ja venitasime kummi kelle üheksani. Siis tehti see vajalik pood lahti ja üritasime sinna helistada aga ei midagi, keegi ei võtnud vastu. Kuna polnud väga minu teema ka siis ma ei süvenenud asjasse aga pärast selgus, et poisil oli kodutöö tegemata 😉 Kus häda kõige suurem seal on abi nurga taga 😀 Eks ma siis helistasin oma kohalikule sõpsile, et kle siuke värk… vaja üks teema aretada ruttu.
See muidugi hiilis töölt minema, läksime istusime järgmisse kohvikusse ja hakkasime uurima seda värki. Tuli välja, et seda vajalikku vidinat müüdi küll aga ainult ettetellimisega. Tellisime siis ära ja reedeks pidi Moskvast Piiterisse lattu jõudma…. Nii, et reedel uuesti Piiterisse vist. Kui diil tehtud saatsime minu Piiteri sõpsi tagasi tööle ja ise läksime linna laiama. Nüüd oli aega laialt käes. Mõtlesime ajaviiteks lähme kesklinna poole käsitsi mööda Nevskit.
Huvitav, et siin veel ei olnud seda jõuluhullust nagu meil. Ainuke koht kus oli plastmassist näärivana ja kuusk oli Gostinõi Dvor ees. Singeri maja juures tahtis sõps minna Kaasani kirikusse ja paar pilti teha aga ma ei viitsinud minna. Ütlesin, et olen siin raamatupoes ja ootan aga ärgu ta tagasitulles siit miskit suveniiri ostku, see on Piiteri kõige kirvem koht 😀 Või tal see siis meeles oli… Kui edasi läksime siis oli kuulda nurinat, et olevat ostnud maailma kallima suveniiri 😀 😀
Paar nädalat tagasi seal luusides nägime Morskajal vahakujude muuseumi aga siis ei olnud aega seda külastada, nüüd oli sobilik aeg seal luusida.
Tegelikult oli päris lahe muuseum, pisikesele pinnale oli kokku aetud hulgaliselt kõikvõimalikke tegelasi aga eks pildid räägivad enda eest ja kellel tekkis huvi saab ise sealt läbi astuda 😉 Igatahes tasub käia ja soovijatest tehakse kohapeal pilti ka 😉
Muidugi oli seal kohe eraldi tuba 18+ ilmakodanikele 😀 😀 See oli päris omapärane 😉 polegi varem sellist kuskil näinud aga noh eks see Venemaa ole üks imede maa 😀
Kui muusem tudeeritud oli meil ikka veel aega laialt käes. Arutasime mitut plaani kuidas seda lühendada, lõpuks jäi sõelale, et kimame metrooga bussijaama juurde ära. Seal oli meil veel 1,5 tundi vaba aega, lonkisime niisama mööda Liteinõid seekord otsustasime, et Prismasse shoppama ei lähe 😉 Kolistasime mööda mõnda ehituspoodi jne. Hüppasime sisse ühte kohvikusse lõunatama. Kahepeale läks meil kokku 600 kohalikku ja kõhu sai täis küll. Lõpuks kui söödud tiksusime vaikselt bussijaama poole, täpselt mingi pool tunnikest oli aega, et poes käia ja bussile 😀 😀 Noooh asi oligi juba natuke igavaks läinud, midagi polnud ammu juhtunud 😀 😀 Astume siis poodi sisse ja sõps avastab, et prillid kadunud 😀 Mõtlesin nonii hakkab looma 😉 Ütlesin, et ilmselt jäid need kohvikusse laua peale. Õnneks kohvik siinsamas ca 150 meetrit. Sõps muidugi kannad kuklasse ja padavai kohviku poole minema. Mina valisin rahulikult omale nänni koju kaasa juba kassastki läbi ja keda ei ole on sõps. Mõtlesin mida hekki bussini miski 15 mintsa, tuugaks läheb see värk. Lõpuks hüppab sisse õhetab, ähib – puhib, pühib stangelt higi… Küsin mis värk. Ütles, et kihutas sellise hooga prillidele järgi, et tulistas kohvikust sujuvalt mööda 😀 Ennem ei saanud pidama kui fooriga ristmikul 😀 😀 johhaidii see on tubli kilts kohvikust edasi. Nojh aga vähemalt prillid käes. Haaras ruttu korvi rebis selle träna täis ja kassasse, seal muidugi miski kodanik venitas kummi oma müntide lugemisega. Kobis teise kassasse ruttu ringi, viskas kauba lindile ja…. 😀 😀 Ma juba mõtlesin no ei ole võimalik aga no krt oli küll 😀 Saad sa aru kaardimakse terminal lihtsalt ei tööta… mina äsja ostsin samast kassast töötas ja tal ei tööta 😀 😀 ja ei saanudki osta midagi koju kaasa peale Singeri majast ostetud ulmekalli suveniiri. Lõpuks olime bussis ja kodusõit algas. Mõtlesin, et ehk on selleks korraks seiklused läbi aga vara hõiskasin 😀 😀 Vene piirilt saime viuh läbi ja Eesti poolelt ka juba peaaegu kui tuli “kamakutsa” ja hakkas meie bussis olnud miski tipsi peale haukuma. See korjati muidugi ära ja algas meie tunnike tühja passimist bussis. Lõpuks lasti tibi ikka minema ja saime tuld tõmmata. Järgmine kiire peatus oli Narva Olerexis, haarasin kohvi ja mõtlesin… nüüd on küll seiklus läbi. Aga nagu Viimses reliikvias Siim küünlavankris kostis pühale õele, et vara veel 😀 😀 Nii oli ka siin. Tallinna bussijaama parklas tuli kõigepealt sõpsi auto allakukkunud küljeklaas ette tagasi saada ja nagu kõike seda oleks veel vähe hakkas mootor kah kärssama 😀 😀
Vähem kui ööpäevaga seikluseid nagu putru, mõnel ei juhtu kogu elu jooksul niipalju kui meil päevas ära tuli 😀 😀 Aga mis teha… no ei olnud sõbra päev 😉 Ega meie seiklused ei jäänud alla omaaegsele filmile itaallaste seiklustest Venemaal 😀 😀
Ma nüüd kohe ei teagi kas ma reedel tahan uuesti Piiterisse minna 😉
-
Viuh Piiterisse
Nonii, ega ei saa siis sõpradest viletsam olla kes ühest kohast tulevad ja kohe teise põrutavad 😀 😀 Sõps helistas, et kle siuke teema vaja Pihkvasse minna tal miskit rauast “terviseketast” vaja…. meil siin pidavat müüdama ainult plastmassist. Nujh vaja siis vaja… ja ega mul midagi targemat teha ka polnud. Mõtlesin paras seal lõunat süüa ja tagasi kimada 😀 Veidi arutasime ja kaalusime värki, krt Pihkvasse Tallinnast ühistranspordiga suht nigel minna. Ma räägin sõpsile, et kle tõmbame parem Piiterisse, transport sinna liigub sama tihedalt kui Kopli tramm 😉 Mõeldud tehtud, kohe nett lahti ja pileteid sebima… Mõtlesin veel kas võtan 0.10 või 0.30 bussile piletid. Sabakont ütles, et võta 0.30 see paneb ühe jutiga kohale ilma peatusteta. Võtsin 2 edasi-tagasi piletit ära, pilet vaata, et sama odav kui Tallinnast Tartu. Kui piletid sebitud leppisin sõpsiga kokku, et haarab mind kodust peale ja lähme koos Tallinna bussijaama. Krt ma juba ammu täheldanud, et see on üks eriti värdjalik koht… Öösel kella üheni on lahti aga juba alates kella kaheksast õhtul on see välja surnud, kõik kohvikud-putkad kinni, rahvas tiksub tuimalt bussi oodates. Mitte ühtegi asja ei ole võimalik osta… Hea, et veel peldik pole kell 8 kinni 😀 😀 Vähemalt miski kohviautomaatki võiks olla aga kus sa sellega…
Hea, et sellele 0.10 bussile pileteid ei võtnud… see silmini rahvast täis. Lõpuks tuli meie buss kah, näitasin bussijuhile moblas piletit ja kobisime peale. Saad sa aru kogu buss oli meie päralt, rohkem reisijaid ei olnudki… bussijuht ütles, et valige meelepärased kohad ja kobige kotile. Ega seda saanud kasutamata jätta 😉 viuh sirakile terve istmerea peale. Äratus oli siis kui me juba olime piiripunkti väravast sees, tavaliselt aetakse juba kuskil Narva keskel üles. Eesti poolel läks välgu kiirusel, ainult 2 passi ju kontrollida… ja juba kimasime Vene poole piiripunkti…. Krt seal hull järts bussidest Luxekspress ja see 0.10 väljunud bussid meie ees. Me juba mõtlesime nonii tunnike hooleta niisama tiksumist. Aga bussijuht hea säga ütles, et lipsame mööda… lähme sõiduautode reast. Mõeldud tehtud, käis näitas oma passi ära ja me kah, toll vaatas bussi üle ja tuld…. ei läinud vist kümmet mintsagi 😀 😀 Jaanilinna Neste tanklas oli veel miski 5 mintsane peatus, seni kuni tankimine käis. Hüppasime korra sisse, et kempsus käia ja väike unekohv võtta…. Saad sa aru mida kemps seal oli… veevabad pissuaarid, pildid, peeglid ja mis eriti teema…. täiesti puhas ja korras… Krt meil pole kuskil bensukas sellist ägedat ja nii puhast kempsu näinud. Kohviautomaadid olid ka päris edevad… pole ammu nii kobedas bensukas käinud. Kohv joodud viuh bussi kotile tagasi.
Äratus oli Piiteri bussijaamas, kurja see on nagu kindlus… mitmemeetrine aed ees politsei valvab jne jne. Viimati kui käisin siis sai välja saabuvalt bussilt läbi terminali aga nüüd lausa eraldi väljapääs ja terminali ei saa. Kui terminali tahad minna siis lähed väljast uuesti sisse täislaks kontrolliga, kotid röntgenisse jne. Meil polnud sisse asja, lonkisime metroosse ja tiksusime kesklinna. Kurja siin oli päris külm Admiraliteiski metroojaama juures kobisime kohe kohvikusse sooja saama. Seal nurga taga oli päris hubane pisike kohvik, sooja toitu seal ei saanud aga kohvi kõrvale sai saiakest või kooki. Kohv oli 100 rutsi ja täiesti ok värk. Türgis oli kohv ikka täis pask selle kõrval mis siin sai. Tiksusime tubli tunni kohvikus, kuskil pidime aja parajaks tegema, enne kui poed lahti tehakse ja saab seda “terviseketast” otsima hakata 😀
Kui kohv joodud lonkisime vaikselt mööda Nevskit Gostinõi dvori poole. Kaasani katedraali juures tegime väikse peatuse ja piilusime sisse kah, väidetavalt sellisel kujul ehitati ta pühendusega 1812 aasta sõdade kangelastele. Samas piilusime ka Singeri maja (tänapäeval tuntakse seda muidugi rohkem “Dom knigi” nime all) mille katusel oleva kupli olevat teinud Adamson aga eks Nevskil ole temast jälgi õige mitmetel majadel 😉 Huvitav, et lund kuskil ei näinud aga üks auto seisis siin täitsa lumine… kust ta küll tuli…
Lõpuks jõudsime Gostinõi dvori juurde aga krt ikka oli meil aega veel pool tunnikest enne kui avatakse… Mõtlesime, et äkitse siin on esimene variant spordipoest kust saab selle otsitud vidina. Tegime vähe aega parajaks väise tiiruga kõrvaltänavates. Seal nägi nii sügiseseid kompositsioone kui ka elektrikust sõbrale silmailu juhtmete näol 😀 😀
Vahepeal sigines tänavatele miljon politseinikku…. Miski vippide saatmine käis. Lõpuks tehti Gostinõi dvor lahti aga selgus, et seal polegi sporditarvete poodi… Üks abivalmis müüa vaatas meile netist kus võiks olla sellist staffi. Ütles, et Moskovski prospektil on selline pood nagu “Sportmaster” äkitse seal on. Kuna sinna sai ka metrooga otsustasime käsitsi minna.. aega meil ju sitaks. Panime vaikselt mööda Sadovajat ajama… see tänav pisikesi poode täis ja isegi üks spordipood oli. Hüppasime kohe sisse aga sealt saadeti kohe viisakalt välja tagasi jutuga, et oodake vähe pood alles kinni. Lonkisime siis üle tee sööklasse aega parajaks tegema. Sellised sööklad kipuvad seal enamjaolt usbekkide omad olema… ega ei eksinud oli seegi nende oma 😀 😀 Võtsin spagetid… need tundusid kuidagi aktuaalsed olema hetkel. Spagetid olid seente ja kanaga… üllaülla kusjuures täiesti söödav oli. Peale sööki kobisime sinna poodi tagasi, ennäe imet saimegi sealt ühe selle vajaliku ketta, rohkem polnud. Egas miskit lonkisime edasi, teel oli mingi päris huvitav muuseum 😉 seekord sisse ei astunud aga jätsin järgmise tripi jaoks meelde. Lõpuks jõudsime sinna spordipoodi kah mida meile pakuti aga kahjuks seal ei olnud neid müügil. Lonkisime vaikselt Sennaja metroojaama poole vahepeal sai muidugi surfatud netis kus veel sporditarvete poodi on. Kuskil teises servas leidsime kah aga sinna küll käsitsi minna ei viitsinud. Sennaja metroojaama juures märkasime, et seal kah miskine kaubakeskus.. Põikame sisse äkitse on spordipood kah…. Täitsa oli aga väga spetsiifiline. Aga avastasin, et siin oli väga ok hobipood… väga suur ja hea valik kõikvõimalikku staffi. Leidsin sealt ühed tangid mida ma meil siin osta pole raatsinud kuna räme kirved on. Seal poes olid need jämedalt 14€ meie 35€ asemel. Ei tea muidugi kas ma ikka ostsin need ära 😀 😀 Muidugi kassas ootas mind päris huvitav üllatus mida ma pole veel Venemaal kohanud… Küsiti kas mul on poe kliendikaart…. ütlesin, et pole… müüja küsib uuesti, et aga äkki mul on üliõpilase tunnistus või pensionitunnistus.. Ma ütlesin, et pensionitunnistus küll on aga mitte kohalik. Müüja ütleb anna siia…. no andsin siis ja ülla ülla pea 300 rutsi tuli soodukat kohe viuh. Muidugi mis veel on siin äge, et kui Eestit kiidetaks IT poolest siis meil ma ei ole kuskil kohanud, et poetšekil oleks QR kood. Aga siin on igal tšekil 😀 😀
Sennajast panime metrooga edasi Ploshad Vosstanija jaama ja sealt edasi käsitsi spordipoodi otsima, algul panime mööda ühele poole siis teiselepoole 😀 😀 ei oodanud, et see miski pisike keldripood on aga samas saime siit vajalikud vidinad kätte. Kui vidinad käes lonkisime metroo poole tagasi. Siinsamas jäi silma üks elektroonikapood… Astusime korra sisse… no meie oomipood on selle kõrval ikka väga porno. Sitaks hea valik oli poes kõikvõimalikku staffi ja hinnad ka väga head. Jätsin meelde kuhu järgmine kord suurema kotiga lähen 😉 Enne metroojaama põikasime korra sisse ka Nevski keskusesse, et Stokmanni vaadata 😀 😀 Tegelikul oli vaja põiel käia… Kuna paar tundi oli bussini aega siis kimasime uuesti kesklinna tagasi.
Põikasime korra paleeväljakule aga mööda Bolshaja Morskaja tänavat ja ennäe imet jälle midagi uut. Ei teadnudki, et seal on illusioonimuuseum ja veel üks vahakujude muuseum. Need said ka kirja järgmise tripi projekti 😉 Ermitaaži kah seekord trügima ei hakanud kuna aega nii pikalt pole kui vaja oleks 😉 Ermitaaž on maailma suurimaid kunstimuuseume, mis asub kunagistes keiserlikes paleedes. Omavahel galeriidega ühendatud hoonetes paiknevas muuseumis olla ühtekokku üle kolme miljoni eksponaadi. On öeldud, et kui seisatada iga eksponaadi ees ühe minuti, kuluks kogu muuseumiga tutvumiseks 70 aastat…. Paleeväljakul polnud midagi muutunud… ikka tõllad ja taaskehastajad kohal pildistamiseks või sõitmiseks.
Egas midagi edasi väike tiir vaskratsaniku ja Iisaku katedraali juurde ja oligi aeg bussijaama sõita. Kobisime metroose ja tuld. Enne bussile minekut veel kohustuslik Prisma ja apteegi külastus 😀 😀 Mõned rohud nii omale kui perele, siin need märksa odavamad.
Ostsin nagu ikka terve kuhja kohukesi 😀 mulle meeldib, et nad on pakitud karpidesse siis ei lähe kotis lögaks. Ja suht söödavad on need ka. Peale shopingut oli nats veel aega ja põikasime läbi siinsamas Ligovski prospektil olevast Vietnami sugemetega kohvikust “Dedushka HO” siin olen korra varem ka käinud, täitsa ok söögikoht ja paras enne bussile minekut midagi hamba alla pista kui kebabist ja shavermast on kopp ees… siin on muud ka 😀 Kõhud täis kobisime bussijaama. Seal nagu ikka sisse saad läbi röntgeni ja metallideteka aga sellega asi veel ei piirdu 😀 terminalist edasi bussi juurde saamiseks pead politseile pileti ette näitama ja just sellele bussile mille väljumine on välja kuulutatud. Seekord oli bussis 19 inimest aga sellegipoolest sai laiutada ja magada 😀 Piirist saime ka viuh üle ja Tallinnas olime 40 mintsa varem kui oleks pidanud olema 😉
-
Laitsest Ungruni.
Nagu ikka nii ka seekord tuli kiiks teha väike trip suva kohtadesse. Kõige esimesena juhtus ette jääma Laitse mõis 😀 Laitse mõis ei ole eriti vana. Alles 17. sajandil eraldus see iseseisva valdusena Ruila mõisast. 18. sajandil kuulus see koos naabrusesse jääva Munalaskmega Ulrichitele, kellelt see 19. saj. läks naisliini pidi Mochrenschildidele. 1860. aastail omanda mõisa kolmeteistkümneks aastaks Tallinna leskede ning vaestekassa. Suuremaid ehitusalaseid muudatusi tõi Laitses kaasa selle omandamine W. v. Uexkülli poolt 1883. a. Mõis on päris sarnane Vasalemma mõisaga. Kui tiir tehtud ja onn kah üle vaadatud mõtlesime minna luusima Laitse raadiojaama aga kuna aed oli ees siis ei hakanud sisse ronima. Kimasime siit otse Vasalemma mõisa juurde.
Vasalemmas tegime väikse tiiru ümber lossi ja uurisime kolmest musketärist tuttavaid kohti 😉 Iseseisvaks mõisaks kujunes Vasalemma 1825. aastal kui Padise mõisa omanikud von Rammid selle eraldasid Padise mõisast. 1886. aastal läks mõis Baggehufwudtide perekonna valdusesse. Nende oma oli ka Saku mõis koos õllevabrikuga ja Nõva mõis. Neogooti stiilis mõisahoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi, nn. vasalemma marmorit. Baggehufwudtide valduses oli mõis kuni 1916. aastani. Seejärel asus mõisas aianduskool ning Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu. 1922. aastal rentis selts osa ruume Kloostri vallale kooli avamiseks. Sellest peale töötab mõisas kool. Kui siin ka piisavalt luusitud läksime uurima Eesti Atlantist 😉
Eesti oma atlantise juures turnisime vähe tuhamäel ja nautisime vaateid ümbrusele. Kõik tuhamäe nõlvad olid täis astelpaju. Huvitav, et kellelgi pole vaja olnud neid vitamiinipomme Ma ikka nokkisin neid sealt nats, päris head hapud marjad 😉
Edasi käisime ära Harju-Risti kiriku juures. Sisse saada sinna seekord ei õnnestunud aga sellegipoolest tasus seal käimine end ära. See kirik on kummaline oma torni poolest. Väidetavalt 17 sajandil varises torni sein ja seda ei taastatud endises kujus vaid jäetigi “poolikuna”. 2010 – 2011 aastal leiti Risti kiriku puitpõranda vahetamisel 15. sajandist pärinev püstistest paekividest laotud põrand, mis on Eesti kirikutes ainulaadne, samuti suur kogus münte. Leitud on ka jälgi kiriku kõrvalaltaritest. Samuti avastati käärkambri ja kooriruumi lagede restaureerimisel hulgaliselt maalinguid. Siin kirikuaias on vabadussõja ausammas mis on üks väheseid säilinud sõjaeelsetest ausammastest.
Edasi kimasime otsejoones Ungru lossi juurde 😀 😀 Varemeis Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid neobarokseid hooneid, kuigi ta ei saanud kunagi valmis. Lossi iseloomustab keerukas põhiplaan ja arvukad baroksed voluutviilud. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia. Peale II Maailmasõda jäi loss nõukogude sõjaväe valdusse, 1968.a otsustas lennuvälja ülem kasutud lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Ligi kolmandik lammutati, ülejäänu on õnneks siiani säilinud. Väidetavalt olla siin käinud isegi Peeter I.
-
Kiluvarastele külla vol.4
Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.
Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀
-
Kiluvarastele külla vol.3
Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.
Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest seintega ja mille vundamendi on läbimõõt 11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.
Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siinKui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.
Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.
Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
