-
Läänemaal luusimas
Lõuna – Eestis luusitud, Peipsi ääres luusitud, nüüd väike tiir ka Läänemaale. Plaan oli uurida Virtsu linnust. Teel sinna jäi silma Karusel kivist koolipink, kohe vaja uurida värki. Selgus, et kunagise kooli kohale Köstrimäele pandud pink on pühendatud Karuse koolihariduse 300 aastapäevale. Väidetavalt olla 1693 aastal Karusel koolimaja, kuid polnud õpilasi. 1717 aasta visitatsiooni järgi on aga lapsed koolis olemas. Põikasime sisse Karuse kiriku juurde kah. Kirik kuulub Lääne – Eesti vanimate kirikute hulka, mis ilmselt ehitati Saaremaalt Põhja – Eestisse kulgeva kaubatee äärde kindluskirikuna. Ehitajaks peetakse ordumeistrit Otto von Lutterberghi, kes langes lahingus leedulaste vastu Karuse lähedal Suure Väina jääl ja on maetud kirikusse. Siinsamas kirikuaias oli ka paar ratasristi, siin pidavat olema ka trapetsikujulisi hauaplaate kus kujutatud muistseid sõdalasi aga neid ma kahjuks ei märganud. Tähendab tuleb uus tiir teha 😉
Väike kõrvalpõige ka Hanila kiriku juurde. See kirik on üks Saare – Lääne piiskopkonna stiilsemaid varagooti sakraalehitisi, ehitatud ilmselt 13 sajandil. Kirikus pidavat olema äge võlvidele viiv trepp ja nikerdatud altar. Siin kirikus olla ka 18 trapetsikujulist hauakivi millel paganlikud sümbolid. Kahjuks neid ei näinud, kirik kinni…. Jälle üks koht kuhu tuleb kindlasti uuesti tulla. Päris huvitav on muidugi ka kiriku taga olev kivirist, millel puuduvad kirjed. Arvatakse, et selle risti sebis sinna kiriku ehitaja aga kas see ka tõsi on ei tea. Päris huvitav oli ka metallist kirstu kujuline hauaplaat, pole sellist varem kuskil näinudki. Veel hakkas silma ühel kiriku aknal lamba kujutis 😀 😀 ei tea mida see küll tähendama peaks…
Lõpuks olimegi Virtsus. Kõigepealt viskasime pilgu peale kirsimuuseumile. Päris äge muuseum ja Valerka ise tuli giidiks, juttu jätkus kauemaks 😉 Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti külastada. Kui muuseum tudeeritud oligi aeg sihtmärk üle vaadata. Kirjalikes ürikutes mainitakse linnust alles 1465 seoses Konrad Uexkülli varanduse jagamisega tema poegade vahel. Vasallilinnus kuulus Saare – Lääne piiskopkonda. Kastelltüüpi ehitise funktsioonideks oli mandri ja saare vahelise laevaliikluse kontrollimine ja turvamine. Linnus hävis 1533 Saare – Lääne piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel puhkenud konflikti käigus. 1536 aasta Valmiera maapäeva otsusega keelati linnuse taastamine. Tänapäeval on kohalikud aktivistid seal natuke taastanud ja konserveerinud müüre. Nüüd mul siis see linnus ka üle vaadatud.
Koduteel väike tiir ka Kõmsi kalmetel. Siinsetel I aastatuhandest pärinevatel kalmetel tehti proovikaevamisi juba 1914 aastal. 1970 aastate alguses kaevati tarandkalmed korralikult läbi, nendest said ühed esimesed tarandkalmed Läänemaal mis läbi uuritud. Suurem tarandkalme koosneb paarikümnest tarandist. Siia on maetud nii põletatud kui põletamata lahkunuid. Tähelepanuväärne oli siinne tarandkalmete leiumaterjal. Enamiku moodustasid pronksist käevõrud ja spiraalsõrmused, pronksist ning rauast karjasekeppnõelad, rauast õõskirved, noad, üheteralise mõõga katkendid, kitsateraline kirves ja nooleots. Haruldasteks leidudeks olid Volga-Okaa ja Dnepri ülemjooksu aladelt pärit lehekujulise peaga pronksist ehtenõel, mitmesugused ehtenaastud, aga ka õhukeste lamedate otstega kaelavõrud. Suure tarandkalme müürid jäeti peale uuringuid vaatamisvääruseks, ühetarandiline kalme ehitati aga üles nagu ta arvati välja näinud olevat matmiste ajal. Siinsamas läheduses on veel Uue – Virtsu Kristuse sündimise kiriku varemed. Seal midagi erilist peale ilusate müüride vaadata ei ole kahjuks, kui mitte arvestada kiriku uksi. Seal on ikka viitsitud naelu toksida mustriks ja aastaarvudeks. Ja ega koduteel saanud ju vaatamata jätta ka Eesti esimest disainmasti Soorebast 😀 😀 Ilmselt mul s… kujutlusvõime ja ilumeel aga no ei saa aru kus otsast see junn soorebast peaks kujutama. Miks just selline mast pandi ei tea, kui vähe netis surfata leiab ikka väga ägedaid ja ilusaid maste mis tõesti midagi kujutavad aga see…. mnjh….
-
Aluksnes (Aluliinas) tsillimas
Kui juba sinnakanti asja siis tuleb ikka tsillida ka 😉 Peale pikka sõitu sobib väga hästi üks hea praad. Viimati sai siinkandis käidud paar aastat tagasi, vahepeal on hinnad siin märgatavalt tõusnud… Kui kõhud täis vaatasime veidi ringi ja kulgesime vaikselt asju ajama.
Kõigepealt viskasime kiire pilgu kirikule. Sinna oleme üritanud varem ka sisse saada aga pole saanud. Seekord läks õnneks. Aluksne evangeelne luterlik kirik on ehitatud 1781 – 1788 aastatel Riia arhitekt Christoff Haberland’i juhtimisel ja väidetavalt on üks Lätimaa arhitektuuriliselt ilusamaid kirikuid. Torni kõrgus on 55,5 meetrit. Üks kiriku omapärasusi on värviliste tahutud maakivide kasutamine viimistluses. Kirikus pidavat hoiul olema ka 1694. aastal E. Glück’i tõlgitud lätikeelse Piibli esmaväljaanne. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ta on kaotanud oma algse ilme. kirikutorni kuke järgi pidavat saama ilma ka ennustada, kuidas see käib jäi mul muidugi teada saamata. Torni viiv trepp on siin päris lai ja ei ole iseloomulik ühelegi teisele kirikule. Muidugi tornist avaldub ümbruskonnale muljetavaldav vaade. Täitsa tasus sinna turnida, või pigem sammuda mööda laia treppi 😀 😀
Kui kirikus luusitud võtsime ette kohaliku linnuse uurimise. Viimati seal käies olid linnusemüüride juures arheoloogilised väljakaevamised. Tänaseks oli see läbi ja linnuse üks torn on taastatud. Kahjuks sisse ei saanud… puhkepäev neil. Aga pisike linnuse makett ja seletus sinnajuurde olid ka täitsa olemas. Linnus löödi siia Aluliina järve suurimale saarele püsti 1342 aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. Maismaaga olevat linnus olnud ühenduses 120 meetri pikkuse puusilla kaudu. See võimsaim orduvalduste idaosa linnus pühitseti paastumaarjapäeval, sellepärast ka nimi – Marienburg. Esimene komtuur – Arnold von Vietinghoff oli Aluliina mõisa omanike suguvõsa eelkäija.
Aegade jooksul on linnust üritanud võtta mitmed vallutajad, siin on valitsenud venelased, rootslased, poolakad. Põhjasõja ajal 1702 aastal piiras linnuse ümber Šeremetjevi juhitud Vene sõjavägi. Et mitte linnust venelastele jätta, õhkisid selle rootslaste kapten Wulf ja sõdur Gotshlich. Linnuse kaitsjad vangistati. Venelaste juurde sattus vangi, ka lätikeelse Piibli tõlkija, praost Ernst Glück ja tema kasutütar Marta – hilisem Vene tsaarinna Katariina I. Pärast Põhjasõja sündmusi varemetesse jäänud linnust enam ei taastatud ja Marienburg kaotas oma strateegilise tähtsuse.
Tänapäeval on linnusevaremed puhkekoht ja huviväärsus turistidele muud ei midagi.Vahepeal põikasime poodi, võtsin peoga komme. Ei tea kas Lätlastel miski uus kiiks või on see viiruse paanika 😀 😀 kommid on pakitud minigrippidesse. Pole varem kuskil sellist nalja kohanud 😀 😀 Edasi turnisime templimäele. See pidavat olema varaseim asustatud koht Aluksne ümbruses. Templimägi asub Aluliina järve edelapoolsel poolsaarel. See oli iidne latgalite linnus ja muinaslinna koht. 1807. aastal laskis Aluliina parun Vietinghoff Põhjasõja sündmuste auks mäetippu ehitada graniidist rotundi – Kuulsuse templi. Tempel on pühendatud vene feldmarssal Šeremetjevi- ja rootsi armee kapteni Wulf’i mälestuseks.
Paljudest legendidest levinuim pajatab, et mäe olevat Põhjasõja ajal sõdurid mütsidega kokku kandnud et järvesaarel asuvat linnust parem tulistada oleks 😀 😀 😀 Tänapäeval on siin mäe otsas vägev vaatetorn. Käisin seal pikksilmaga uurimas kas Tallinn paistab 😉 Ei paistnud… Siia on muidugi vahepeal ehitatud laskumisrada. Viimati siin käisin siis polnud sellest haisugi aga nüüd võid köit mööda laskuda Templimäelt otse linnusesaarele. Hind täitsa mõistlik ja eestikeelsed kirjad kah olemas. Ükspäev proovin selle ka ära ja paar asja on siinkandis veel proovimata. -
Prangli
Ükspäev oli kolleegidel vaja saada Pranglile mingeid ametiasju ajama. Eks ma siis sebisin nad sinna ja ise läksin aega parajaks tegema. Põnev pisike saareke. Krt ja liiklus on seal jube tihe 😀 😀 Baari juures lausa foor püsti. Saar mitu korda väiksem kui Naissaar aga isegi oma pood, koolimaja jne olemas. Elanikke pidavat olema 60 tuuris
Vaikselt tiksudes oligi varsti ristmik igasugu viitadega. Lonkisin veel vähe edasi taamal paistva kiriku poole. Kirikusse sisse ei saanud. tegin tiiru peale , vaatasin surnuaial ka vähe ringi ja vaikselt sadama poole tagasi. See saareke mulle nii sümpaatne kui Naissaar ei tundunud. Aga eks see ole maitse asi. 😉
-
Setu külavüü
Töö viis korraks Setumaale asjatama aga kui asjad aetud tuleb ikka tsillida ka 😉 Võtsime maiustamiseks natuke aedmaasikaid aga natuke kiirustasime sellega. Alles pärast nägime, et metsaalune oli punane maasikatest. Poleks vaja olnud ostagi. Võtsime ette selle kohaliku Külävüü. Kolasime vähe Obinitsa surnuaial, vaatasime üle Taarka hauaplatsi ja läksime uurima Seto ateljeed.
Kui juba siinkandis siis tuleb ikka Taarka tarõsse ka sisse piiluda. Muidugi menüü on siin äge ja kes kohalikku keelt ei jaga ei saa mitte muhvigi aru 😀 😀 Vaatasime tares veidi ringi, paar kassi tukkusid pingil ja ei teinud külalistest väljagi. Kui tiir peal võtsime ühe tsäi ja makkõ piiraku. Tee oli päris äge ja muutis värvi vastavalt sellele kaua seisis ja mis sinna sisse pandi. Peaks kodus ka seda teed tegema külalistele 😉 Kui keha kinnitatud kimasime edasi mööda külävüüd.
Tegime väikse sissepõike Laossina külla ka. Käisime Pihkva järve ääres natuke tuuldumas, sinna igapäev ju ei satu. Päris äge pisike kohake otse järve kaldal. Laossinas asub ka üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust mis olla siin olnud juba 15 sajandil ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Siin küla vastas asub Kulkna saar, huvitav kas sinna luusima saab kui vene viisa on…
Kui juba Laossinas luusida ega siis saa käimata jätta Lüübnitsas. See on ka päris vana külake koos oma traditsioonidega. Siin korraldataksi sügiseti päris kuulsat sibula- ja kalalaata. Sellel laadal on mul muidugi veel käimata aga mine tea, äkitse sel aastal õnnestub ära käia 😉 Seal on vaatetorn kah.
-
Asju ajamas
Seoses tööga tuleb ikka viimasel ajal hullult asjatada mööda Eestit. Seekord said asjad ruttu aetud ja võtsime kodutee vähe vabamalt. Esimese asjana mõtlesime uurida Kärsa kirikut. Sealt miljon korda mööda sõitnud aga kunagi pole saanud lähemalt uurida. Kirik asub strateegiliselt nii hea koha peal, et ennem ei märka kui oled juba mööda sõitnud 😀 😀 kuigi paikneb täitsa maantee servas. Seekord panime samuti mööda 😀 aga keerasime otsa ringi ja käisime uurimas. Päris omapärane õigeusu kirik . Maakivist kirik ehitati 1878. aastal. Kirikut kasutas Võnnu Kristuse Sündimise kogudus. Praegu kuulub see kirik Eesti Metodisti Kiriku Kärsa kogudusele. Kirikus on päris ägedad ja moodsad seina- ja laemaalingud. Pole selliseid kuskil mujal tähele pannud. Tasus täitsa uurimist see pisike kirik.
Kärsalt võtsime suuna Tõrvale, tahtsime näha seda uut ja moodsat keskväljakut. Kiidjärvelt panime ühe jutiga läbi, siin luusime teinekord pikemalt. Rõngus tegime kiire peatuse ja ostsime poest kaasa Rõngu Pagari tooteid, seal hullult hea valik kõikvõimalikke küpsiseid jne. Lõpuks olime Tõrvas, uurisime seda kuulsat keskväljakut ja kobisime Läti Saatkonda sööma. Pelmeenid olid väga head, kuigi esimese portsu pidin laskma välja vahetada. Kokal kukkus vist soolatops pelmeenidele, polnud hullu…. vastuvaidlemata vahetati välja ja toodi uued 😉
Kui kõhud täis kimasime kodupoole. Põikasime veel läbi Sudistest…. Oi kurja kus seal sai omalajal tsillitud 😀 😀 Karksi-Nuias oli poe ees jäi möödaminnes silma hullult suur jänes muru näksimas 😀 😀
-
Uus tiir kalmistutel
Nonii tegemisi on kogunenud juba niipalju, et tuleb teha mitu pikemat töösõitu. Esimeseks pikemaks sõiduks võtsime kiiremad ja kergemad tööd, et saaks natuke ringi ka vaadata. Jüris ja Kosel pole eriti midagi ringi luusida, paar küünalt ära ja minekut. Natuke pikemalt luusisime Järva – Madise kiriku ümbruses. Ma polegi siin varem luusinud, nüüd sai selle vea parandada. Järva-Madise kirik olla pühitsetud evangelist Matteusele, kuigi kihelkonna nimi oli algselt hoopis Goldenberg. 14. sajandi alguses oli Hoyer von Goldenberg Saksa Ordu Järva foogt, ilmselt oli ta nii kiriku kui kihelkonna rajajaks. Pühakoda ehitati käidavasse kohta, Albust Paidesse suunduva tee äärde, kuhu võisid kokku joosta ka kohalikud teed. Järva foogt oli ka 15. sajandi algul rajatud kivikiriku ehitaja. Sellele viitab kooriruumi päiskivi, millel on liiliatega ümbritsetud ristiga vapp. Kuigi pole teada, kas rist oli musta värvi aga kahtlust pole, et tegemist on Saksa Ordu vapiga. Liilia oli ordu kaitse-pühaku Neitsi Maarja sümbol ja Järva foogt kasutas seda oma pitsatil keskse kujundus-elemendina. 19. sajandil valmis kiriku läänetorn. Sellest on saanud oluline osa Tammsaare teostes. Kirikusse sisse küll ei saanud aga resti vahelt sai piiluda. Tundub teine päris edev olevat. Siinsamas on ka päris palju põnevaid varemeid, mis otstarve neil on ei tea. Siin kirikuaias on ka hulganisti kohalike mõisnike kabeleid. Siinsamas on veel vabadussõja ausammas. Pikalt luusida polnud aega natuke vaja tööd ka teha 😉
Järva – Madise vana kalmistu oli järgmine sihtpunkt. Üks plats oli vaja korda teha aga ei leidnud kuidagi üles. Selline põnev juhatus oli, et väravast sisse ja ristmikust paremale ja siis ca 10 meetri pärast on vasakul pool plats. Nujh ristmikke siin jätkus aga õnneks polnud kalmistu suur 😉 Üles ikka ei leidnud, tegelikult käisin mitu korda platsist mööda aga ei jaganud ära….. Nimi ei klappinud. Tuli välja, et tellija kirjutas nime valesti. Pole hullu lõpuks leidsime üles ja tegime korda. See kalmistu on muidugi natuke kuulus ka. Siia on maetud Tammsaare vanemad aga kuulus pole selle pärast. Vaid ikka miski kummalise tembu pärast kus vallavalitsus lasi tuimalt asja lagedaks lükata “kännujuurimise” nime all. Sellest saab lugeda siit. Ja veel üks huvitav asi oli…. hullult oli kalmistul puravikke.
Vahepeal sai külastatud veel paari pisikest kalmistut ja platsid korda tehtud. Lõpuks olime otsaga Hallistes, siin on päris äge punane kirik ja bussijaam. Ükspäev uurin seda kirikut lähemalt.
Halliste kalmistu on juba suht tuttav kohake, õige mitmeid platse siin renoveerimas ja hooldamas käinud. Seekord ka paar väikest hooldust ja paar ülevaatamist hinnapakkumise jaoks ja tuld edasi järgmisse kohta.
Helme kalmistu on ka üks päris äge kohake nagu Helme kalmistu. Siin näeb ka kõikvõimalikke riste ja piirdeaedu. Muidugi päris palju hooldamata haudade sildikesi hakkas silma, siin pole nad muidugi kiiskavalt kollased vaid väiksed tagasihoidlikud tahvlikesed.
Helme kalmistul näeb ka kõikvõimalikke pronkskujukesi ja puust mesikäppa nägi ka 😉 Kui asjad aetud võtsime suuna Valgale. Seal oli ka vaja paar asjatoimetust.
Valga kalmistul oli kohe paar head näidet miks ei ole hea valada betoonist hauapiiret kõrghaljastuse all. Puud kasvavad suureks ja lõhuvad kõik piirded ära. Kõrghaljastuse all on otstarbekas kas nn. “lego” või murupiirdega plats. Igal kalmistul on midagi isemoodi. Tavaliselt on selleks igasugused huvitavad ristid. Siin jäi ka mõni selline omamoodi rist silma. Muidugi ei saa märkimata jätta ühte hauapiiret kus lõvid hoidsid kette. Tavaliselt on piirdeks ikka sellisel puhul üks kett aga siin ikka kohe 3 rida ketti. Väga äge nägi välja. Aga siit edasi enam toimetada ei jaksanud kobisime Annimatsile kotile, et hommikul vaikselt jätkata.
Hommikul väike töö Sangaste kalmistul, siin oli erinevaid vanu riste ikka päris palju, mida mujal pole näinudki. Paar metallaeda oli ka siin taastatud. Ühel jäi silma isegi moodne Vasara lukusüdamik 😉 Kui siin asjad aetud võtsime suuna kodupoole tagasi aga mitte otse vaid ikka väikse ringiga 😉
Otepää kalmistul jäi silma paar natuke teistsugust piirdeaeda, siin väga pikalt luusida polnud aega, veel paar kohta on vaja üle vaadata õhtuks.
Tartu Pauluse kalmistule oli samuti asja. Siin hakkas ka kohe eriti palju silma hooldamata hauaplatside silte, ometigi kalmistu ju keset linna kõik käe jala juures. Siin II MS mälestusmärk kah keset kalmistut. Siin on huvitav see, et hullult on igasugu kujukesi aga samas on need päris ägedad. Kui asjatoimetused aetud kimasime Laiuse poole
Laiuse kalmistul oli ka päris palju hooldamata haudade silte. Neid jäi silma pea igal nurgal. See ka selline huvitav kalmistu millel tasub luusida. Kõikvõimalikke erinevaid ristikesi ja muud näeb siin. Ja tavatult palju on siin näha kuidas loodus teeb oma tööd. nii mitmedki piirded on puud omale võtnud. Kui siin asjad aetud jäi veel paar kohakest läbi käia ja saabki ringiga koju.
Järgmine peatus oli Kodavere kalmistu, see on ka hirmus vana kalmistu. Toimetasime asjad ära ja vaatasime veidi ringi. Väga vana kalmistu kohta oli see väga avar ja sirgete ridadega kalmistu. Ei mingit kaootilisust. Kiriku juures jäi silma äge kemps, triibuline nagu piiripunkt kahju, et sisse ei näinud… Tabalukk oli ees. Nüüd jäi veel selle korra viimane punkt, siis saab koju.
Vot Jõhvi kalmistul näeb ka põnevaid riste. Algul vaatasin, et hullult spiraalmotiividega riste ja värke aga ei saanud pihta mis värk on. Aga pärast jagasin ära…. kaevandus ju… Puuridest tehtud ristid, igati praktiline kasutusala. Jõhvis on ka päris äge urnisein, pole sellist kuskil mujal näinudki.
Nii, selleks korraks said väiksemad tööd tehtud, järgmise tiiruga niipalju teha ei jõua. Siis tulevad platside renoveerimised.
-
Ruhja – Võnnu
Ükspäev sattusin ühe lastegrupi vedajana vanadele Eesti aladele luusima. Eesmärk oli käia Ruhja jäätisetehases ja Võnnu ordulinnuses. Ruhja jäätisetehasest polnud ma varem kuulnudki, asus see vanas traditsioonidega piimatööstuses. Algul mõtlesin kas ma viitsin lastega kaasa minna aga samas muud tarka ka paari tunniga seal niisama tiksuda ei viitsinud. Tehases lapsed läksid ekskursiooniga jäätiseliine vaatama, ma ütlesin, et ei taha neid vaadata. Sellepeale suunati mind kohe teisele korrusele demosaali ja öeldi, et tunne ennast nagu kodus, kõik saalis on maitsmiseks. Lapsed pidid ka ringiga sinna jõudma lõpuks. OH SA POISSSSSS mida kõike seal oli…. Riiulitel erinevad vahvlitopsid jne, külmikud täis nii pulgajäätist kui ka lahtist jäätist. Eks ma siis maitsesin neid jäätiseid niipalju kui jaksasin 😀 😀 Jäätised oli oma paarkümmend erinevat ja maitsesid ikka super hästi. Ütleks, et meie Premia ja Balbiino on nende jäätiste kõrval ikka väga rämps. Kahju, et meil poodides neid jäätiseid ei ole. Maitsesin jäätiseid oma tunnikese uhkes üksinduses. Lõpuks jõudsid lapsed ka sinna saali ja lendasid jäätistele peale nagu hävituslennukid 😀 😀 Giidilt kuulsin, et nende jäätis tehakse eranditult naturaalsest piimast, millest enamus ostetakse kokku Eestist. Küsisin kas kohalikku piima ei jätku või? Öeldi, et jätkub ja jääb ülegi aga Eesti piim pidi olema kvaliteetsem. Uurisin lähemalt kas neid saab külastada ka ilma grupita. Väidetavalt ette helistades pidi saama demosaali külastada ka ilma grupita, siis maksab visiit 3€ ja saab kohapeal maiustada niipalju kui jaksad. Kes sinnakanti satub soovitan igaljuhul käia ja maitsta päris jäätist.
Kui jäätisetehase ekskursioon läbi liikusime edasi Võnnu. Võnnus oli programmis külastada ordulinnust ja pärast oli ka tiba vaba aega linnas luusimiseks. Võnnu ordulinnus on huvitav seetõttu, et seal on vana ja uus loss koos. Ordulinnuses oli lastel põnevust küllaga, sai vanglasse ronida ja laternaga mööda pimedat keerdtreppi torni ronida. Linnuses on veel igasugu muid hooajalisi tegevusi, hoovis paikneb köögiaed, kus suvehooaja nädalalõppudel ootab külastajaid aednik, kes jutustab teile aias kasvavatest taimedest. Muistses sepatöökojas saab meister Daumants Kalniņši juhendamisel tutvuda muistsete läti sepatöödega, õppida pronks- ja hõbeehete tähendust ja kandmiskombeid ja sisse elada muistse ehtekandja rolli, proovides selga erinevaid ehtekooslusi. Suvehooaja nädalalõppudel (reedel, laupäeval, pühapäeval) saab osaleda keskajaharrastustekeskuse poolt pakutavates keskajategevustes, mis aitavad rikastada külastuskäiku meeltlahutavate ja harivate tegevustega. Seekord me uut lossi ei külastanud, piirdusime ainult vana osaga ja läksime linna peale laiama 😀
Käisime kiikasime sisse ka kohalikku kirikusse. Kirik on 65 m pikk ja 32 m lai kolmelööviline basiilika, mille läänepoolses otsas asub 15 m kõrguse gooti stiilis tornikiivriga massiivne 65 m kõrgune kellatorn. Kirik ehitati Baltimaade ristiusku pööramise ajal 13. sajandi alguses Liivimaa ordu korraldusel. Kuna Võnnus asus ordulinnus, kujunes Võnnust aastail 1237–1561 üks olulisimaid Saksa võimukeskusi Baltimaades. Kirikus näeb Köleri maalitud altarimaali. Kiriku külastus on tasuta, kuid torni lastakse ainult väikse annetuse eest. Samas soovitan tornis ära käia, sealt avaneb päriv vägev vaade nii linnusele kui ja kogu linnale. Kirikus näeb ka põnevat mikronäitust erinevatest müntidest mida on kirikule annetatud.
Kui kirik kah uuritud läksid lapsed väljakule purskaevudesse hullama. See oli hea jahutus palavasse päeva ja lastele põnev tegevus püüdmaks jugasi mis purskasid vaikse muusika taktis. Peale jahutust käisime vaatasime üle ka vabadussamba ja pargitiigis ujuva musta luige. Tiigi kaldal on mõnus promenaad erinevate kujukeste ja atraktsioonidega. Kui ka kõik see uuritud asusime vaikselt koduteele.
