-
Egiptuse trip. Hurghada linnatuur
Parasailingult tagasi jõudsin veel kiiruga toast läbi joosta ja igaks juhuks pikkade varrukatega särgi kaasa haarata. Õhtud on päris jahedad. Juba oligi buss hotelli ees ja minek. Meie hotellist polnud tasuta ekskursioonile peale minu ühtki teist huvilist kuigi eestlasi oli siin kõvasti. Ei tea mis värk sellega oli, kas tõesti on mingi müüt liikvel, et Egiptus hirmus ja kole või ei kõlba tasuta asi 😀 😀 Tiksusime kesklinna poole ja korjasime veel hotellidest rahvast peale. Tegin läbi akna paar pilti ka.
See on nüüd see “turisti Egiptuse” linnatuur. Mõned vaatamisväärsused, siis mõni pood ja tehas kust giid läbimüügilt natuke taskuraha teenib, see on lihtsalt üks giidinduse juurde kuuluv lisaväärtus 😉 Aga see on igal pool nii ja sellistelt tuuridelt ei maksa oodata ainult vaatamisväärsusi. See on ühtmoodi nii Peterburis, Türgis, Egiptuses, Lätis jne ning muideks ka Eestis ei pääse sellest. Kui ei taha kohustuslikke poekülastusi siis tuleb omal käel seigelda. Ükspäev katsun siin kohalikku ka panna ja uurida mis nurga taga on. Ja kohalik kalmistu tuleb ka üle vaadata 😉 Kui kõik peal alustas giid linna tutvustamist.
Kui natuke linnas tuuritatud tegime väikese peatuse sadamas. See pidavat olema linna kõige puhtam koht ja seal prügi maha loopida ei tohi, noh ega vist mujalgi tohi aga keda kotib. Siinsamas sadama värava vastas väike meremuuseum olemas aga külastuseks polnud aega. Värava juures mehitatud politseipost ja nagu siinmail kombeks raskerelvastusega. Ükspäev kirjutan sellest teemast eraldi. Ennäe imet, sadama territoorium oli tõesti imepuhas. Lonkisin kiirelt veidi ringi uurimaks mida põnevat. Kaatreid palju aga suht tavalised. Ütleks, et Pirital näeb edevamaid. Silma jäi veel 9D kino, huvitav milline see välja näeb? Meil pole veel vist üle 5D saadud 😀 😀
Kui jalasirutus tehtud liikusime edasi, muidugi autod ja muu on siin ikka seinast seina aga enamjaolt on need korralikud. Kusjuures huvitav oli see, et autoremonte väga silma ei hakanud. Mõni üksik ainult, aga see ju kesklinn ilmselt ei peagi olema. Meil ju pole ka Viru väljakul ühtki 😉 Aga selle eest näeb siin paadimootorite ja paatide remonti päris palju. Ühe tee ääres toimetas mingi töömees, tolmune kui kurat aga rõõmus nägu peas. Väike pettumus oli ka muidugi tuuri osas, lootsin külastada siinset kõige edevamat mošeed ja kopti kirikut kuid kumbagi ei lasta sisse viiruse tõttu. Samuti jäi käimata kalaturul, kuna enamus grupist arvas, et see kole ja pole vaja minna. Pole hullu ükspäev käin ise ära.
Lõpuks jõudsime tiiruga kohaliku turu juurde. Midagi ka mulle 😀 😀 Hinnanumbritest aru ei saa aga meiega kaasas olnud kohalik ütles mis asjad maksavad ja kui vaja siis ta aitab meil osta. Johhaidii mida kõike siin ei ole, isegi elus kanu võid osta. Puuvilja ja muu valik muidugi meeletu. Põrand muidugi hullult rämpsu täis, kõik vedeleb kuskil. Meie tervisekaitseametnikud ilmselt sööksid seda nähes purgi validooli ja minestaksid. Tegelikkuses pole hullu midagi, kõik ostavad ja söövad ja ei ole junnilõikajal rihm maas.
Minagi ostsin siit kilo kohalikke maasikaid 1$ kilo ja sõin ära, head maitsvad olid. Mõne kohaliku mandariini võtsin ka prooviks, head värsked nämmaaa. Kusjuures üllaülla müüjad polnud sugugi tüütud siin. Turu taga oli veidike ka nö. tänavaturgu igasugu staffiga. Muidugi huvitav kus nad kõike seda kasvatavad, siin ümbrus ju tühermaa ja kiviklibu, ei miskit mustmulda. Kas tõesti veavad iga päev Niiluse äärest ca 300 kiltsa kauguselt siia kaupa… Iseenesest pole midagi ulmet, teed ju head.
Peale turul käiku trippisime edasi. Vaatasime möödaminnes uusi elurajoone, krt nagu Lasnamäe, nöörsirged tänavad, ühesugused majad, ei mingit haljastust, igaaaaav…
Lõpuks siis linnatuuri kohustuslikud kohad ka. Kõigepealt õlitehas, kus sakslased pidavat nö. külmpressimise meetodil tootma kõikvõimalikke naturaalseid õlisid. Käisin korra piilusin ukse vahelt seda tööstuse poolt, aga lasin kohe jalga, ma ei kannata seda imalat õlisegude haisu. Esitlusruumi ei hakanud minemagi.
Sel ajal kui grupp tutvus õlitööstusega tutvusin mina ümbrusega. Vaatasin mis nurga taga on 😀 😀 Muidugi kohalike autod siin museaalid aga väga korras välimusega. Siin ju soola ei panda teedele ja vihma ka ei saja 😀 😀 Üle tänava käis mingi usin ehitus ja tehase nurga taga oli väike mošee ka. Osa tehase hoonet oli lammutatud ja vundamendiauk prügi täis nagu siin tavaline on. Muidugi kõik sildid on siin lisaks kohalikule keelele nii vene kui inglise keeles. Paar päris sõbralikku “valvekoera” töllerdas ka, ühel oli isegi miski nummer kõrvas. Silitama igaks juhuks ei hakanud kuna kratsisid ennast kahtlaselt palju 😉 Mnjh üldiselt siinkandis prügiga ei koonerdata, et prügi näha pole isegi vaja nurga taha minna.
Kui õlitehasel tiir peal tuli järgmine peatus nännipoes. Suhteliselt hea fix hindadega poeke, kõik asjad ühes kohas, nii turistinänn, kommid, riided jne. Vesipiibu fännidel on siin mida näppida 😉 Lipsasin viuh sisse, ei mina viitsinud ukse peal kaelapaela võtta 😀 Poes oli parasjagu mitu gruppi ostlemas. Tegin kiire tiiru, võtsin paar vidinat ja lendasin kassasse, maksta saab siin nii kaardiga, kohaliku raha või kursi järgi dollari ning euroga. Kusjuures saab maksta ka iga rahaga korraga nagu tax free poes. Ma tekitasin muidugi kassas paraja paanika ja segaduse 😀 😀 Ja kes arvab ära millega… 😉 Kes ära arvas võib poodi minna, enda raha eest midagi ilusat osta ja selga panna 😀
Kogenud turistid jagavad ära milles teema 😉 ülalpool on sellele ka väike viide…. Kaelapaela ei olnud ja kassapidaja ei teadnud millisele giidile “kalõmmi” panna 😀 😀 Lõpuks kõik bussi ja kodusõit. Veel paar pilti pimedas ja sööma. Seekord oli koogi dieet. Peale sööki kohe kotile, hommikul kel 4 äratus ja Luxorisse sõit. Tõotab tulla hullumeelselt pikk ja huvitav päev. Muideks väga asjalik giid oli ja algselt pidi tema ka hommikul Luxorisse minema giidina. Aga kuna eestlasi läks sinna miski kümmekond siis tühistati eestikeelne teema ära, olevat liiga vähe. See nii kuramuse tüüpiline, kedagi ei koti miski paar inimest. Mine vene või ingliskeelsele kui tahad ja kui ei meeldi tühista ära. Kokkuvõtvalt on 20 sajandi alguses Inglise geoloogide poolt nafta otsingute käigus rajatud kalurikülakesest saanud suurlinn Hurghada. Alates 1980-ndatest on kõikvõimalikud investorid arendanud siin hoogsalt turismi ja linnake on kasvanud piki rannikut ca 40 kiltsa pikkuseks.
-
Munalaskme
Juba tükimat aega kummitab mind koht nimega Munalaskme 😀 😀 No ei ole olnud aega käia tudeerimas mis värk sellega on. Tavaliselt jääb see kuidagi marsruudilt kõrvale aga nüüd võtsin asja käsile ja käisin ära. Projektis on muidugi veel teisigi kummalise nimega kohti aga iga asi omal ajal või veidi hiljem 😉 Teele jäi muidugi ka Laitse loss aga seda on juba mitu korda tudeeritud ja sisse põikama lossi ei hakanud. Aga samas viskasime pilgu peale lossi Valgele kabelile. Kabel ehitati 2012 aastal lossihärra Sulo kavandi järgi, samuti on tema kavandi järgi tehtud kabeli vitraažaken. Päris äge värk on see kabel ja teadaolevalt on tegu esimese sõjajärgsel ajal ehitatud erakätes oleva kabeliga mis on avatud avalikkusele. Kabelisse mahub 60 ilmakodanikku ning siin saab toimetada laulatusi ja ristimistalitusi, miksmitte ka mõni kontsert korraldada.
Lõpuks jõudsime Munalaskmesse. Juba eemalt hakkas silma kunagine veetorn mis ehitati mõnda aega tagasi observatooriumiks. Sinna saav sisse ka eelnevalt regades, kahjuks jõudsime kohale liiga hilja ja enam regada ei jõudnud aga pole hullu tuleb uus tripp teha 😉 Päeval saab seal vaadelda päikese plekke ja protuberantse ning öösel kuud, planeete, galaktikaid ja teisi kosmilisi objekte. Kust või miks sellel külal selline imelik nimi ei tea vist keegi, esmamainimisel 1533 olla nimeks olnud Monnelaszka. Eks sealt on hakatud seda nime vaikselt mugandama.
17 sajandil tekkis siia rüütlimõis, mis eraldati Ruila mõisast. 18 sajandil kuulus mõis von Ullrichidele. 1805 kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Hueckide suguvõsa valduses. Mõisa viimane omanik oli Gerhard von Hueck. Tänapäeval muidugi on see miljon korda ümber ehitatud mõis praktiliselt varemetes. Kuigi sees luusides tundub, et keegi ikka vist üritab vaikselt midagi seal aretada, uus elekter on sisse kilpi veetud jne. Samas oleks muidugi põnev teada mis seal keldri kinnimüüritud avade taga on 😉 Park on võssa kasvanud ja kõrvalhooned praktiliselt varemetes, nii, et ega siin midagi ilusat kahjuks ei ole. Ah jaa, algselt oli see mõis ühekordne.
Kui juba sealkandis siis tuleb kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Põikasime sisse ka endise Eesti riigitegelase, advokaadi, töö- ja hoolekandeministri ning kohtuministri kodutalu asukoha juurde. Otto Tiefi talu oli üle 200 hektari suur, millest palju oli soist ala. Peeti umbes 20 lehma. Hobuseid oli 7 – 8 ehk siis hädavajalik arv talutöödeks. Siinsamas oma kodutalus kartulivõtu ajal 10.10.44 ta vahistati ja saadeti Siberisse. Tänapäeval talust järgi muidugi ainult varemed. Pikemalt saab Otto Tiefi eluolu kohta lugeda siit.
Tripi lõpetuseks väike tiir ümber Nissi kiriku, sisse kahjuks seekord ei saanud aga eks ma ükspäev käin seal ka ära. Tudeerisime Vabadussõja ausambalt nimesid ja vaatasime üle Stackelbergide, Bistramite ja mitmete teiste kuulsate suguvõsade hauaplatsid. 1873 aastal valminud kiriku arhitekt on Peterburist pärit David Grim.
-
Viru – Nigula
Viru – Nigula kalmistul töid tegemas kõvasti käinud aga ringi vaadata pole olnud mahti. Seekord oli teha üks väiksem töö ja jäi aega luusimiseks. Kõigepealt viuh kiriku juurde, see pidavat olema üks vanimaid säilinud kirikuid Virumaal. Kiriku ees on päris suur Vabadussõja mälestussammas. Endisaegses pastoraadihoones asub ka kohalik koduloomuuseum aga see oli kahjuks juba kinni. Tähendab jääb järgmiseks korraks 😉
Väike tiir ka kirikuaias, siin on päris huvitavaid ratasriste ja muid hauatähiseid. Siit leiab isegi mälestusmärgi Siberisse küüditatutele.
Kui kiriku ümbrus uuritud suundusime uurima kabeli varemeid. Siin on päris ägedalt põõsasse varjatud veetünn, selline lahendus ei riiva silma. Kabel rajati ka ilmselt 13 sajandil nagu kirikki, väidetavalt oli see kabel vanim kivist sakraalehitis Virumaal. Samas on see kabel omamoodi huvitav veel selle poolest, et erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehitusstiili poolest. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks Liivi ordu võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17 saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Tänapäeval on säilinud endisest kabelist otsaviil. Siinkandis on veel terve hulk pisikesi mõisaid mis väärivad ka vaatamist, ükspäev võtan selle kah ette 😉
-
Kohvikutepäev
Sai mõnda aega tagasi avatud talude päeval käia, kahjuks siis peale ühe talu külastada ei jõudnud. Seekordset kohvikutepäeva üritasin maksimaalselt ära kasutada, väike eeltöö ja tuld. Kõigepealt viuh Kohila vene kirikusse, muidu siin uks kinni aga täna kirikus kohvik ja saab luusida ka. Seinad siin huvitava mustriga kujundatud, pole nagu näinudki sellist kirevat varem.
Rõdul juba käimas väike tsill 😀 😀 Kurja küll päris ägedad kujukesed tehtud, huvitav kes “memmele” oma kunsthambad annetas 😉 Muidugi kui juba sisse saab siis tuleb ikka tornis ka ära käia, päris pikk ja järsk trepp läheb sinna. Sealt alla küll libiseda ei tahaks. Tornis oli isegi terve rivi väikseid kelli kellamänguks, huvitav kas keegi oskab veel mängida ka nendega.
Möödaminnes põikasime sisse ka Hageri muuseumi. Ootasin muidugi muuseumilt midagi enamat aga siin põhirõhk apteegil, mis pole nagu minu teema.
Õues oli huvitav plakatinäitus vanadest jaamahoonetest jne, nii mõndagi neist pole enam praktiliselt olemas tänu EVR kes omalajal tuimalt likvideeris raudtee äärseid vanu hooneid ja ega olemasolevategagi eriti midagi ette ei võta nende säilitamiseks.
Hageri kirik sai ka üle vaadatud kiiruga, siin oli kohvikus väga hea koogivalik ja väga maitsvad olid ka. Praegune kirik iseenesest on siin suht uus ja tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus on kokku sobitatud romaani, gooti ja idakiriklikud kirikuehituse kogemused. Altaril ja kantslil näeb päris ägedaid temaatilisi gobeläänvaipu. Kiriku seinal on ka ilmasõjas langenute mälestustahvlid. Väidetavalt olla need olnud üleval ka segastel aegadel, krohv tõmmati selga lihtsalt.
Ikka kellatornis tuleb ka käia kui vähegi saab. Vaatasin kellalt tükk väljas, ilmselt on see meie moodsate aegade häda kus kella ennast enam ei liigutata. Vajutad nuppu ja elektriline haamer paneb litaka serva pihta.
Kirikuaias isegi paar ratasristi. Muidu iseenesest aed korras ainult häiris vähe see, et niidetud ainult see osa mis hauaplatsideni on, hauaplatsid ise niitmata. Jättis kuidagi sellise haltuura mulje.
Pihalis põikasime sisse veel ühte kodukohvikusse, seal oli rahvast nagu laulupeol. Miski kontsert pidavat ka olema aga ei viitsinud seda ootama jääda väike kopp tuli juba ette. Maitsesin kohaliku kohviku koogi ka ära. Kook iseenesest selline nagu peab, palju katet vähe põhja 😉 Kook ise hea ja kui see poleks olnud pruuni põhja peal oleks veel parem olnud. Kohv polnud muidugi suurem asi aga koogi maitse korvas selle ära.
-
Kivi – Vigala
Paar tööasja aetud tuleb ikka kohalike vaatamisväärsustega ka tutvuda. Egas midagi, kõigepealt kohalikule kirikule pilk peale. Kirik oli ilmselt olemas juba 1339, mil on mainitud preestervend Johannest Vigalast. Eks meil nende dateerimistega on nii nagu on. See päev kui midagi kirja pandi pole ju tegelikkuses õige daatum. Kui miskis allikas mainitakse 1339 siis see pole ju tegelik algusaeg. Ilmselt sellel ajal oli asi ammu valmis ja toimis. Ehitama hakati siiski pigem aastakümneid varem. Eelmise sajandi kolmekümnendatel ehitatud kirikutorn on omamoodi mälestussammas Vigala meestele kes langesid 1905 aasta talurahvarahutustes, I MS ja Vabadussõjas kujutades sõdurit ja talumeest
Käärkambri põrandas on säilinud kivist hauaplaat, mis on dateeritud aastatesse 1390–1400. Selle järgi oli pühakoda olemas hiljemalt 14. sajandi lõpus. Käärkambris on ka nn piiskopirist, millel kujutatakse ülestõstetud kätega piiskoppi. Ristil näeme kuidas on ühendatud nii paganlik kui ka kristlik sümboolika ning see viitab ajajärgule, mil eestlased ei olnud veel kaotanud oma õigusi ning nende vanu uskumusi püüti sulandada kristlikku traditsiooni. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ka uuesti üles ehitatud.
No ja ega ei saa siis jätta ju turnimata kirikutorni, sinna viis ikka päris kitsas trepp. Huvitav kuidas omalajal sinna turniti, kirikumehed pidid ikka üsna “õhukesed” olema.
-
Kiire tiir Pihkvasse
Sai just mõnda aega tagasi Petseris käidud, nüüd hammas verel ja tuli plaan Pihkvas ka ära käia. Sealkandis muidugi veel paar linnust ka mis vaja üle vaadata aga iga asi omal ajal või veidi hiljem 😉 Kuigi kohe piiri tagant saab bussipeatusest praktiliselt iga paarikümne minuti tagant kas bussiga või marsaga Petserisse otsustasime seekord autoga minna, et saaks vähe teepeal ka ringi vaadata. Kui piir ületatud kimasime Petseri poole, muidugi mis hakkas silma, et tee ääres suva kohtades näeb posti küljes veel telefoniautomaate 😀 😀 Enne Irboskat on tee ääres pisike kabel ja mälestusmärk “Püha küngas” Nu eks sai ikka tiir sinna ka tehtud, kabel väga puhas ja korralik seest. Kui asi uuritud kimasime edasi Pihkva poole. Irboska kindluse jätsime seekord ära, et teiseks korraks ka midagi jääks 😉
Ja juba olimegi Pihkvas, siin plaanisime vaadata ainult kindlust ja koju tagasi kimada. Igati äge kindlus on see, siin on laiamas käinut isegi Lembitu oma väesalgaga ja üsna edukalt. Siinmail muidugi nimetatakse selliseid kindlustusi kremliks, mis teema sellega on pole viitsinud väga süveneda. Kindlus asub väga heas looduslike kaitse eeldustega kohas. Ürikud mainivad linnust juba 9 sajandil ja see oli strateegilise tähtsusega kindluslinn. Elanikud tegelesid siin kaubanduse ja käsitööga.
Esimesed kivimüürid 3 hektarit hõlmava kremli ümber kerkisid 10 sajandi lõpus ja seinad kõrguvad 6–8 meetrini ja paksust on 2,5–6 meetrit. Siin näeb ka väidetavalt Ida – Euroopa suurimat 15 sajandil rajatud Pokrovskaja torni, mis on tänaseks päevaks ilusti restaureeritud. Pihkvat 9 kilomeetri pikkuselt ümbritsenud, 40 värava ja torniga kindlusemüüris asuval viiekorruselisel 90-meetrise ümbermõõduga tornil oli eriline roll Vene-Poola sõjas. Peale kuuekuulist Pihkva piiramist alistasid vene väed 1581. aastal Poola kuninga Stefan Batory väed. Omalajal oli see ka päris kõva Hansalinn.
Kui linnnusemüüride vahel piisavalt kolatud astusime sisse kirikusse, see on vene kombe kohaselt kulda ja karda täis.
Ja lõpuks ikka muuseum ka. Siin on taaskehastuse värki ja muud väljas vaatamiseks ikka väga palju. See on muidugi hea, et asjad ei ole segamini vaid ilusti ajastute kaupa saalides.
Kõikvõimalikke versioone kirvestest ja nuiadest näeb siin nii mitmeski vitriinis
Raudrüüd olid siin ka olemas kõikvõimalikus variandis, isegi hobuse oma oli olemas. Kokkuvõttes väga äge kohake ja tasub täiesti pikemalt uurimist. Linnuse poes on isegi päris suur valik leiupõhiseid ehteid jne. Ja kui neist jääb väheks siis on olemas veel kataloog millest saab numbri järgi tellida omale meelepärase ehte. Kusjuures muuseumipoe kohta olid seal vägagi mõistlikud hinnad koopiatele. Meil ei saa sellise hinnaga asju kätte isegi käest-kätte ostes mitte.
-
Viljandi – Põltsamaa
Pole ammu Viljandi kandis luusinud, egas midagi sõbrad kokku ja minekut. Eriti pikalt ei olnud seekord aega ringi luusida, katsusime ära mahtuda ühte päeva. Ühe jutiga kimasime kohe Viljandi ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Piilusime sisse ka Viljandi Jaani kirikusse. See kirik olla ehitatud 17 sajandil endise frantsisklaste kloostrikiriku varemetele. Sõdade käigus on kirikut mitmeid kordi purustatud ja üles ehitatud. Veel pärast II MS tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks. Kirik pühitseti taas 1992 ja siin korraldatakse päris palju kontserte.
Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamäng ja 3 tornikella, mis on ainulaadne Eestis. Vaatasime üle ka Laidoneri ratsamonumendi.
Siis väike tiir ordulinnuse varemetesse, sellest ei hakka pikemalt kirjutama kuna seda juba varasemalt tehtud küll ja küll. Kes tahab lähemalt lugeda siis siit saab. Lõpuks ometi on siinsed nõlvad ka enamvähem korda tehtud ja nii varemetele kui ümbrusele avaneb hea vaade. Kui varemed, rippsild ja muu värk uuritud võtsime suuna Põltsamaa poole.
Põltsamaal läks vähe kiireks, tahtsime enne muuseumi sulgemist veel selle läbi vaadata. Viuh väravast sisse ja muuseumi 😉
Kohaliku väikse muuseumi kohta täiesti arvestatav muuseum oma koguga. Siin näeb nii linnusest väljakaevamisel leitud staffi, II MS värki, talupidamise värki. Igati põnev muuseum kus tasub kindlasti käia silmaringi avardamas.
Ja muidugi lisaks kõigele näeb siin ka vikuehteid. Neid tavaliselt vitriinides ei hoita miskipärast, ei tea kas kardetakse rahvale päris asju näidata või mis värk nendega on…. Näidata oleks tegelikult küll ja küll aga kahjuks koguvad tolmu arhiiviriiulites.
