-
Haapsalu linnus ja Riisipere mõis pilvepiirilt
Korra põgusalt juba sai Haapsalu pimedas üle lennatud, aga ega küll küllale liiga tee ja siis oli ka niru droon 😉 Nüüd kui on sebitud märksa parem droon vaatasime veelkord üle selle linnuse ja valge daami kodu pilvepiirilt. Väidetavalt olla Haapsalu olnud Saare-Lääne piiskopi residents kuni 14 sajandi keskpaigani. Pärast Liivi sõda on linn kuulunud erinevatele vaenupooltele. Tsaariaja lõpus oli Haapsalu Vene riigi provintsikeskuseks. Huvitav, et siin on linnuse küljes ka kirik, ilmselt midagi samalaadset oli omalajal Saaremaal Pöides. Peale renoveerimist on linnus päris kobe, aga sellega kaasnes kohe ka häda. Päästeamet ei luba enam kellatorni külastada, täiesti jabur teema. Praegu käib seal väike kabeli kohendamise värk, tehakse valge daami toas remonti 😉
Väike video Haapsalu linnusest pilvepiirilt.
Kodupoole kimades tegime jalasirutuspeatuse Riisipere mõisa juures. See oli päris pikalt räämas aga nüüd on saanud uue ilme ja pilvepiirilt näeb päris ok välja. Ükspäev peaks uurima kas sinna sisse ka saab.
Riisipere mõis pilvepiirilt
-
Vormsi jäätee
Nii, äsja sai just käidud mööda jääteed Kihnus. Seekord siis käime ära Vormsil. Aga nagu ikka mul juhtub, milleks otse kui ringiga saab 😉 Käisime läbi Paldiskist lootusega vaadata sealset Pakri juga pilvepiirilt. Aga kahjuks jäi seal lendamine ära, nii ulme kõva tuul oli, et anna olla. Aga pole hullu lähme teinekord uuesti. Möödaminnes vaatasime Padise tee ääres topiseid, sinna ikka aegajalt lisandub mõni uus tegelane juurde. Kunagi oli sarnane väljanäitus Väike – Maarjas aga seal jäi see bürokraatlike ametnike hammaste vahele ja tegijat pedereeriti niikaua kui ära korjas oma näituse. Kahjuks sigineb meil aina rohkem selliseid bürokraatlikke ametnikke kes ajavad näpuga seadusepügalaid taga. Kas ikka peab? Vahel võiks mõnes asjas veidi loominguline ka olla. Möödaminnes vaatasime kiirelt üle veel Ungru lossi varemed ja kimasime edasi Rohuküla poole.
Rohukülas vaatasime kiirelt pilvepiirilt üle sadama ja jäätee ning panime Vormsi poole ajama.
Väike video Rohuküla sadamast ja jäätee algusest pilvepiirilt
Vormsil tegime kiire tiiru kiriku ja kalmistu juurde, ega siin rohkemaks aega ei jätkunud, peab ruttu tagasi jõudma, enne kui jäätee kinni pannakse. Muidugi vaatasime üle ka Vormsi ainukese valgusfoori 😉 Huvitaval kombel ei olnud Vormsil lahti ühtki kohvikut erinevalt Kihnust. Siin vist ei taheta raha teenida. Kui tiir peal siis kiirelt tagasi sadamasse ja mandri poole minema.
Vormsi poolel oli muidugi veidi vett kogunenud jääteele, aga polnud hullu, saigi auto puhtaks.
Lõpuks merel ja tuld drooni saatel mandri poole 😉
-
Kihnu jäätee
Meil mingid pimedusega löödud paniköörid kisavad kliimasoojenemisest, huvitav küll, kus see on? Ei mäletagi sellist aega kus oleks korraga nii palju ametlikke ja mitteametlikke jääteid olnud kui sellel aastal. Loomulikult tuleb kohe võimalust kasutada ja veidi ringi trippida. Alustame seekord Kihnu külastusega, kola autosse ja minek. Start hommikul vara, kuna meedias pasundati kilomeetrite pikkusest järjekorrast ülesõidule. Aga kohapeal selgus, et meedia on jälle kõvasti paanikat tekitanud tühjalt kohalt 😀 😀 Järjekorras polnud ühtki autot. Munalaiul lasime drooni lendu, et seda värki pilvepiirilt ka vaadata ja panime Kihnu poole ajama droon sabas 😉
Väike droonivideo Munalaiu poolsest jääteest ka.
Algul mõtlesime, et kuna turiste pole siis Kihnus kohvikud kinni ja süüa saame poest. Aga võta näpust, jäätee tekitas piisavalt turiste kes süüa tahaks, seega tuleb kohvikud lahti teha 😉 Eks isegi proovisime nii mõneski kohvikus ühtteist. Esimese koogi-kohvi peatuse tegime Rooslaiu talu kohvikus. Kuigi jõudsime enne ametlikku avamisaega oli kohvik juba lahti. Maitsesime head kooki ja kimasime edasi. Plaan oli siiski saarele tiir peale teha kui juba seal. Edasi kimades jäi kohe silma, et siin on hullult kosklate peasakaste üles pandud, ei tea kas neid peetakse siin munevate kanade asemel…
Majaka poole kimades jäi silma ka päästekuur, huvitav mis tehnikat siin kasutatakse. Lõpuks majaka juures. Kihnu 28 meetrine malmist tuletorn telliti Inglismaalt legona ja pandi kohapeal kokku 1864 aastal. Paarikümne aasta pärast peale valmimist hakati valgustamisel kasutama petrooleumi, tänapäeval on asi muidugi automatiseeritud ja majakavahti ei ole. Majakasse saab siiski sisse, aga meil jäi see külastus praegu puuduliku kodutöö tõttu ära. Kuigi ilmselt oli sissepääs helistamise kaugusel, aga las teiseks korraks jääb ka midagi 😉 Edasi kimasime kohalikku muuseumi.
Kohaliku muuseumina on see üsnagi arvestatava suuruse ja eksponaatide hulgaga. Paar põnevat vidinat oli ka mida mujal muuseumites pole tähele pannud. Nagu näiteks hälli moodi pesumasin ja puidust margapuu. See viimane on kasulik vidin kaupmehele. Vastavalt vastukaalu niiskusele saab ostjaid kaaluga veidi lüpsta 😉 Muideks muuseum on üsnagi innovaatiline ja seda saab külastada kodus tugitoolis tiksudes tasuta virtuaaltuurina. Peale muuseumi külastust käisime kohalikus poes kust sai väga häid saiakesi ja kohalikku leiba kodustele kaasa osta. Natuke ekslesime ka metsas ja sattusime Pärnamäe talu juurde 😉 Siin oli ka täiesti arvestatav kohvik. Manustasime seljanka ja mõned koogid ja juba oligi aeg käes sättida jääteele tagasi. Pimedas ju üle ei lasta 😉
Muidugi professionaalsest huvist ajendatuna vaatasime üle kohaliku kalmistu. Kui näiteks Vormsi kalmistul on terve joru ratasriste siis siin on lihtsalt ristid, mis küll eemalt näevad metallristidena välja aga valdav osa on siiski betoonist valatud või kivist tahutud. Muidugi oli siin kalmistul ka üllatusi mida mandril veel väga ei näe. Nimelt kahel värskel haual oli väga palju pärgi aga praktiliselt kõik need olid plastikust kuhu vahele oli ära eksinud mõni üksik päris lill.
Väike Kihnu poolne jäätee video on siin, rohkem videoid Kihnu jääteest on torus leitav. Kokkuvõtvalt oli päris tsill tripp ja kindlasti soovitan kasutada võimalust seal käia.
-
Sharm el Sheikh. Farsha ja allveelaev.
Täna plaanis vaikselt tiksuda ja nats puhata, öö tuleb unetu. Sebisime eile tänavalt omale Kairo tripi. Kõigepealt väike hommikusöök hotellis ja siis uuele katsele Farsha kohvikusse 😉 Hommikusöök on meil hotellis kesine aga nälga ei jää. Kes vinguda tahab see vingub Hiltonis ka. Meil hotellivalikuna oligi taotluslik tagasihoidlik hotell.
Tiksusime vaikselt Farsha poole, kohvikust endast pikemalt juba kirjutanud siin. Tänavalt üritasime veel mitmest kohast sebida erinevaid trippe. Plaanis oli sebida värviline kanjon, Ras Mohhamed, beduiinid ja allveelaeva tripp. Värvilise kanjoni saime suht hea hinnaga, seal on hinnas ka miski beduiinitee. Päris beduiinide külla tänavalt ei saa, sealt saad ainult nö. “näitlejate” külla. Ras Mohhamedi oli kas terve päeva trip laevaga, mis tegelikult jummala nüri passimine kaatril või siis paaritunnine bussitrip.
Kokkuvõtteks loobusime mõlemast ja otsustasime Andres Hanso kaudu sebida päris beduiiniküla ja Ras Mohhamedi ka. Saab ilusti poole päevaga asjad käidud. Üritasime igaltpoolt sebida ka seda allveelaeva taolist toodet, mis tegelikult on allveelaevast kaugel aga noh midagi ikka saab lapsele näidata. Huvitaval kombel polnud see hind kuskil kaubeldav, öeldi, et kuna see pole kohalik teenus siis hinda alla ei saa, 30$ lõustalt fix hind. Mul muidugi tekkis sportlik huvi mis imeasi see on, et hinda alla ei saa 😉 Otsustasime seda asja otse sadamas uurida.
Lõpuks jõudsime ilusti avamise ajaks Farsha kohvikusse ja ennäe imet, hullud inimmassid polnudki veel kohale jõudnud 😀 Võtsime joogid ja puuviljavaliku. Vaikselt istudes on huvitav vaadata kuidas sisalikud omi asju toimetavad ja kärbseid püüavad. Kui kohvid joodud tiksusime sadamasse uurima seda allveelaeva värki.
Sadamas küsisin, et tahaks selle allveelaeva taolise tootega sõita, kohe vastati, et 30$ nägu ja palun. Räägin, et krt jube kallis teeme kahe peale 50€, no tükk aega kauplesime aga ei saanud. Aga sealmail on miski juba korduvalt katsetatud fenomen, et kui kaela kangeks jätad ja minekule sätid siis hakkavad hinnad imeväel sobima 😀 No eks me sättisime juba minekule arvestusega, et kui ei saa siis ei saa ega see pole nüüd ka midagi erilist kus peaks käima. Siis lähme lihtsalt sõidame klaaspõhjaga laevaga 😉 Huvitaval kombel toimis siin ka see äramineku värk, müügimees kutsus kohe leti juurde ja kukkus pakkuma kõikvõimalikku muid trippe.
Ma muidugi ütlesin viisakalt ära, et mind huvitab ainult allveelaev aga hinda ikka alla ei saanud. Siis see müügimees käis kutsus mingi teise vennikese leti juurde, seletas sellele midagi omas keeles. See vennike siis küsis meilt, et mis mureks, mina seletan, et tahaks lapsega selle junniga sõita aga raha ei ole. Vana küsib palju on, mina vastu 50€. Vennike kadus kuskile minema ja natsi aja pärast tuleb tagasi jutuga, et ok sobib. Annan siis kassasse 50€, piletimüüja jääb pika näoga vaatama, et 60 peaks ju olema aga see vennike seletab talle midagi ja viuh tulid piletid 50€ eest. Müügimees kellega ennem kauplesin vaatab ka pika näoga ja näitab siis translaatoriga, et ma tegin ajalugu, siiani pole veel mitte keegi hinda alla suutnud kaubelda 😀 😀
Veidi aja pärast oligi minek, ega see tegelikult pole päris allveelaev nii nagu on Hurghadas, aga ikkagi kordi parem vaade kui klaaspõhjaga laevas. Kui klaaspõhjaga laevas vahid midagi läbi tolmuse ja kriibitud klaasi siis selles allveelaeva taolises tootes vähemalt istudki vee all ja vaatad läbi puhta klaasi. Muidugi väike vahe on nende marsruutides ka, kui klaaspõhjaga laev tiksub vaikselt keset lahte siis see imeasi sõidab piki pankrannikut lahesopist merele välja.
Kui laevatripp tehtud sõitsime paari eurtsi eest taksoga Kopti kirikuid vaatama. Nendest ei hakka uuesti pikemalt siin kirjutama, see juba tehtud. Siin on neid üsna lähestikku kaks tükki, üks on selline tavaline aga teine suhteliselt bling. Kontrasti mõttes tasub mõlemas käia. Kusjuures siin on ka paar aborigeenide mošeed, ühte suuremasse saab sisse mittemoslem ka, aga seekord jätsime selle vahele.
Kirikust kobisime käsitsi hotelli tagasi, pole miski pikk maa midagi, ainult 3,5 kiltsa. Tegime hotellis kiire õhtusöögi ja kobisime tuppa Kairo tripiks asju pakkima.
-
Sharm el Sheikh. Minek
Üle pika aja tegime väikse Sharmi tripi, seekord siis lapsega kvaliteetaega veetma 😉 Plaanis oli nädalaga näha võimalikult palju, seega rannas tiksumise aega me isegi programmi ei arvestanud. Hotelli võtsime suht suvaka, põhiline, et kuskil nurgas saaks lihtsalt tukkuda, kriteeriumiks oli ainult Hadaba piirkond. See on hea piirkond, kõik mudru on käe-jala juures, ei pea takso või marsaga uhama 😀
Tallinnast start venis tunnike lumesaju tõttu, lõpuks ikka pesti lennuk lumest puhtaks ja start. Seekord tšarteriks Heston. Muidu lennuk nagu lennuk ikka, ei midagi erilist peale selle, et kapten ja personal eestikeelne.
Sharmis võtsime lennujaamas Egiptuse viisad, kuigi Siinai poolsaarel viisat vaja pole, aga meil oli plaan Kairosse lipsata, siis on vaja viisat. Kui kõik formaalsused tehtud sebisime otse lennujaamast omale kohaliku telefonikaardi. Asi niipalju arenenud, et kui ennem pidid seda kuskilt linnast otsima või siis mõni reisiesindaja müüs neid transfeeribussis. Nüüd saad ise valida otse lennujaama putkas mitu giga tahad. 15 giga maksis 10$ ja see toimis probleemideta igal pool. Nii, et pole mingit pointi nuumata meie ulmehinnaga operaatoreid, samuti pole pointi kasutada Airalo esimi, ka see on kordi kallim kui kohalik kaart.
Lõpuks hotellis, viskasime kola tuppa ja kimasime linna laiama. Plaanisime Farsha kohvikus süüa aga see oli miskipärast kinni nii üleval kui all. Pole hullu siinsamas on veel Star Fish Restaurant. Tegime seal kiire söögi. Huvitaval kombel töllerdas siin hullult heas toitumuses kasse kes ikkagi käisid ümber laua ja kräunusid nagu nad poleks sada aastat süüa saanud. Kui kõht täis põikasime läbi kohalikust õigeusu kirikust Church of the Blessed Virgin Mary and St. Mina.
Tagasiteel põikasime läbi Dahab keskusest ja vutvutvut hotelli kotile. Täpselt meie akna all oli hotelli läbukoht. Mõtlesime, et krt seal diskents käib öö läbi ja magada ei saa. Aga kella kümnest oli hiirvaikus, ainul mingi üksik tsikaat kuskil siristas omaette.
-
Otepää linnus
Juba aastakümneid Otepääl tšillimas käinud aga siiani pole veel linnamäele jõudnud 😀 😀 Nüüd sai see viga parandatud. Kui juba siin siis vaatasime möödaminnes üle kohaliku kiriku ja Vabadussõja mälestusmärgi ka. Otepää on üks Tartumaa vanimaid kihelkondi ja juba 1234 aastal on olnud Otepää kirikul vaimulik. Kirik asus piiskopilossi läheduses, mille ehitas väidetavalt esimene Tartu piiskop Hermann 1224 aastal vana Eesti maalinna asemele. Kuna kiriku kasutamisega tekkis sakslaste ja eestlaste vahel väike tüli siis ehitati hiljem eestlastele uus kirik, mis võis olla praeguse kiriku asupaigas.
Esimene eesti soost õpetaja Otepääl oli aastatel 1872 – 1880 Jakob Hurt kes tegutses väsimatult rahva hariduse ja vaimsuse tõstmisega. Hurda ajal käis kirikus nii rohkelt inimesi, et kirik jäi kitsaks. Sellist rahvarohkust polnud ükski õpetaja varasemalt kirikus näinud. Õpetaja Hurt pani aluse uue kiriku ehitamiseks, kuigi see tema ajal valmis ei saanud. Kusjuures väidetavalt on kiriku torn pärit vanalt kirikult.
Vabadussõja mälestusmärk asub siinsamas kiriku värava juures künka otsas. Algne mälestussammas avati 10.06.1928. Huvitaval kombel lõhuti see sammas alles 17.06.1950 ja tükid maeti sinnasamasse. Huvitav kuidas siin okupantidel see nii kaua aega võttis. 3.08.1988 leiti samba obelisk ja samba taasavamine toimus 15.07.1989. Selle samba juures on üks väike aga… Uuel sambal on 37 Otepää kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenute nimed, aga vanal olevat olnud neid 54. Kuhu ja miks kadus 17 nime?
Linnus on omaette kahe astanguline mäeküngas, madalamal osal asus algselt ilmselt asula ja hilisemal ajal eeslinnus. Alumisele astangule on tänapäeval pandud mälestuskivi “Otepää 1116 – 1966” Ülemisel platool on säilinud osaliselt hilisema piiskopilinnuse varemed, mis ilmselgel ehitati kunagise muinaseestlaste linnuse kohale. Otepää oli Ugandi muinasmaakonna tähtsamaid keskusi alates 12 sajandist ning etendas olulist osa muistses vabadusvõitluses. Otepääd on esmakordselt mainitud vene kroonikates 1116 aastal ja hilisemalt veel mitmeid kordi. Läti Henrik ei ole samuti seda kohta oma kroonikas unustanud 😉
1208 olevat sakslaste ja nende liitlaste sõjakäigul Eestisse linnus põlema pandud. Sakslastest lahti saamiseks piirasid mujalt maakondadest pärit eestlased koos venelaste ühisväega 1217 linnust 17 päeva. Lõpuks andsid sakslased alla ja pidid loovutama ka ülejäänud Eesti vallutatud alad. 1224 aastal liikus tolleaegne Lihula ja hilisem Tartu piiskop Hermann oma vägedega Ugandisse ja seadis end vahepeal sisse Otepääl. Tol ajal hakatigi piiskopi vasallidega ehitama siia uut piiskopilinnust mille põhiplaan järgis muinaseestlaste kaitsesüsteemi. Piiskopilinnus püsis siin kuni XIV sajandi lõpuni, kus ta piiskopkonna ja ordu vahelises sõjas aastatel 1396 – 1397 hävitati.
Väike droonivideo pilvepiirilt.
-
Urvaste kirik pilvepiirilt
Lõunaosariikides asjatades sai pilvepiirilt üle vaadatud Urvaste kirik. Kiriku täpne ehitusaeg pole teada, aga kirjalike allikate põhjal oli ta 1413 juba olemas. Räägitakse, et Urvaste kirik on Eesti ainus basiilika tüüpi maakirik. Erinevate allikate põhjal on palju eriarvamusi, võta sa nüüd kinni mis õige on. Osad räägivad, et kirik ehitati juba algselt basiilikana, teised arvavad, et basiilikaks ehitati kirik alles hilisemate ümberehituste käigus. Sellegi poolest on huvitav miks sellisesse kohta ehitati basiilika. Oletatavasti võis Urvaste olla ehituse ajal tähtis keskus poliitilises või halduslikus mõttes. Muidugi vaatasime lähemalt üle ka kikka kiriku tornis. Oli teine ikka päris korralikult täis lastud 😀 😀
Iseenesest paikneb kirik kõrgel künkal mis sobiks hästi näiteks muistsele linnusele või pühapaigale, aga see on minu isiklik arvamus. Ja samas kui vaadata kiriku müüride massiivsust, siis miks mitte arvata, et tegemist oli kunagi kindluskirikuga. Seekord muidugi kirikusse sisse piiluda ei õnnestunud aga eks ükspäev teeme selle ka ära 😉
Väike video pilvepiirilt
