-
Lihula linnus
Lihula linnuses muidu hulkunud küll ja küll, aga nüüd sai linnustest ülelendamise plaan täiendust pilvepiirilt vaate näol. Lihulas on olnud olnud Eestlaste muinaslinnus juba krt teab mis ajast. Kroonikates hakatakse mainima seda linnust 1220 aastate paiku, siis kui Lihula määrati Riia peapiiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. Ilmselt puidust muinaseestlaste linnuse vallutasid millalgi 1220 aastal rootslased, aga pikalt nad seal laiata ei saanud. 8 augustil 1220 aastal tuli merelt saarlaste malev piiras linnuse ümber ja pani tule räästasse.
Rootslased pidid grillipeolt ruttu jalga laskma, eluga pääsesid vaid vähesed. Hukka sai umbes 500 rootslast. Põlenud linnuse asemele hakati ehitama alles 1238 kivilinnust. Selle omanikeks eri aegadel on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemed. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13 saj kaitserajatist Baltikumis. Selle tuumikuks on olnud kõrgele püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Liivi sõjas sai kivilinnus niipalju kahjustada, et seda enam ei taastatudki. 1643 aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamise lihtsustamiseks lasti see õhku ning järelejäänud ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.
Muidugi lisaks linnusele vaatasime pilvepiirilt üle ka kohaliku kõvera torniga kiriku.
Siin väike video sellest mis linnusest veel järgi.
-
Jägala ja Keila-Joa pilvepiirilt
Jägala ja Keila-Joa jugasid käinud vaatamas küll ja küll nii suvel kui talvel aga siiani on droonipildid kuidagi tegemata jäänud. Seekord katsusin selle asja korda ajada ja vaadata kuidas need kohad välja näevad pilvepiirilt. Talvel pilvepiirilt on need kohakesed ikka päris efektsed. Vaatasin üle ka selle kohakese kus Jõelähtme jõgi suubub Jägala jõkke, suvel madala veetasemega pole seda Jõelähtme jõge seal eriti olemaski.
Möödaminnes vaatasi pilvepiirilt üle Jõelähtme kiriku. Selle kiriku tornist olen ma tegelikult ümbrust juba veidi vaadanud, aga seekord vaatasin siis ülevalt kirikut ennast.
Väike video Jägala joast pilvepiirilt
Siin väike video Jõelähtme kirikust pilvepiirilt
Nii, nüüd siis jõudsin Keila – Joale juga pilvepiirilt üle vaatama. Siin muidugi tiksusin õige mitu tundi, et saada joast ka öised pildid. See on üks väheseid Eesti jugasid mis on teatud kellaaegadel efektselt valgustatud. Ja ega alguses polnudki kindel, et seda näeb, kuna liikusid jutud, et valgustus ei tööta. Aga ootamine tasus siiski ära ja juga oli tõepoolest mõned minutid valgustatud 😉
Siin väike video öisest joast. Päris efektne on see valgustusega.
Siin väike video öisest Keila-Joa mõisast pilvepiirilt
-
Laiuse ja Lohusuu
Mitu korda nendest Laiusevälja õigeusu kiriku varemetest mööda sõitnud aga lähemalt uurida pole mahti olnud. Seekord vaatasin asja üle, Muidugi ega säilinud pole eriti midagi sellest puukirikust aga omamoodi huvitav on ikka. Säilinud on ainult torn, kooriruumist on ainult vaevumärgatavad vundamendijupid. Kirik peaks olema ehitatud 1864 ja oli toimiv kuni aastani 1987. Siis kogudus suleti ja kirik hakkas lagunema. Muideks siinsamas kõrval on ja Jaan Poska sünnipaik 😉 Siit veidi edasi Mustvee poole on ka Laiuse linnuse varemed aga seekord jätsime nende tudeerimise vahele, seal juba käidud küll ja küll 😉
Luusisime veidi ka Lohusuu kalmistul. See natuke omamoodi kohake. mõningad metallristid on siin teistsugused kui mujal aga need pole vanad vaid ilmselt mingid nõukaaegsed fantaasialennud. Aga paar huvitavat asja siin siiski on. Esiteks 19 sajandil ehitatud kabel millel on laudkatus. Sellist väga kuskil mujal ei näe. Teine huvitav asi mida mujal ei näe on kalmistu tänavavalgustus mille postide küljes on pistikud. Minul jäi mõistatuseks mis nende point on.
-
Valmiera uus muuseum ja kunagine turbatööstus
Valgamaal asjatades tuleb ikka võimalust kasutada ja välismaal ära käia 😀 Niisama Valka õlle järele pole pointi sõita, pigem ikka avardaks silmaringi. Valmiera tundus kiireks silmaringi avardamiseks täiesti sobilik paik olema. Polegi seal õige mitu aastat käinud. Kindlat plaani ei teinud, mõtlesime võtta vabalt. Tundub, et see plaanimajandusega trippimine eriti ei päde, vabakava on palju põnevam. Võid vabalt ilma graafikus püsimise vaevata iga pruuni sildi juurest sisse keerata ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Ilm sattus muidugi niru olema aga ega see väga takista kui on õige riietus ja tahtmine maailma avastada.
Valmieras lipsasime sisse kohalikku kirikusse, aga kahjuks siin väga ringi vaadata ei saanud ja torni ka seekord ei lubatud. Nimelt hakkas seal mingi kontsert ja naised vahetasid riideid tornis. No ei vea kohe selle tornis käimisega. Ükskord varem tahtsime ka sinna torni saada aga siis oli seal samuti miski teema. Tähendab tuleb veel korra tulla, ehk siis saab torni 😉
Kui kirikus sai põgusalt luusitud mõtlesime üle vaadata linnuse. Ennäe imet, peale viimast Valmiera linnuses käiku on muutuseid palju. Siis nägi aia taga välja kaevatud linnusemüüre aga nüüd sai sinna müüride vahele uudistama minna ja müüride kohale oli ehitatud äge muuseum. Müüride sees olid korralikud infotahvlid ruumi otstarbe ja leidude kohta. Samas nägi ka ruumidest väljakaevamiste käigus leitud esemeid. Ja mis kõige ägedam, kõik see info lisaks muudele keeltele on loetav väga heas eesti keeles. Loomulikult vaatasime sisse ka muuseumi.
Muuseum on läbi mitme maja, ühendatud on nii kaasaegne klaaskuubik kui vana apteekrimaja jne. Pilet oli ainult 3 €, piletiga kaasa said võtme kujutisega kiipkaardi mille pärast muuseumi külastust tagasi andsid. Kusjuures ka siin olid iga eksponaadi juures ammendavad eestikeelsed jutud. Lisaks oli osade eksponaatide juures võtme kujutis. Kui kiipkaardiga seda kujutist puudutasid siis said veel lisainfot asjade kohta eesti keeles. Ehetest jäi silma paar huvitavat sõlge, peaks talvel ajaviiteks proovima järgi teha 😉 Veel oli väga lahe see, et mõningate eksponaatide koopiaid sai näppida ka 😉 Ühesõnaga väga lahe muuseum tehtud mida tasub kindlasti külastada.
Tegime linnuse territooriumil väikse jalutuskäigu, ka siin on kõvasti muutuseid. Postide küljest leiab QR koodid millega saab vaatamisväärsuste kohta lisateavet. Vaatasime üle ka siinsamas asuva teise muuseumi. Seal on osades saalides kunstimuuseum aga keldrikorrusel on koduloomuuseum. Mida kõike seal ei näe. Siin on lisaks kõigele muule väga korralik valik koorelahutajaid, võimasinaid, laternaid ja juhtmevabu wifi triikraudu 😉
Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel säilinud vana turbatööstuse kitsarööpmelise raudtee veetorn. Tänapäeval see muidugi enam veetornina ei toimi, aga sisse saab, seda muidugi ainult turismihooajal.
Turbatööstuse veetorni kõrval on väike turismiinfokeskus kus on väga põgusalt midagi ka kunagisest turbatööstusest. Torni taga on ka võimalik pikniku pidada. Siitsamast algab väike matkarada, hooajal saab seal isegi raudteejalgrattaga sõita ca 4 km pikkusel lõigul turbarabasse ja tagasi. Oleks veel praegugi saanud kui ilm oleks lubanud. See veetorn pidavat olema üks väheseid kohaliku turbatööstuse säilinud hoonetest, välja arvatud kohalik asum. Kunagine turbatööstuse asum toimib tänapäeval nagu iga teine küla. Kahjuks meil on need vanad turbatööstused praktiliselt lagunenud. Rabasaare on praktiliselt varemetes, Lavassaares on õnneks tehtud muuseumiraudtee kus saab vahel isegi rongiga sõita. Siin infopunktis on ka üks päris huvitav atraktsioon mida ma mujal väga näinud ei ole. Tõmbad pähe virtuaalreaalsuse prillid ja saad ca 3 minuti jooksul linnulennult kiire ülevaate kohalikust turbatööstusest. Loomulikult turnisime ka veetorni. Veetornis on põrandas üks väga äge vaatamisväärsus. Läbi klaasi näed kuidas all kasvavad risti-rästi puujuured. Ülevalt tornist avaneb vaade vanale aga täiesti toimivale endisele turbatööstuse asumile. Igatahes oli see kohake ka väga tsill ja tasub hooajal külastamist.
-
Taagepera kirik ja kalmistu
Möödunud suvel sai üle vaadatud lõpuks see pisikene Taagepera kirik. Taagepera Jaani kirik olla ehitatud 1674 aastal. Tol ajal oli Taageperas mõisnikuks Otto von Stackelberg, tema nimest olevat tuletatud ka Taagepera nimi. Kiriku valmimise legend kõneleb, et mõisnik sattunud kord merehätta ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku, kas see nii ka oli kes seda enam mäletab. Aga ilus legend ikkagi. Huvitaval kombel on kirik tervena üle elanud kõik sõjad. Nõuka ajal pandi kirikule eterniitkatus. 1990 aastal toodi kirikusse elekter ja valmistati puidust kroonlühtrid. 2000 – 2001 vahetati kiriku põrand ja paigaldati istepinkide alla elektrisoojendajad. Nii, et siin kirikus on istmesoendused. 2004 aastal remonditi käärkambrit ja laoti käärkambrisse uus ahi. 2007 – 2008 vahetati katus ja restaureeriti torni.
Kalmistu rajati siia ilmselt kuskil 1773 aasta paiku Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, aga siin on üks päris huvitav kabel mis ei kuulu sugugi miskile võllile nagu tavaliselt vaid lihtsale talupojast mõisahärrale. Ja meil siin osad kiunuvad midagi 700 aastasest orjaajast. Kui jutu järgi kõik orjad olid ja mõisa tallis alalõpmata vitsu said, mismoodi siis Mats mitmete mõisate omanik sai olla.
Aga ega siingi saa niisama luusida, natuke peab ikka asjalik ka olema ja nii saigi siinsel kalmistul mitu hauaplatsi omale ilusa paekivist piirde
Ja eks veidi vanu, natuke käest lastud asju tuleb ka harida. Kaevasime välja kõik sõnajalad ja silusime mättad, külvasime peale muruseemne ning pesime survepesuriga puhtaks hauatähised. Kui vanad ristid ilusti kuivanud värvisime need üle ja taastasime kirjed
-
Saatse kalmistu
Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed Saatse puukiriku kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.
Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.
Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.
Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.
-
Järva-Madise kirik ja kalmistud
Möödaminnes põikasime sisse Järva-Madise kiriku juurde, algselt oli plaan ainult kirik pilvepiirilt üle vaadata aga kohapeal selgus, et kirik on avatud. Loomulikult ei saanud võimalust kirikus luusida käest lasta. Kiriku kohta pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on juba juttu siin. Kes selle Järvamaa väikseima kiriku ehitas on veidi intrigeeriv. Interneedumis on erinevaid jutte, kas Järva foogt või Ojamaa meistrid. Ilmselt siiski viimased aga võibolla Järva foogti tellimusel 😉 Mitte kohalikele meistritele viitab õige mitu asja. Mandri-Eesti kirikutes pole kuskil mujal konsoolid ja päiskivid sellised nagu siin, kooriruumi päiskivil on näiteks vapi motiivid. Samuti ei sarnane peaportaal ühegi teise Eesti kiriku portaaliga. Pigem on Tallinna Toomkiriku raidportaalide elementide snitiks Järva-Madise kiriku peaportaal. Tegime tiiru peale ka Vabadussõja mälestusmärgile ja ümmargusele kabelile. Kabel iseenesest suht hiline ehitis, pärineb 18 sajandi teisest poolest.
Niisiis piilusime kirikusse sisse ka. Kirik näeb seest üsna korralik välja ja nii mõneski kohas on krohvikihi alt välja puhastatud kunagised seinamaalingud jne. Selliseid seinamaalinguid tuleb ikka nii mõnegi kiriku seintelt vana krohvikihi alt välja. Huvitav miks altari kõrval on seina müüritud hauaplaat ja mis selle lugu on. Samuti oleks põnev teada mis on tõsterõngastega põrandaplaadi all peidus.
Muidugi kui juba kirikus, siis tuleb ikka tornis ka ära käia. Siin otse torni ei saagi, ilmselt kui kunagi kirikule torn ehitati kasutati ära müürisisene laepealsele viiv käik, kõigepealt turnid laepealsele ja alles sealt saad torni minna ja edasi mööda puutreppe turnida 😉 Kusjuures see käik on ikka päris kitsas, isegi mina kes just eriti suur mees ei ole pidin vahepeal külg ees turnima 😉 Kusjuures kellad pole siin sugugi pronksist vaid hoopis terasest.
Väike pilvepiiri video sai ka tehtud Järva-Madise kirikust.
Vaatasime üle ka Järva-Madise vana kalmistu. Siin on säilinud päris palju vanu üsnagi korralikke metallriste mida saaks vajadusel taaskasutada. Ma tavaliselt pildistan need ära, siis tean kust saab vajadusel taaskasutuseks sobilikke detaile 😉