-
Saatse kalmistu
Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed Saatse puukiriku kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.
Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.
Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.
Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Järva-Madise kirik ja kalmistud
Möödaminnes põikasime sisse Järva-Madise kiriku juurde, algselt oli plaan ainult kirik pilvepiirilt üle vaadata aga kohapeal selgus, et kirik on avatud. Loomulikult ei saanud võimalust kirikus luusida käest lasta. Kiriku kohta pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on juba juttu siin. Kes selle Järvamaa väikseima kiriku ehitas on veidi intrigeeriv. Interneedumis on erinevaid jutte, kas Järva foogt või Ojamaa meistrid. Ilmselt siiski viimased aga võibolla Järva foogti tellimusel 😉 Mitte kohalikele meistritele viitab õige mitu asja. Mandri-Eesti kirikutes pole kuskil mujal konsoolid ja päiskivid sellised nagu siin, kooriruumi päiskivil on näiteks vapi motiivid. Samuti ei sarnane peaportaal ühegi teise Eesti kiriku portaaliga. Pigem on Tallinna Toomkiriku raidportaalide elementide snitiks Järva-Madise kiriku peaportaal. Tegime tiiru peale ka Vabadussõja mälestusmärgile ja ümmargusele kabelile. Kabel iseenesest suht hiline ehitis, pärineb 18 sajandi teisest poolest.
Niisiis piilusime kirikusse sisse ka. Kirik näeb seest üsna korralik välja ja nii mõneski kohas on krohvikihi alt välja puhastatud kunagised seinamaalingud jne. Selliseid seinamaalinguid tuleb ikka nii mõnegi kiriku seintelt vana krohvikihi alt välja. Huvitav miks altari kõrval on seina müüritud hauaplaat ja mis selle lugu on. Samuti oleks põnev teada mis on tõsterõngastega põrandaplaadi all peidus.
Muidugi kui juba kirikus, siis tuleb ikka tornis ka ära käia. Siin otse torni ei saagi, ilmselt kui kunagi kirikule torn ehitati kasutati ära müürisisene laepealsele viiv käik, kõigepealt turnid laepealsele ja alles sealt saad torni minna ja edasi mööda puutreppe turnida 😉 Kusjuures see käik on ikka päris kitsas, isegi mina kes just eriti suur mees ei ole pidin vahepeal külg ees turnima 😉 Kusjuures kellad pole siin sugugi pronksist vaid hoopis terasest.
Väike pilvepiiri video sai ka tehtud Järva-Madise kirikust.
Vaatasime üle ka Järva-Madise vana kalmistu. Siin on säilinud päris palju vanu üsnagi korralikke metallriste mida saaks vajadusel taaskasutada. Ma tavaliselt pildistan need ära, siis tean kust saab vajadusel taaskasutuseks sobilikke detaile 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mida teha Hiiumaal?
Ilmselt on paljudel küsimus mida teha Hiiumaal peale majakate, Eiffeli torni ja militaarobjektide külastuse. Eks see ole muidugi pigem kättevõtmise asi kas on midagi veel vaadata või ei ole. Egas midagi Lähme siis vaatame mis seal veel põnevat on. Laevalt maha saades ootas kail bänd 😉 aga see ilmselt polnud meile. Kuna Kahe päeva programmi peab mahtuma võimalikult palju siis alustasime kohe aktiivse Hiiumaa tutvumisega. Esimene peatus Pühalepa kiriku juures. Tegime väikse tiiru ümber kiriku ja uurisime kiriku seinas auku kuhu kirikus pärast kasutust ristimisvesi kallati. Et see raisku ei läheks siis kohalikud külamehed käisid omalajal ära valatud “püha” vett sealt salaja virutamas. Alguses pidime kirikusse sisse ka saama aga ilmselt tekkis mingi kommunikatsioonihäire ja sisse ei saanud. Sellest väidetavalt vanimast Hiiumaa kivikirikust olen juba kirjutanud ja seal on ka kiriku sisevaate pilte. Muidugi tuli üle vaadata kiriku vana torn mis on vana kõrtsi juures. Pilvepiirilt vaatasin üle ka tornikuke, huvitav, et tornikukk on siin plekitükk, tavaliselt see nii ei ole
Järgmise peatuse tegime Soera talumuuseumis, siin on ka kivimite õppetuba. 2016 aastast on muuseum toimetamas koos Palade Loodushariduskeskusega loodusõpet korraldava keskusena. Soera talu on paarsada aastat vana ja siin kompleksis on rehielamu, suitsusaun, paargu ehk suveköök, ait, kelder, tõllakuur ja söögimaja ning vana salvkaev. Siin näeb tohutul hulgal endisaegseid tööriistu ja tarbeesemeid. Talu on 19 sajandi tüüpiline Hiiu saare majapidamine. Siin on lisaks juhtmevabadele triikraudadele veel üks huvitav vidin mille otstarvet ilmselt tänapäeval enamus ei tea. Kusjuures olen käinud paljudes talumuuseumites aga seda vidinat pole mujal kohanud 😉
Põikasime sisse Tahkuna tuletorni juurde. Siin üks uus atraktsioon, vantsid käsitsi trepist üles ja siis saad köiega alla laskuda. Iseenesest väga hea plaan ja juba hakkas sügelema aga kuuldes seda juudirubla arvu mis selle eest küsiti oli asi ikka väga liiast. Edasi oli meil planeeritud lõuna Ratturi talus, ütleks, et vägagi ok kohake ja söök oli maitsev. Pole ammu nii head kalakotletti saanud 😉 Kui kõhud täis tiksusime edasi Kõrgessaare sadamasse, seal oli mingi väike kalafestival. Iseenesest tore üritus aga kuidagi imepisike, vähe osalisi ja veelvähem külalisi. Kõrgessaares piilusime veel võrkkiigeparki ja viinaköögi kohvikusse. Seal on väga ägedad joonistused mida tasub kindlasti vaatamas käia.
Kõrgessaares on veel üks väga huvitav koht kus tasub käia. Viscosa kultuuritehas, siin tehakse nii teatrit kui näituseid ja muideks kohvik on siin täiesti arvestatav. Teeb silmad ette nii mõnelegi mandri kohvikule. ÖÖbimiskohta kimades põikasime läbi ristimäelt, millest kõigest siin riste pole, isegi tühjadest õllepurkidest 😉 Majutusime seekord Sõnajala hotellis, mõnus vaikne hotell. kui kolu toas kimasime sööma Kärdla sadamas asuvasse restorani Kork. Pole paha söögikoht, kui kõhud täis kobisime hotelli kotile
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Drooniga lõunaosariikides
Oli veidi asjatamist lõunaosariikides ja ega siis saa droon kasutamata jätta. Liiga kallis mänguasi, et niisama riiulil hoida 😀 😀 Pilvepiirilt näivad asjad hoopis teistsugused kui maalt. Möödaminnes vaatasime Rõngu kiriku tornis asuvat kukk, jube kurja lõustaga tundus olema 😀 Eks muidugi kiikasime sisse ka. Algselt olla olnud siinkandi palvela Rõngu linnuses ja nimeks oli Püha Risti kabel. 14 sajandil ehitati paar kiltsa linnusest eemale uus kirik. Muinasajal moodustasid Puhja, Rannu ja Rõngu ühe suure kihelkonna. Hiljemalt Ugandi ristimise aegu eraldusid teineteisest Puhja ja Rannu. Nende lõunapoolsetest osadest moodustati 14 sajandil Rõngu kihelkond mille külge liideti ka mingid osad Otepää ja Sangaste maadest. 1413 andis paavst indulgentsi nii Rõngu kihelkonnakiriku kui linnuse kabeli külastajaile. Algselt oli kirik väikse haritorniga, alles 1863 sai Rõngu kirik torni. Praeguse kõrge torni ehitas Tallinna Oleviste eeskujul Johann Gottfried Mühlenhausen – saksapärase nimega puhastverd eesti mees, sündinud Laiusel Sootaga möldri pojana. 1874 aastal tehti kirikusse uus 16 registriga orel, ehitajaks Tartu meister Müllverstedt. Kiriku altari kõrval võib seinal näha pleekinud Eesti lippu, see olla Siberis ära käinud.
Peale kirikut kiire tiir ka linnuse varemetele. Sellest pikemalt on juba kirjutatud siin.
Põikasime sisse Rannu õigeusu kiriku juurde, see on omamoodi huvitav kirik ja kui ette helistada saab sisse ka. Kirik ise on tänapäeval elus aga ei toimi kuna puudub kogudus. Rannu Apostliku Õigeusu Kirik ehitati aastail 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Seetõttu kutsutakse kirikut ka Rannu Issanda Jeruusalemma Minemise kirikuks. 1961 pandi siin pood kinni ning hoone võeti kasutusse Rannu sovhoosi laohoonena. Kaheksakümnendatel aastatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone ning kirikut on varasemalt hea akustika tõttu kasutatud ka kontserdipaigana. Muidugi ei saanut vaatamata jätta ka Valguta bussijaama. Mingi aeg sõitsin sellest mööda siis tüdrukud usinasti värvisid lillekesi. Nüüd siis täitsa valmis ja vaatamisväärsus missugune 😉
Muidugi ei saanud pilvepiirilt vaatamata jätta Meleski klaasivabrikut. Vaatasime mis korstna otsas toimub, kurja sinna on tuvid omale pesad teinud. Vähemalt poegadel ilus vaade ja kõrge kukkumine 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lihula – Kurese – Soontagana
Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.
Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.
Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.
Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raplamaal luusimas
Kui asja on Juuru kalmistule siis tuleb ikka muud vaatamisväärsused ka üle vaadata 😉 Varasemalt polegi veel kohaliku kiriku juurde jõudnud, aga nüüd see viga parandatud. Sisse uurima kahjuks seekord ei saanud, tuli piirduda kirikuaiaga. Muidugi mis jäi kohe silma, oli päikesekell värava kohal, pole mujal kirikute juures sellist asja kohanudki. Kirik iseenesest pärit ilmselt kuskil 13 sajandist ja oli algselt puidust. 13 sajandi lõpus olevat ehitatud juba kivikirik mis oli tornita, ühelööviline ja võlvideta kivihoone. Sellist kirikutüüpi seostatakse tsistertslaste orduga. Millal kirikule esimene torn ehitati on vähe segane aga uus torn ehitati väidetavalt 1847. Kirikuaias on mõned ratasristid ja isegi malta rist, üks vähe teistmoodi metallrist jäi ka silma. Vaatasin kiriku üle ka pilvepiirilt, päris huvitava põhiplaaniga on. Ja muideks, siin kiriku juures on ka täiesti korralik ja puhas välikemps 😉
Kodupoole kimades vaatasin möödaminnes pilvepiirilt üle ka Hagudi mõisa. Kahju, et selline koht on lootusetult maha jäetud ja ilmselt hukule määratud. Mõisast pikemalt on kirjutatud siin
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kadrina kirik
Varasemalt siin kalmistul küllaga käinud aga kirikus sees pole käinud. Nüüd möödaminnes sattus uks lahti olema, loomulikult tuleb kohe sisse ka piiluda. Siinsamas ukse vastas on päris võimas Vabadussõja ausammas, seda tasub kindlasti vaatamas käia. Kiriku ukse kõrval seinalt on krohv maha koorunud ja sealt alt on päevavalgele ilmunud igasugused põnevad ristikesed jne. Huvitav miks neid omal ajal niimoodi hulgi tehti.
Kadrina kirik on ilmselt 15 sajandil ehitatud kaitsefunktsiooniga kirik. Paksud müürid viitavad üsnagi kindlalt sellele. Kahjuks seekord torni ei saanud. Sisustusest on siin tähelepanuväärne 1490 aastal Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist pidavat olema ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirikuhoone ise. Kiriku praegune orel osteti 1895 aaastal Peterburist. Kurjad keeled räägivad, et miski ettetellimise nipiga pidavat olema siin kirikus võimalik kuulata orelimuusikat. Meie külastuse ajal oli seal üks pisike kohaliku asumi makett vaatamiseks, polegi selliseid makette varem peale Narva Aleksandri kiriku kusagil mujal kohanud.
Tahtsime möödaminnes üle vaadata ka ristiaia aga seal toimetasid sõdurid, ei hakanud segama. Ülevaatus jääb järgmiseks korraks 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
