-
Sharm el Sheikh. Farsha ja allveelaev.
Täna plaanis vaikselt tiksuda ja nats puhata, öö tuleb unetu. Sebisime eile tänavalt omale Kairo tripi. Kõigepealt väike hommikusöök hotellis ja siis uuele katsele Farsha kohvikusse 😉 Hommikusöök on meil hotellis kesine aga nälga ei jää. Kes vinguda tahab see vingub Hiltonis ka. Meil hotellivalikuna oligi taotluslik tagasihoidlik hotell.
Tiksusime vaikselt Farsha poole, kohvikust endast pikemalt juba kirjutanud siin. Tänavalt üritasime veel mitmest kohast sebida erinevaid trippe. Plaanis oli sebida värviline kanjon, Ras Mohhamed, beduiinid ja allveelaeva tripp. Värvilise kanjoni saime suht hea hinnaga, seal on hinnas ka miski beduiinitee. Päris beduiinide külla tänavalt ei saa, sealt saad ainult nö. “näitlejate” külla. Ras Mohhamedi oli kas terve päeva trip laevaga, mis tegelikult jummala nüri passimine kaatril või siis paaritunnine bussitrip.
Kokkuvõtteks loobusime mõlemast ja otsustasime Andres Hanso kaudu sebida päris beduiiniküla ja Ras Mohhamedi ka. Saab ilusti poole päevaga asjad käidud. Üritasime igaltpoolt sebida ka seda allveelaeva taolist toodet, mis tegelikult on allveelaevast kaugel aga noh midagi ikka saab lapsele näidata. Huvitaval kombel polnud see hind kuskil kaubeldav, öeldi, et kuna see pole kohalik teenus siis hinda alla ei saa, 30$ lõustalt fix hind. Mul muidugi tekkis sportlik huvi mis imeasi see on, et hinda alla ei saa 😉 Otsustasime seda asja otse sadamas uurida.
Lõpuks jõudsime ilusti avamise ajaks Farsha kohvikusse ja ennäe imet, hullud inimmassid polnudki veel kohale jõudnud 😀 Võtsime joogid ja puuviljavaliku. Vaikselt istudes on huvitav vaadata kuidas sisalikud omi asju toimetavad ja kärbseid püüavad. Kui kohvid joodud tiksusime sadamasse uurima seda allveelaeva värki.
Sadamas küsisin, et tahaks selle allveelaeva taolise tootega sõita, kohe vastati, et 30$ nägu ja palun. Räägin, et krt jube kallis teeme kahe peale 50€, no tükk aega kauplesime aga ei saanud. Aga sealmail on miski juba korduvalt katsetatud fenomen, et kui kaela kangeks jätad ja minekule sätid siis hakkavad hinnad imeväel sobima 😀 No eks me sättisime juba minekule arvestusega, et kui ei saa siis ei saa ega see pole nüüd ka midagi erilist kus peaks käima. Siis lähme lihtsalt sõidame klaaspõhjaga laevaga 😉 Huvitaval kombel toimis siin ka see äramineku värk, müügimees kutsus kohe leti juurde ja kukkus pakkuma kõikvõimalikku muid trippe.
Ma muidugi ütlesin viisakalt ära, et mind huvitab ainult allveelaev aga hinda ikka alla ei saanud. Siis see müügimees käis kutsus mingi teise vennikese leti juurde, seletas sellele midagi omas keeles. See vennike siis küsis meilt, et mis mureks, mina seletan, et tahaks lapsega selle junniga sõita aga raha ei ole. Vana küsib palju on, mina vastu 50€. Vennike kadus kuskile minema ja natsi aja pärast tuleb tagasi jutuga, et ok sobib. Annan siis kassasse 50€, piletimüüja jääb pika näoga vaatama, et 60 peaks ju olema aga see vennike seletab talle midagi ja viuh tulid piletid 50€ eest. Müügimees kellega ennem kauplesin vaatab ka pika näoga ja näitab siis translaatoriga, et ma tegin ajalugu, siiani pole veel mitte keegi hinda alla suutnud kaubelda 😀 😀
Veidi aja pärast oligi minek, ega see tegelikult pole päris allveelaev nii nagu on Hurghadas, aga ikkagi kordi parem vaade kui klaaspõhjaga laevas. Kui klaaspõhjaga laevas vahid midagi läbi tolmuse ja kriibitud klaasi siis selles allveelaeva taolises tootes vähemalt istudki vee all ja vaatad läbi puhta klaasi. Muidugi väike vahe on nende marsruutides ka, kui klaaspõhjaga laev tiksub vaikselt keset lahte siis see imeasi sõidab piki pankrannikut lahesopist merele välja.
Kui laevatripp tehtud sõitsime paari eurtsi eest taksoga Kopti kirikuid vaatama. Nendest ei hakka uuesti pikemalt siin kirjutama, see juba tehtud. Siin on neid üsna lähestikku kaks tükki, üks on selline tavaline aga teine suhteliselt bling. Kontrasti mõttes tasub mõlemas käia. Kusjuures siin on ka paar aborigeenide mošeed, ühte suuremasse saab sisse mittemoslem ka, aga seekord jätsime selle vahele.
Kirikust kobisime käsitsi hotelli tagasi, pole miski pikk maa midagi, ainult 3,5 kiltsa. Tegime hotellis kiire õhtusöögi ja kobisime tuppa Kairo tripiks asju pakkima.
-
Sharm el Sheikh. Minek
Üle pika aja tegime väikse Sharmi tripi, seekord siis lapsega kvaliteetaega veetma 😉 Plaanis oli nädalaga näha võimalikult palju, seega rannas tiksumise aega me isegi programmi ei arvestanud. Hotelli võtsime suht suvaka, põhiline, et kuskil nurgas saaks lihtsalt tukkuda, kriteeriumiks oli ainult Hadaba piirkond. See on hea piirkond, kõik mudru on käe-jala juures, ei pea takso või marsaga uhama 😀
Tallinnast start venis tunnike lumesaju tõttu, lõpuks ikka pesti lennuk lumest puhtaks ja start. Seekord tšarteriks Heston. Muidu lennuk nagu lennuk ikka, ei midagi erilist peale selle, et kapten ja personal eestikeelne.
Sharmis võtsime lennujaamas Egiptuse viisad, kuigi Siinai poolsaarel viisat vaja pole, aga meil oli plaan Kairosse lipsata, siis on vaja viisat. Kui kõik formaalsused tehtud sebisime otse lennujaamast omale kohaliku telefonikaardi. Asi niipalju arenenud, et kui ennem pidid seda kuskilt linnast otsima või siis mõni reisiesindaja müüs neid transfeeribussis. Nüüd saad ise valida otse lennujaama putkas mitu giga tahad. 15 giga maksis 10$ ja see toimis probleemideta igal pool. Nii, et pole mingit pointi nuumata meie ulmehinnaga operaatoreid, samuti pole pointi kasutada Airalo esimi, ka see on kordi kallim kui kohalik kaart.
Lõpuks hotellis, viskasime kola tuppa ja kimasime linna laiama. Plaanisime Farsha kohvikus süüa aga see oli miskipärast kinni nii üleval kui all. Pole hullu siinsamas on veel Star Fish Restaurant. Tegime seal kiire söögi. Huvitaval kombel töllerdas siin hullult heas toitumuses kasse kes ikkagi käisid ümber laua ja kräunusid nagu nad poleks sada aastat süüa saanud. Kui kõht täis põikasime läbi kohalikust õigeusu kirikust Church of the Blessed Virgin Mary and St. Mina.
Tagasiteel põikasime läbi Dahab keskusest ja vutvutvut hotelli kotile. Täpselt meie akna all oli hotelli läbukoht. Mõtlesime, et krt seal diskents käib öö läbi ja magada ei saa. Aga kella kümnest oli hiirvaikus, ainul mingi üksik tsikaat kuskil siristas omaette.
-
Otepää linnus
Juba aastakümneid Otepääl tšillimas käinud aga siiani pole veel linnamäele jõudnud 😀 😀 Nüüd sai see viga parandatud. Kui juba siin siis vaatasime möödaminnes üle kohaliku kiriku ja Vabadussõja mälestusmärgi ka. Otepää on üks Tartumaa vanimaid kihelkondi ja juba 1234 aastal on olnud Otepää kirikul vaimulik. Kirik asus piiskopilossi läheduses, mille ehitas väidetavalt esimene Tartu piiskop Hermann 1224 aastal vana Eesti maalinna asemele. Kuna kiriku kasutamisega tekkis sakslaste ja eestlaste vahel väike tüli siis ehitati hiljem eestlastele uus kirik, mis võis olla praeguse kiriku asupaigas.
Esimene eesti soost õpetaja Otepääl oli aastatel 1872 – 1880 Jakob Hurt kes tegutses väsimatult rahva hariduse ja vaimsuse tõstmisega. Hurda ajal käis kirikus nii rohkelt inimesi, et kirik jäi kitsaks. Sellist rahvarohkust polnud ükski õpetaja varasemalt kirikus näinud. Õpetaja Hurt pani aluse uue kiriku ehitamiseks, kuigi see tema ajal valmis ei saanud. Kusjuures väidetavalt on kiriku torn pärit vanalt kirikult.
Vabadussõja mälestusmärk asub siinsamas kiriku värava juures künka otsas. Algne mälestussammas avati 10.06.1928. Huvitaval kombel lõhuti see sammas alles 17.06.1950 ja tükid maeti sinnasamasse. Huvitav kuidas siin okupantidel see nii kaua aega võttis. 3.08.1988 leiti samba obelisk ja samba taasavamine toimus 15.07.1989. Selle samba juures on üks väike aga… Uuel sambal on 37 Otepää kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenute nimed, aga vanal olevat olnud neid 54. Kuhu ja miks kadus 17 nime?
Linnus on omaette kahe astanguline mäeküngas, madalamal osal asus algselt ilmselt asula ja hilisemal ajal eeslinnus. Alumisele astangule on tänapäeval pandud mälestuskivi “Otepää 1116 – 1966” Ülemisel platool on säilinud osaliselt hilisema piiskopilinnuse varemed, mis ilmselgel ehitati kunagise muinaseestlaste linnuse kohale. Otepää oli Ugandi muinasmaakonna tähtsamaid keskusi alates 12 sajandist ning etendas olulist osa muistses vabadusvõitluses. Otepääd on esmakordselt mainitud vene kroonikates 1116 aastal ja hilisemalt veel mitmeid kordi. Läti Henrik ei ole samuti seda kohta oma kroonikas unustanud 😉
1208 olevat sakslaste ja nende liitlaste sõjakäigul Eestisse linnus põlema pandud. Sakslastest lahti saamiseks piirasid mujalt maakondadest pärit eestlased koos venelaste ühisväega 1217 linnust 17 päeva. Lõpuks andsid sakslased alla ja pidid loovutama ka ülejäänud Eesti vallutatud alad. 1224 aastal liikus tolleaegne Lihula ja hilisem Tartu piiskop Hermann oma vägedega Ugandisse ja seadis end vahepeal sisse Otepääl. Tol ajal hakatigi piiskopi vasallidega ehitama siia uut piiskopilinnust mille põhiplaan järgis muinaseestlaste kaitsesüsteemi. Piiskopilinnus püsis siin kuni XIV sajandi lõpuni, kus ta piiskopkonna ja ordu vahelises sõjas aastatel 1396 – 1397 hävitati.
Väike droonivideo pilvepiirilt.
-
Urvaste kirik pilvepiirilt
Lõunaosariikides asjatades sai pilvepiirilt üle vaadatud Urvaste kirik. Kiriku täpne ehitusaeg pole teada, aga kirjalike allikate põhjal oli ta 1413 juba olemas. Räägitakse, et Urvaste kirik on Eesti ainus basiilika tüüpi maakirik. Erinevate allikate põhjal on palju eriarvamusi, võta sa nüüd kinni mis õige on. Osad räägivad, et kirik ehitati juba algselt basiilikana, teised arvavad, et basiilikaks ehitati kirik alles hilisemate ümberehituste käigus. Sellegi poolest on huvitav miks sellisesse kohta ehitati basiilika. Oletatavasti võis Urvaste olla ehituse ajal tähtis keskus poliitilises või halduslikus mõttes. Muidugi vaatasime lähemalt üle ka kikka kiriku tornis. Oli teine ikka päris korralikult täis lastud 😀 😀
Iseenesest paikneb kirik kõrgel künkal mis sobiks hästi näiteks muistsele linnusele või pühapaigale, aga see on minu isiklik arvamus. Ja samas kui vaadata kiriku müüride massiivsust, siis miks mitte arvata, et tegemist oli kunagi kindluskirikuga. Seekord muidugi kirikusse sisse piiluda ei õnnestunud aga eks ükspäev teeme selle ka ära 😉
Väike video pilvepiirilt
-
Viljandi vanalinn ja linnus
Pole sada aastat Viljandis niisama luusimas käinud. Kui siia satud siis ainult tööasju ajama ja muuks pole aega. Seekord sai tiksutud niisama. Kui teised kaasteelised läksid ekskursioonile mööda vanalinna tänavaid siis ma eelistasin omal käel kolada ja nurgatagustesse piiluda 😉 Kui nüüd võrrelda Tallinna, Tartu ja Viljandi vanalinnu, iseenesest pole need muidugi võrreldavad oma mastaapsuse pärast. Aga kui võtta arvesse inimressursi liikumine siis Võrreldes Tallinna ja Tartuga on Viljandi puhkepäeva hommikupoolikul täiesti välja surnud 😀 Paarikilomeetrisel ringil nägin peale meie grupi ainult kahte turisti ja ühte koeratuulutajat.
Lonkisin mööda pisikesi tänavaid vaatama seda ilusti korda tehtud vana veetorni. Muideks sinna saab sisse ka ja ülevalt nautida vaadet vanalinnale. Veetornis on ka mõningaid näituseid aegajalt. Minul jäi seekord sees käimata kuna laupäeva hommikul kell 10 kogu linn veel magab 😉 Aga pole hullu, vaatan teine kord. Ühel tänavanurgal jäi silma vana betoonist teadetepost, praegu sinna veel polnud kuulutusi pandud aga ehk ükspäev pannakse 😉 Ja kui vanasti nägi betoonist maasikaid igal nurgal siis nüüd näeb betoonist kasside kujukesi milledele kaela riputatud sildid varjupaigas kodu otsivate kasside lugudega. Väike tiir ümber Jaani kiriku lossimägede suunas, seal hea istuda ja linnukest lennutada.
Vaatasin vanalinna ja linnuse varemed üle pilvepiirilt. Kusjuures see ilusti korrastatud veetorn hakkab üle linna väga hästi silma. Linnuse ajaloost ei hakka pikemalt kirjutama, see juba varem siin tehtud. Aga pilvepiirilt näeb asi hoopis teisiti välja kui maapinnalt.
Väike video Viljandi vanalinnast ja veetornist pilvepiirilt
Video linnusevaremetest pilvepiirilt
-
Poola, Jeesuse kuju
Poolast läbi kihutades meenus, et kuskil Poola avarustel pandi püsti maailma suurim Jeesuse kuju. Google aitas kohe hädast välja 😀 😀 Selgus, et see asjandus asus Swiebodzini linnas ja on 33 meetri kõrgune ning asub omakorda 16 meetri kõrgusel künkal. Väidetavalt peaks see kuju olema kõrgem kui Cristo de la Concodia kuju Boliivias (valmis 1994, kõrgus 34,2 meetrit) ja tuntud Lunastaja Kristuse kuju Rio de Janeiros (valmis 1931, kõrgus ilma aluseta 30 meetrit). Mõeldud-tehtud… tegime väikse kõrvalpõike uurimaks kas Google ikka teab kõiki asju 😀 Kurrja oligi teine täitsa olemas ja paistis üle küla. Parkla turistidele kohe jalamil jalavaeva vähendamiseks. Tahtsime üles mätta otsa minna aga seekord ei lastud, väidetavalt miskid hooldustööd. Läksime luusisime linnakeses. Midagi erilist silma ei hakanud. Kohalik kirik oli omapärane, aias kujukesed ja lambad muru niitmas 😀
Kirik seest oli päris edev nagu sealsed kirikud ikka. Muud väga vaadata ei olnudki. Sinna tuleb ükspäev uuesti minna ja seda kuju lähemalt uurida.
-
Ridala kirik
Sattusin asju ajama Ridalasse aga kui seal juba olla siis tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Tore üllatus oli, et kohalik kirikuõpetaja juhtus täitsa tuttav inimene olema 😉 Loomulikult sai see kohe ära kasutatud 😀 ja kirikus kõikvõimalikud kohad läbi käidud. Kirik on päris omapärane… ühelööviline kodakirik, mis koosneb väga korrapäraselt ja süsteemselt kavandatud kahe võlvikuga pikihoonest ja sellega avara võidukaarega ühendatud kooriruumist. Kiriku ehitamine dateeritakse üldiselt aastaisse 1265-1270, juhtiv meister tuli tõenäoliselt Vestfaalist. Kirik on püsinud tulest ja sõdadest kahjustamata, pikihoone katusel on tänaseni vanade meistrimärkidega tähistatud katusekivid.
Kirik on pühendatud pühale Maarja-Magdaleenale, kes on Kristuse ülestõusmise esmatunnistaja, patukahetsejate ning elu üle järelemõtlejate pühak. Kaitsepühaku valik viitab Ridala kiriku tähtsusele patukahetsejatest palverändurite marsruudil. Kirikuaias on säilinud ka massiivseid nn patukahetsusriste. Üks ristidest seisab kirikus ja selle juurde saavad kirikulised süüdata oma palveküünalt. Kellatorn ulatub vaid katuseharjani, legendi järgi ehitati torn nii madal kartusest merelt tuleva ohu ees. Tornis on kaks kella. Üks annetatud 1692. aastal Valentin Wulffi poolt, väike kell valati 1806 Tallinnas. Kirikaias on kõige väärtuslikumad 13. saj. pärinevad päikeseratta ja elupuumotiiviga trapetsikujulised hauatähised. Väga vanad on ka kaks massiivset kiviristi kiriku peasissepääsu lähedal.
Ainus Eestis säilinud omataoline altariruumi vahevõre – on annetatud parun Fabian Ernst von Ungern-Sternbergi ja tema abikaasa (sünd. von Wrangel) poolt ning pärineb arvatavasti samalt meistrilt ja aastast kui altargi. Kiriku seintel ja laes on välja puhastatud vanu jooniseid ja mida pole ka varem kuskil näinud… Laes on itsitava jumala pilt 😀 😀
Turnisin mööda kitsast treppi kiriku lae peale. Käik oli ikka päris kitsas, mina oma raamiga mahtusin veel läbi aga ilmselt juba minust suurem raam tekitaks probleeme 😀 😀 Lae pealsel oli käigutee ja õpetaja sõnul saab kirikus ka ööbida nö. teelise kiriku programmi raames. Piilusin kellatornis kelli ka, seal 2 pisikest kella täitsa olemas 😉
Kogudusemaja juures oli põnev õunaaed. Kohalikud külad on istutanud sinna igasugu sorti õunapuid. Puud pidavat olema istutatud valmimise järgi varajastest hiliste sortideni välja 😉 Igaljuhul tasub möödaminnes seal teha väike peatus 😉
