Tänapäeva tarbimisühiskonnas ei mõelda kasumi nimel eriti loodushoiule. Rohepöörde tuhinas on hakatud paljudele asjadele peale kirjutama “100% looduslik” ja kõik usuvad, et see on puha ökovärk. Osavad ärimehed on ammu ära jaganud, et see märge müüb ja seetõttu saab ka kallimat hinda küsida. Tegelikult ei tähenda “100% looduslik” sageli kaugeltki loodussäästlikku tootmist, pigem on asi vastupidine.

Selles kirjatükis keskendun küünalde valmistamisele. Päris tihti on kõikvõimalikke reklaame ja pakkumisi kuidas ise valmistada madala jalajäljega tervisele ohutu küünal. Aegade algusest saadik on küünlaid tehtud nii hülge- ja lambarasvast, vaala spermatseedist ja jumal teab millest veel. Loomulikult tehnika arenedes ka parafiinist, steariinist, sojavahast ja mesilasvahast. Nende saamisprotsessist olen kirjutanud varasemalt siin. Kui nüüd lugeda neid reklaame ja tegemisprotsesse siis minul tekib küsimus kas need ikka on madala jalajäljega ja tervisele ohutud. Olen näinud ka pakkumisi teha küünlaid meie kohalikust rapsivahast. Jaa 100% looduslik aga mitte loodussäästlik. Keegi ei räägi sellest ressursist mis läheb külvi, väetamise ja saagikoristuse peale. Siia lisame veel õli tootmise ressursi, pluss veel koduse sulatamise ja valamise. Ja nüüd soovitatakse veel sulavahasse lisada kunstlikke lõhna- ja värvaineid, et küünlad oleks värvilised ja lõhnaks hästi. Nii, tooge ja näidake nüüd mulle ka seda kunstlikku värvi- ja lõhnaainet mis põlemisel ei eraldaks mürgiseid aineid. Nende lisaainete ohtlikkuse kohta on väike artikkel siin.

Viimase aja trend on pulber- või puuderküünal (tegelikult on üks ja sama) mida reklaamitakse samuti kui 100% looduslik. Võta pulber vala suvalisse mittesüttivasse õõnesanumasse ja pane põlema, nii lihtne see ongi. Huvi pärast surfasin nii mõnelgi pulberküünlaid pakkuval lehekesel. Huvitaval kombel on paljud pakkujad kirjutanud küll, et asi on 100% looduslik või taimne, aga miskipärast on hoidutud mainimast millisest taimest on pulber toodetud. Mõnelt üksikult lehelt leiad kuskilt nurga tagant, et tegu on palmivahaga. Aga teatavasti palmiõli tootmine ei ole sugugi loodussäästlik. 90% kogu maailma palmiõli toodangust tuleb kas Indoneesiast või Malaisiast. Seal saarestikus asub arvestatav osa maakera vihmametsadest mis tõmmatakse tuimalt maha, et teha ruumi õlipalmi istandustele. Seda kõike selleks, et keegi saaks margariini leivale määrida või küünlaid teha. Muidugi on olemas ka sertifitseeritud istandused aga sealt pärit toodang on ca 50-100% kallim kui loodust hävitaval moel toodetud õli. Kahjuks kiiruga ei täheldanud kuskil lehekestel, et pulber oleks sertifitseeritud istanduste toodang, see muidugi ei tähenda, et keegi seda ei müü. Lihtsalt võibolla on serdi olemasolu mainimata. Kokkuvõtvalt saab öelda, et 100% looduslik on pigem õige, kuigi paljudel on mainimata mis taimega tegu. Aga loodussäästlikkusest ja tervislikkusest on asi kaugel. Samas olgem ausad ega loodussäästlikkust ei mainita ka.

Tegelikult tutkides kõiki neid küünlavärke on siiski madalaima jalajäljega ja loodussäästlikum küünalde materjal mesilasvaha. Seda toodavad mesilased juba valmis kujul, mingit lisatöötlust see ei vaja. Võtad vahalehe ja tahi, keerad kokku ja ongi 100 % naturaalne küünal valmis. Pole vaja lisada ei lõhna ega värvaineid, need on juba looduslikult olemas. Mesilasvahast küünal põleb tahmamata ja praktiliselt jäägitult. Lisaks on mesilasvaha looduslik õhupuhastaja, neutraliseerides allergeene, tolmuosakesi, vingugaasi, tubakasuitsu ja muid lõhnu. Traditsiooniliselt on mesilasvaha kasutatud ka haavade raviks ning anumate paikamiseks. Meditsiinis kasutatakse mesilasvaha salvide ja raviküünalde koostises. Nii, et kui mesilasvahast küünlast jääbki veidike järgi võite seda vabalt nätsuna kasutada 😉

Kellel tekkis huvi tõeliselt loodussäästlike küünalde vastu siis meie poest saab erineva kuju ja suurusega valmisküünlaid kui ka küünalde valmistamise komplekte. Ise valmistamise komplekt on mõnus nokitsemine lastega kvaliteetaja veetmiseks. Küünlad on saadaval ka erinevates kinkekarpides.