-
Kiluvarastele külla vol.3
Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.
Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest seintega ja mille vundamendi on läbimõõt 11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.
Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siin
Kui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.
Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.
Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kolm päeva Piiteris. Teine päev
Nonii, ei hakanud hästi see päev 😉 Varasemalt sai kokku lepitud, et täna hommikul kõigepealt korjatakse bussijaamast peale eestist tulev sõber ja siis mind siit Narvskajalt. Arvestasin, et nii umbes 7 – 7.30 peaks see juhtuma. Tänane plaan oli Schlüsselburgi ja Staraja Ladoga kindlused. Ootasin juba pestud, kustud, kammitud 😀 kui tuli sõnum, et meie tänane autojuht oli sisse maganud ja mind oodatakse Devjatkino metroojaamas… Oh krt ma isegi ei teadnud kus see jaam on, vedasin ennast vaikselt Narvskaja metroosse ja vaatasin kaardilt kus asub. Kurrrja see jaam täitsa teiselpool maakera… kõige viimane jaam aga õnneks samal liinil. Eks ma siis kobisin rongi ja läks kütmiseks ühest linnaotsast teise 😀 Huvitav, et Narvskajal metroojaamas keegi ei kontrollinud miskit kui ma kotiga läbi väravate läksin ja need kisasid vähe. Devjatkinos kobisin välja kuskile tänavale ja jõudsin isegi väikse kohvi teha ennem kui trehvasin rahvaga. Lõpuks peale vähest otsimist saime kokku, kobisime lähedal asuvate majade vahele, kobisime autosse ja tuld Schlüsselburgi poole Kohalikud nimetavad muidugi seda kindlust “Oreshek”. Ilmselt sellepärast, et kindlus asub Orehovo saarel kus kunagi kasvas pähklivõsa. Väidetavalt rajas selle kindluse 1323 aastal Novgorodi vürst Esialgne kindlus oli puidust ja hävis tulekahjus, hiljem taastati see kivikindlusena. Kindlus asub strateegiliselt väga heas kohas… Neeva ja Laadoga ühenduskoht, see kindlus tagas kontrolli kaubateede üle. Kindlus on olnud aegade jooksul vahelduva eduga nii rootslaste kui ka venelaste käes. Kurja jõudsime kohale kell 9 ja kohapeal selgus, et aegu on muudetud vähe. Avatakse alles kell 10 ja laev käib iga poole tunni tagant. Otsustasime, et tundi ootama ei hakka vaid sügame edasi Staraja Ladoga poole. Auto tagaistmel sõitu nautida oli päris mõnus, ruumi oli laialt 😉 Kui kohale jõudsime vaatasime, et miskid müürid vasakul tee ääres. Algul mõtlesin, et huvitav kas see ongi see kurikuulus kindlus aga siis vaatasin, et nurgatornid ja müür liiga lahjad kindluse jaoks. Aga vaatamas käisime ikka, selgus, et täitsa äge naiste klooster oli. Selgus, et siin kloostris on nö. asumisel olnud isegi Peeter Suure naine Jevdokia Fedorovna. Vot see oli jälle koht kuhu tasub igaljuhul minna, Veel kümmekond aastat tagasi oli seal asi varemetes, vaikselt taastatakse seda värki seal ja kaks kloostrit territooriumil töötavad. Ühes käis meie külastuse ajal isegi jumalateenistus ja saal oli rahvast täis. Territoorium iseenesest hiiglama suur ja suht korrastatud. Ühe maja taga oli näha isegi vanakooli tuletõrjetahvel koonusämbriga 😀 😀 Aga selle asja juures oli palju ägedam silt 😀 😀 “Läbikäik ilma õnnistuseta keelatud”
Kui naiste klooster uuritud liikusime kilomeetrikese edasi ja oligi tee ääres Staraja Ladoga kindlus. Säilinud on seal ainult osa müürist ja paar torni, neistki osa taastatud. Parkisime auto kuskile tänava äärde samas oli ka miski kulli kuju oli kivi otsas… Algul mõtlesin mis selle lugu on… Tuli välja, et arheoloogid olid leidnud kunagi 9 sajandist pärit savivormi mille abil ilmselt valati kulli kujulisi pitsateid. Ja Rjurikute heraldikamärk on kolmeharuline hark mis tegelikult kujutab pikeerivat kulli. Tänapäeval on samalaadne pikeeriva kulli kujutis Volhovi lipul ja vapil. Lonkisime kassasse ja sebisime piletid kindluse külastuseks. Pilet maksis 280 rutsi ja sisaldas kindluse, kiriku ja muuseumi sissepääsu. Poes müügil ka mõned leiupõhised ehted. Linnus iseenesest selline tüüpiline nagu venemaal ikka Oreshek, Pihkva, Novgorod väliselt täitsa sarnased. Lühidalt on nii… Peatornis natuke näitust ajaloost ja linnuse makett, parempoolsel käiguteel mõned pildid leidudest ja juttu kaevamistest. Parempoolses tornis mingi moodsa värgi näitus. Vasakpoolsele käiguteele ja torni ei lasta hetkel. Sinna torni kolib sügiseks muuseum mis hetkel asub asulas eraldi majas. Sisehoovis jõe kaldal on vasakul pool ühe torni jäänused mida nimetatakse tainitshnaja bashnja. Legendi järgi läks sealt tornist maaalune käik jõe teisele kaldale 😀 😀 Aga tegelikult oli seal tornis hoopis kaev joogivee jaoks ja kaevu juurde viis müürialune käik, sellest ka ilmselt torni nimetus.
Kindluses on veel pisikene puukirik, milles on näitus leitud kahhelkivi tükkidest ja muudest esemetest. Samas kõrval on ka suurem kirik kus on näha hulgaliselt taastatud freskosid.
Paremal pool on raskatnaja bashnja varemed. Venemaal nimetatakse raskatnajaks neid torne mis on pealt avatud ja sõjamehed saavad olla kogu perimeetri ulatuses. Selles tornis on näitus kindluse restaureerimisest. Torni laelt on päris hea vaade Volhovi jõele. Üldse ei imesta miks just sinna rajati kaubateede kontrolliks kindlus 😀
Kahju muidugi, et näha on ainult väike osa kindlusest, suurem osa on veel lahti kaevamata. Aga selle suurus on muldvallide all täitsa aimatav. Kui Kindluses piisavalt luusitud külastasime üle tee asuvat nännipoodi. Midagi erilist ei olnud, raha eest sai rõngassärgi selga, kiivri pähe ja pilti teha.
Edasi lonkisime külakese keskuse poole kus asus veel ajaloomuuseum, see kolib kõik kindluse nurgatorni lähiajal. Osa ekspositsiooni oligi juba ringi kolitud. Veel sai aimu eksponaatidest, suht meie leidude sarnased vidinad 😉 Siin sain jutule ka ühe muuseumi teaduriga teemal viskeodad. Siingi vitriinides leidus neid leitud otsikuid piisavalt. Meil tekkis päris pikk ja asjalik diskussioon tordeeringu osas. Sai jälle veidi teadmisi juurde. Aga sellest ükspäev pikemalt eraldi. Muuseumi ees tänaval oli ka mälestusmärk Rjurikule ja Olegile. Nendest seal ikka vähe räägitakse. Rjurikust kui Staraja Ladogast venemaa tolleaegse pealinna loojast ja Olegist kui Novgorodi võllist. Peale muuseumi otsisime söögikohta kus vähe keha kinnitada, seal neid ikka on üle ühe maja. Lõpuks tundus selline kodune olevat Drevnaja Ladoga. Pugisime kõhu täis ja kimasime Piiteri poole tagasi, meie autojuht pidi õhtul teatrisse minema 😉 Kuna pidime jalga laskma siis jäid seal veel osad asjad vaatamata, näiteks meeste klooster, koopad jne jne. Sinna peab kindlasti veel minema.
Piiteris viskasime asjad tuppa ja läksime linna laiama. Hullult suur uuselurajoon oli see kohake. Kõrghooned, olematu krundiga igalpool väravad, tõkkepuud, kaamerad ja muu jura. Majad suht uued ca 5-6 aastat ja eemalt näevad head välja aga lähemalt vaadates samasugune s… nagu meil, seinad pragusi täis, lagunevad, koridorid räpased jne. Õnneks metroo, bussijaam ja raudteejaam suht maja lähedal. Isegi miski põllumajandusturg oli olemas. Igasugu nänni müüdi, isegi siile 😉 Kui kesklinnas ja jänesesaarel näed bussidest ehitatud peldikuid siis siin nägime piletikassat 😀 :D. Lonkisime sihitult mööda linna ja otsisime miskit normaalset söögikohta, astusime sisse ikka paljudesse aga lõpuks peatusime mingis stolovajas 😀 Sai väga hea hinnaga kõhu täis ja tiksusime edasi. Jõudsime Mihailovski lossi juurde, seal miski vene muuseum sees, mõtlesime, et homme peaks seda külastama.
Edasi mõtlesime suveaeda minna, mõeldud tehtud. Krt algul vaatasime, et aed tasuline aga ei olnud, lihtsalt loendurid lugesid. Ilmselt sellepärast, et kui suletakse siis teatakse kas kõik on väljas või ei. Sain vaevu veel purskaevudest paar pilti teha kui need kinni keerati ja pidime aiast välja minema. Sulgemise aeg oli käes. Mööda tänavat metroosse lonkides nägime ühel aknal Volotsi välja vahtimas 😀 😀 Lõpuks olime metroos ja kimasime kodupoole. Tegime väikse plaani homse osas perenaisega ja kobisime kotile.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kolm päeva Piiteris. Esimene päev
Nii… Oli vähe asja Piiterisse, mõtlesin, et ühendan meeldiva kasulikuga ja üritan vähe tsillida kah. Oma piiteri sõbraga oli kokku lepitud tihe nädalavahetus. Siit pidi veel üks sõber hiljem järgi tulema, kes sebis Piiteris oma sõbra meile autojuhiks alates pühapäevast. Pidasime plaani külastada paari vikuaegset linnust jne. Egas midagi võtsin reede õhtuks pileti ja tuld. Öise bussiga hea rahulik sõita. Hommikul kohal ja võib kohe tegutsema hakata 😀 Tavaliselt sõidan sinna Temptransiga aga seekord mõtlesin, et lähen Balticshuttlega. Eks nad tegelt üks ja sama firma ole lihtsalt nimi teine. Panin viimase rongiga Balti jaama ja sealt trammiga bussijaama, et aega parajaks teha. Polnud ammu bussijaamas käinud, üllatas see, et bussijaam rahvast pilgeni täis aga ei ühtki kohvikut ega kioskit pole avatud. Kõik kella 21 alates kinni… Müstika…. ilmselt on juba paksuks söödud teiste arvelt ja ei pea enam kioskeid lahti hoidma 😀 😀 Tuli niisama tiksuda pool tunnikest bussini. Lõpuks buss tuli ja kobisin peale, Balticshuttle ise ei sõitnud vaid oli Piiteri poolne kompanjon. See nii käibki. Sain esimest korda sõita Hiina päritolu reisibussiga, venemaa on neid täis aga ise veel sõitnud sellisega polnud. Buss nägi välja üsna kobe ainult istmevahed võiks vähe suuremad olla. Aga arenenud on asjad kõvasti 220V pistikud on olemas üle ühe istmepaari ja USB laadijaid on iga istme all 2 tk. Vot see juba on midagi 😀 😀 Ja vene poolel on wifi ka bussis 😉 Lõpuks olime piiril… huvitav, et seekord läks eesti poolel kauem aega kui vene poolel. Peale piiri esimeses tanklas 10 mintsane peatus nikotiinikutele, vanasti kimusid nad vene piiripunktis aga nüüd on see seal keelatud õnneks. Järgmine peatus oli juba Piiteris Moskovski metroojaam ja siis juba bussijaam. Muidugi huvitav kogemus oli ka see, et tavaliselt lastakse rahvas maha bussijaamas (Piiteris on see kinnine territoorium) aga seekord pidas bussijuht kinni enne bussijaama tee ääres. See sobis väga hästi, pool maad vähem metroosse lonkida. Kurrrja metroojaamas hull turvakontroll, kõik läbi turvaväravate ja kotid läbi röntgeni ei tea mida kardetakse. Eelmine kord seda nalja veel ei olnud. Huvitav oleks teada mismoodi see süsteem tipptunnil toimib 😀 😀 Metroojaamas võtsin seinast raha mõned tonnid ja ostsin peoga metroožetoone 45 rutsi tükk, krt ühistransport on siin odav… Paar peatust ja olingi juba Narvskajas. Lonkisin vaikselt sõbra maja poole, siin on veel igal nurgal telefoniputkad, huvitav kas töötavad ka… Miskit huvitavat Ladat nägin ka, polegi varem sellisest midagi kuulnud Lada Largus
Sõbra juures väike hommikusöök ja kohv. Arutasime paar asja läbi, haarasime rattad ja kimasime Balti jaama. Ah jaa siin jaamas asub ka raudteemuuseum aga mis seal on ei tea, pole veel jõudnud käia. Krt jube harjumatu oli sõita sellise rattaga aga polnud hullu. Algul ma ei saanud pointile pihta miks nende ratastega läksime kui normaalsed rattad on ka olemas 😀 aga raudteejaamas sain matsule pihta. Rongile tuleb osta jalgrattale eraldi pilet aga see ratas käib ühe liigutusega käruks kokku ja piletit ostma ei pea. Raudteejaamas ka hull kontroll nagu metrooski, kuigi raudteejaamades on see juba ammusest ajast. Võtsime pileti Aleksandrovskajasse, maksis 49 rutsi. Raudteejaamast perroonile ilma piletita ei pääse, lased masinast triipkoodi läbi teeb väravad lahti. Poole tunni pärast olime Aleksandrovskajas, väidetavalt on see raudteejaam kust Nikolai asumisele saadeti. Raudteejaamast tiksusime ratastega läbi pargi Aleksandri pargi Arsenali paviljoni poole. Enne paviljoni kustutasime allikal janu, päris hea maitsega vesi oli. Arsenal on selline väike kindluse moodi asi mis ehitati 1819-1834 aastatel ja kasutati kui imperaatori relvakollektsiooni hoiukohana. Väidetavalt olla see üks esimesi venemaa muuseume. Tegime tiiru muuseumis, pilet maksis 250 rutsi. Muuseum oli vaatamist väärt, ja relvi oli seal nõrkemiseni. Igatahes soovitan soojalt seal käia kui vähegi aega on.
Arsenali paviljonist edasi liikusime draakonisilla poole. Draakonisild on üks huvitavamaid ehitisi Aleksandri pargis mis iseloomustab 18 sajandi hiina mõju arhidektuuris. Algselt olid need draakonid nö. betoonist aga 1860 aastatel valati need malmist. Edasi liikusime Chapel paviljoni poole. See ehitati 19 sajandi alguses, et paigaldada sinna marmorist Jeesus Kristuse kuju mille keisrinna Maria Fedorovna ostis ühe Moskva kiriku jaoks kuid mõtles ümber ja kinkis selle Aleksander I Hoone ehitati Gooti stiilis kellatornina ja kujutas endast kahte kandilist kellatorni millest üks ehitati juba algselt varemete kujul. Tornid on omavahel ühendatud ilusa võlvkaarega. Kui seal võlvi all kõvasti hõigata pidi olema kuulda huvitav kaja. Kellatorni tipus ilutseb ilus kukeke. Jälle üks selline põnev kohake mida peab ise nägema.
Edasi liikusime Suure Kapriisi juurde, tahtsime sealt läbi sõita paleeväljakule aga kahjuks ei saanud, remont käis. Väidetavalt sai see kapriisi ehitus alguse sellest kui Ekaterina II käis kodumaal kus sugulased võistlesid omavahel hiina paviljonide ehitamisega. Ega ta ei saanud ju kehvem olla ja alustas Tsarskoje Selos samuti hiina eksootika ehitusega. Asja point oli selles, et kõik külalised kes tulid residentsi pidid läbi sõitma ennenägematust ehitisest mis kerkisid tsarinna kapriiside ajel 😀 😀 Sõitsime edasi ümber Hiinaküla 😉 Kurja ongi terve küla kõrge aia taga. Väike suvemaja oli ka tiigi teisel kaldal, sinna sai sisse ka aga me ei viitsinud minna. Edasi tahtsime minna Ekaterina parki aga sinna ei lastud ratastega sisse ja pilet oli ka päris kirves. Sõitsime edasi üle suure hiina silla Aleksandri parki. See sild ehitati roosast graniidist draakonisillaga üheaegselt. Edasi sõitsime läbi pargi valge torni juurde. See torn ehitati spetsiaalselt Nikolai I ja Aleksandra Fedorovna lastele. Tornis viidi läbi õpitööd ja sai ka mängida. Ümber torni oli spordiväljak. Spordiväljak oli muidu kinnine aga tsaaripere eemaloleku ajal oli spordiväljak avalik. Tornis sees ei käinud, hull järts oli ei viitsinud passida. Aga järgmiseks korraks on ka vaja midagi jätta.
Edasi sõitsime Ratnaja palata juurde. Seal on kah muuseum sees, püsinäitus Venelased I MS. Pilet maksis 300 rutsi. Ratnaja palata ideeline autor on Nikolai II kes saadeks 1911 aastal Tsarskoje Selo juubelinäitusel kingiks dokumendid vene sõdurite ajaloost. Sellest saigi algus luua Puškinis ajalooliste dokumentide ja sõjatrofeede muuseum. Käisin ja vaatasin ära, kokkuvõttes täitsa põnev ja tasus vaatamist. Siit edasi panime ratastel läbi pargi Fedorovski gorodoki juurde.
Fedorovski gorodokki sisse veel ei saanud, seda restaureeritakse. Iseenesest kui valmis saab siis tahaks kindlasti käia. Linnak kujutab ennast miniatuurset kindlust erinevatest ehitistest millest igaüks peaks arhidektuurilt meenutama keskaegseid vene linnu Novgorod, Pihkva, Vladimir, Suzdal, Kostroma, Moskva jne. Siit edasi tiksusime linna laiama, kõht oli kuidagi tühjaks läinud. Leidsime miski ägeda koha kus müüdi ainult borši, kas külmalt või kuumalt. Hinda ei olnud 😀 😀 andsid palju andsid täpselt selle järgi kui maitsev asi tundus. Võtsime külma borši, palava ilmaga tundus see sobilikum. Täitsa söödav oli ja kõhu sai täis, viskasime kahe peale 2 sotti. Selle raha eest oli suppi küll ja küll. 😀 Edasi tiksusime vaikselt läbi linna Tsarskoe Selo raudteejaama poole. ühel tänaval toimus miski autode tümpsuüritus, ei viitsinud passima jääda ja sõitsime edasi. Kokkuvõtteks oli päris kõva tripp rattaga ja nägi sitaks palju kuigi see mida jõudsime vaadata oli pisku selle kõrval mis seal veel on. Tegelikult enamjaolt inimesed siia parkidesse ei jõua, sest ekskursioonid on tavaliselt Ekaterina lossi ja kogu lugu. Aga selgub, et siin on peale Ekaterina lossi vaadata veel nõrkemiseni. Inimesed võtke aega ja käige. Mina tahan sinna veel minna vaatama neid asju mida ei jõudnud ka seekord vaadata. Enamuse infost sealsete vaatamisväärsuste kohta saab siit
Rongiga kimasime Vitebski jaama, see jaam on superäge. Taastatud on jaam täpselt nii nagu ta oli siis kui avati esimene raudtee. Kunagi sõitis rong lausa jaama sisse, tänapäeval muidugi enam mitte. Aga jaamahoone oli ikka ülikõva teema, seda peab ise nägema. Klõpsisin seal hulga pilte ja vahtisin suu lahti. Ah jaa.. ühel pildil on näha ka kuidas meie jalgrattad kokku käisid 😉 Kui jaam uuritud kimasime sõbra juurde võtsin väikse valuvaigisti ja kimasime linna edasi.
Panime jalgratastega läbi äärelinna Peeterpauli kindlusesse, tsillisime vähe kontserdil. Pärast kimasime läbi linna tagasi kodupoole mööda uut ja ainukest jalgrattateed Piiteris 😀 Ja oligi õhtu käes, et kotile kobida. Käisin veel poest läbi ja võtsin kitsejuustu. Kuradima odav oli… üks palmik maksis 40 rutsi. Krt homse osas tekkis väike pidur 🙁 sõber ei saagi meiega kaasa tulla. Tal miski paanika tekkis ja pidi minema omi asju ajama. Pole hullu teinekord saab 😉 Kobisin kotile, hommikul juba 7 äratus ja minek teise ilma otsa.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Bulgaaria vol.6 Albena – Kaliakra
Peale Balchikis käimist järgmisel päeval mõtlesime, et uurime ka vähe Kaliakrat. Sõime hommikul kõhu täis ja panime punuma. Ega me Kaliakrast midagi ei teadnud, kohalikud ütlesid, et see on läheduses ja vägev koht. Eriti ägedad pidavat olema neeme otsas olevad kindluse varemed ja vaade merele. Eks me siis sügasime otse sinna neemele. Kurja oli tõesti vägev vaade merele, pidavat olema ca 70 meetrit kõrge kohati see neem.
Kohapeal nagu ikka iga turistiatraktsiooni juures turistinänni ja söögi müük. Meid see väga ei huvitanud, nautisime vaadet ja luusisime varemetes. Väidetavalt saab seal ka delfiine vaadelda aga meie kahjuks ühtki ei näinud. Neeme all pidid olema koopad kuhu saab ainult meritsi ja need olid ühenduses kindlusega, koopaid kasutati laevade laadimiseks jne. Tänapäeval on ühes koopas muuseum. Kahjuks me sinna sisse ei saanud. Meri oli neeme tipus päris huvitav, nagu oleks pooleks jagatud üks pool hele teine tume. See piiri koht oli populaarne ujuvvahenditele, neid hulpis seal ikka hullult. Mis oli ka äge, et teod ronisid palavuse eest kõrte otsa. Seda vaadet mujal ei kohanud peale Kaliakra.
Tagasi sõitsime läbi küla. Päris äge oli näha maja seintelt, et sealkandis tuntakse ka Tarjat ja Billyt 😀 😀 Iseenesest päris vägev koht oli ja soovitan igaljuhul külastada. Albenas töllerdasime veel ringi mööda randa ja kohvikuid. Mõned reisiseltsilised ostsid kokku meeneid kuigi meil oli veel Varnas käimata 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Bulgaaria vol.4 Albena
Ja jõudsimegi Albenasse. Albenat peetakse üheks modernseimaks kuurordiks kogu Bulgaarias. Albenal on “sinise lipu” sertifikaat, mis kinnitab, et rannaala on kenasti hooldatud ning meri puhas. Kõige põhjapoolsemas osas paikneb unikaalne liaanide reservaat, mis hoiab Albenas õhu eriliselt puhta ja värskena. Kuurort sobib ideaalselt perepuhkuseks ning ka spordisõpradele, rahulikuks puhkuseks ning ööelu nautlejatele. Albenas on Bulgaaria kõige laiemad rannad. 200 – 300 m laiune rannariba meelitab puhkajaid oma kuldse puhta liivaga. Rannad Albenas ei pidavat olema kunagi ülerahvastatud. Päris huvitav teema, kogu keskus on aiaga piiratud, väravast sisse saad autoga ainult siis kui on broneering. Iseenesest on see Albena nagu riik riigis, aia sees on kõik eluks vajalik olemas. Oma haigla, polikliinik, politsei, spordiväljakud jne jne. Majutus on alates kämpingust kuni 5* hotellini välja. Isegi toidupoed on tsooniti, seal kus kämpingud on selline meie mõistes külapood esmatarbekaubaga, hotellide vahel on vähe edevam pood nii umbes Maxima laadne 😀 😀 Hotellide juures on ka basseinid ja päevitustoolid. Rannas on rannaäärsetel hotellidel oma rivi päevitustoole jne aga keegi ära ei aja kui seal kuskil vedeled. Meie hotell oli 3* siin piltidel näha kah milline välja nägi. Tegin oma toaesisest ka pildi 😀 😀 täitsa ok oli toas kont, ukse ees toolid-laud, pesukuivatusrest. Õnneks paistis meie poolel päike alles õhtupoolikul nii alates 7 muidu oleks täitsa p… 4 päeva mis ma seal elasin oli stabiilselt varjus +35. Ma hoidsin kondiga toas +18 kraadi sai vähemalt normaalselt magada 😀 😀
Kui hotelli sisse kolitud läksin luusisin vähe territooriumil ringi. Turistidele oli ikka kõikvõimalikke nännipoode ja atraktsioone iga sammul ja ega lastelgi seal igavleda ei tule. Sõita saab territooriumil väikse raha eest kõikvõimalike riistapuudega. Territoorium iseenesest päris suur ja kinnine, seda ainult nö. maa poolt, aga mere äärest promenaad täitsa vaba tule ja mine millal tahad. Selleks päevaks aitas kolamisest. Käisin uurisin kus süüa saab, meie hotelli söökla oli 3 hotelli peale üks. Söökla ees oli isegi suur grill ja miski eluk oli vardas parajasti 😀 Nokkisin vähe puuvilju ja kobisin ära kotile. Järgnevad päevad panustasin ümbruskonnas luusimisele ja ei kahetse sugugi, nägi nii mõndagi põnevat mida turist muidu ei näe.
Järgmisel hommikul kobisin kõigepealt sööma. Valik oli päris hea ja paar kokka uhasid laivis kokata. Said lasta näiteks muna kas vähem või rohkem praadida jne. Kala oli ka igas asendis, küpsetatud, praetud, hautatud. Pidavat olema kohalik Musta mere kala. Peale hommikusööki haarasin toast fotoka ja otsustasin vaadata mis aia taga on. Kõigepealt läbi pargi randa ja sealt vasakule 😉 Aia nurgas vastu merd oli purjeka kujuline kohvik, muud peale välimuse erilist ei olnudki. Menüü nagu teisteski kohvikutes. Rannas vedeles hullult teokarpe ja hulpis millimallikaid. Need olid seal ikka päris pirakad nagu pildilt näha. Lonkisin mingit treppi mööda üles mäe otsa, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Isegi väike pink oli jala puhkamiseks 😀 😀
Huvitaval kombel oli seal mäe jalamil ja ka otsas nii mõnigi kohvik või baar olnud kunagi aga nüüdseks seisid kasutult ja rohtu kasvanuna. Mäe otsast oli muidugi päris äge vaade Albenale. Ploomid kasvasid nagu meil sirelid iga aia ääres ja söö niipalju kui jaksad. Aga kusjuures ploomid olid ikka väga maitsvad, eks ma ikka maiustasin nendega seal igal võimalusel. Tasuta ju 😀 samasugused olid poes ja turul saada päris kalli raha eest. Ah jaa meres oli päris palju võrke näha aga päris huvitav süsteem, see oli tõmmatud umbes meetri sügavusele toigaste vahele. Kui vasakpoolne nõlv uuritud kobisin alla tagasi ja läksin teisele poole nõlvale luusima.
Teisel nõlval oli selline eramajade rajoon ja ka miski kohalik turg. Miski vennike oli omale ehitanud linnuse taolise maja. Ei saanudki aru kas see tänapäevane ehitis või tõesti vennike oli ära kasutanud vana linnuse osa. Siit nõlvalt oli vaat, et isegi parem vaade alla orule. Kui siinpool ka vähe kolatud lonkisin alla tagasi. Kolistasin veel vähe territooriumil, isegi mõned tsirkuse loomad olid õues, tavaliselt nad olid peidus kuskil varju all. Käisin sõin väikse lõuna ja mõtlesin mida õhtupoolikuga teha. Ja nagu Rumeenias nii ka siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel, ajal ikka miski 3-4 tundi venitati kummi ära algusega korraldajate poolt. Ja kusjuures eriti värdjalik on see, et kõik kohal ja ootavad. Korraldajad ka kohal ja tiksuvad niisama veini libistades aga üritusega alustada ei viitsi. Kõige pikemalt venis algus pea 6 tundi 🙁 🙁
Õhtupoolikul lonkisin mööda promenaadi Baltsiku pooli. Sinnani välja oli ilmselt kunagi olnud korralik promenaad aga nüüd osaliselt lagunenud. Loodus oli põnev, igalpool sibasid kõikvõimalikud sisalikud. Raagritsikaid kah kõik kohad täis. Meil siin ostetakse neid poest kalli raha eest koduloomaks aga seal vedelevad vabalt looduses 😀 😀 Ilm oli hullult palav ja vahepeal istusin mõne kivi otsas jalgupidi vees. Mõned millimallikad hõljusid ringi ja mis oli äge, et hullult oli pisikesi krabisi. Need toimetasid omi asju aga nagu nägid liikumist kadusid viuh kivide alla. Istusin vaikselt jalad vees siis vennikesed piilusid kivide alt mis toimub ja kui ei liigutanud ronisid välja uurima mis toimub. Päris äge oli vaadata kuidas pisikesed krabid mööda sääri ringi ronivad ja otsivad miskit. Jalutasin mööda promenaadi niikaua kui Baltsik paistma hakkas siis läksin tagasi kuna õhtu hakkas kätte jõudma. Umbes ca 5-6 kiltsa oli see promenaad pikk. Tagasi jõudes käisin söömas miskis suva hotellis ja siis kotile.
Järgmisel hommikul nagu ikka väike hommikusöök. Krt kummaline, et Must meri on kala täis aga hotellides pakutakse ikka ainult ühte kala kümnel erineval moel. See kala on suht maitsetu, ilmselt sellepärast turistidele pakutaksegi, kohalikud söövad paremat kala 😉 Täna plaanisime natuke merel luusida ja laevaga Baltsikusse sõita. Lonkisime randa seal süsteem selline, et laev tuleb suht randa ja siis kaldalt viiakse kaatritega laevale. Edasi tegime väikse tiiru merel lootuses näha delfiine lähedalt aga kahjuks seekord neid lähedalt näha ei õnnestunud. Nii umbes 100 meetri kaugusel nägime küll korra neid veest välja hüppamas ja see oli ka kogu lugu. Edasi suundusime Baltsiku sadamasse. Aga sellest kirjutan eraldi. Õhtul tagasi jõudes luusisime veel Albena sealses servas kus on kämpingud ja siis käisime vaatasime millises hotellis mis menüü on. Võõras hotellis tasuta süüa oli küll probleemne kuna igal hotellil olid oma käepaelad ja kindlad söögikohad nende käepaeltega. Aga panid miski pikema varrukaga särgi, tegid tähtsa näo ja läksid sõid suva hotellis siis kui seal suurem söögiaeg oli. Muul ajal oli keerukam tasuta süüa, sest siis vaadati uksel käepaelu 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Stebeli patarei vol.1
Pikka aega liikus rahvasuus legend Stebeli patarei kohta… Väidetavalt on see Stebeli poolt ehitatud nii osavalt, et vajadusel saab selle niimoodi uputada, et vett välja pumbata ei õnnestu. Lõpuks võtsime militaarhuvilistega asja kontrollimise ette. Tahtsime legendile kinnitust või ümberlükkamist. Natuke plaanimist tehnika ja lubade osas ning oligi asi niikaugel, et panime kuupäeva paika. Arvestasime, et läheb õige mitu päeva ja seetõttu oli meil organiseeritud majutus Sõrve militaarmuuseumis askeetlikult madratsitega põrandal. Igaüks broneeris omale põrandapinna kuskil rekvisiitide vahel. Mina olles just värskelt muuseumis käinud broneerisin muuseumi lakapealse. Kõik asjaosalised veel irvitasid miks ma lakas magada tahan… kuskil liiva peal kui all on puhast põrandapinda veel mõned kohad olemas 😀 😀 Aga tundus, et keegi polnud varem muuseumis käinud ja ei teadnud, et lakas oli tegelikult kogu muuseumi ainuke suur vedruvoodi 😀 😀 Põhiosa rahvast läks juba varem kohale ja kartuses, et pumbad ei jõua komandopunkti tühjaks lüüa hakkasid seal varem möllama. Meie sõbraga plaanisime minna õhtuks nagu plaanitud oli ja seetõttu tegime Saaremaal aega parajaks luusides kõikvõimalikes kohtades mis teele jäid. Kõigepealt jäi teele Muhu kirik mida on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis väga kaunis ehitis. Muhu kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi põhja- ja idaseinal on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Trepile viiva ukse kohal näed Sa kirikuseina müüritud 12.-13. saj. pärinevat haruldast trapetsikujulist hauaplaati. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas. Kirikut on kasutatud ka kaitserajatisena. Kui kirik uuritud läksime Maasilinna uurima. Linnuse varemed on muljetavaldavad ja neid peab kindlasti oma silmaga nägema.
Maasilinnast edasi sõitsime ühte omapärast kirikut uurima. Karja kirik on rajatud 14. saj algul. Kirik on peaaegu muutumatult säilitanud oma esialgse kuju. Kirik on ühelööviline ja ilma kellatornita. Kiriku altari kohal on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Kirikus paganlikud märgid….. tekib küsimus kas kirikud ikka tulid meile kui ristiusu sümbolid… Äkki olid juba varem olemas…
Karja kirikust edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Luusisime vähe keskuses ja tuulikutes ning kimasime edasi Valjala suunas. Valjalas uurisime kirikut mille ehitusega alustati 1227 aastal. Kiriku vanim osa on kooriruum millele ehitati hiljem juurde pikihoone. Valjala kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on vanim Eesti aladele ehitatud kivikirik • 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks • Kirikutorn on ehitatud 17. sajandil käärkambri peale. Kirikuaias on ka Vabadussõja ausammas.
Lõpuks jõudsime Kuressaarde, seal läksime otse kindlusesse. Kolasime vähe müüritisel ja suundusime muuseumi. Muuseumis on vaatamist õige mitmeks tunniks. Tükk aega mõtlesime latriini juures, et mis tunne oli palja kanniga kivil istuda 😀 😀 Meie tegime seal kiirmarsi ja suundusime edasi, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma 😉
Teel Sõrve tegime veel peatuse Salmes. Vaatasime korra kaugele arheoloogid on jõudnud viikingite väljakaevamisega. Päris vägev on sellist asja vaadata oma silmaga. Ilmselt rohkem sellist asja elus enam näha ei õnnestu.
Lõpuks jõudsime kohale Stebeli patarei juurde, Mõtlesime, et siin veel vesi poolestsaati sees aga ei miskit. Pumbad olid juba oma töö teinud, reporterid kõik jäädvustanud ja kirja pannud. Eks sai siis ise ka turnida sinna kuhu ilmselt ei pääse niipea mittekeegi. Jäädvustamise osas sai ka väike panus antud. Esimesed vennikesed olid juba jõudnud all ära käia. Ülakorruselt sai alla redelit mööda kuid pimedas koridoris tuli käia väga ettevaatlikult, et põrandas olevast august mitte alla sadada. Koridoris tuli meile vastu tiba õllene vend kes seletas õhinal, et ettevaatust siin on auk ja vaikus…. Vennike lihtsalt oli asjast nii õhinas, et muutus ettevaatamatuks ja kukkus august alla. Sitaks vedas vennikesel, 4-5 meetrit kukkumist lõppes betoonalusel ja nii õnnelikult, et viga ei saanud. Mõned sentimeetrid kõrvale ja oleks kukkunud püstiste poltide otsa, siis poleks asi nii õnnelikult lõppenud. Turnisime siis ka alla uurima asja, üsna palju oli säilinud. Luusisime ruumides ringi ja avastasime, et veel mingi redel läheb üles. Arvasime, et see on teine sissepääs alumisele korrusele, turnisin redelist üles ja lükkasin luugi lahti. Tuli välja, et ei olnud sissepääs vaid hoopis üks pisike ruum paari metallkarkassiga millegi jaoks. Milleks see ruum oli ei tea aga sinna sai ainult alt üles minnes mujalt sinna pääseda polnud võimalik. Ronisin alla tagasi ja hakkasime uurima keset ruumi olevat arvutit. See olevat olnud omalajal tehnika tippsaavutus… Arutasime, et huvitav kuidas sellele saaks Windoosa peale lasta 😀 😀 😀 Kahjuks ei leidnud ühtki kohta kuhu mälupulk või CD pista. Kui kõik sai läbi uuritud korjasime kola kokku ja läksime muuseumi nähtut arutama ja magamiskohti valmis sättima. Me sõbraga võtsime oma kola ja kobisime tuima näoga lakapeale. Rahvas vaatas imeliku näoga, et 2 lolli lähevad kuskile liiva peale magama kui all on normaalne põrand kuhu magamiskott visata 😀 😀 Paar vennikest tulid vähe aja pärast vaatama, et kus me seal liivas püherdame ja kui nägid, et meil seal suur mugav vedruvoodi koos madratsi ja patjadega läks kirumiseks lahti 😀 😀 Krt oleks seda teadnud oleks ise sinna broneerinud nüüd peab põrandal magama 😀 😀 Kui pesa valmis tegime mõned võikud ja kobisime magama. Järgmisel päeval oli vaja kontrollida kas vesi tuleb tagasi või ei
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
