-
Vikukilpide uus projekt.
Ükskord ammu sai ajaviiteks üks nahkkattega vikukilp tehtud. Selle tegemise kohta võib lugeda siit ja siit. Seda on nüüdseks isegi vähe pruugitud aga kui keegi ihaleb seda omale jõulukingiks peame läbirääkimisi 😉 Ükspäev sain vähe sobilikku vineeri ja mida sa ikka pimedatel õhtutel teed kui mitte kilpi 😀 😀 Ausalt…. neetidega pusida ei viitsi, et autentsem jääks, sobivad mutrid – poldid ka. Tõin poest neid peoga kohe. Ainuke asi mis poltide – mutritega tegin oli väike kuumutus, et tumedad saaksid. Kuurist paar lauajuppi ka ja läks pusimiseks.
Punane kilp hakkab juba ilmet võtma, praktiliselt veel äär teha. Mõtlen ainult kas ma seekord viitsin toornahaga seda õmmelda. Eelmine kord läks selle peale ikka hullult vandesõnu ja kõik näpud olid auklikud nagu narkari veenid 😀 😀 Kohe kohe saab must kilp ka enamvähem jonksu.
-
Üks äge ajalooga vineer
Vineeriga on alati üks hull sebimine, vanasti vedeles igas nurgas ja jagati rõõmuga, ole ainult mees ja vii minema. Aga viimasel ajal see enam nii ei ole, pigem saadetakse prügisse kui ära antakse. Nii mitmestki firmast käinud küsimas kus jääb hullult üle pakendivineeri aga ei anta midagi. Isegi raha eest mitte. Mingi väga karm käsk “ladvast”… kõik tuleb konteinerisse loopida ja prügilasse saata. Ei tea miks see nii on kui asja oleks võimalik tegelikult taaskasutada. Hull raiskamine käib. Samas laste töötubade jaoks uut vineeri osta pole probleem aga see on päris kallis ja seda kulub palju. See omakorda ajab õpitoa hinna kõrgeks. Ükskõik kuidas sa ka ei säti nagunii läheb tahvlist tubli kolmandik raisku. Lõppkokkuvõttes, et töötuba laste jaoks ei läheks ülemäära kalliks tuleb katsuda sebida teise ringi vineeri 😉 See on ka igati mõistlik taaskasutus prügimäele saatmise asemel. Suvel ikka väga tihti kogesin sellist prioriteetide nihkes olemist. Lapsevanemad jalutavad ringi käed õlut täis ja siis kui laps küsib viiekat õpitoa jaoks, kus saab ise midagi oma kätega meisterdada siis peetakse seda väga kalliks 😀 😀 Kui juba praegu ei raatsi oma pensionifondi investeerida mida sa siis tulevikus saada tahad.
Puht juhuslikult sattusin ühe vana maja kapitaalremondile ja küsisin töömeestelt kas ma võin selle vana vineeri mis nad seinast maha kougivad ja prügikonteinerisse viskavad omale võtta. Küsiti kohe mille jaoks… Seletasin teema ära ja ülla-ülla töömehed olid väga mõistvad. Ütlesid, et nad siis vineeri konteinerisse ei viska vaid panevad seina äärde virna, võtku ma niipalju kui vaja on. Tarisin selle virna koju joonistasin tuimalt ringid peale ja kukkusin kilpideks saagima. Vaatasin küll, et vineeril templid peal nagu ikka ja ei pööranud sellele tähelepanu. Üldjuhul igal vineeritahvlil tootja tempel peal. Midagi jäi sellest templist siiski sügelema 😀 kuskilt koitis, et Luterma oli ju EW aegne vineeritehas. Egas midagi google aitab 😀 😀 Kurja, tuleb välja, et ilmselt see vineer ongi toodetud enne II maailmasõda A.M. Lutheri aktsiaseltsis. Mis 1940 aastal natsionaliseeriti ja sõjas kõvasti hävis. Peale sõda tehas taastati ja sellest sai uuesti vabrik. Aastatel 1945–1968 kandis vabrik nime Tallinna Vineeri ja Mööblivabrik, 1968–1993 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (TVMK) ja 1993–1996 — AS Marlekor. Vot nii, et nüüd kasutame õpitoas kilpide meisterdamiseks ajaloolist EW aegset vineeri.
Vot sellised vahvad juba lakitud kilbid saab sellest vineerist. Eks enne jõule Viikingite külas õpitoas näeb mida lapsed nendest toorikutest teha oskavad 😉 Nüüd mõtlen mis jääkidega teha, kas meisterdada nendest ka midagi või kütta ilma soojemaks.
-
Uus partii varustust väikestele viikingitele
Alles see oli kui tegin terve joru kilpe väikestele viikingitele. Aga see hunnik aurustus ootamatult ruttu. Korjasin kokku oma viimased vineerijäägid, tõin poest kotitäie värvi ja läks toimetamiseks 😀 😀
Kaks päeva möllamist ja väike varu on jälle olemas. Nüüd saavad huvilised omale valida meelepärase värvi ja logoga varustust kas meie poest või Viikingitekülas relvameisterdamise õpitoast. Sealsamas saavad hakkajamad viikingid ise proovida omale varustust meisterdada 😉
-
Virumaal tuuldumas
Ühendasin mitu asja ja käisin luusisin vähe Virumaal. Sai natuke tuuldutud, iseendaga olemist nauditud, maailmaasjade üle mõeldud, paar asja muuseumi viidud, mõned viikingikilbid tellijatele toimetatud, venelaste uusaasta vastu võetud, surnuaedades luusitud jne jne. Vahel on lihtsalt vaja aega iseendale ja teha seda mis pähe tuleb. Tiksusin vaikselt sõbra poole, rääkisime maailmaasjadest ja kobisin kotile. Järgmine päev võtsin suuna Iisaku poole, paar vidinat oli vaja sinna toimetada 😉 Muuseumis läks vähe pikemalt nagu ikka ja sõbrants kutsus külla. Õhtul pidavat olema väike uusaastapidu vanausuliste juures. Ma tükk aega praadisin kas minna või mitte, luusisin vähe ringi, tegin kirikust paar pilti ja otsustasin minna. Nagunii midagi targemat plaanis ei olnud. Vedasin ennast sõbrantsi juurde ja käisime peol ära. Väga tore üritus oli. Võibolla kuluski ära natuke rutiinist välja saada.
Järgmisel päeval tiksusin vaikselt kodupoole. Otsustasin luusida nendes kohtades kust ma tavaliselt hooga läbi sõidan 😉 Ilm oli muidugi vastikult tuuline aga pole hullu. Esimese peatuse tegin Roela käbikuivati juures. See on päris huvitav asjake, sisse küll ei saanud aga seekord polnud ka oluline. Järgmine kord katsun sisse ka saada ja uurida mis värk. Väidetavalt ehitati meil kuivatid peale 1925 aasta seemneikaldust. Roela kuivati rajati kui üks moodsamaid Eesti Vabariigis. Tänapäeval on see kuivati taastatud ja nö. muuseumina kasutusel. Sealsamas on ka RMK lõkkekoht ja matkarada mööda oosi.
Järgmiseks tegin väikse kõrvalpõike Viru – Jaagupi kiriku juurde. Alati tuiskan sealt mööda ja sisse põigata ei viitsi. Seekord mõtlesin asja uurida. Väidetavalt olla see kolmas kirik sealkandis, esimesed kaks on hävinud. Praegune gooti stiilis kodakirik ehitati 1455 – 1460. Liivi sõjas kirik purustati ja hoone taastati aastal 1667. Põhjasõjas rüüstati kirik taas. Kirikuaias on säilinud kaks 17 sajandi rõngasristi, mõlemad on tänapäeval kaitse all. 1989 ehitati kirikuaeda Eesti esimene stalinismiohvrite mälestusmärk.
Kirik uuritud kimasin edasi Rakvere poole. Rakveres sirutasin natuke jalga ja lonkisin kohalikul Tõrma surnuaial. Sportlikust huvist vaatasin kuidas siin on kunstlillede ja pinkidega lood. Üllataval kombel oli siin kunstlilli väga vähe aga samas pinke nagu putru 😀 😀 Surnuaed ise üllatavalt korras ja hooldamata haudu vähe.
Edasi põikasin sisse Kadrina kiriku juurde. Esimene asi mis kohe silma jäi oli parklas olev lasipuu 😉 Pole seda juba ammu kuskil kirikute juures näinud. Kirik ise ehitatud ilmselt 15 sajandil. Paksud müürid ja võlvipealsed lubavad oletada, et kirikul oli ka kaitsefunktsioon. Kiriku sisustusest on huvitav ilmselt 1490. a Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist on ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirik ise.
Kirikuais on päris huvitava kujundusega vabadussõja ausammas. Lonkisin väheke ka surnuaial, see samuti üllatavalt korras ja puhas. Siin samuti kunstlilli väga ei näe ja pinke kah mõõdukalt. Päris huvitavad kohakesed sattusid kõik need olema millest muidu otsejoones tuimalt mööda kiman. Nii, et alati tasub teha väikseid kõrvalpõikeid 😉 -
Viikingisõdalase varustuse meisterdamise õpituba
Neid põnevaid töötubasid teinud õige mitmeid aga kahjuks pole pilte, enamjaolt teen neid ju lastele. Lasteürituse pilte avalikult jagada suht probleemne tänapäeval, no ei jaksa igalt lapsevanemalt eraldi luba küsida pildi avaldamiseks. Seekordne õpituba Viikingite külas oli täiskasvamutele ja siin asi lihtne.. Küsid kõigilt korraga ja kui ok siis läheb pilt kasutusse. Seekord lubati lahkelt pilte teha ja kasutada ka. Seltskond oli asjalik ja meisterdamine tuli kõigil ilusti välja. Kui mõõgad ja kilbid valmis lipsasime viuh õue, seal sai iga õpilane värviga tuunida oma kilbi meelepärasesse tooni.
Kui värv tahenenud, selgitasin reeglid, jagasin seltskonna kahte malevasse ja läks siinsamas tiigi kaldal madinaks. Linnusesse ei saanud kahjuks minna, seal oli teisel grupil programm. Mehed said auru korralikult välja lasta. Ei tea mida seal klaariti aga ju saadi hakkama, igatahes lahinguväljale ühtki kadunukest maha ei jäänud 😀 😀 Kui lahingud peetud ja jalg sirutatud jätkasime ruunidega… Kellel huvi samade toimetuste vastu siis täpsema info leiab siit.
-
Vikukilbid väikestele viikingitele.
Juba tükk aega tagasi sai kilpide toorikud valmis tehtud õpitoa ja poe jaoks. Aga edasi ei viitsinud teha, vahepeal oli sada muud projekti 😉 Nüüd üle öö tekkis väike tellimus kilpidele, egas midagi töökoda käima….
Terve päev toorikute lihvimist ja värvimist ning kui värv kuiv läksid sümbolid kah peale. Need olid ka juba tükk aega tagasi prinditud aga välja lõikamata. Vat kunagi ei viitsi ennem teha kui perse põlema hakkab suure leegiga 😀 😀 Aga noh täitsa võimalik on ühe päevaga valmis teha 20 kilpi lastele. Sarnaseid kilpe saab huviline meie õpitoas ise meisterdada. Nüüd aeg ka ära testitud, umbes tunnike läheb selle nokitsemiseks aega. Sellised need ahjusoojad kilbid välja tulid 😉 Siit väike vihje… kellel jõulukinki vaja väiksele viikingile siis… siit saab 😉 😉
-
Kilbid – mõõgad
Juba ammu pidin tegema lasteürituste jaoks kilbid-mõõgad aga no ei viitsinud 😀 😀 muudkui venitasin kummi sellega. Materjal suvest saadik seisis keldris ja ootas oma aega. Nüüd pikkadel pimedatel õhtutel paras valmis nokitseda. Varsti uus hooaeg ja festivalid tulemas 😉 Selleks peab valmis olema…. Juba sel hooajal oleks tegelikult vaja olnud aga ei hakanud tormama, natuke kompasin turgu ja vaatasin mis toimub. Tuleb välja, et nõudlus täitsa olemas 😉 nii valmis sõjariistadele kui ka õpitubadele. Tegin toorikud valmis, kui kokku hakkan panema siis võtan aega kah. Saab teada kaua võtab nende nokitsemine aega õpitoas 😉 Aga ilmselt jääb tunni sisse see kokkupanek ja värvimine. Edasi jääb vaid lahinguväljal katsetada 😉 Täpsem info õpitoa kohta leiad “Tegevused” rubriigist.