fbpx
  • Tripid

    Türgi blogi. Liiklus

    Maanteed on head. Kaks rida kummaski suunas. Linna peatänavad on ka kaherealised, millest küll üks on tavalistelt kinni pargitud. Aga liiklus voolab sujuvalt.

    Üksainus asi on veidi teisiti – ringil sõitmisel tuleb tähelepanelik olla. Mõnikord on ringile sõitval autol eesõigus ja ringi peal olijail tuleb ta läbi lasta. Selleks on ringi pealt stoppmärgid. Siinmail küll DUR-märgid 😀

    Kellel on kiire, sõidab teises reas ja kes jalgu jääb, tõmbab esimesse ritta eest ära. Kui vaja, sõidetakse mööda, sealt kus mahub või vahelt läbi, kui mahub. Teinekord tekib kaherealisele teele kolm või neli rida. Kõik voolavad mõnusalt ja vaheletrügimine ei ole agressiivne. Kui mahub, siis sõidetakse. Kui ei mahu, siis oodatakse. Kui on vaja kitsal teel ümber pöörata, siis oodatakse kannatlikult, lastakse ukerdada. Suunatuld ka liigselt ei kulutata. Samuti on pidevjoon või isegi kahekordne pidevjoon tee keskel ainult ilu pärast. Need kaks asja õppisin ruttu ära, nüüd sõidan samamoodi, ega ma halvem ole kui kohalik 😀

    Üldiselt ollakse liikluses sõbralikud ja hoolivad. Kui me maantee ääres peatuse tegime, et moone pildistada, siis kohe pidas üks auto kinni ja uuris, kas kõik on ikka OK.

    Parkida võib põhimõtteliselt seal, kus vaja on. Arvestama peab, et teised pääseks läbi, muid piiranguid väga ei ole.

    See, et parklas on jooned ühtepidi, ei sega kedagi parkimast täpselt ristipidi 😀 Sest nii on mugavam 😀

    Kiiruspiirangud on. Kuipalju neist kinni on vaja pidada, on siiani veel selgusetu. Selge on see, et sõidetakse nagu olud lubavad, mitte nagu märk ütleb. Teine asi on ka selge, see, et trahvi võib ka saada. Asjaolud jäid selgusetuks, sest kolleeg maksis trahvi ära lähemalt uurimata. Ju me kõik oleme 50-ne alas 110-ga sõitnud, sest töö tahab tegemist ja turist ootab kannatamatult.

    Mõned märgid köidavad isegi tähelepanu, nagu näiteks need 82-d Antalya maanteel. Miks siin nii täpselt on vaja piirata, on jällegi selgusetu…

  • Tripid

    Türgi blogi. Jahisõidud merel

    Kemerist läheb iga päev merele turistidele lõbusõitu tegema palju erinevaid jahte. Esmapilgul on kõik ühesugused, aga sisult siiski mitte. On neid, kus on kogu päeva kõva pidu ja mürtsuv muusika, ja neid, kus saab veidi vaiksemalt päikest, merd ja kauneid vaateid nautida. Kliente jagub kõikjale, sest inimeste soovid on erinevad. Mina, kes ma valjut muusikat ei kannata, eelistan pigem vaiksemat ja rahulikumat olemist. Enamus jahisõite olen teinud Kemer1-ga.

    Muidugi on uhke, kui laev sellise muusikaga lahesoppi saabub, nagu allolevast videost kuulata-vaadata võib, aga tervet päeva ma sellist müra kannatada ei sooviks. Ka oma turistidele ekskursioone soovitades, püüan kõigepealt välja uurida nende eelistused. Valikut jagub.

    Ühe korra olen saanud ka turistilt kaebuse, sest jaht oli dekoreeritud Kariibi mere piraatide teemal ja turist arvas, et seal ootab teda terve päeva kestev piraadishow, kuhu ta kindlasti sattuda ei tahtnud. Piraadishowd seal jahil muidugi ei olnud, aga mind ta ei kuulanud ega uskunud. Õnneks oli sel päeval jahil usaldusväärne inimene, kelle käest sain kinnituse, et ka mingil kogemata kombel või erandkorras ei toimunud seal sel päeval mingit piraadishowd. Aga turist võttis vaevaks nii minu kui kogu laeva meeskonna ENNE merereisi läbi sõimata, seejärel keeldus selgitusi kuulamast ja laevale minemast ning lõpetuseks kirjutas veel kaebekirja peakontorisse ka, valetades kokku mingi piraadishow. Aitäh, kallis turist! Mis ma muud ikka oskan kosta. Ju see oli mu karma ja õppetund. Ma annan Sulle andeks, et sa ise oma puhkuse ära rikkusid.

  • Tripid

    Türgi blogi. Kanad linnatänaval

    Ei midagi erilist. Lihtsalt väike pärastlõunane jalutuskäik. Linnas peetakse kanu ja muid koduloomi ja mõnikord nad lähevad omapäi kondama. Turistides tekitab muidugi elevust, kui buss kukkede-kanade üle tee laskmiseks peatub 😀 Täiesti normaalne viisakus ju 😀 Ebanormaalne oleks mitte peatuda.

  • Tripid

    Türgi blogi. Õied ja marjad

    Ühest lillest on marjad saanud. Kuna seda lille on siin üsna palju, siis nüüd on ka marju kõik kohad täis. Pealtvaadates kangesti põldmarja sarnased. Ma ei tea päris täpselt selle taime nime, aga tundub, et võiks olla lantaan. Sel juhul on marjad mürgised ja pigem neid mitte proovida.

  • Tripid

    Türgi blogi. Adrasan – Sulu ada

    Seoses peakontorimehe külaskäiguga selgus tõsiasi, hooaeg juba poole peal ja meie uued reisiesindjad pole enamusel ekskursioonidest käinudki. Eriti imelik on, et saadeti näiteks sukelduma, aga firma silmis olulisemad kohad on katmata. Kuidas me seletame turistile, kuhu nad lähvad ja mis neid ees ootab, kui ise pole käinud. Lisaks kuulub meie tööülesannete hulka ka ekskursioonide tegemine, aga pole ju võimalik teha, kui enne pole ise kordagi käinud. Minu viimasest treeningust (ehk siis ekskursioonist, kus giidina tööl ei ole) on ka juba poolteist kuud möödas. Pamukkale ja Demre said ära nähtud ja edasi palusin end küll ühele kui teisele veel saata, aga miskipärast ei leitud võimalust. Nüüd siis vahetus Chief Guide, peakontorimees käis kontrollireidil ja asjad pandi uuesti liikuma. 😀

    Eile sain Adrasan Sulu ada treeningule. See on nö uus ekskursioon, esimest aastat kavas. Tegemist on merereisiga Adrasani sadamast Sulu ada saarele. Ada tähendabki saart türgi keeles, Sulu on veeline, vee-. Veesaar. Saar on asustamata. Reklaamides nimetatakse seda kohta ka kohalikeks Maldiivideks. Ei tea, pole Maldiividele jõudnud, aga meri oli seal küll imeliselt läbipaistev ja erinevat sinist ja rohelist värvi.

    Adrasanist sõitsime läbi, see on väike koht ja seal peatust ei tehtud. Ühest eelmisest reisist mäletan giidi juttu, et Adrasan on teatud seltskonna hulgas väga hinnatud puhkusekoht. Peamiselt siis noored seiklushimulised seljakotirändurid, kel raha puuga seljas pole. Sealsete pansionaatide reklaamlauseks pidi olema “vähem mugavust, rohkem loodust”.

    Kella kümne paiku sõitis jaht sadamast välja. Enne veel ootasime ära kuni traktoriga kohale veetud toit pardale toodi.

    Seejärel võttis meie jaht suuna Sulu adale ja esimese ujumispeatuse tegime juba saare rannas. Meie jaht Yusuf Kaptan oli esimene, kes randus, peagi jõudsid ka teised laevad järele. Õnneks ruumi jagus kõigile. Esimene peatus oli nii kalda lähedal, et sai jalgsi randa minna. Osa rahvast seda ka tegi ja sättis end peesitama liivale ja kivide vahele.

    Kahe tunni pärast sõitsime edasi ja viskasime ankrusse järgmisse lahesoppi. Kokku tegime viis ujumispeatust. Kohusetundlikult käisin igal pool ujumas ka 😀 Järgmised peatused olid kaljude ja koobaste juures, kust enam niimoodi randa ei saanud. Aga kapten selgitas, et ta valib kohad ja marsruudi vastavalt ilmale. Ka meil läks pärastlõunal väga tuuliseks ja saare tuulepealselt küljele me seetõttu ei sõitnudki.

    Ühe peatuse tegime sinise koopa juures. Kuna tuul oli juba tõusnud, siis sinna kauaks ankrusse jääda ei saanud. Kapten kamandas, et nüüd tuleb kiiresti teha, ainult head ujujad võivad minna ja kõik korraga paadilt hopp vette ning ujuda koopasse ja kohe tagasi. Neid ujujaid ikka jagus. See vesi oli seal tõesti uskumatut sügavsinist värvi ja lõpmatuseni läbipaistev. Raske kirjeldadagi. Kõik ahhetasid ja ohhetasid, kahju, et ei saanud pildile püüda. Tasub oma silmaga vaatama minna kui võimalus avaneb.

    Viimases peatusest juba mõtlesin, et ujutud juba küll, jätaks seekord vahele. Aga ei saanud ju. 😀 Kaldal oli allikas, kust purskas värsket vett. Kapten kiitis, et väga hea joogivesi ja ärgitas kaldale ujuma ja veepudeleid täitma. Laine oli juba üsna kõrge. Korra kahtlesin, kas viitsin pudel hambus niimoodi tuule ja lainetega võideldes ujuda, aga võtsin end käsile ja tegin ära. Vesi oli joodav, aga ei midagi erilist. Kergelt magus nagu siin vesi on. Kõhtu lahti ei teinud, sellega kõik korras. Soojaga sai kõik 1,5 liitrit peagi ka ära joodud.

    Lõuna oli laeva peal ja hinna sees. Õhtusöögiks jõudsin koju tagasi. Sööma küll ei jaksanud enam minna, meri, päike ja tuul olid oma töö teinud. Eelmine öö olin ju lennujaamas, magada sai veidi vähevõitu ja nüüd oli totaalne uni juba peal. Nahk õhetas kergelt ja üldse oli natuke soolakala tunne. Aga selline mõnus, natuke ära vettinud 😀 😀 😀