Seekord sattus Minskis luusimiseks jube niru ilm. Õnneks ei sadanud aga jube udu. Tegelt pole sitta ilma on hoopis sitt varustus 😀 Nagu Minskis traditsiooniks tuleb ikka vähemalt rahvusraamatukogu juures ära käia 😀

Kui kohustuslik tuur tehtud mööda peatänavat, tuleb ajalooga tutvust teha. Tutvusime siis vähe suure isamaasõja muuseumiga keskväljakul. Jäädvustasin ka mõned objektid. Nüüdseks on valmis täiesti uus muuseum, mida plaanin ükspäev kindlasti külastada

Muidugi omaette vaatamisväärsus on õhtune Minsk, mida peab kaema promenaadilt oma silmaga 😀 Kusjuures keskööl kustutatakse ära kõik see bilng valgus ja jääb ainult tänavavalgustus. Keset linna on jõkke tehtud väike tehissaareke, kus mälestusmärk Afgaanis langenutele ja pisike ingel. Kohalik pulmakomme on see, et peigmees peab pruudi süles üle silla saarele viima ja pruut peab seal katsuma lasteõnne saamiseks ingli tiiba 😀 😀 Aga tegelikult näpivad kõik ingli tilli 😉 see särab nagu päike 😀 😀

Minskis on ka päris palju parke ja igast pargist või suuremalt tänavanurgalt leiab kõikvõimalikke pronkskujukesi. Kusjuures kõigil neil on mingi oma lugu. Näiteks turu ees on sihvkamüüja kuju. Väidetavalt oli seal kunagi olnud memmeke kes müüski sivkasi aga tema lahkus taevastele jahimaadele. Mälestuseks pandigi kuju. Ah jaaa Vovka väljakul on maa all 3x kaubamaja mis nõuab ka kindlasti oma silmaga üle vaatamist. Kaubamaja parkla om ka maa all. Saad kas mööda kaldteed või liftiga alla

Muidugi siltidega on seal nagu on 😀 Oma keel neil ju aga mõnda sõna näed ja tead mida see vene keeles tähendab siis on tilgad püksis 😀 Nii mõneski spordikompleksis näeb WC huvitavat installatsiooni 😀

Ükspäev katsetan ära ka mõne valgevene sanatooriumi