-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Türgi trip. Päeval Kemeris laiamas
Kuna ilm oli vähe tuuline ja merele ei saanud siis tsillisime tiba kohalikus külas. Tegime kiire tiiru keskuses ja mõtlesime sinna mäkke ronida kus ilmatu suur lipp lehvib. Tundub, et kohalikud käivad seal palju tsillimas ja Ziilule meeldib ka seal käia. Kuna eelmine kord seal käia ei jõudnud siis tõmbasime seekord teema üles. Aga kui asjaks läks siis poisid lõid vedelaks 😀 😀 Egas midagi lonkisin siis ise sinna…
Krt tegelt polnud üldse pikk maa aga mäkketõus käsitsi ikka päris väsitav 😉 Aga samas vaated sealt mäelt päris vägevad. Pilti teha muidugi jube s… palavusega sudu üleval ja pildid jäävad udused. Isegi mõnda elukat nägin seal luusimas, üks sisalik ajas omi asju kivide vahel ja raagritsikas poseeris kah tiba. Ühes kivipraos õitses imepisike alpikann. Seal miski putka kah aga mis putka ei saanud aru, miskid vennikesed elasid sees igatahes ju ehk miski hooldemeeskond. Miski antennijunn on seal püsti, kas teleka või mobla tugijaam ilmselt. Ragistasin seal üsna tükk aega ringi nagu ikka on ju vaja igale servale ronida. Ühel kaljuserval nägin isegi kitsi turnimas ainult pildile neid kahjuks ei saanud. Mäelt avaneb vaade nii Kemeri, Camyuva kui ka Kiris asumitele, isegi Ziilu maja paistis 😉 Kõrgust peaks sellel kohakesel olema 318 meetrit merepinnast. Ringi luusides avastasin ühelt seinalt lisaks maandunud ufole mingi suht siili laadse joonistuse…. ei tea kas mingi iroonia või 😀 😀 Miks selle koha nimi seal Idyros on ei ole kuskilt nagu selgust leidnudki, peaks ju tegelikult olema Çalış Tepe…. Aga ilmselt on see üks kunagise Idyros antiiklinna osa mis paiknes Kemeri ja Kirisi vahel. Kui kõik kohad läbi luusitud siin mätta otsas mõtlesin, et siin võib ka öösel päris edev vaade olla.
Lõpuks oli kopp ees ja lonkisin alla tagasi. Siit peaks tegelikult miskit metsarada mööda alla saama otse Atatürki tänavale aga seekord ei viitsinud seiklema hakata. Krt vesi oli ka otsa saanud, sebisin esimesest ettejuhtuvast äärelinna putkast uue vee. Väga ok hind oli, kui linnas kipub olema 0,5l pudel eurtsi tuuris siis siin maksis 1,5l pudel 3 kohalikku. Lonkisin edasi Qualista ranna poole, et tiba jalga puhata ja üks kohv manustada. Teel lonkisin mööda mingitest varemetest aia sees, nendest on Ziilu siin ühes varasemas jutus ka kirjutanud põgusalt. Ma nüüd tsekkasin välja, et see ongi see antiikne Idyros mida välja kaevatakse. Idyros leiti Kemeris väljakaevamiste käigus aastatel 1976–1977. Uuringud jätkuvad siiani, sealt on leitud nii majade kui kiriku varemeid. Kiriku varemed olla eriti ägedad, selle põrand on kaetud erivärvilistest kividest mosaiikidega. Leiumaterjali põhjal dateeriti asum 4-6 sajandisse. Kui väike kohv tehtud lonkisin hotelli sööma ja kotile. Üks vahva kiisu jäi ka pildile vahepeal 😉 Päris huvitava koduka leidsin surfates, seal on olemas GPS jaoks KLM failid. Laed kepsu ja ongi olemas kas matkarada või rattatee. Igatahes Sinna mäkke tasub küll ronida.
-
Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.
Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.
Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.
Vot selline amfiteater on Myras 😉
Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.
Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….
Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.
-
Kolm päeva Piiteris. Kolmas päev
Hommikul ärkasin suht varakult, kõik magasid veel. Vaatasin aknast kuidas on 13-ndalt korruselt vaade ümbrusele… Mnjh… ei midagi erilist kohalik Lasnamägi 😀 Varsti ärkas pererahvas ka, tegime kiire hommikusöögi ja otsustasime teostada eile tehtud plaani. Õhtul juba bussile ega rohkem väga poleks jõudnud ka kui natuke linnas tsillida ja paari muuseumi kiigata. Plaan oli Mihhailovski lossi külastada. Rääkisime sellest ka meid võõrustanud toredale perenaisele, et vot siuke plaan meil. Aga kurja küll 😀 😀 meil ei lubatud ise minna vaid taheti autoga viia ja natuke linna ka näidata. Eks ma siis tegin paar pilti perenaise kassipesakonnast…. niikaua kui kola kokku pandi. Äge… emal suured kollased silmad aga poegadel sinised 😉
Lõpuks hüppasime autosse ja kimasime linna. Kiire tiir mööda kaldapealseid, ümber Novaja Gollandija ja lõpuks peatusime verekiriku lähedal. Nüüd tekkis väike segadus 😀 😀 meie teejuht ütles, et oleme kohal… mina räägin, et eiei Mihhailovski lossi peame minema sinna mis on suveaia juures. Oksana räägib, et näe see ongi Mihhailovski loss ja näitab suurele majale mille kõrvale parkisime. Nüüd veelrohkem segadust 😀 😀 loen ukse kõrvalt silti…. krt on jh see ka Mihhailovski aga mitte loss vaid palee. Seletan, et meil vaja sinna suveaia juurde, nüüd Oksanal segadus…. seal ju pole Mihhailovski lossi…. Marsime siis läbi pargi kohale, loeb seinalt silti Mihhailovski loss… Imestab ise kah. Tuli välja, et kohalikud teavad seda Mihhailovski lossi rohkem Inseneri lossi nime all 😀 😀 Hakkas ennast ka huvitama miks see nii on. Selgus, et loss ehitati Paul I ajal ja nimetuse Mihhailovski sai selle järgi, et kodune kirik pühitseti püha Mihhaili päeval… sellest ka nimi Mihhailovski. Loss ise ehitati kolme aastaga kui peamine imperaatori residents ja samas ka antiik, euroopa ja vene kunsti muuseum. Paul I tahtis, et loss oleks ehitatud kui kindlus kus võiks ennast tunda turvaliselt vaenlase eest. Loss oli ümbritsetud kanalitega (tänapäeval osad kinni aetud) Lossi pääses ainult üle kolme ülestõstetava silla ja neid valvati väga hoolikalt. Sellest muidugi polnud s… kasu, peale lossi kolimist tapeti Paul sealsamas paleepöörde käigus. Huvitav on see fakt, et samas kohas oli varasemalt Pauli ema suvepalee ja sealsamas sündis Paul. Seal kus sündis seal löödi ka mättasse….
Peale paleepööret ei tahtnu lossis keegi tsaariperekonnast elada ja sealt viidi minema ka kunstiväärtused. Lossi ruumid anti erinevate asutuste kätte ja isegi mõned korterid ehitati sinna. Paarikümne aasta pärast antakse kogu loss üle inseneride koolile ja alates 1823 aastast kandis loss ametlikku nime Inzenernõi. Vot siin see “kala” oligi 😀 😀 Tänapäeval on loss alates 1991 aastast vene muuseumi üks filiaal.
Lõpuks vaatasime lossi sisse kah. Mihhailovski loss näeb välja jah nagu kindlus. Siin pole veel jõutud kõike renoveerida ja taastada kuid esimesel ja teisel korrusel saab juba ringi vaadata. Mitte küll kõigis ruumides aga saab. Laemaalingud ja muu on taastatud endises hiilguses. Muuseumis on väga palju tolleaegsete kunstnike maale. Igas saalis on oma teema, imperaatorid, töölised, talupojad jne jne. On natuke ka kiriku ja tsaariperekonna staffi. Eriti äge oli see ühel pildil olev tsaari kroon…. see oli tegelikult jube loomutruu pöörlev hologramm.
Lossi alumisel korrusel oli püsinäitus tolleaegsete skulptorite jne töödest. Mõnda kuju vaadates tuli kuidagi tuttav tunne 😉 Muuseumis nägin ka päris huvitavat nähtust… Miski noortegrupp oli giidiga ringkäigul ja igas saalis kus läks vähe pikemalt palus giid lastel põrandale istuda ja ennast vabalt tunda. Uurisin mis värk sellega on… selgus, et see mingi muuseumite uus trend nii teha. Pidavat paremini meelde jääma mis räägitakse 😉 Lõpuks sai muuseumile tiir peale ja kobisime välja. Samas tekkis meil Oksanaga diskussioon, et mis vahe on kas loss või palee… Krt isegi ei tea… aga tsiteerides Valdo Prausti….. Loss tuleb saksaeelsest sõnast Schloss, mis tähendab kindlust või linnust. Linnus ja loss on algselt olnud sünonüümid. Lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt rüütlimõisad. Aga palee kohta ikka selgust väga ei ole… Vikipedia andmetel peaks nagu olema esinduse värk… et siis nagu lossis elati aga palees võeti külalisi vastu või midagi sellist.
Bussini oli veidi aega mõtlesime teha veel ühe söögi. Liteinõil leidsime miski vietnami kohviku, vietnami toitudest oli asi küll kaugel. Võtsin kartuli koos lisanditega, ette oli nähtud 2 erinevat lisandit valikust. Valisin juustu-singi ja seened lisandiks ja ei pidanud pettuma. Kõhu sai täis korralikult. Kobisime ära bussijaama, krt jälle hull turvakontroll… ise läbi turvaväravate, kotid röntgenist. Asi hullem kui varem oli. Aga 1 asi on ka paremaks muutunud, bussijaama peldik oli ennem tasuline niisama kodanikele, bussipiletiga said tasuta, siis nüüd polnud vahet kõik oli tasuta 😀 Varem sai bussijaama hoonest edasi busside juurde (kinnine territoorium) niisama siis nüüd saad edasi ainult piletiga, politsei kontrollib ja pikalt enne bussi väljumist ka ei saa. Tagasisõit läks seekord ikka õige Balticshuttle bussiga 😀 Siin bussis ka 220V pistikud ja wifi olemas. Ja juba varsti paistiski Jaanilinna mäelt Narva kindluse torn. Piiri jõudsime vahetuse ajaks ja tekkis miski poole tunnine pidur. Meie taha tuli Lux Express selle juht ilgelt sügeles, et saaks äkitse meist mööda tal vähem rahvast jne. Meie juht lubas ta mööda aga ma ei saanud aru selle kasutegurist, said küll passikontrolli läbi ja istusid bussis aga minema ei sõitnud. Me käisime ka passikast läbi ja kobisime bussi, bussijuht sõitis Tax Free poe juurde ja tegi väikse peatuse alles siis sõitis Lux Express edasi. Jõudsime tüki aja pärast eesti poolele krt buss ikka seisab piiripunktis ja läind pole, ootasime tükk aega enne kui ta minema lasti. Käisime kiirelt eestipoolse passika läbi ja minekut, selgus, et Luxi pealt võeti keegi piiripunktis maha sellepärast pidur oligi eesti poolel. Nats peale Narvat panime ikka temast mööda mis siis, et ette trügis 😀 😀
-
Türgi tripi kuues päev
Niii kuues päev. Krt vihma sajab aga see ei sega, jube soe vihm on. Ziilu oli vaikselt tööle läinud, täna iseluusimise päev. Kõigepealt vedasin ennast nurga taha kohvikusse sööma. See oli esimene koht kuue päeva jooksul kus vaidlesin ettekandjaga. Vaatas ilmselt, et miski unine turist… tõmbame mütsi pähe. Tudeerisin menüüd, tellisin seentega omleti ja kohvi. Krt nagu p… ütles ette jäta hinnad meelde, 25 kohalikku oli kokku. Kõigepealt läks tellimusega harjumatult kaua ja kui omlett toodi oli see juustuga mitte seentega 🙁 Küsisin kus seened on, kobises midagi vabanduseks ja kadus nagu kusi põhku. Meenus, et see oli 4 kohalikku odavam… seega arve 21 kohalikku. Lõpuks kui kõht täis küsisin arve… ütles mulle, et 40 kohalikku. Küsisin kust selline hind järsku menüü järgi oleks õige asjaga olnud 25 aga vale asjaga on 21. Kukkus seal midagi seletama ja kätega vehkima. Ma muidugi sain juba natuke pahaseks, ütlesin talle paar venekeelset vandesõna ja mainisin… annan selle jama ja kobina eest talle 20 kohalikku või kui tahab veel kobiseda ei anna üldse midagi 😀 😀 Jube ruttu rahunes maha venekeelsete vandesõnade peale võttis 20 kohalikku ja kadus 😀 Järgmine kord tean kuhu sööma mitte minna ja teistele ka ei soovita. Koha nimi siis kah “LAVAS KEBAP MUSTAFA” Kemer CD.N2
Tuju oli selle intsidendiga vähe rikutud aga pole hullu. Tiksusin vaikselt kodu poole ja jäin vaatama kohaliku arboristi tööd ühe hotelli ees. Muidugi on äge vaadata kuidas palmi nüsitakse. Palmid muidugi iseenesest looduslikult ei pidavat Türgis kasvama vaid on sisse toodud, seetõttu neid metsas ei näe 😀 Mõtlesin, et vana kukub nüüd korvis matsheetega vehkima aga ei miskit… tõmbas Husquarna käima ja andis hagu nii, et sitta lendas kahte lehte. Selline pohhuismi suurkuju oli 😀 😀 Lehed kukkusid katusele tõmbasid miskid juhtmed puruks nii, et särin käis. Osa kukkus ka rõdudele kus turistide pesu kuivas restidel. See pohhuismi suurkuju ei lasknud ennast sellest häirida haaras otsast ja tõmbas koos pesurestidega rõdult alla 😀 😀 Krt tuju läks kohe heaks tagasi 😀 😀
Käisin toast läbi ja läksin turule. Täna oli suurem turupäev, pidavat olema riideturu kord aga oli kõike muud mudru ka. Muidugi ikka need Türgi punnsilmad iga nurga peal ja igas asendis… Ja hügieenitoodetes on miski kummaline fallosekultus. Igal laual näed m…. kujulisi seepe 😀 😀 Turg ise jube pikk rida lette kahelpool tänavat ja nii kogu tänava ulatuses. Ühe jalutuskäiguga käid turutänava läbi, mingeid muid vahekäike ei ole. Iseenesest andis seal ikka marssida ma arvan, et ca 300-400 meetrit pikk. Rahvast oli mõõdukalt, hinnad nii ja naa aga üldjuhul soodsad. Sokke ja pesu nt müüdi hulgi, 18 paari sokke 5€, 6 paari trussasi 5€ jne jne. Mida rohkem ostsid seda soodsamalt said Küsisin ühelt vanalt pulli pärast, et kle anna mulle 20 paari viieka eest. Hakkas naerma ja ütles vaat need pole Hiina omad 😀 😀 Vanal oli päris suur lett ja kaubavalik oli ka riided, mänguasjad, kosmeetika, ehted, maiused jne. Eks ma siis sealt ühtteist ostsin omale garderoobi uuenduseks jne 😀 Arve oli 20€, vana ütles, et kle sa tegid nii kõva arve võta vali siit midagi kaubapeale 😀 😀 Noh eks ma siis valisin ühtteist oma meele järgi…. 😉 😉 Oleks meil ka turul nii. Üllaülla silma järgi valitud asjad osutusid sobivateks 😀 😀
Lõpuks jõudsin turu lõppu, seal nägi aias maas ka neid kohalikke veesoojendeid mis tavaliselt igal katusel on. Ja ikka need kassid ja kassid igas asendis 😀
Kella neljaks venitasin ennast koju, Ziilu pidi töölt tulema miski aeg, äkki õnnestub täna veel nihverdada mingi trip 😉 Türgis on jama see, et kõik asjad pannakse jube vara kinni ja kui vähe jobutad siis enam kuhugi ei saa. Õnnestus sebida Phaselise linna varmete külastus. Kimasime ruttu sinna, väravast pilet ja viuh sisse. Kuna suht õhtu oli juba siis üritasime võimalikult ruttu seal midagi näha. Varemed on seal päris suurejoonelised, linnake oli omalajal ilmselt päris kõva asum Lüükias. Väidetavalt asustati linnake juba 700 aastat enne meie aega. Linna on korduvalt vallutatud ja rünnatud isegi piraatide poolt. Läbi selle linna läks omalajal 24 meetri laiune peatänav. Tänapäeval on see täiesti aimatav veel, kahel pool tänavat on näha poodide ja turulettide varemed. Nende kõrval on näha ka nö. avalike kohtade varemed nagu nt teater, rooma saun jne. Kõike väga seal uurida ei jõudnud kuna üritasime meritsi ümber poolsaare tiiru teha 😉 Kahjuks ei saanud paar kohta olid päris sügavad ja kuna ma vee peal ei püsi siis ei hakanud punnitama ka. Ziilu ujus üle ja tagasi, vesi oli kuramuse soe. Kobisime kaldale tagasi ja mõtlesime, et turnime sinna üles kaljunuki peale ka aga kus krt sa sellega. Sireenid hakkasid huilgama ja kisati matjugalnikuga, et pood kinni tulge välja 😀 😀 Autoni tagasi jõudes nägime, et kõik olid juba jalga lasknud, meie olime viimased. Iseenesest oli päris äge koht ja soovitan kindlasti ajaloohuvilisel luusima minna. Sinn saab nii autoga kui ka meritsi mingi kruiisiga. Kimasime tagasi koju ja viuh linna laiama veel korra.
Homme kojulend juba. Jalakäijate tänavalt tahtsin veel paar magnetit sebida 😀 😀 Ühes poes leidsin sobilikud magnetid, neid müüakse siin ka tavaliselt kimbuga vähemalt 5 tk korraga kui mitte rohkem. Küsin siis vennikese käest, et kle ma tahan 2 tk, rohkemaga pole mul s… teha palju maksab. Vennike ütleb, et 2$. Ma siis räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi krt ei sobinud 😀 kiunus ikka oma kahte daala. Kuigi 1,5 eurtsi ongi suht 2 daala aga ma ei tea mis jonn seal tekkis. Ilmselt olid venelaste hordid liikumas. Lõin käega ja läksin üle tee teise poodi seal samasugused magnetid. Küsin jälle, et palju 2 tk maksavad. Vana ütleb, et 2$ ma räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi 😀 Vana räägib, et kle võta 3 magnetit ja anna 2 eurtsi mul pole sulle tagasi anda. Tegin diili ära 😉 Edasi käisime veel miskis milkbaaris söömas, tiksusime kuskil kolmandal korrusel ja tükk aega tuli jõhvikat oodata. Lõpuks tuli ja saime ära tellida toidud, krt jube kaua tehti ja lõpuks kui toodi siis oli juba maha ka jahtunud. Ei viitsinud sõdima hakata sellepärast ja ega olgem ausad polnud suurem asi toit ka. Oleks pidanud jääma oma traditsioonilise omleti juurde 😉 Aga lõpuks kõht täis ja surmväsinuna jälle kotile. Homme hommikul 10.15 transfeer hotellist lennujaama. Ja jälle oli elus näide, et paari tunniga ei näe mitte s… seal Tuleb aega varuda ikka vähemalt pool päeva 😀 Ah jaa rannas kive käisime ka veel pimedas korjamas 😀
-
Türgi tripi neljas päev
Niiiiii… neljas päev, kui pestud kustud kammitud välja hommikusöögile. Kui algselt teadsin, et täna tuleb kohe kiirelt jalad selga võtta ja kanjonisse tormata, eile ju sisse ei saanud, sest Ziilu pidi tööle minema peale lõunat aga naised siin omavahel midagi sebisid… osa asju tehti juba miski trikiga eile ära ja tormama ei pidanud. Siiani ei ole veel matsu jaganud mismoodi see töötegemine ja tööjaotus siin käib. Miskit ei ole kindlat 😀 😀 koguaeg midagi muutub. Iseenesest on nii tööd ja vaba aega jube s… planeerida kui asjad on jooksvalt muutumises 😀 😀 Aga ju siin ollakse sellega harjunud ja miski trikiga leitakse ikka vaba aega kah, nagu ma kogenud olen. Tegime Ziilu ja Tiinaga kohalikus Osmanis kiire kohvi ja söögi, süüa antakse siin palju nagu alati. Siinses kohvikus pannakse kohvitassi kõrvale 2 lusikat…. üks neist on päris heast shokolaadist 😉 Kui kõhud täis viskasime Tiina asju ajama ja ise sügasime Ziiluga kanjonisse kolama.
Jõudsime kohale viimasel hetkel, veel oli puude all varjus mõned parkimiskohad saadaval 😉 Sebisime piletid ja hakkasime vaikselt lonkima, ca 2 kiltsa pidi olema sinna. Veidi lonkides oli näha kalju seest väljaulatuv puitrenn ja mõnus jahe vesi nirises, väike käte ja näo jahutus ning edasi mööda teed. Tee äärde jäi paar ülespaisutatud veega tiigikest kus oli üllatavalt selge vesi. Kalu ujus täitsa palju selles tiigikeses.
Natsa edasi lonkides oli tee ääres kaart ja mitmes keeles kanjonis liikumise reeglid. Samas oli ka mingi pisike koobas ja selle servas kasvav põõsas. Muidu poleks sellest midagi erilist aga kurja… puu oli jummala peenike aga selle juurikas oli tõsine jäme vorst ja ulatus koopasügavustesse…. Läksin sisse ca kümmekond meetrit aga lõpp juurikal ikka ei paistnud. Kaugemale ei tahtnud väga turnida oma haige jalaga. Lonkisime edasi mingi pisikese kohvikuni. Sealsamas said soovijad mööda trosse laskumist proovida, paar trossi olid päris pikad. Ühte mööda sai lausa laskuda taamal oleva silla peale. Korra mõtlesin, et prooviks kah aga ei tahtnud oma haige jalaga igaks juhuks riskida. Las teiseks korraks jääb ka midagi 😉
Edasi otsustasime minna ülesvoolu mööda paremal kaldal olevat teerada mitte vasakul kaldal olevat teed. Tegelt oli sellel väike tagamõte ka…. lootsin näha mõnda elukat või madu. Aga peale mingite imelike puude mis koore maha viskavad ja ühe pisikese sisaliku ei õnnestunud kohata kedagi. Lonkisime mööda rada väikse rippsillani, sealt edasi rada enam ei läinud vaid suundus üle kanjoni teisele poole tee peale. Krt mu jalg hakkas tõsiselt tulitama ja kiskus korralikult paiste, mõtlesime, et turnime alla veeni ja lähme mööda vett edasi, äkki jahutab jalga….
Hea, et olin hommikul jalga pannud mitte oma luusimise kingad vaid paar päeva tagasi poest ostetud miskit rannajalatsid. Maksid 10$ küsisin palju alla saab öeldi nu 8$, ma muidugi, et davai teeme 7 €… müüa seletab, et ei saa, ma seletan, et 7 ja kogu lugu 😀 😀 aga tegelt ju 7 € ongi jämedalt 8$ siis tagantpoolt miski teine müüa ütles pole probleem võta 😀 😀 Iseenesest olid need turnimiseks suht mugavad ja nendega kannatas vette minna. Krt alla jõudes mõtlesin, et mägijõgi…. vesi ilmselt jääkülm. Katsun vaikselt varbaga 😀 😀 aga kus sa sellega vesi hullult soe. Kohe raginal vette, jube mõnus oli, istusin ühe kivi otsa jalad vees.. Päris hästi jahutas tulitavat jalga, isegi paremini kui soolane merevesi eile. Eks siin mängis rolli ka kiire veevool. Päev oli hullult palav ja Ziilu läks ujuma, ta kurivaim oli juba kodus ujukad selga ajanud vist. Mõtlesin, et läheks jahutaks ka aga kus sa sellega… mul ju ujukaid kaasas polnud ja kuda sa ikka palja kellaga lääd naisterahva juuresolekul 😀 😀 Tsillisin niisama… vaatasin, et lisaks kaladele ujus siin ka nii mõnigi konn või krabi. Veidi aja pärast lonkisime mööda vett edasi niikaua kui saime. Varsti tuli üks sügavam koht kust ilma ujumata poleks vist läbi saanud. Ronisime kaldast üles tee peale ja läksime edasi. Kusjuures üleval polnudki vaated nii efektsed kui all. Igaljuhul soovitan huvilistel teha sama, minge mööda vett, sitaks äge on.
Ülevalt alla kanjonisse vaadates oli näha ilus kohati sinise, kohati rohelise tooniga äärmiselt läbipaistev vesi. Nii mõneski kohas tee ääres on sellised ägedad puidust veevõtu või jahutuse kohad. Vesi ise sinna on veetud plasttorudega kusagilt üle mägede. Lõpuks olime nii kõrgel üleval, et edasi hakkas väike langus.
Languse lõpus oli selline väga ilus pisike järveke kus sai ujuda või igasugu muid atraktsioone nautida. Siinsamas olid lukustatavad riidekapid ja said rentida omale kiivrid-päästevestid ning veemõnusi nautida. Sinna kaljude vahele ujuma lasti ainult päästevesti ja kiivriga. Kuskil seal nurga taga pidavat ka äge juga olema. Me sinna vaatama ei saanud minna kuna mul polnud ujukaid 🙁 Neid kes käsitsi siia veemõnusi nautima tulla ei viitsinud vedasid väravast siia ja tagasi kastikad. Rahvast oli siin ikka piisavalt. Vot see on nüüd küll see koht kuhu ma tahan tagasi ja seda koske ka näha. See koht läks juba uue tripi jaoks lukku 😉 Siit tiksusime juba mööda teed tagasi. Aga vot siin oleks olnud paremad minu luusimise kingad. Nendesse rannakatesse läks alalõpmata liiv sisse ja hõõrus taldu. Väravas tervitas meid hani kes demonstreeris oma pesemisoskust. Väravast kanjoni lõppu on 2 kiltsa. Me tiksusime seda vahet 5 tundi ja ilmselt oleks veelgi läinud kui oleks juga vaatama läinud. Seega Kanjoni jaoks tuleb varuda terve päev 😉
Kemeris tagasi käidi kontorist käidi läbi… ma ikka plaanisin juba mitu päeva hamammi minna aga ei saanud ega saanud. Üksi ei tahtnud minna, kauplesin seltsilisi kaasa, et ma teen välja aga kus sa sellega… Kontoris miskit sebiti ja öeldi homme saab. Käisime luusisime vähe linnas, mnjh peab ütlema, et tõsi mis tõsi… nüüd juba korduvalt nähtud, et kõik õitseb ja need kassid…. 😀 😀 😀
Lõpuks surmväsinuna otsustasime kuskil tankida ja kodu kotile kobida. Seekord murdsin traditsiooni ja omletti ei võtnud 😀 Mõtlesin proovida seda koleda kujuga kala 😉 Tellisime toidu ära ja nagu ikka tassitakse laud toitu täis ja vesi käib kah automaatselt laual. Kusjuures kala oli üllatavalt hea ja sugugi mitte luine. Meenutas maitselt natuke meie ahvenat. Lõpuks kõht täis kobisime vaikselt kodupoole. Aga noh saad sa siis kodu kohe minna kui teele jääb veel miljon koogipoodi 😀 😀 Krt igavene pirkas koogipood kus üks kook ahvatlevam kui teine… Mul ju see häda, et ei maitse need hullult magusad koogid. Võtsin ühel saaliteenindajal nööbist kinni ja hakkasin järjest uurima mida koogid sisaldavad ja kui magusad on. Lõpuks selgus, et ega vähemagusaid kooke nagu ei ole olemaski sealmail. Aga peale pikka arutelu ikka midagi leidsime mis ei olnud väga magus. Sai see ära proovitud, ei olnud jah magus…. normaalne oli 😀 Jälle surmväsinud ja palju emotsioone. Koju kotile….
-
Türgi blogi. Kassid
Kassidega on siin mingi värk. Päriselt pole veel aru saanud, mis värk on, aga kasse on igal pool. Käivad ülbelt ringi nii uhketes hotellides kui muudes mõnusates kohtades. Natuke palju on neid hulkuvateks kassideks nimetada, pigem on nad sellised vabakäigu-kassid 😀 No ja tänaval hulkumas näeb neid ka kõige vähem. Pigem siis juba Hiltoni terrassil või tugitoolis. Kassid igatahes juba oskavad elust mõnu tunda.
