• Muu värk

    Egiptuse trip. Sharmi kassid

    Hurghadas oli ka hullult kasse aga seal suht rääbakad kõik. Ega Sharmis neid vähem pole, pigem isegi kõvasti rohkem. Ja tundub, et siin neid isegi söödetakse, igatahes kordades kobedamad näevad välja kui Hurghadas. Muidugi Türgiga ei anna isegi siinseid kasse võrrelda, seal on nad tänavakassidena ikka väga hoolitsetud. Muidugi värvivalik on ka siin päris suur 😉 Isegi mina kes ma eriline kassiinimene ei ole imetlesin nende ägedaid mustreid.

    Ega noored meist väga häirida ei lasknud ja toimetasid oma kassiasju segamatult edasi. Elektrikilp tundus kõige asjakohasem koht olema soo jätkamiseks 😀 😀 Seal on ilmselt piisavalt särtsu.

    Siin väike peretüli teoksil. Vaat millised ilmed ja poosid. Huvitav oleks teada mida nad ära ei jaganud….

  • Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip, Sharmi rannad ja kohvikud

    Täna pidime “kohalikega” välja minema ümbruskonnaga tutvuma. Minekuni oli vähe aega ja üritasime aega parajaks teha hotellis luusimisega 😀 Kui kõht täis kobisime katusele vaatama mis ümbruses näha ja ehk saab midagi uut ka uurimise projekti. Katuselt muidugi vaated head kui just nurga taha ei vaata 😉 Kokkulepitud kellaajaks kobisime alla tagasi. Tutvusin kohaliku blingi elektrilahendusega, see on ikka kole küll. Aga noh kui vihma ei saja siis suht suva kuidas juhtmed isoleeritud on või kas üldse isoleerida vaja on 😀 😀

    Varsti oligi auto järgi ja kimasime kuskile kõrvaltänavasse, seal sai läbi kellegi erahoovi kaldapealsele ja sealt metsikusse randa. Siin ju rannad praktiliselt kinnised nagu Hurghadaski aga kui aretada veidi leidlikkust või sõprussidemeid kohalikega siis saab randa küll. Ma nüüd tean läbi millise hoovi saab randa ja vajadusel sedagi kus värava võti on kui kedagi kodus pole 😉 Peremees täitsa tore ja asjalik vene mees. Päris äge koerakuut oli ta ühel kutsal 😉 vaatega merele ja puha. Kui olime kogu kambaga ennast läbi hoovi teisele poole pressinud avanes pankrannikult päris hea vaade vanalinnale ja merele. Siin käis päris kõva kaldakindlustus varingute vähendamiseks. Korralik armatuur käis toestuseks, kui ei oleks armatuuri näinud siis ei saaks ilmselt arugi, et kaldapealne on korralikult kindlustatud. Miski mördiga kaetakse armatuur kinni ja kallas näeb välja nagu päris. Huvitav, et siin on vaenukägu nii tavaline lind nagu meil varblane. Igal muruplatsil võib neid näha asjatamas.

    Kui olime tubli kilomeetri mööda pankranniku serva marssinud istus ühe trepi otsas miski kohalik vennike ja kogus raha. Kogu kamba pealt 30 kohalikku. Päris hea äri, tiksud katusealuses loed lehte ja hoiad kätt pikas, papp tuleb mühinal. Kobisime trepist alla randa. Kes läks ujuma kes jäi niisama lobisema jne. Ma läksin kolasin ringi, siin metsikus rannas ikka inimesi oli. Pankrannik ise päris kõvasti varisenud ja hoolikal vaatlemisel oli näha, et isegi õige mitu treppi kaasa viinud. Kogu pinnas siin koosneb praktiliselt kõikvõimalikest kivististest jne. Seda peab oma silmaga nägema. Muidugi meri paksult täis klaaspõhjaga laevu ja snorgeldajate kaatreid. Põhi on siin ju koralle täis, ükspäev lähme paadiga neid ka uurima. Muidugi politsei uhab vahetpidamata kiirkaatriga edasi-tagasi. Eks see selle noortefoorumi ja presidendi siinviibimisega seotud ole.

    Peale paari tundi rannas kobisime Dahab keskusesse kohvile. Täiesti hea hinnaga kohv. Viskasin keskusele põgusa pilgu peale, siin on nii väliletid kui poed kõikvõimaliku nänniga. Fix hindadega poode on ka. Kuna see keskus ei asu vanalinnas vaid suht nurgataguses siis on siin hinnad vägagi mõistlikud. Kui kohv joodud kimasid kohalikud minema, meid viidi ennem järgmisse randa ja anti paar soovitust kaasa mida vaadata 😉

    Seal oli terve piirkond rannakohvikuid, kust üks lõppes ja teine algas polnud aimugi. Ka siinpool käis pankranniku kindlustamine varingu vastu. Pankranniku servas võrkaed, et keegi alla ei lajataks või randa ei läheks aga või see takistab 😉 August saab ju ikka läbi 😉 Kusjuures kasse on siin hullult ja nende eest isegi kantakse hoolt kohati.

    Vaatasime üle siis selle “kohalike” poolt soovitatud Farsha kaljukohviku. Öeldi, et pimedas on eriti stiilne. Mnjh esmamuljena nägi välja nagu jäätmejaam 😀 😀 aga väga stiilne jäätmejaam. Mida kõike siin ei näe. Meie vanakraamikaupmeestele oleks see täiega kullaauk. Sisse ei tahtnud istuda, seal puudus vaade. Kobisime sinna pika rõdu peale kus sai ühes servas patjadel istuda. Päris tsill oli, võtsime tee ja jäätised. Menüü nägi välja päris äge ja ega hinnadki olid vähe ägedad. Muud asjalikku mis oleks isutanud ma menüüst ei leidnud. Võibolla hea ka, teenindamine siin Egiptusele kohaselt jube aeglane, teed ja jäätistki ootasime üsna kaua, mis veel söögiga oleks saanud. Aga pole hullu hotell pole kaugel ja seal saab süüa 😀 😀

    Hakkas tasapisi pimenema, laudadele pandi juba küünlad põlema ja gaasisoojendused ka käima. Mnjaa pimedas kogu sellel kremplil hoopis teine ilme. Ootamine tasus ennast ära. Nii, et kui sealkandis töllerdate siis soovitan läbi astuda. Meil nüüd asi nähtud ja vutvutvut hotelli poole. Seal saab süüa tasuta 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Hurghada. See teine Egiptus.

    Nagu lubatud sai panen mõned pildid ka nurgatagustes luusimisest. Ega siin väga luusida ei saa, mererand on enamjaolt hotellide oma ja turvamees valvab piiril. Aga Ega elu pole nii roosa nagu läbi prilli paistab, siin leidub nii mahajäetud lagunenud hotelle kui ka kunagi ehitama hakatud ja siis on ehitus seiskunud. On ka selliseid kus omanik väidetavalt vangi pandud ja hotell seisabki tühjana oodates oma aega. Enamus turiste käivad siin rannas peesitamas või siis hotellis joomas ning oma peatuspaigast väga kaugemale ei jõuagi 😀 😀 Üllataval kombel meie hotellis vedelevaid joodikuid ei näinud, huvitav, kas liiga kallis hotell selleks või krt teab mis. Aga grillkanu nägi küllaga, ükskõik mis kell sa mööda ei läinud ikka ühed ja samad näod vedelevad lamamistoolil. Eks ma üritasin kõigepealt vaadata mis meie hotelli aia taga on… Tee ääres korralik silt aga edasi tühermaa ja varemed. Isegi valvuri putka olemas, seal muidugi ilmselt pole kaua keegi valves olnud. Aga siitsamast läbi selle territooriumi sai otse randa lonkida või lausa autoga sõita. Tee oli lausa vanade palmitüvedega ääristatud. Põhimõtteliselt üks tüvi pikuti neljaks aetud ja siis püsti maasse betooniga. Varemetesse ei viitsinud lonkida aga tundus, et seal pesitses see vennike oma hobustega kes rannas väikse tasu eest sõitu tegi. Vähemalt hobused paistsid küll seal ees olema. Kaamel oli ilmselt kuskil mujal, seda nägin toa aknast mitu korda mööda maanteed lonkimas omanik seljas. Muidugi prügi on siin palju kuigi ütleks, et enamus sellest on siiski vanad palmitüved, palmilehed jne. Iseenesest peaks see nüüd avalik rand olema. Rannariba iseenesest paarikümne meetri ulatuses puhas aga kaugemale minna ei maksa 😀

    Teisel pool hotelli sama teema, tühermaa koos valvuriputkaga kus samuti pole valvurit ammu nähtud. Siinpool muidugi pole ka hotellivaremeid. Ei hakanud üle tühermaa igaks juhuks randa minema. Kõrval hotelli valvur tuli välja vaatama mis ma seal kolan 😉 Pole hullu sinna ranna poolsesse otsa saab meie hotelli rannast ka 😉 Meie hotelli turva vaatas küll kui me piirist välja läksime aga midagi ei öelnud. Umbes jaja meetri pärast oli järgmise hotelli piir ja sealne turva tammus ringi ega lubanud edasi minna. Kuigi seal ei näinud rannas mitte ühtki hingelist. Rannajoonest veidi eemal hakkab peale juba praktiliselt rämps, tahtsime seal veits luusida aga turvad lendasid kohe peale 😀 😀 Väga viisakalt muidugi, öeldes, et seal ei tohi käia.

    Kui ranna pool sai uuritud kobisin üle maantee teisele poole tühermaale kolistama. Need eraldusriba osad mis on hotellide kohal on üldiselt puhtad aga tarvitseb vaid piiridest välja minna kui…. Ah jaa ühte pisikest nii ca 30 cm pikkust sisaliku laadset elukat nägin ka, see pani välkkiirelt risuhunniku alla. Tundus olema varaan aga pole kindel.

    Hulkusime vähe kesklinna nurgatagustes ka. Mnjh kui mõnda hotelli juba eemalt sellise urkana näed siis ilmselt majutuma sinna eriti ei kisu. Nurgatagustes näeb päris palju kasse – koeri, siin ongi nad rohkem hulkuvad kui koduloomad. Üsna rääbakad näevad välja. Suuremad tänavad kus turistid käivad on enamjaolt ikka puhtad. Kui just väravast sisse või üle aia ei kiika siis on kõik enamvähem vinksvonks 😉 Mahajäetud kioskeid ja poekesi on nii mõnigi.

    Huvitav, et siin ehitusobjektidel või vundamendiaukudel enamjaolt puuduvad piirdeaiad, kui sisse kukud on see kukkuja probleem 😀 😀 Kuskil suva kohas pressisime ennast sisse majade vahel vast meetri laiusest praost 😉 kurja see puha tänav ju. Vaatad ühest vahest sisse seal pesu kuivab, vaatad teisest seal rämps jne jne. Majaehitus siin ka kummaline, kõigepealt valatakse postid koos risttaladega jne, siis kunagi kui aega saavad laotakse postivahed tellistega täis. Ei mingit krohvi ega voodrit. Muidugi neist postidest tolgendavad välja pikad armatuuri jupid ja need pole asjata. Kui näiteks perepoeg võtab naise siis saab kohe lihtsalt teise korruse peale ehitada, algus juba olemas 😉 Krt teab misaegseid vundamendiauke on iga nurga taga ja need on muutunud korralikuks prügimäeks. No kurja ma ei tahaks küll sellise vaatega majas elada.

    Mõnes kohas on vastu tuldud prügi sorteerimishuvilistele turistidele ja vastavad prügikastid püsti pandud. Aga väga üksikutes kohtades nägin selliseid. Muidu on ikka üks prügikast kõige jaoks. Kusjuures prügiautot kui sellist ei näinud kordagi. Neid trike vendi aga nõrkemiseni kellel prügikotid peal. Ühesõnaga päris põnev oli kolistada mööda nurgataguseid, kohalikud ei teinud mingist suva turistist väljagi, mõni vastutulija isegi teretas. Vahel ka väiksed lapsed jooksid järgi hüüdsid hello hello. Nii, aga lumehelbekesed ärge seda järgi tehke, pärast ei jõua keegi ravida šokki või jumal teab mida veel 😀 😀

    Kuritegevusega ei pidavat väga hullu midagi olema. Võibolla turistil tõesti ei maksa üksi nurgatagustes luusida… Levinud pidavat olema naiste “lüpsmine” ehk siis siinsete meeste “suur armastus” ja ülevoolavalt romantiline “armumine”, mis lõpeb enamikel juhtudest naiselt maksimaalse raha ja vara väljapetmisega. Hinnas on siin korteri ostnud naised. Nende juurde üritatakse tungida elama, muidugi täielikule ülalpidamisele. Ja voilaaa mingil hetkel astub uksest sisse politsei, kes kontrollib, kas mees ja naine on omavahel abielus…. Kui pole, on naine prostituut ja pannakse vangi või paremal juhul saadetakse maalt välja, korter muidugi jääb egiptlastele. Hotellides elavaid turiste üldjuhul selle teemaliselt ei kontrollita, nende armuafäärid politseid eriti ei huvita. Turistid on ju majanduse ja kohalike ärimeeste tuluallikad. Politsei ja kohus pidavat olema kohalike poole kallutatud ja nö araablane saab enamjaolt õiguse.

    Natuke rahast ja muust ka… Saab maksta nii dollaris, euros kui kohalikus naelas. Ega nad siin väga vahet teha ei taha mitte kohalikuga makstes ja ümardavad hinnad täisarvuks. Kui ütlevad, et 1$ siis see enamjaolt tähendab ka ühte € kuigi tegelikkuses on kursivahe. Kõige kasulikum on maksta siiski kohalikus naelas. Nii mõnedki puuviljad ja värgid maksavad kohalikus rahas vähem kui muus rahas. 1 daalaseid võib kaasa vedida nt jootrahaks. Kuigi pole pointi, kohapeal automaadist saad välja võtta kohalikku niipalju kui kulub. Kohalikud pangaautomaadid vahetavad ka sulli kohalikuks. Poodides saab kaardiga ka maksta, mitte küll igalpool. Igasugu piletitega on ka väike kino. Need on edevad, hologrammid peal ja puha 😀 Paljudel piletitel ka QR koodid aga reaalsuses istub vennike väravas ja rebib pileti serva nagu Venemaal 😀 😀 Isegi vastavaid seadmeid mis koodi loeks pääslas ei näinud. Küsisin ühelt “piletirebijalt” mis värk, ütles seadmed katki 😀 😀 Kuningate orus oli siiski vähe “kultuursem”, seal saad ühe piletiga külastada kolme hauakambrit. Rebimise asemel tehti augurauaga auk 😉 Tehnika areneb 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Raikkülas

    Sada korda mööda kimanud Raikküla mõisast aga aega pole olnud lähemalt tutvuda. Seekord said asjad plaanitust varem aetud ja vaba aeg tuli kohe kasulikult ära kasutada 😉 Kahjuks siin peahoone ikka veel taastamisjärgus, uus katus ja uksed muud praktiliselt mitte midagi. Aga noh eks mõis tahab palju raha ka, et asja saada. Raikküla mõisa kohta esimene kirjalik teade on 1469 aastast. Seda mõisa on korduvalt ka ümber ehitatud suurem toiming oli ilmselt 1804 aastal kuid see hävis tulekahjus 1817. Peahoone taastati 1819-20 ehitusmeister Oebergi juhatusel. Suuremad ümberehitused olid ka 1887 aastal mil puittrepp asendati paekivist terrassiga. Peale mõisa võõrandamist paigutati sinna 1920 aastal lastekodu. 1958 aastast alates oli siin eriinternaatkool. 1960 aastal põles maha ja oli kuni 1980 ndate aastateni varemetes. Siis ehitati uued vahelaed ja pandi uus katus. Aastast 2000 on asi erakätes aga ega asi selle paarikümne aastaga väga liikunud ei ole, loodame, et kunagi saab ikka valmis ka. Siin on muidugi kunagine omanikering olnud päris huvitav Fersenid, Bistramid, Staalid, Keyserlingid. Keyserlingid olid ka mõisa viimased omanikud enne võõrandamist.

    Väidetavalt olla siin kompleksis säilinud 15 hoonest 14, väga hea protsent 😉 Viskasime mõnele veel pilgu peale, eriti äge ja stiilne on see kuivati-ait oma pika kaaristuga. Hooneid siin tõesti on aga kahjuks enamus suht trööstitus olekus. Siin olla kuskil ka üks põnevaid mõistatusi – suurejooneline maa-alune ehitis, mille kohta info ajalooürikutes puudub. Selle vaatan ka ükspäev üle kui saab. Kaks kohalikku kassi pidasid valvet, üks tuvastamatu mustriga kiisu oli õige julge ja poseeris rahulikult.

    Mõisast paar kiltsa eemal asub ka viimaste omanike kalmistu. Kui silt tee ääres ei oleks siis ei leiaks elusees kuskilt võsast midagi üles. Kunagi on siin isegi vist veits hooldatud aga noh jh. Kui jätate seal käimata ei kaota midagi.

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Ruunavere

    Ruunavere küll siinsamas üle õue ja koguaeg plaanisin läbi põigata aga igakord kas kiire või…. Lõpuks sai ikka kiire käik sinna tehtud. Millal see postijaam täpselt ehitati on vähe segane, erinevates allikates on erinevad andmed. Kas 1740-41 ehitasid venelased Ruunaverre esimese postijaama? Või ehitati postijaam 19. sajandi I veerandi lõpus tüüpprojekti järgi…. Aga vahet pole loodame, et praegune peahoone ehitati aastail 1821–1824. Sama projekti järgi on ehitatud Jõelähtme, Saue, Sõkla ja Jädivere postijaam. Nimi muidugi kohal huvitav… Ruunavere… kas nimi kohale pandud 1567 aasta veebruaris rootslaste ja poolakate vahel toimunud lahingu legendi järgi või mitte….
    Poolakad oli Riia piiskopkonnas kõvasti rootslastelt peksa saanud ning kavandasid vastulööki. Vaenlased kohtusid Läänemaa piiril Ruunavere veski juures. Tegemist olla olnud ohvriterohke lahinguga. Rootslastest ratsamehed põgenesid ja jätsid oma jalaväe maha, kellel tuli paksus lumes end ülekaalukama vastase eest kaitsta. Lahinguväljal tõusnud veri ruuna e. hobuse põlvini. Rootslaste surnuid ja vangivõetuid olevat olnud kokku üle 2000, hukkus ka palju poolakaid. Tapluses langenud sõjameeste matmispaika tähistavad kalmed Ruunavere postijaama lähedal Teenuse jõe põhjakaldal Ruunavere silla juures.

    Päris hea näeb see asi välja, aias on lehtla kus ägedad puukujud sõjameestest. Tsillimiseks-grillimiseks on ka püstkoda mis muidugi ei ole selline tavapärane lattidest ehitatud vaid hoopis laudisest. Väiksed puukuhjad ka 😀 😀 sellised nagu Kuremäe kloostris aga sealsetega võrreldes on Ruunavere omad mikroskoopilised.

    Õues tiir peal, vaatasime tuppa ka. Päris äge klaasgalerii on siin. Natuke lubati ringi ka ka vaadata, päris äge mullivanniga saun oli 😉 Hiirtekuningas tuli ka meiega tutvust sobitama. Postipoiste maja jäi muidugi vaatamata, see pidavat päris äge olema kuulujuttude järgi 😉 Kuskil peidab ennast veel mantelkorsten ja vene rubla mälestusmärk. Peab ükspäev seda värki korralikumalt uurima.

  • Viimne puhkepaik

    Põnevaid leide kalmistutel

    Vahepeal sai kõvasti toimetatud kalmistutel ja eks ikka hakkab silma mõningaid ägedaid asju. Muidu ikka näed hauakividel kas portreid, puid, maju, maastikke, meremotiive jne. Nüüd jäi üks stiilne traktor ka silma. Puht juhuslikult sattusin Liival ka meie Julka hauale. Väga äge ja ilus pilt hauakivil Julkast koos teenistuskoeraga. Samuti on silma jäänud stiilne hammikatest küünlajalg. Ühel üleaedsel kalmistul nägin ägeda disainiga metallristi. Ja kui piirdeid olen näinud kõikvõimalikest materjalidest mis üldse kättesaadavad on olnud siis siiani polnud veel näinud klaasplokkidest piiret. Nüüd on see ka nähtud.

    Samuti kohtab kalmistul kõikvõimalikke elukaid, kahjuks muidugi ei ole koguaeg aega neid pildistada. Aga linnud, oravad ja jänesed on täitsa igapäevased. Isegi rebaseid, kitsi, lambaid jne on silma hakanud. Vanade platsidel olevate kõnniteeplaatide alt tuleb ka nähtavale nii sitikaid kui sisalikke, ükskord isegi oli seal peidus väike nastik. Isegi Türgi lippu näeb. Ühel kalmistul, kus oli pikemalt asjatamist käis kass aegajalt vaatamas kuidas platsi renoveerimine edeneb 😉

  • Tripid,  Tsill

    Viinamuuseum Vihulas

    Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.

    Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat

    Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.

    Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.

    Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.