-
Linnud pole päris vol. 220
Lõpuks ometi tõlkis keegi eesti keelde põneva artikli sellest kuidas valitsused inimesi jälgivad. Eestikeelset tsenseeritud versiooni saate lugeda siit. Ilmselt olete tähele pannud, et linnud kogunevad parvedes parkidesse, väljakutele ja muudesse rahvarohketesse kohtadesse. Kas teil pole tekkinud küsimust miks? Väga lihtne, sealt saab kõige rohkem infot inimeste käitumise kohta. Robotlinde selleks kõige parem kasutada, nad ei hakka silma. Tänapäeval lihtsalt inimressurssi selleks kasutada raske, esiteks; kaabuga seltsimees hakkab silma, teiseks; raske on märkamatult edasi anda kogutud infot ja saada uusi ülesandeid jne jne. Aga linnud näivad inimestele ohutud ja neid ei kardeta. Ei uskunud algul ise ka, et see nii on aga vaikselt asja uurides õnnestus internetist leida ka umbkaudne skeem robotlindude ehituse kohta. Kindlasti te ikka ei usu. Aga mõelge kas te saate otse selja taha vaadata… ei saa, aga robotid saavad 😉
Kuidas nad saavad ülesandeid? Lihtne. Selleks on mitu moodust. Kiireloomuline; selleks parvejuht kogub oma parve ja selgitab ülesanded kõigile korraga. Vähem kiireloomuline; see antakse edasi zombistatud inimagentide pool nö. süütu söötmise käigus. Ilmselt ei ärata kelleski kahtlust kui agent linnukestele saiatükke või seemneid paneb. Info on väga salastatud ja isegi söötjad ei tea, et nad annavad seemnetega edasi valitsuste salajased ülesanded robotlindudele. Seemne või saiatüki alla neelamisel aktiveerub selle sees olev mikrokiip ja info antakse edasi linnu sees olevale protsessorile lähivõrgu kaudu. Varasemalt täidetud ja valitsuste poolt analüüsitud ülesanded mis vajavad järelkontrolli või ülesanded millega pole kiire pannakse maa sees olevate juurte kaudu (juured on tegelikult kaabeldus) marjades olevatesse seemnetesse mis on tegelikult kiibid. Marju alla neelates toimub analoogne protsess mida ma juba ennem mainisin.
Peale seda kui “linnud” on ülesanded kätte saanud asuvad neid täitma. Nad jälgivad teid kõikjal, ükskõik kus te ka poleks. Osadel robotlindudel on suurendatud kuulmist, need on mõeldud selleks kui inimeste lähedale pole ohutu minna. Mõnele variandile on lisatud näiteks öönägemine jne. Te jälle ei usu? Vaadake silmi, need on ju kaamerad. Kõik nähtu-kuuldu salvestatakse sisemisele protsessorile.
Kõik on läbi mõeldud väga hästi. Ka nende hulgas on olemas omad aktivistid ja provokaatorid. Kui on vaja inimestes tekitada emotsioone meelsuse tuvastamiseks saadetakse kohale kirevad linnud. Samas jälgivad nad pingsalt teie tegevust. Need linnud on nüüd vähe teistsuguse ehitusega. Kui muidu on neil väike sisemälu kuhu salvestatakse info, siis nendel mälu puudub. Saadud info striimitakse kohe wifi võrgu kaudu vajalikku kohta edasi. Selleks on kohal veidi suuremad linnud kes töötavad repiiteritena. Need tunneb ära laiali saba järgi.
Teil tekkis kindlasti küsimus, millega nad töötavad. Nagu enamus robotitel on ka nendel moodsad liitiumakud. Nendega on muidugi natuke probleeme nii laadimise kui ka ülekuumenemise näol. Aga ka see on lahendatud innovaatiliselt. Väiksemad linnud peavad üsna sageli laadima kuna akud on väikse mahtuvusega. Suuremate lindude aku peab ikka oma 5-6 kuud vastu ilma laadimata. Aga häda on see, et meil pole nendele võimalik teha sobilikke kontaktivabu laadijaid. Nagu piltidel näeme siis väiksed ja keskmise suurusega robotlinnud laevad ennast traadil istudes otse vooluvõrgust. Piltidel näeme ka kuidas üle kuumenenud akut jahutatakse ja objektiive pestakse.
Suurematega on nüüd nii, et nemad lendavad laadima ja nö. hooldusesse mujale. Traadil neid laadida ei saa kuna on selleks liiga rasked. Natuke uurimist ja selgus, et kolmnurgas lennatakse hooldusesse või sealt tagasi aga parves lennatakse laadima. Meil siinkandis on mõned avariilaadijad ka, juhuks, kui näiteks aku tühjeneb liiga ruttu. Aga need on väga energiakulukad. Selleks, et laadida peab kokku koguma suure parve ja siis maanduma selleks ettenähtud salajasele põllule, kus ringi tammudes kontaktide peal laetakse veidi akut. Maa sees olev kaabelduse kaudu laadimine on kulukas kuna alajaamu ei saa ehitada, see reedaks laadimiskohad. Elekter tuleb kohale väga kaugelt ja nagu me kõik teame mida pikem juhe seda suurem voolukadu.
Peale väikest uurimist sain teada ka paar laadimiskohta Egiptuses. Need on seal väga osavalt ära peidetud. Aga mul õnnestus siiski paar laadimiskohta üles leida. Tavaliselt võetakse näiteks kuskil nurga taga tänavavalgustuspostidest kaabliga elekter palmidesse. Palmid on väga head oma võra poolest kontaktivabadeks laadijateks. Nüüd need linnud mis vajavad laadimist lihtsalt tiirutavad palmide kohal ja laevad kontaktivabalt akut. Selline kontaktivaba laadija on parem, siin saab ühekaupa lennates ka laadida aga meil põllul laadimiseks peab terve parv olema. Meil ühekaupa laadimine põllul oleks väga kallis. Meil selliseid kontaktivabu laadijaid ehitada ei saa kuna pole sobiliku võraga puid.
Kas nad lähevad katki ka? Jah lähevad küll. Selleks puhuks on täitsa olemas hooldetiim ja varuosad. Nagu piltidelt näha võib töötab hooldus väga hästi ja otse sündmuskohal. Katkist ei pea töökotta viima.
Küsite kindlasti, kuidas ülesannete käigus kogutud info edasi antakse vajalikku kohta? Ka sellele on mõeldud. Oleneb info olulisusest. Nagu ma juba ülalpool mainisin, et maa sees olevad juured on tegelikult kaabeldus info edastamiseks. Kui on väga kiire edastusega siis leitakse vajalik kontakt üles nii lume alt kui vee seest ja edastatakse info. Tavaline regulaarne info edastus käib sellesama mikrokiibi kaudu mis ülesande saamiseks alla neelati. Kest mille sees kiip ülesandega oli töödeldakse keemiliselt ringi ning muudetakse kuju selliseks, et seda keegi näppida ei tahaks.
Siis puistatakse see spetsiaalse väljutuskanali kaudu maa peale. Kest laguneb ja mikrokiip puutub kokku kaabelduse otsas olevate anduritega ning ongi info edastatud. Kui edastusega pole väga kiire siis edastatakse see wifi kaudu sellistesse pildil olevatesse suurte tiivalaadsete antennidega lind – serveritesse. On mõeldud isegi sellele kuidas edastada infot siis kui “võrk” on maas. Väga lihtne, suust suhu meetod, ka seda näeb ühel pildil. Olla olemas ka mingid uuemad mudelid mida saab programmeerida ja kasutada biorelvana. Sellist salajast teavet jagas ühe ebasõbraliku riigi valitsus oma rahvale. Väidetavalt ühes veidi väiksemas ja hirmus kurjas naaberriigis olla leiutatud see praegu moodne viirus, ning siis see lindudesse installitud. Seejärel olevat need robotlinnud lennanud ülesannet täitma sinna ebasõbralikku riiki ja selle täis pasandanud mille tagajärjel olla kõik haigeks jäänud 😀 😀
Nagu igal tehnikal saab ka robotlindudel mingi aeg ressurss läbi, need utiliseeritakse keskkonnasäästlikult. Selleks on armsad ja nunnud kiisud. Nii, et kui näete kassi lindu taga ajamas siis teadke, et ta on utiliseerimas kohe-kohe kasutuskõlbmatuks muutuvat robotlindu.
Kassid peavad järelevalvet robotlindude üle kõikjal. Tegelikult on kassid ka robotid aga hoopis täiuslikumad kui linnud. Nad töötavad hübriidajamiga ja ei pea akude laadimiseks traadil istuma, vaid inimene kassi silitamisega tegelikult laebki akut. Ilmselt olete vahel kassi silitades väikse särtsu saanud, see juhtub siis kui kassrobot pole laadimise ajaks korralikult maandanud. Kui kass nurrub siis ei tähenda see seda, et kassil on hea olla, tegelikkuses hakkas kassis tööle väike mootor akude laadimiseks. Aitäh, et leidsite aega lugeda ja jagada 😉
Aitäh põnevate piltide eest OK grupile Остров сокровищ
-
Egiptuse trip. Sharmi kassid
Hurghadas oli ka hullult kasse aga seal suht rääbakad kõik. Ega Sharmis neid vähem pole, pigem isegi kõvasti rohkem. Ja tundub, et siin neid isegi söödetakse, igatahes kordades kobedamad näevad välja kui Hurghadas. Muidugi Türgiga ei anna isegi siinseid kasse võrrelda, seal on nad tänavakassidena ikka väga hoolitsetud. Muidugi värvivalik on ka siin päris suur 😉 Isegi mina kes ma eriline kassiinimene ei ole imetlesin nende ägedaid mustreid.
Ega noored meist väga häirida ei lasknud ja toimetasid oma kassiasju segamatult edasi. Elektrikilp tundus kõige asjakohasem koht olema soo jätkamiseks 😀 😀 Seal on ilmselt piisavalt särtsu.
Siin väike peretüli teoksil. Vaat millised ilmed ja poosid. Huvitav oleks teada mida nad ära ei jaganud….
-
Egiptuse trip, Sharmi rannad ja kohvikud
Täna pidime “kohalikega” välja minema ümbruskonnaga tutvuma. Minekuni oli vähe aega ja üritasime aega parajaks teha hotellis luusimisega 😀 Kui kõht täis kobisime katusele vaatama mis ümbruses näha ja ehk saab midagi uut ka uurimise projekti. Katuselt muidugi vaated head kui just nurga taha ei vaata 😉 Kokkulepitud kellaajaks kobisime alla tagasi. Tutvusin kohaliku blingi elektrilahendusega, see on ikka kole küll. Aga noh kui vihma ei saja siis suht suva kuidas juhtmed isoleeritud on või kas üldse isoleerida vaja on 😀 😀
Varsti oligi auto järgi ja kimasime kuskile kõrvaltänavasse, seal sai läbi kellegi erahoovi kaldapealsele ja sealt metsikusse randa. Siin ju rannad praktiliselt kinnised nagu Hurghadaski aga kui aretada veidi leidlikkust või sõprussidemeid kohalikega siis saab randa küll. Ma nüüd tean läbi millise hoovi saab randa ja vajadusel sedagi kus värava võti on kui kedagi kodus pole 😉 Peremees täitsa tore ja asjalik vene mees. Päris äge koerakuut oli ta ühel kutsal 😉 vaatega merele ja puha. Kui olime kogu kambaga ennast läbi hoovi teisele poole pressinud avanes pankrannikult päris hea vaade vanalinnale ja merele. Siin käis päris kõva kaldakindlustus varingute vähendamiseks. Korralik armatuur käis toestuseks, kui ei oleks armatuuri näinud siis ei saaks ilmselt arugi, et kaldapealne on korralikult kindlustatud. Miski mördiga kaetakse armatuur kinni ja kallas näeb välja nagu päris. Huvitav, et siin on vaenukägu nii tavaline lind nagu meil varblane. Igal muruplatsil võib neid näha asjatamas.
Kui olime tubli kilomeetri mööda pankranniku serva marssinud istus ühe trepi otsas miski kohalik vennike ja kogus raha. Kogu kamba pealt 30 kohalikku. Päris hea äri, tiksud katusealuses loed lehte ja hoiad kätt pikas, papp tuleb mühinal. Kobisime trepist alla randa. Kes läks ujuma kes jäi niisama lobisema jne. Ma läksin kolasin ringi, siin metsikus rannas ikka inimesi oli. Pankrannik ise päris kõvasti varisenud ja hoolikal vaatlemisel oli näha, et isegi õige mitu treppi kaasa viinud. Kogu pinnas siin koosneb praktiliselt kõikvõimalikest kivististest jne. Seda peab oma silmaga nägema. Muidugi meri paksult täis klaaspõhjaga laevu ja snorgeldajate kaatreid. Põhi on siin ju koralle täis, ükspäev lähme paadiga neid ka uurima. Muidugi politsei uhab vahetpidamata kiirkaatriga edasi-tagasi. Eks see selle noortefoorumi ja presidendi siinviibimisega seotud ole.
Peale paari tundi rannas kobisime Dahab keskusesse kohvile. Täiesti hea hinnaga kohv. Viskasin keskusele põgusa pilgu peale, siin on nii väliletid kui poed kõikvõimaliku nänniga. Fix hindadega poode on ka. Kuna see keskus ei asu vanalinnas vaid suht nurgataguses siis on siin hinnad vägagi mõistlikud. Kui kohv joodud kimasid kohalikud minema, meid viidi ennem järgmisse randa ja anti paar soovitust kaasa mida vaadata 😉
Seal oli terve piirkond rannakohvikuid, kust üks lõppes ja teine algas polnud aimugi. Ka siinpool käis pankranniku kindlustamine varingu vastu. Pankranniku servas võrkaed, et keegi alla ei lajataks või randa ei läheks aga või see takistab 😉 August saab ju ikka läbi 😉 Kusjuures kasse on siin hullult ja nende eest isegi kantakse hoolt kohati.
Vaatasime üle siis selle “kohalike” poolt soovitatud Farsha kaljukohviku. Öeldi, et pimedas on eriti stiilne. Mnjh esmamuljena nägi välja nagu jäätmejaam 😀 😀 aga väga stiilne jäätmejaam. Mida kõike siin ei näe. Meie vanakraamikaupmeestele oleks see täiega kullaauk. Sisse ei tahtnud istuda, seal puudus vaade. Kobisime sinna pika rõdu peale kus sai ühes servas patjadel istuda. Päris tsill oli, võtsime tee ja jäätised. Menüü nägi välja päris äge ja ega hinnadki olid vähe ägedad. Muud asjalikku mis oleks isutanud ma menüüst ei leidnud. Võibolla hea ka, teenindamine siin Egiptusele kohaselt jube aeglane, teed ja jäätistki ootasime üsna kaua, mis veel söögiga oleks saanud. Aga pole hullu hotell pole kaugel ja seal saab süüa 😀 😀
Hakkas tasapisi pimenema, laudadele pandi juba küünlad põlema ja gaasisoojendused ka käima. Mnjaa pimedas kogu sellel kremplil hoopis teine ilme. Ootamine tasus ennast ära. Nii, et kui sealkandis töllerdate siis soovitan läbi astuda. Meil nüüd asi nähtud ja vutvutvut hotelli poole. Seal saab süüa tasuta 😀 😀
-
Egiptuse trip. Hurghada. See teine Egiptus.
Nagu lubatud sai panen mõned pildid ka nurgatagustes luusimisest. Ega siin väga luusida ei saa, mererand on enamjaolt hotellide oma ja turvamees valvab piiril. Aga Ega elu pole nii roosa nagu läbi prilli paistab, siin leidub nii mahajäetud lagunenud hotelle kui ka kunagi ehitama hakatud ja siis on ehitus seiskunud. On ka selliseid kus omanik väidetavalt vangi pandud ja hotell seisabki tühjana oodates oma aega. Enamus turiste käivad siin rannas peesitamas või siis hotellis joomas ning oma peatuspaigast väga kaugemale ei jõuagi 😀 😀 Üllataval kombel meie hotellis vedelevaid joodikuid ei näinud, huvitav, kas liiga kallis hotell selleks või krt teab mis. Aga grillkanu nägi küllaga, ükskõik mis kell sa mööda ei läinud ikka ühed ja samad näod vedelevad lamamistoolil.
Eks ma üritasin kõigepealt vaadata mis meie hotelli aia taga on… Tee ääres korralik silt aga edasi tühermaa ja varemed. Isegi valvuri putka olemas, seal muidugi ilmselt pole kaua keegi valves olnud. Aga siitsamast läbi selle territooriumi sai otse randa lonkida või lausa autoga sõita. Tee oli lausa vanade palmitüvedega ääristatud. Põhimõtteliselt üks tüvi pikuti neljaks aetud ja siis püsti maasse betooniga. Varemetesse ei viitsinud lonkida aga tundus, et seal pesitses see vennike oma hobustega kes rannas väikse tasu eest sõitu tegi. Vähemalt hobused paistsid küll seal ees olema. Kaamel oli ilmselt kuskil mujal, seda nägin toa aknast mitu korda mööda maanteed lonkimas omanik seljas. Muidugi prügi on siin palju kuigi ütleks, et enamus sellest on siiski vanad palmitüved, palmilehed jne. Iseenesest peaks see nüüd avalik rand olema. Rannariba iseenesest paarikümne meetri ulatuses puhas aga kaugemale minna ei maksa 😀
Teisel pool hotelli sama teema, tühermaa koos valvuriputkaga kus samuti pole valvurit ammu nähtud. Siinpool muidugi pole ka hotellivaremeid. Ei hakanud üle tühermaa igaks juhuks randa minema. Kõrval hotelli valvur tuli välja vaatama mis ma seal kolan 😉 Pole hullu sinna ranna poolsesse otsa saab meie hotelli rannast ka 😉 Meie hotelli turva vaatas küll kui me piirist välja läksime aga midagi ei öelnud. Umbes jaja meetri pärast oli järgmise hotelli piir ja sealne turva tammus ringi ega lubanud edasi minna. Kuigi seal ei näinud rannas mitte ühtki hingelist. Rannajoonest veidi eemal hakkab peale juba praktiliselt rämps, tahtsime seal veits luusida aga turvad lendasid kohe peale 😀 😀 Väga viisakalt muidugi, öeldes, et seal ei tohi käia.
Kui ranna pool sai uuritud kobisin üle maantee teisele poole tühermaale kolistama. Need eraldusriba osad mis on hotellide kohal on üldiselt puhtad aga tarvitseb vaid piiridest välja minna kui…. Ah jaa ühte pisikest nii ca 30 cm pikkust sisaliku laadset elukat nägin ka, see pani välkkiirelt risuhunniku alla. Tundus olema varaan aga pole kindel.
Hulkusime vähe kesklinna nurgatagustes ka. Mnjh kui mõnda hotelli juba eemalt sellise urkana näed siis ilmselt majutuma sinna eriti ei kisu. Nurgatagustes näeb päris palju kasse – koeri, siin ongi nad rohkem hulkuvad kui koduloomad. Üsna rääbakad näevad välja. Suuremad tänavad kus turistid käivad on enamjaolt ikka puhtad. Kui just väravast sisse või üle aia ei kiika siis on kõik enamvähem vinksvonks 😉 Mahajäetud kioskeid ja poekesi on nii mõnigi.
Huvitav, et siin ehitusobjektidel või vundamendiaukudel enamjaolt puuduvad piirdeaiad, kui sisse kukud on see kukkuja probleem 😀 😀 Kuskil suva kohas pressisime ennast sisse majade vahel vast meetri laiusest praost 😉 kurja see puha tänav ju. Vaatad ühest vahest sisse seal pesu kuivab, vaatad teisest seal rämps jne jne. Majaehitus siin ka kummaline, kõigepealt valatakse postid koos risttaladega jne, siis kunagi kui aega saavad laotakse postivahed tellistega täis. Ei mingit krohvi ega voodrit. Muidugi neist postidest tolgendavad välja pikad armatuuri jupid ja need pole asjata. Kui näiteks perepoeg võtab naise siis saab kohe lihtsalt teise korruse peale ehitada, algus juba olemas 😉 Krt teab misaegseid vundamendiauke on iga nurga taga ja need on muutunud korralikuks prügimäeks. No kurja ma ei tahaks küll sellise vaatega majas elada.
Mõnes kohas on vastu tuldud prügi sorteerimishuvilistele turistidele ja vastavad prügikastid püsti pandud. Aga väga üksikutes kohtades nägin selliseid. Muidu on ikka üks prügikast kõige jaoks. Kusjuures prügiautot kui sellist ei näinud kordagi. Neid trike vendi aga nõrkemiseni kellel prügikotid peal. Ühesõnaga päris põnev oli kolistada mööda nurgataguseid, kohalikud ei teinud mingist suva turistist väljagi, mõni vastutulija isegi teretas. Vahel ka väiksed lapsed jooksid järgi hüüdsid hello hello. Nii, aga lumehelbekesed ärge seda järgi tehke, pärast ei jõua keegi ravida šokki või jumal teab mida veel 😀 😀
Kuritegevusega ei pidavat väga hullu midagi olema. Võibolla turistil tõesti ei maksa üksi nurgatagustes luusida… Levinud pidavat olema naiste “lüpsmine” ehk siis siinsete meeste “suur armastus” ja ülevoolavalt romantiline “armumine”, mis lõpeb enamikel juhtudest naiselt maksimaalse raha ja vara väljapetmisega. Hinnas on siin korteri ostnud naised. Nende juurde üritatakse tungida elama, muidugi täielikule ülalpidamisele. Ja voilaaa mingil hetkel astub uksest sisse politsei, kes kontrollib, kas mees ja naine on omavahel abielus…. Kui pole, on naine prostituut ja pannakse vangi või paremal juhul saadetakse maalt välja, korter muidugi jääb egiptlastele. Hotellides elavaid turiste üldjuhul selle teemaliselt ei kontrollita, nende armuafäärid politseid eriti ei huvita. Turistid on ju majanduse ja kohalike ärimeeste tuluallikad. Politsei ja kohus pidavat olema kohalike poole kallutatud ja nö araablane saab enamjaolt õiguse.
Natuke rahast ja muust ka… Saab maksta nii dollaris, euros kui kohalikus naelas. Ega nad siin väga vahet teha ei taha mitte kohalikuga makstes ja ümardavad hinnad täisarvuks. Kui ütlevad, et 1$ siis see enamjaolt tähendab ka ühte € kuigi tegelikkuses on kursivahe. Kõige kasulikum on maksta siiski kohalikus naelas. Nii mõnedki puuviljad ja värgid maksavad kohalikus rahas vähem kui muus rahas. 1 daalaseid võib kaasa vedida nt jootrahaks. Kuigi pole pointi, kohapeal automaadist saad välja võtta kohalikku niipalju kui kulub. Kohalikud pangaautomaadid vahetavad ka sulli kohalikuks. Poodides saab kaardiga ka maksta, mitte küll igalpool. Igasugu piletitega on ka väike kino. Need on edevad, hologrammid peal ja puha 😀 Paljudel piletitel ka QR koodid aga reaalsuses istub vennike väravas ja rebib pileti serva nagu Venemaal 😀 😀 Isegi vastavaid seadmeid mis koodi loeks pääslas ei näinud. Küsisin ühelt “piletirebijalt” mis värk, ütles seadmed katki 😀 😀 Kuningate orus oli siiski vähe “kultuursem”, seal saad ühe piletiga külastada kolme hauakambrit. Rebimise asemel tehti augurauaga auk 😉 Tehnika areneb 😀 😀
-
Raikkülas
Sada korda mööda kimanud Raikküla mõisast aga aega pole olnud lähemalt tutvuda. Seekord said asjad plaanitust varem aetud ja vaba aeg tuli kohe kasulikult ära kasutada 😉 Kahjuks siin peahoone ikka veel taastamisjärgus, uus katus ja uksed, muud praktiliselt mitte midagi. Aga noh eks mõis tahab palju raha ka, et asja saada. Raikküla mõisa kohta esimene kirjalik teade on 1469 aastast. Seda mõisa on korduvalt ka ümber ehitatud suurem toiming oli ilmselt 1804 aastal kuid see hävis tulekahjus 1817. Peahoone taastati 1819-20 ehitusmeister Oebergi juhatusel. Suuremad ümberehitused olid ka 1887 aastal mil puittrepp asendati paekivist terrassiga. Peale mõisa võõrandamist paigutati sinna 1920 aastal lastekodu. 1958 aastast alates oli siin eriinternaatkool. 1960 aastal põles maha ja oli kuni 1980 ndate aastateni varemetes. Siis ehitati uued vahelaed ja pandi uus katus. Aastast 2000 on asi erakätes aga ega asi selle paarikümne aastaga väga liikunud ei ole, loodame, et kunagi saab ikka valmis ka. Siin on muidugi kunagine omanikering olnud päris huvitav Fersenid, Bistramid, Staalid, Keyserlingid. Keyserlingid olid ka mõisa viimased omanikud enne võõrandamist.
Väidetavalt olla siin kompleksis säilinud 15 hoonest 14, väga hea protsent 😉 Viskasime mõnele veel pilgu peale, eriti äge ja stiilne on see kuivati-ait oma pika kaaristuga. Hooneid siin tõesti on aga kahjuks enamus suht trööstitus olekus. Siin olla kuskil ka üks põnevaid mõistatusi – suurejooneline maa-alune ehitis, mille kohta info ajalooürikutes puudub. Selle vaatan ka ükspäev üle kui saab. Kaks kohalikku kassi pidasid valvet, üks tuvastamatu mustriga kiisu oli õige julge ja poseeris rahulikult.
Mõisast paar kiltsa eemal asub ka viimaste omanike kalmistu. Kui silt tee ääres ei oleks siis ei leiaks elusees kuskilt võsast midagi üles. Kunagi on siin isegi vist veits hooldatud aga noh jh. Kui jätate seal käimata ei kaota midagi.
-
Ruunavere
Ruunavere küll siinsamas üle õue ja koguaeg plaanisin läbi põigata aga igakord kas kiire või…. Lõpuks sai ikka kiire käik sinna tehtud. Millal see postijaam täpselt ehitati on vähe segane, erinevates allikates on erinevad andmed. Kas 1740-41 ehitasid venelased Ruunaverre esimese postijaama? Või ehitati postijaam 19. sajandi I veerandi lõpus tüüpprojekti järgi…. Aga vahet pole loodame, et praegune peahoone ehitati aastail 1821–1824. Sama projekti järgi on ehitatud Jõelähtme, Saue, Sõkla ja Jädivere postijaam. Nimi muidugi kohal huvitav… Ruunavere… kas nimi kohale pandud 1567 aasta veebruaris rootslaste ja poolakate vahel toimunud lahingu legendi järgi või mitte….
Poolakad oli Riia piiskopkonnas kõvasti rootslastelt peksa saanud ning kavandasid vastulööki. Vaenlased kohtusid Läänemaa piiril Ruunavere veski juures. Tegemist olla olnud ohvriterohke lahinguga. Rootslastest ratsamehed põgenesid ja jätsid oma jalaväe maha, kellel tuli paksus lumes end ülekaalukama vastase eest kaitsta. Lahinguväljal tõusnud veri ruuna e. hobuse põlvini. Rootslaste surnuid ja vangivõetuid olevat olnud kokku üle 2000, hukkus ka palju poolakaid. Tapluses langenud sõjameeste matmispaika tähistavad kalmed Ruunavere postijaama lähedal Teenuse jõe põhjakaldal Ruunavere silla juures.Päris hea näeb see asi välja, aias on lehtla kus ägedad puukujud sõjameestest. Tsillimiseks-grillimiseks on ka püstkoda mis muidugi ei ole selline tavapärane lattidest ehitatud vaid hoopis laudisest. Väiksed puukuhjad ka 😀 😀 sellised nagu Kuremäe kloostris aga sealsetega võrreldes on Ruunavere omad mikroskoopilised.
Õues tiir peal, vaatasime tuppa ka. Päris äge klaasgalerii on siin. Natuke lubati ringi ka ka vaadata, päris äge mullivanniga saun oli 😉 Hiirtekuningas tuli ka meiega tutvust sobitama. Postipoiste maja jäi muidugi vaatamata, see pidavat päris äge olema kuulujuttude järgi 😉 Kuskil peidab ennast veel mantelkorsten ja vene rubla mälestusmärk. Peab ükspäev seda värki korralikumalt uurima.
-
Põnevaid leide kalmistutel
Vahepeal sai kõvasti toimetatud kalmistutel ja eks ikka hakkab silma mõningaid ägedaid asju. Muidu ikka näed hauakividel kas portreid, puid, maju, maastikke, meremotiive jne. Nüüd jäi üks stiilne traktor ka silma. Puht juhuslikult sattusin Liival ka meie Julka hauale. Väga äge ja ilus pilt hauakivil Julkast koos teenistuskoeraga. Samuti on silma jäänud stiilne hammikatest küünlajalg. Ühel üleaedsel kalmistul nägin ägeda disainiga metallristi. Ja kui piirdeid olen näinud kõikvõimalikest materjalidest mis üldse kättesaadavad on olnud siis siiani polnud veel näinud klaasplokkidest piiret. Nüüd on see ka nähtud.
Samuti kohtab kalmistul kõikvõimalikke elukaid, kahjuks muidugi ei ole koguaeg aega neid pildistada. Aga linnud, oravad ja jänesed on täitsa igapäevased. Isegi rebaseid, kitsi, lambaid jne on silma hakanud. Vanade platsidel olevate kõnniteeplaatide alt tuleb ka nähtavale nii sitikaid kui sisalikke, ükskord isegi oli seal peidus väike nastik. Isegi Türgi lippu näeb. Ühel kalmistul, kus oli pikemalt asjatamist käis kass aegajalt vaatamas kuidas platsi renoveerimine edeneb 😉
