-
Sharm el Sheikh. Hadaba, vanalinn, parasailing
Nonii, teine päev. Kui pestud-kustud-kammitud kimasime käsitsi vanalinna. Plaan oli veidi luusida enne eile tänavalt sebitud parasailingule minekut ja muidugi ka mereande manustada. Turnisime läbi Israeli ajast jäänud pisikese majadekompleksi vaateplatvormile, sealt avaneb hea vaade nii vanalinnale kui lahesopile. Kui vanalinn imetletud kobisime alla tagasi. Põikasime läbi tuvitorni juurest, seekord piilusin sisse ka, aga ei tuvastanud seal mingitki elumärki. Kusjuures tegelikult on tänavad tuvisid täis, aga kus nad pesitsevad ei tea. Muideks mõne kohaliku restorani menüüst siiski leiab lisaks kanale ka tuvi 😉
Vanalinnas kolasime veidi turul, hommikul on siin hea kolada, praktiliselt inimtühi. Muideks ka siin on olemas fix hindadega päris suur kaubakeskus ja arvestades asukohta pole hinnad sugugi kallimad kui nurgataguses fix hinnaga Mango marketis. Põikasime sisse sellesse kohalikku bling mošeesse, ka väga hea aeg, pole miskit tunglemist, praktiliselt inimtühi. Saad rahulikult vaadata nii meeste kui naiste poolt. Kohaliku tava järgi ei palveta mehed – naised koos vaid naistel on oma väike palvela kuhu pääsevad kuskilt tagauksest.
Kui enamvähem tiir peal võtsime lõunaks kahe peale 10$ eest kilo grillitud krevette 😉 Lõuna paiku on siin söögikohad samuti suhteliselt inimtühjad, söömas ainult kohalikud või siis sellised turistid kes peavad rannas tagumiku praadimist ajaraiskamiseks. Meie kuulume nende hulka 😀 😀 Kui kõhud täis oligi aeg kobida randa parasailingule. Parasailing muidu 25$ lõustast, aga peale vähest kauplemist saime 20$ kahe peale kokku. Peale parasailingut kobisime hotelli plaaniga õhtul uuesti Farsha kohvikusse minna.
Miski 4 paiku hakkasime vaikselt Farsha poole tiksuma. Prügikastikassid on siin tavaline kultuuri osa, ei midagi erilist. Annaks jumal, et pimedusega löödud loomakaitsjaid neid rind kummis päästma ei tormaks. Lõpuks siis Farsha juures, oi kurja siin rahvast nagu Rock Summeril, pole kohta kuhu astuda. Ülevalt alla lastakse väravast ainult tasuta piletiga juhul kui alt keegi ära tuleb. Aga miskit järjekorda kui sellist värava juures ei ole, kõik trügivad kuidas jumal juhatab, täielik kaos 😀 😀 Turvad lasevad alla täiesti suvalt rahva hulgast loterii põhimõttel 😀 😀 kui juhtusid parajal momendil nendel käeulatuses olema siis lükati väravast sisse.
Kuulsin kohalikelt, et sellised massid pidid seal olema igapäevased ja õhtul alla saada on probleem. Tuleb hommikul tulla ja õhtuni tiksuda siis on ok. Kohvik on väga populaarseks muutunud. Loobusime trügimisest ja otsustasime vanalinna sööma minna. Möödaminnes sebisime tänavalt ülehomseks väikese Kairo tripi ka 😉
Vanalinnas õhtuti sama jama, et kohvikutes naljalt vabu kohti ei ole. Lõpuks leidsime ühe restorani kus oli vabu kohti ja valikus oli ka muid asju peale mereandide. Menüüs igasugu huvitavaid toite, isegi crème brûlée 😉 Võtsin prooviks nii Strogonovi kui crème brûlée, mõlemad on mitte meile teada tuntud versioonid, vaid oma kohalikud versioonid, aga süüa kannatasid küll 😀 Brülee oli pealt ilusti suhkrukoorikuga, aga muu mudru oli maitse järgi ilmselt riisist tehtud.
Siin sai natuke kummalist nalja ka 😀 Lähen siis peale sööki kempsu, muidu kemps nagu kemps ikka, mõned pissuaarid ja mõned kabiinid aga… Nurgas seisab nii umbes 16-17 talvene umbkeelne noorhärra, ilusti viisakalt müts peas ja kummikindad käes. Ma mõtlesin, et koristaja, aga kus sa sellega, see hoopis nagu kallimas hotellis šveitser 😀 😀 Küsib siis käemärkidega kuhu minna tahan kas nr 1 või 2, näitan siis näpuga kabiini peale, vennike keerab kannalt ringi, rebib paberirullist peotäie paberit ulatab mulle, seejärel avab kabiini ukse ja juhatab sisse. Paneb ilusti minu järel ukse kinni ja jääb seda hoidma. Ilmselt siin keegi peabki ust hoidma kuna haake pole 😉 Kui mul asjad aetud teeb vennike ilusti ukse lahti ja juhatab kraanikausi juurde käsi pesema, ja see pole veel kõik 😀 😀 Peale kätepesu ulatab viisakalt kaks niisket salfakat ja hambatiku… ja seda kõike peldikus my ass 😀 😀 Pole sellist taset veel üle ilma reisides kuskil näinud, ei tea kas oleks pidanud äkki jotsi jätma 😉
Istun lauda tagasi ja saatsin plika vaatama kas naiste peldikus ka selline teenindus on, tuleb õnnetult tagasi… ei pidavat midagi olema, krt tee või oma hambatikk pooleks 😀 😀
-
Sharm el Sheikh. Minek
Üle pika aja tegime väikse Sharmi tripi, seekord siis lapsega kvaliteetaega veetma 😉 Plaanis oli nädalaga näha võimalikult palju, seega rannas tiksumise aega me isegi programmi ei arvestanud. Hotelli võtsime suht suvaka, põhiline, et kuskil nurgas saaks lihtsalt tukkuda, kriteeriumiks oli ainult Hadaba piirkond. See on hea piirkond, kõik mudru on käe-jala juures, ei pea takso või marsaga uhama 😀
Tallinnast start venis tunnike lumesaju tõttu, lõpuks ikka pesti lennuk lumest puhtaks ja start. Seekord tšarteriks Heston. Muidu lennuk nagu lennuk ikka, ei midagi erilist peale selle, et kapten ja personal eestikeelne.
Sharmis võtsime lennujaamas Egiptuse viisad, kuigi Siinai poolsaarel viisat vaja pole, aga meil oli plaan Kairosse lipsata, siis on vaja viisat. Kui kõik formaalsused tehtud sebisime otse lennujaamast omale kohaliku telefonikaardi. Asi niipalju arenenud, et kui ennem pidid seda kuskilt linnast otsima või siis mõni reisiesindaja müüs neid transfeeribussis. Nüüd saad ise valida otse lennujaama putkas mitu giga tahad. 15 giga maksis 10$ ja see toimis probleemideta igal pool. Nii, et pole mingit pointi nuumata meie ulmehinnaga operaatoreid, samuti pole pointi kasutada Airalo esimi, ka see on kordi kallim kui kohalik kaart.
Lõpuks hotellis, viskasime kola tuppa ja kimasime linna laiama. Plaanisime Farsha kohvikus süüa aga see oli miskipärast kinni nii üleval kui all. Pole hullu siinsamas on veel Star Fish Restaurant. Tegime seal kiire söögi. Huvitaval kombel töllerdas siin hullult heas toitumuses kasse kes ikkagi käisid ümber laua ja kräunusid nagu nad poleks sada aastat süüa saanud. Kui kõht täis põikasime läbi kohalikust õigeusu kirikust Church of the Blessed Virgin Mary and St. Mina.
Tagasiteel põikasime läbi Dahab keskusest ja vutvutvut hotelli kotile. Täpselt meie akna all oli hotelli läbukoht. Mõtlesime, et krt seal diskents käib öö läbi ja magada ei saa. Aga kella kümnest oli hiirvaikus, ainul mingi üksik tsikaat kuskil siristas omaette.
-
Maardu lemmikloomakalmistu
Tavaliselt korrastame ja ehitame hauaplatse üle Eesti erinevatel inimestele mõeldud kalmistutel. Poleks osanud arvatagi, et satume sama tööd tegema ka lemmikloomakalmistule. Aga nüüd siis see ka tehtud ja nähtud. Kusjuures lemmikloomakalmistu ei erine kujunduse poolest praktiliselt üldse tavakalmistust. Isegi urnisein on olemas. Seda esineb väga vähestel kalmistutel aga näe siin on olemas.
Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, ainult, et hauad on pisikesed. Piirdematerjalina võib ka siin näha lisaks käepärastele materjalidele ja plastmassile musta graniiti, lihvbetooni jne. Muidugi näeb siin ka selliseid kujunduselemente mida tavakalmistul ei näe, alates nöörpiirdest fotoseinani välja. Kusjuures mõni platsike on vägagi maitsekalt kujundatud
Ega sellelgi kalmistul pole pääsu mahajäetud platsidest ja neid siin ikka on. Huvitav kuidas siin kalmistul käib hooldamata hauaplatside andmine uutele kasutajatele ja pealematmise protseduur. Kusjuures rahvast käis siin kalmistul ikka palju, nii lilli istutamas kui küünlaid panemas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris huvitav kogemus oli ja kindlasti soovitan kalmistukultuuri huvilistel käia ka sellistel kalmistutel.
-
Natuke erilisemad toimetused
Uue hooaja algusel meenutame veidi eelmise aasta huvitavamaid tegemisi. Vahel tuleb ette tavatöödest natuke teistmoodi töid. Hauda me küll ei kaeva aga nii mõnigi urniauk on tulnud kaevata. Talvel see just kõige toredam töö ei ole aga saame hakkama. Mõnikord tuleb toimetada nö. taaskasutusplatsidel, selleks tuleb eemaldada vanad hauatähised ja need utiliseerida. Suvel pole sellega erilisi probleeme, aga talvel tuleb üsna leidlik olla kuidas näiteks õige mitmesaja kilone ilma aluseta hauakivi külmunud pinnasest kätte saada. Kui käsitsi ei saa, siis tuleb kraana appi võtta ja läinud ta ongi.
Ja ega ilma teravate elamuste ka läbi ei saa. Omast arust lähed vaikselt platse korrastama ja siis tuleb võsast karu koos kahe pojaga kalmistule hullama. Ja nagu sellistel põnevatel puhkudel ikka rakendub kohe Murpy seadus. Kui muidu on telefon koguaeg taskus siis seekord jäi nagu kiuste koos jopega autosse. Krt auto juurde ka ei julge minna kuna mõmmikud toimetasid minu ja auto vahel ennastunustavalt. Ega muud üle ei jäänudki kui lihtsalt eemalt nautida väikeste mõmmide toimetusi. See muidugi elamus omaette.
Vennikesed kraapisid nii mõnegi platsi liiva sees midagi otsides, maitsesid hulgaliselt plastküünalde sisu, aga vist ei olnud maitsev, siis üritasid mitmete laternate otsa edutult ronida. Muidugi jätsid endast maha ka mõned süsimustad sitahunnikud. Nüüd ma siis tean, et kui öeldakse “must kui karu sitt”, kui must see on 😉 Seda mängu sai jälgida oma paarkümmend minutit, enne kui mamma tited metsa kupatas. Vahepeal tulid ka mõned inimesed kalmistule lilli istutama aga nähes neid tegelasi toimetamas kadusid välgukiirusel.
Vahel tuleb ka vanu piirdeid ja raudriste puhastada ja värvida. Vanade piirete ja metallristide puhul ei ole mõtet traatharjaga lahtist värvi ära koukida ja siis vanale värvile uut kihti peale tõmmata, see ei jää pikalt kestma. Kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis on liivaprits puhastuseks väga hea. Näiteks mõnda piiret ei saa puhtaks ka survepesuriga, aga alternatiiviks sellisel juhul on liivaprits. Sellega saab korralikult maha nii vana värvi kui ka roostelaigud kividelt. Aga sellega toimetades peab väga ettevaatlik olema, et hävineks õrnad detailid jne. Peale puhastust tuleb asjad imekiiresti üle värvida. Tulemus on kordi parem kui 10 kihti värvi üksteise seljas. Samas ei ole see mitte odav lõbu aga on seda väärt.
On ka selliseid platse mis tuleb kõigepealt kuskilt üles leida ja siis nendest midagi kujundada. Palju tuleb ette ka vanade hekkide väljajuurimist. Eks need hekid kalmistul on nii ja naa asjad. Kui neid pidevalt hooldada võivad üsna kobedad välja näha aga kui jaks enam üle ei käi siis läheb asi jamaks. Samas kipuvad ka hekid muutuma prügimägedeks, iga vennike pistab sinna midagi ajutiselt aga sinna need lõpuks jäävadki. Üks selline hekk sai eelmisel hooajal välja juuritud, mis oli paksult täis rehasid, labidaid ja muud träna mis muidu ei paistnud isegi välja.
Eestimaa peal on paar sellist huvitavat kalmistut kus toimetades tuleb alati mõni sõbralik kass töid üle vaatama 😉 Kahjuks tuleb selliseid kohti kiivalt varjata, et pimedusega löödud millegi kaitsjad ei tormaks ummisjalu neid püüdma ja sunniviisiliselt koonduslaagrisse toimetama. Kahjuks on sellistele võimatu selgeks teha, et maal käibki kass õues, mitte ei istu piineldes toas nii nagu nemad arvavad õige olevat.
Möödunud hooajal kasutasime platsipiiretena ka veidi teistsugust paekivi mis ei ole ei klombitud ega murtud vaid hoopis saetud. Lõpptulemus sai päris hea.
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, tiksumise päev
Täna vabakavaline tiksumise päev, kõigepealt hotellis väike hommikusöök paremate mõtete tekitamiseks 😉 Vaatasin, et hotelli sööklas on mingi huvitav fenomen, lauad on söögiriistadega alati kaetud aga mitte kordagi ei ole veel näinud, et 4 kohaline laud oleks kõik kaetud, alati on ainult 3 kohta. Ei tea mis kohalik kiiks see on 😉 Peale sööki käisin vaatasin mis hull remont hotelli territooriumil käib. See osa kus eelmine kord ööbisime on täiesti kinni ja väravgi lukus ja hotelli esiküljel seal kus oli ennem lava ja miski amfiteatri laadne asjandus oli nüüd ekskavaatorite mängumaa. Huvitav mis sinna ehitatakse.
Kui hotellil tiir peal käisin uurisin kus hotelli uus rand on, varem oli rand merepoolses küljes Farsha lähedal aga seal suht tuuline koguaeg. Aga uus rand on vanalinnas kohe keset lahesoppi, siinsamas kõrval on kohe pisike sadam klaaspõhjaga laevade ja muu mudruga. Ülevalt pankranniku pealt avaneb sinna päris hea vaade. Lonkisin trepist alla vanalinna kolistama. Siinsamas nõlva peal on ka need imelikud pisikesed majad mida me eelmine kord juba tudeerisime aga ei saanud pihta mis värk nendega on. Need ei sobi üldse üldisesse konteksti ja näivad nagu võõrkehad. Tuleb välja, et need on veel ennesõjaaegsed Israeli majad. Majad iseenesest pidavad head olema, suvel jahedad ja talvel soojad. Vanalinnas vaatasin, et rattapoode nõrkemiseni aga sõitmas neid kuskil väga ei näe. Ja huvitaval kombel on valdav enamus jalgrattaid kõikvõimalikes stiilides valuvelgedega.
Kui vanalinnal tiir peal lonkisime tagasi hotelli poole aga miks otse kui ringiga saab 😉 Põikasime läbi Dahab keskusest tegime väikse kohvi ja vaatasime mida uut on. Ega midagi erilist polnudki peale siinmail harvaesineva heas toitumuses kassi, kes oli ennast sisse seadnud papagoipuuride kõrvale.
Lõpuks tiiruga hotellis, väike õhtusöök ja kotile
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, Saint Catherine klooster, Dahab
Nii, kell on 5 hommikul, passi koopia kaasa ja start Saint Catherine kloostri poole. Kloostri trip on tänaval 20$, see mu meelest suht ok hind isegi ilma kauplemiseta. Kuulu järgi pidavat kohalikud Eestlased seda trippi tegema 50€ eest aga see on kontrollimata inff. Niisiis minek, kõigepealt väike tanklapeatus, 8$ eest sai 35 liitrit diislit, oleks meil ka nii. Huvitav, et täna polnud kaasas politseid. Esimene peatus Dahab-Nuweiba maantee ristmukul kontrollpunkti tanklas.
Nagu ikka on siin hullult näljaseid kasse ja paar koera kutsikakarjaga. Kassid õgisid meeleldi hamburgeri saia aga huvitaval kombel üks kõhn peni nuusutas aga ei söönud seda saia 😉 Lõpuks minek, aga siin kontrollpunktist käis miski pikk arutelu giidi ja kontrollijate vahel ning edasi lasti kloostri suunas ainult konvoiga. Küsisin giidilt, miks nii? Vastus oli üllatav…. Iisrael on liiga lähedal. Ju siin on veel valusalt meeles Egiptuse – Iisraeli sõda. Kahju, et vana euroopa on juba unustanud II MS koledused.
Lõpuks peaaegu kohal, väike peatus väikse ikoonipoe juures ja edasi kloostri poole. Poe valgustus oli lahendatud kuppelkatusesse müüritud pudelite näol ja kusjuures üllatavalt palju valgust oli poes. Ja kurja kui külm oli poes brrr…
Poest paarsada meetrit edasi oli parkla ning siit edasi tuli kloostrini käsitsi minna ca kilomeetrike. Parklast kloostrini võisid autoga sõita ainult beduiinid. Siinsamas parkla servas on üsna arvestatava suurusega kemps ja mõned nänniputkad. Putkadest edasi saab ainult läbi turvaväravate. Kloostri juurde on ehitatud terve joru hotellitubasid nendele kes tahavad seal pikemalt tiksuda. Kloostril on ka oma aed kus kõik vajalik kasvatatakse ise nii nagu meil Kuremäe kloostris. Tegelikkuses seda vana ehedat ja algset kloostrit on siin üks pisike killuke ainul, ülejäänu on kõik hilisem järkjärguline juurdeehitus. Paar huvitavat asja hakkas kohe silma. Üks oli ilmatu suur pika käepidemega triikraud, kurja seda tuleb tõsta ilmselt 2 mehega ja huvitav mida sellise kolakaga triigiti 😉 Teine oli vana rattaga ringiaetav veepump.
Kirik oli pisike aga kurja kus laes rippus lühtreid, neid siin vähemalt paarikümne kiriku jagu. Siinsamas on ka muuseum kus on vaatamiseks vanimad paberkandjal ilmunud jumalasõnad. Kahjuks ei lubatud kirikus ja muuseumis pilti teha, aga nuh kuidagi vaikselt seal kus kaamerad ei näinud sai paar klõpsu tehtud. Nagu ikka müüvad nurga taga beduiinid oma nänni 😉
Peale kloostri külastust oli tunnike vaba aega mägedes turnimiseks. Mäe otsast on tegelikult väga ilusad vaated kloostrile ja selle ümbrusele. Siia paistavad ilusti kätte ka eemal orus beduiinidele ehitavad majad ja muidugi tuleb sinna ka hiigelsuur hotellikompleks turistidele. Vaatasin, et graniitrahnud on siin liistakutena murenenud, huvitav millest see. Kuskilt kivipraost kargas välja üks päris sõbralik peni ja ka värvilisi sisalikke on liikumas kui silmad lahti hoida 😉 Lõpuks oli aeg tagasi lonkida, kes käsitsi minna ei viitsinud sai siit omale kaameliküüti sebida 😉
Krt ma alguses ei saanud aru miks need kaamelid tundide viisi paigal lesivad ilma püsti ajamata aga siis märkasin, et nad ju ei saagi püsti, neil ju käsipidur peal 😀 😀 Bussi juurde oli vahepeal siginenud eikuskilt üks apaatne eesel koos koerakarjaga. Nüüd võib linnukese kirja panna, et kloostris ka käidud, eelmisel korral viiruse tõttu siia trippe ei tehtud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nüüd on see UNESCO maailmapärand üle vaadatud ja kindlasti soovitan teistelgi korra käia vaatamas kuidas ühes kloostris toimib sõbralikult koos nii kristus, islam kui ka judaism.
Kloostrist kimasime otse Dahabi, lonkisime veidi mööda rannapromenaadi. Kurja siin oli isegi täitsa toimiv postkontor mille ees hiigelsuur kirjakast. Promenaadi lõpus olevas kohvikus tegime väikse lõuna ja kimasime edasi juba eilsest tuttavasse nännipoodi 😉
Lõpuks tagasi hotellis, seal väike õhtusöök ja kohalikku aborigeenide poodi nänni ostma. Poe ees käis mingi kohaliku toodangu esitlus, polegi sellist asja siinkandis varem näinud. Kui nänn ostetus viuh hotelli, seal vaatasin veidi kohalikku tantsijate etteastet ja kotile.
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, safari, snorgeldamine ja kanjon
Täna siis plaanis safari, snorgeldamine ja kanjon. Selle hind tänaval oleneb kauplemisoskusest ca 25$ per nägu. Korjasime hotellidest rahva peale ja minek, kusjuures juba Sharmis oli meil relvastatud politsei bussis ja relvastatud on mitte püstoliga vaid miski ilmselt kohaliku sõjatööstuse püstolkuulipildujaga. Kuigi jagan relvadest palju aga sellist versiooni näinud ei ole. Kui eelmine kord sai Sharmi piirist Dahabi suunas välja ainult relvastatud konvoi saatel siis seekord piisas politseinikust bussis. Ja sellel tripil ärge unustage kaasa võtta passi koopiaid, neid on väljasõidul vaja. Panime ühe hooga Dahabi välja, seal võtsime snorgeldus varustuse ja edasi tuld randa.
Siin peavad kõigil seljas olema kalipsod ja päästevestid ja ujumisoskust ei ole vaja, instruktor veab nööriga järgi 😉 Koralle ja värvilisi kalu tasub pigem siia vaatama tulla kui neid Sharmis vaadata. Siin on korallid enamjaolt veel elus ja kalu palju rohkem. Sharmi korallid on juba suht otsas omadega ja nagu paari päeva tagune trip klaaspõhjaga laevaga näitas on ka kalu palju vähem. Ja see snorgelduskoht kus me eelmine kord käisime on tegevuse lõpetanud.
Peale snorgeldamist oli väike lõuna ja siis atv ja kaamelisõit. Atvdega sai seekord sõita palju pikema tripi kui eelmine kord ja veel kaks korda. Edasi kimasime kohalikku nännipoodi, niikaua kui teised shoppasid manustasin mina kohvi ja jäätist 😉 Siin kohvikus toimetas üks üsna julge kassipoeg kes ronis pikema jututa ise sülle asja uurima.
Peale poetrippi kimasime edasi kanjonisse. Siin on üks väike nüanss, sulle müüakse küll pakett nö. värvilisse kanjonisse aga tegelikkuses ametlikult sinna juba aastaid ei saa kuna turistid läbustasid ilusa koha ära. Alternatiivina viiakse tegelikult teid värvilise kanjoni pähe punasesse kanjonisse, seal saab küll veidi aimu värvilistest triipudest kui otsida, aga tegelikkuses on asi värvilisest kanjonist ikka väga kaugel.
Vaatasin kohapeal, et kui eelmine kord läksime samasse kanjonisse sealt kus tüütuid beduiinilapsi pole ja tulime ennem välja, siis seekord läksime sisse sealt kust eelmine kord välja tulime ja läksime läbi beduiiniteema. Tegelikult lapsed toredad aga oma pealetükkivusega jube tüütud, samas nii mõnigi ca 6-7 aastane pursib üsnagi hästi inglise keelt. Oi kus nende hingele ei andnud rahu mu fotokakoti küljes olev helkur 😀 😀 Järgmine kord võtan neid peoga kaasa 😉
Tagasi jõudes tegime kiired burksid friikatega nurga taga ja käisime kohalikus poes ning sebisin homseks tänavalt Saint Catherine kloostri tripi. Siin on ka üks huvitav söögikoht kus liharümbad ripuvad klaasseintega külmikus, kokk laivis lõikab sulle tüki ja grillib 😉
