-
Natuke erilisemad toimetused
Uue hooaja algusel meenutame veidi eelmise aasta huvitavamaid tegemisi. Vahel tuleb ette tavatöödest natuke teistmoodi töid. Hauda me küll ei kaeva aga nii mõnigi urniauk on tulnud kaevata. Talvel see just kõige toredam töö ei ole aga saame hakkama. Mõnikord tuleb toimetada nö. taaskasutusplatsidel, selleks tuleb eemaldada vanad hauatähised ja need utiliseerida. Suvel pole sellega erilisi probleeme, aga talvel tuleb üsna leidlik olla kuidas näiteks õige mitmesaja kilone ilma aluseta hauakivi külmunud pinnasest kätte saada. Kui käsitsi ei saa, siis tuleb kraana appi võtta ja läinud ta ongi.
Ja ega ilma teravate elamuste ka läbi ei saa. Omast arust lähed vaikselt platse korrastama ja siis tuleb võsast karu koos kahe pojaga kalmistule hullama. Ja nagu sellistel põnevatel puhkudel ikka rakendub kohe Murpy seadus. Kui muidu on telefon koguaeg taskus siis seekord jäi nagu kiuste koos jopega autosse. Krt auto juurde ka ei julge minna kuna mõmmikud toimetasid minu ja auto vahel ennastunustavalt. Ega muud üle ei jäänudki kui lihtsalt eemalt nautida väikeste mõmmide toimetusi. See muidugi elamus omaette.
Vennikesed kraapisid nii mõnegi platsi liiva sees midagi otsides, maitsesid hulgaliselt plastküünalde sisu, aga vist ei olnud maitsev, siis üritasid mitmete laternate otsa edutult ronida. Muidugi jätsid endast maha ka mõned süsimustad sitahunnikud. Nüüd ma siis tean, et kui öeldakse “must kui karu sitt”, kui must see on 😉 Seda mängu sai jälgida oma paarkümmend minutit, enne kui mamma tited metsa kupatas. Vahepeal tulid ka mõned inimesed kalmistule lilli istutama aga nähes neid tegelasi toimetamas kadusid välgukiirusel.
Vahel tuleb ka vanu piirdeid ja raudriste puhastada ja värvida. Vanade piirete ja metallristide puhul ei ole mõtet traatharjaga lahtist värvi ära koukida ja siis vanale värvile uut kihti peale tõmmata, see ei jää pikalt kestma. Kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis on liivaprits puhastuseks väga hea. Näiteks mõnda piiret ei saa puhtaks ka survepesuriga, aga alternatiiviks sellisel juhul on liivaprits. Sellega saab korralikult maha nii vana värvi kui ka roostelaigud kividelt. Aga sellega toimetades peab väga ettevaatlik olema, et hävineks õrnad detailid jne. Peale puhastust tuleb asjad imekiiresti üle värvida. Tulemus on kordi parem kui 10 kihti värvi üksteise seljas. Samas ei ole see mitte odav lõbu aga on seda väärt.
On ka selliseid platse mis tuleb kõigepealt kuskilt üles leida ja siis nendest midagi kujundada. Palju tuleb ette ka vanade hekkide väljajuurimist. Eks need hekid kalmistul on nii ja naa asjad. Kui neid pidevalt hooldada võivad üsna kobedad välja näha aga kui jaks enam üle ei käi siis läheb asi jamaks. Samas kipuvad ka hekid muutuma prügimägedeks, iga vennike pistab sinna midagi ajutiselt aga sinna need lõpuks jäävadki. Üks selline hekk sai eelmisel hooajal välja juuritud, mis oli paksult täis rehasid, labidaid ja muud träna mis muidu ei paistnud isegi välja.
Eestimaa peal on paar sellist huvitavat kalmistut kus toimetades tuleb alati mõni sõbralik kass töid üle vaatama 😉 Kahjuks tuleb selliseid kohti kiivalt varjata, et pimedusega löödud millegi kaitsjad ei tormaks ummisjalu neid püüdma ja sunniviisiliselt koonduslaagrisse toimetama. Kahjuks on sellistele võimatu selgeks teha, et maal käibki kass õues, mitte ei istu piineldes toas nii nagu nemad arvavad õige olevat.
Möödunud hooajal kasutasime platsipiiretena ka veidi teistsugust paekivi mis ei ole ei klombitud ega murtud vaid hoopis saetud. Lõpptulemus sai päris hea.
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, tiksumise päev
Täna vabakavaline tiksumise päev, kõigepealt hotellis väike hommikusöök paremate mõtete tekitamiseks 😉 Vaatasin, et hotelli sööklas on mingi huvitav fenomen, lauad on söögiriistadega alati kaetud aga mitte kordagi ei ole veel näinud, et 4 kohaline laud oleks kõik kaetud, alati on ainult 3 kohta. Ei tea mis kohalik kiiks see on 😉 Peale sööki käisin vaatasin mis hull remont hotelli territooriumil käib. See osa kus eelmine kord ööbisime on täiesti kinni ja väravgi lukus ja hotelli esiküljel seal kus oli ennem lava ja miski amfiteatri laadne asjandus oli nüüd ekskavaatorite mängumaa. Huvitav mis sinna ehitatakse.
Kui hotellil tiir peal käisin uurisin kus hotelli uus rand on, varem oli rand merepoolses küljes Farsha lähedal aga seal suht tuuline koguaeg. Aga uus rand on vanalinnas kohe keset lahesoppi, siinsamas kõrval on kohe pisike sadam klaaspõhjaga laevade ja muu mudruga. Ülevalt pankranniku pealt avaneb sinna päris hea vaade. Lonkisin trepist alla vanalinna kolistama. Siinsamas nõlva peal on ka need imelikud pisikesed majad mida me eelmine kord juba tudeerisime aga ei saanud pihta mis värk nendega on. Need ei sobi üldse üldisesse konteksti ja näivad nagu võõrkehad. Tuleb välja, et need on veel ennesõjaaegsed Israeli majad. Majad iseenesest pidavad head olema, suvel jahedad ja talvel soojad. Vanalinnas vaatasin, et rattapoode nõrkemiseni aga sõitmas neid kuskil väga ei näe. Ja huvitaval kombel on valdav enamus jalgrattaid kõikvõimalikes stiilides valuvelgedega.
Kui vanalinnal tiir peal lonkisime tagasi hotelli poole aga miks otse kui ringiga saab 😉 Põikasime läbi Dahab keskusest tegime väikse kohvi ja vaatasime mida uut on. Ega midagi erilist polnudki peale siinmail harvaesineva heas toitumuses kassi, kes oli ennast sisse seadnud papagoipuuride kõrvale.
Lõpuks tiiruga hotellis, väike õhtusöök ja kotile
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, Saint Catherine klooster, Dahab
Nii, kell on 5 hommikul, passi koopia kaasa ja start Saint Catherine kloostri poole. Kloostri trip on tänaval 20$, see mu meelest suht ok hind isegi ilma kauplemiseta. Kuulu järgi pidavat kohalikud Eestlased seda trippi tegema 50€ eest aga see on kontrollimata inff. Niisiis minek, kõigepealt väike tanklapeatus, 8$ eest sai 35 liitrit diislit, oleks meil ka nii. Huvitav, et täna polnud kaasas politseid. Esimene peatus Dahab-Nuweiba maantee ristmukul kontrollpunkti tanklas.
Nagu ikka on siin hullult näljaseid kasse ja paar koera kutsikakarjaga. Kassid õgisid meeleldi hamburgeri saia aga huvitaval kombel üks kõhn peni nuusutas aga ei söönud seda saia 😉 Lõpuks minek, aga siin kontrollpunktist käis miski pikk arutelu giidi ja kontrollijate vahel ning edasi lasti kloostri suunas ainult konvoiga. Küsisin giidilt, miks nii? Vastus oli üllatav…. Iisrael on liiga lähedal. Ju siin on veel valusalt meeles Egiptuse – Iisraeli sõda. Kahju, et vana euroopa on juba unustanud II MS koledused.
Lõpuks peaaegu kohal, väike peatus väikse ikoonipoe juures ja edasi kloostri poole. Poe valgustus oli lahendatud kuppelkatusesse müüritud pudelite näol ja kusjuures üllatavalt palju valgust oli poes. Ja kurja kui külm oli poes brrr…
Poest paarsada meetrit edasi oli parkla ning siit edasi tuli kloostrini käsitsi minna ca kilomeetrike. Parklast kloostrini võisid autoga sõita ainult beduiinid. Siinsamas parkla servas on üsna arvestatava suurusega kemps ja mõned nänniputkad. Putkadest edasi saab ainult läbi turvaväravate. Kloostri juurde on ehitatud terve joru hotellitubasid nendele kes tahavad seal pikemalt tiksuda. Kloostril on ka oma aed kus kõik vajalik kasvatatakse ise nii nagu meil Kuremäe kloostris. Tegelikkuses seda vana ehedat ja algset kloostrit on siin üks pisike killuke ainul, ülejäänu on kõik hilisem järkjärguline juurdeehitus. Paar huvitavat asja hakkas kohe silma. Üks oli ilmatu suur pika käepidemega triikraud, kurja seda tuleb tõsta ilmselt 2 mehega ja huvitav mida sellise kolakaga triigiti 😉 Teine oli vana rattaga ringiaetav veepump.
Kirik oli pisike aga kurja kus laes rippus lühtreid, neid siin vähemalt paarikümne kiriku jagu. Siinsamas on ka muuseum kus on vaatamiseks vanimad paberkandjal ilmunud jumalasõnad. Kahjuks ei lubatud kirikus ja muuseumis pilti teha, aga nuh kuidagi vaikselt seal kus kaamerad ei näinud sai paar klõpsu tehtud. Nagu ikka müüvad nurga taga beduiinid oma nänni 😉
Peale kloostri külastust oli tunnike vaba aega mägedes turnimiseks. Mäe otsast on tegelikult väga ilusad vaated kloostrile ja selle ümbrusele. Siia paistavad ilusti kätte ka eemal orus beduiinidele ehitavad majad ja muidugi tuleb sinna ka hiigelsuur hotellikompleks turistidele. Vaatasin, et graniitrahnud on siin liistakutena murenenud, huvitav millest see. Kuskilt kivipraost kargas välja üks päris sõbralik peni ja ka värvilisi sisalikke on liikumas kui silmad lahti hoida 😉 Lõpuks oli aeg tagasi lonkida, kes käsitsi minna ei viitsinud sai siit omale kaameliküüti sebida 😉
Krt ma alguses ei saanud aru miks need kaamelid tundide viisi paigal lesivad ilma püsti ajamata aga siis märkasin, et nad ju ei saagi püsti, neil ju käsipidur peal 😀 😀 Bussi juurde oli vahepeal siginenud eikuskilt üks apaatne eesel koos koerakarjaga. Nüüd võib linnukese kirja panna, et kloostris ka käidud, eelmisel korral viiruse tõttu siia trippe ei tehtud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nüüd on see UNESCO maailmapärand üle vaadatud ja kindlasti soovitan teistelgi korra käia vaatamas kuidas ühes kloostris toimib sõbralikult koos nii kristus, islam kui ka judaism.
Kloostrist kimasime otse Dahabi, lonkisime veidi mööda rannapromenaadi. Kurja siin oli isegi täitsa toimiv postkontor mille ees hiigelsuur kirjakast. Promenaadi lõpus olevas kohvikus tegime väikse lõuna ja kimasime edasi juba eilsest tuttavasse nännipoodi 😉
Lõpuks tagasi hotellis, seal väike õhtusöök ja kohalikku aborigeenide poodi nänni ostma. Poe ees käis mingi kohaliku toodangu esitlus, polegi sellist asja siinkandis varem näinud. Kui nänn ostetus viuh hotelli, seal vaatasin veidi kohalikku tantsijate etteastet ja kotile.
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, safari, snorgeldamine ja kanjon
Täna siis plaanis safari, snorgeldamine ja kanjon. Selle hind tänaval oleneb kauplemisoskusest ca 25$ per nägu. Korjasime hotellidest rahva peale ja minek, kusjuures juba Sharmis oli meil relvastatud politsei bussis ja relvastatud on mitte püstoliga vaid miski ilmselt kohaliku sõjatööstuse püstolkuulipildujaga. Kuigi jagan relvadest palju aga sellist versiooni näinud ei ole. Kui eelmine kord sai Sharmi piirist Dahabi suunas välja ainult relvastatud konvoi saatel siis seekord piisas politseinikust bussis. Ja sellel tripil ärge unustage kaasa võtta passi koopiaid, neid on väljasõidul vaja. Panime ühe hooga Dahabi välja, seal võtsime snorgeldus varustuse ja edasi tuld randa.
Siin peavad kõigil seljas olema kalipsod ja päästevestid ja ujumisoskust ei ole vaja, instruktor veab nööriga järgi 😉 Koralle ja värvilisi kalu tasub pigem siia vaatama tulla kui neid Sharmis vaadata. Siin on korallid enamjaolt veel elus ja kalu palju rohkem. Sharmi korallid on juba suht otsas omadega ja nagu paari päeva tagune trip klaaspõhjaga laevaga näitas on ka kalu palju vähem. Ja see snorgelduskoht kus me eelmine kord käisime on tegevuse lõpetanud.
Peale snorgeldamist oli väike lõuna ja siis atv ja kaamelisõit. Atvdega sai seekord sõita palju pikema tripi kui eelmine kord ja veel kaks korda. Edasi kimasime kohalikku nännipoodi, niikaua kui teised shoppasid manustasin mina kohvi ja jäätist 😉 Siin kohvikus toimetas üks üsna julge kassipoeg kes ronis pikema jututa ise sülle asja uurima.
Peale poetrippi kimasime edasi kanjonisse. Siin on üks väike nüanss, sulle müüakse küll pakett nö. värvilisse kanjonisse aga tegelikkuses ametlikult sinna juba aastaid ei saa kuna turistid läbustasid ilusa koha ära. Alternatiivina viiakse tegelikult teid värvilise kanjoni pähe punasesse kanjonisse, seal saab küll veidi aimu värvilistest triipudest kui otsida, aga tegelikkuses on asi värvilisest kanjonist ikka väga kaugel.
Vaatasin kohapeal, et kui eelmine kord läksime samasse kanjonisse sealt kus tüütuid beduiinilapsi pole ja tulime ennem välja, siis seekord läksime sisse sealt kust eelmine kord välja tulime ja läksime läbi beduiiniteema. Tegelikult lapsed toredad aga oma pealetükkivusega jube tüütud, samas nii mõnigi ca 6-7 aastane pursib üsnagi hästi inglise keelt. Oi kus nende hingele ei andnud rahu mu fotokakoti küljes olev helkur 😀 😀 Järgmine kord võtan neid peoga kaasa 😉
Tagasi jõudes tegime kiired burksid friikatega nurga taga ja käisime kohalikus poes ning sebisin homseks tänavalt Saint Catherine kloostri tripi. Siin on ka üks huvitav söögikoht kus liharümbad ripuvad klaasseintega külmikus, kokk laivis lõikab sulle tüki ja grillib 😉
-
Setumaa trip. Saatse – Värska
Hommikul äratus, hommikusöök ja minek Saatse muuseumi. Sinna viib otsetee läbi Venemaa. Muuseum ise asub vanas elu- ja koolimajas ning kõrvalhoones. Siin on olemas ka väiksed omalajal moodsad olnud suvemajad. Samas saab ka lugeda põnevaid lugusid omaaegsetest turulkäikudest Pihkvasse ja Piiterisse. Huvitav, et siin oli eksponaadina väljas ka nõukaaegne tuletõrjekilp koonuse kujulise ämbriga. Omalajal tehti see meelega koonuse kujuline, et ära ei varastataks 😀 😀
Siin on ka väike matkarada nö. näidispiirile ja taastatud II MS aegse kaevikuliini taastatud tulepesa juurde. On ka mõned infotahvlid kohaliku fauna kohta jne.
Muuseumi kuuris on päris huvitav näitus kõikvõimalikest majapidamises vajaminevatest esemetest alustades saest ja lõpetades kapsariiviga.
Peamajas on samuti päris huvitav näitus omaaegsest eluolust. Siin on ka päris suur väljapanek juhtmevabadest wifi võrgus töötavatest triikraudadest 😉 Tänapäeval ei ole kahjuks see wifi sagedus EU nõuetega kooskõlas. Vot kus oli innovatsioon, tänapäeval on triikrauad teinud taandarengu ja ripuvad juhtme otsas.
Peale Saatse muuseumi külastust oli meil Värska muuseumi külastus ja sealsamas tsäimajas ka lõuna. Siin pakuti ka sõira eelroana aga see oli maitselt ikka kaugel Inara kohvitarõ omast.
Muuseum iseenesest on äge ja siin on mida vaadata. Meie külastus oli giidiga ja siingi sai kuulda palju põnevat Setude eluolust.
Maja taga on ka väike aialapp kõikvõimalike aedviljadega ja huvitav lahendus on infotahvlite jaoks. Muidugi ei puudu ja pudulojused 😉
Siin on veel täiesti toimivad sepikoda, keraamikatuba ja suitsusaun. Seda Sauna pidavat saama isegi saunatamiseks sebida 😉 Kui muuseumil tiir peal oli väike lõunasöök ja minek kodupoole. Teel põikasime sisse veel Pindi veinitalusse aga kuna alkohol pole minu teema siis ma tiksusin niisama seni kuni grupp veini maitses.
-
Dominikaani trip. Esmamuljed, infotund ja reisiesindaja soovitatud pood
Nonii, uus päev. Tänaseks plaane ei teinud kuna infotund pidi olema kell 14.00. Mõtlesime, et sööme rahulikult ja lähme vaatame mis linnas toimub. Kobisime sööma, valikut muidugi oli aga suhtusime sellesse väikse reserveeringuga. Muidugi hommikusöögi ajal sai naerda korralikult, kurja küll kas siis tõesti pole ühtki venelast kes tõlgiks toitude nimed google translatori asemel 😀 😀 😀 Sai ühtteist proovitud aga nagu juba õhtusöögil selgus ei sobi enamus asju meie maitsemeelega. Hommikumenüüst kõlbas süüa omlett, juust, lillkapsas tomat, kurk, paprika, sibul ja puuviljad. Vorst on siin mingi jahujunn ja tundub, et liha pole see vorst näinud. Magusast kõlbas süüa tavaline viilusai moosiga, saiakesed meenutavad rohkem saepuru kui saia, jube kuivad ja maitsetud. Kohv mnjh, selle kirjeldus on eelmises postituses kirjas 😀 Kõhud enamvähem täis kobisime linna aega parajaks tegema.
Vahepeal oli hotelli vahekoridori ennast üles seadnud kohalik nännipood. Põhikaubaks sigarid, Mama Juana, kohv ja veidi meeneid. Ja muidugi käis selle nänni juurde tüütu müügimees 😀 Muidugi pildil olev kass ei olnud see tüütu müügimees 😉
Hotellist keskväljakule minna paarsada meetrit. Huvitav, et autopark on siin Ameerika servas valdavalt Korea ja Jaapan. Esmamuljena jäi kohe silma, et autodel on numbrid ainult taga ja neidki võib kohata nii päris kui plastikust või paberist. Paberist numbreid tegid meilgi 2000-ndate alguses noored pätid, nii, et ei midagi uut 😀 😀
Muidugi Andrusele valmistas see numbrimaagia korraliku üllatuse ja kohe tehti väike emotsionaalne videotiir ümber autode 😀
Vaatasime veidi keskväljakul ringi, sebisime kohaliku netikaardi. Neid saab tänavanurgalt osta hinnaga alates 15$ mille eest saad nädalaks piiramatu neti. Omamoodi huvitav on see telefonikaart, kuigi sellel on number siis sellega helistada ei saa. See ongi puhtalt netikaart. Vaatasime mis hinnad on kohalikel ürituste pakkujatel, kus asub pangaautomaat jne. Hoolimata minu varasemast instruktaažist arvas Andrus, et tänavalt peaks ostma viinamarju ilma ennem hinda küsimata 😀 😀 Polnudki väga hull, selline alla kilo kobar maksis 14$ 😀 😀 See hind võttis küll vähe kokutama aga nagu edaspidine näitas siis “koolirahaks” ei piisanud 😀 Kobisime hotelli tagasi kuna infotunni aeg hakkas kätte jõudma.
Infotundi tuli läbi viima Novatoursi kohaliku partneri Meeting Point esindaja, selline keskeas veidi pahur kasahhi tädi. Peale enda tutvustamist rääkis, et on kohapeal elanud 20 aastat ja teab kõike värki. Ega midagi rohkemat asjast ei rääkinudki, jagas ainult kõigile oma whatsappi kontakti mille pealt ta saadab kõik vajamineva info ja kogu lugu. Peale seda üritas kõigile innukalt pähe määrida ekskursioone. Kuna meil oli tänaval ekskursioonide osas kodutöö tehtud siis küsisin hinnakirja näha. Nagu mujalgi olid ka siin reisiesindaja hinnad kõvasti krõbedamad kui tänaval. Üldjuhul ma võtan taseme nägemiseks 1-2 asja reisiesindajalt ja ülejäänu tänavalt. Nagu kogemus näitab siis taseme vahet ei ole, aga hinnavahe on märgatav tänava kasuks. Võtsime ühe La Hacienda 7in1 tripi ja selle ka seetõttu, et seda varianti tänaval ei pakutud. Kuna keegi rohkem midagi ei võtnud temalt siis oli kuidagi veidi solvunud.
Esmamulje oli reisiesindaja osas ok aga see muutus kardinaalselt peale väikest vestlust. Küsisin kuidas on üldine olukord ja kas tänavalt tasub reise ja muud osta või iseseisvalt kuskil ringi trippida. Oi kurja kus hakkas hala, et oi ei tänavalt ei saa osta, saab petta ja kuskil käia ei tohi omaette, pidavat ohtlik olema ja mida kõike veel, ainult temalt ostetud asjad on turvalised jne jne. Mind muidugi natuke hämmastas selline hala esindaja poolt kes on aastaid kohapeal elanud. Lõpuks küsisin, et kui kõik on nii ohtlik, kas neil siis äkki on miski turvaline linnaekskursioon pakkuda. Aga vot seda ei pidavat neil olema. Ütlesin, et siis pean ju ikka ise omal käel minema seda ohtlikku linna avastama, selle peale ainult ohkas. Kuigi hotellist käis 2x päevas tasuta buss mingisse kaubakeskusesse otsustasin küsida sama asja ka reisiesindajalt. Kuna ma olen selline mugav reisija kes ei viitsi reisile kodust kaasa vedada kohvritäite viisi sokke, särke jne. Kuidagi ei saa aru nendest inimestest kes tarivad asju kaasa mida tegelikult nagunii ei kasuta ning sama targalt tagasi tarivad.
Minu meelest saab kõiki asju kohapeal pesta või poest osta. Ühesõnaga rääkisin pika jutu maha talle, et me tahame minna poodi kus müüakse T särke jne. Tädil läks silm särama, et jaa neil on tasuta buss mis igapäev soovitud ajal viib ühte väga heasse poodi kus on kõik olemas. Küsisin veel korra üle, et meid muu ei huvita kui paar riidehilpu mingit nännipoodi me ei taha. Kinnitas jumalakeeli, et vot just selline pood neil ongi. Mõtlesime, et ok käime siis vaatame asja kohe üle. Tädi helistas kuhugi ja ütles, et buss on poole tunni pärast kohal ja viib poodi. No nii umbes poolt tunni pärast oligi buss kohal, nimepidi kutsuti bussile ja minek shopingule 😀 Teel poodi korjasime hotellidest veel paar inimest bussile, lõpuks oli meid kokku 6-7 inimest.
Teel sõitsime mööda õige mitmest suurest kaubakeskusest ja jõudsime lõpuks mingi umbes kunagise Säästumarketi suuruse “Taino Cift” poe juurde. Bussijuht ütles, et 1,5 tunni pärast on tagasisõit. Mõtlesin, et huvitav mida on nii väikses poes 1,5 tundi teha… Kobisime siis sisse, juba ukse peal olid müüjad nagu kaarnad vastas, et mis hotellist, mis toa nr ja mis keeles räägime. Sellest oli kohe hetkega selge, et tegelikult on see täiesti vale pood meie jaoks. Põhimõtteliselt oli tegu tavalise turistinänni poega kus päris krõbedad fix hinnad. Näiteks 80 grammine shokolaad 5$, T särk 22$ jne jne. Sõber muidugi hetkeemotsioonide ajel ei saanud jätta särke ja alkot ostmata 😉
Praktiliselt käisime poe läbi 15 minutiga. Õnneks oli poes üks Venemaalt pärit müüja kes üle 10 aasta kohapeal elanud, temaga lobisedes sai aega parajaks teha ning ühtteist maitsta. Siin pakuti termosest kohvi nagu hotelliski aga maitsevahe öö ja päev. Hotelli kohv saast mis saast aga siin täiesti joodav. Maitsesime ka kohalikku shokolaadi, praktiliselt millegi poolest ei erine meie shokolaadist. Kohaliku eluolu kohta sain temalt päris palju inffi, pole see nii hirmus midagi nagu reisiesindaja püüdis meisse sisendada. Lõppkokkuvõtteks oli see reisiesindaja poolt taevani kiidetud pood suht saast ja kallis. Etteruttavalt ütlen, et iga teine pood või kaubakeskus ümbruskonnas oli odavam kui see “Taino Cift” pood.
Lõpuks hotellis tagasi, Andrus viskas kola tuppa ja läksime linna ekskursioone sebima. Valisime terve paki kõikvõimalikke trippe ja kauplesime usinasti hinda. Ütleme nii, et võtsime lisaks reisikorraldajalt sebitud tripile veel 6 trippi lisaks, 330$ per face. Kusjuures kauba sees oli veel see, et müüja viib meid igakord hotellist oma autoga kogunemiskohta mis oli hotellist ca 300 meetri kaugusel 😉 Tahtsin prooviks parasailingut ka võtta aga see oli linnas kallis. Arvasin, et rannast saab odavamalt ja kui ei saa siis ei juhtu ka midagi. Türgis ja Egiptuses seda proovitud küll.
Kui tripid sebitud viuh hotelli õhtusöögile katsetama uusi toite. Ega midagi erilist polnud seegi kord. Ainult lisaks koogikestele oli ka torti, küpsiseid ja magustoitu. Torti kommenteerida ei oska, kuna mulle pruuni sisuga tordid juba eos ei maitse, siis neid ei proovinud ka. Andrusele iseenesest maitsesid. Küpsised olid biskviit ja kookos. Ütleme nii, et kookos oli täiesti ok, biskviit natuke kummalise maitsega aga söödav. Seekord oli puuviljast ainult ananass. Proovisin ahjukartulit, kartul nagu kartul ikka aga nats üle soolatud. Kohvi ei hakanud proovimagi. Peale sööki käisime vaatasime üle hotelli ranna, mõttega drooni lennutada aga jube tuuline oli ja ei hakanud jurama.
-
Taaskord Virumaal
Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon.
See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.
Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole.
Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.
Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada.
Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht.
Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.
Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.
