-
Preisimaa trip. Kohalikud kalmistud
Nagu juba traditsiooniks kujunenud vaatame välismaal trippides üle ka mõned kohalikud kalmistud. Preisimaa tripi ajal jäi bussiaknast silma, et sealkandis on kalmistuid ikka hullult palju. Praktiliselt igas suuremas asulas on kalmistu. Poola on katoliku usku ja igal endast lugupidaval külamehel on oma palvela, umbes nii nagu Setumaal tsässonid. Siin on muidugi huvitav stiil kalmukujundusel, liiva või killustikuga kaetud platse praktiliselt ei näe. Platsid ei ole madalad nagu meil vaid massiivsed graniidist hauakambri laadsed. Iseenesest muidugi hea kui suur graniitplaat katab platsi, pole jauramist riisumise ega liivavahetusega. Hullult riivas silma plastmassindus. Kõikjal kuhu vaatad on plastpärjad või plastlilled, elusat lille praktiliselt ei kohtagi. Huvitav mida pandi siis platsidele kui plastlilli polnud…
Goldapis oli lausa kalmistu tänav mille ääres mitu kalmistut reas. Kõigepealt oli sõjaväekalmistu mis nägi välja üsna mahajäetud ja laokil. Samas oli kuskil võsa vahel mõni plats mis paksult küünlaid täis. Muidugi on ka siin joodikute meelispaigaks kalmistu.
Siinsamas kõrval oli juudi kalmistu mis nägi samuti üsnagi hooldamata välja.
Kohe juudi kalmistu kõrval oli ka uuem kalmistu, mida kõike siin ei näe. Meenutas oma plingiga juba meie idaviru kalmistuid kus näeb samuti ainult plastmassi ja kõikvõimalikke ehitusjääke kalmukujunduses.
Mragowos vaatasime samuti kohaliku kalmistu üle. Tundus kuidagi hooldamata kalmistuna, aga võibolla oli ka veel vara ja kevadkoristus alles tegemata.
Siinsamas üle tee oli ka vana kultuurilooline evangeelne kalmistu. See oli ikka päris maha jäetud, ainult mõni üksik hooldatud plats hakkas silma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et meie külakalmistud on rohkem korras kui sealsed külakalmistud. Ükspäev vaatan üle ka mõne suurlinna kalmistu siis on hea võrdlus.
-
Kuidas valida kalmistule taimi
Kalmistu koristamise ja hooldamise aeg on saabunud. Panen kirja paar näpunäidet kuidas valida kalmistule taimi. Kuna kalmistu pole koduaed mida igapäevaselt on võimalik hooldada siis on mõistlik valida kalmistule taimed mis ei vaja sagedast hoolitsust. Kalmukujunduse seisukohalt võiks kindel suund olla tagasihoidlikkus ja kokkusobivus ümbritseva keskkonnaga mis ei häiri silma ega tõmba liialt tähelepanu. Valige taimed mis oma olemuselt ei oleks liiga tugevalt kõrguvad ega laiuvad ning ei jätaks endast maha suurt hulka sodi, mida peaks sageli koristamas käima. Kahjuks on kalmistutel tõusvas joones vargused. Kui see trend vahepeal vaibus siis, nüüd on see komme kuidagi taas aktiviseerunud. Mitte ainult ei varastata lilli ega pinke vaid isegi äsja paigaldatud piire või liiv võib “ära jalutada” Muidugi kevadisel ajal on kalmistutel uitamas nii mõnigi neljajalgne paharet, kes armastab maiustada äsja istutatud lilledega 😉 Kalmukujunduses kehtib kuldreegel “vähem on rohkem”. Kalm võiks olla kaunis igal aastaajal ning nõuda võimalikult vähe hooldust. Seetõttu oleks mõistlik kasutada igihaljaid ja hästi vastupidavaid ning vähenõudlikke pinnakattetaimi. Kui plats on vaadeldav ühest küljest siis arvestage kujundusel taimede kõrgusega, kõrgemad taimed tuleks istutada vaadeldavalt kohalt tahapoole, madalamad ettepoole. Kui plats on vaadeldav igast küljest siis valige vähem silmatorkavad ja madalad taimed. Selleks sobivad hästi madalad kukeharjad, aed-liivatee, väike igihali ja luuderohi. Arvestage kalmu suurusega, näiteks mugulbegooniad ja pelargoonid, võivad jääda urni platsi kujunduses liiga suureks. Väiksematele platsidele valige madalamad ja õrnade õitega lilled. Mõelge kindlasti ka sellele, kui palju valgust planeeritud taimed vajavad ja kas seda on neile piisavalt. Reeglina vajavad õitsvad taimed rohkem päikest kui rohelised või lehtdekoratiivsed taimed, mis tihti ongi ilusad just varjulisemas kohas. Juhul kui otsustate hauaplatsi lillede ja taimedega täielikult katta, peate arvestama, et see vajab suuremat hooldust kui lihtsalt liivane plats. Oluline on korrektsus, sest ülekasvanud ja hooldamata taimed jätavad inetu mulje. Samuti katsuge vältida kalmistutel plastlilli, need on tänapäeval küll ilusad aga jätavad väga mageda mulje. Eriti siis kui teil on platsil mitme tuhandene graniitpiire aga naturaalset lille pole raatsinud lahkunute mälestuseks panna.
-
Dominikaani trip. Kohalikud kalmistud
Professionaalsest huvist sai üle vaadatud mõned kohalikud kalmistud. Santo Domingos on palju erinevaid kalmistuid, näiteks lisaks kohalikele ka moslemi ja juudi kalmistud. Neid kahjuks tudeerima ei jõudnud, pealinna tripi ajal polnud mahti ja eraldi selleks sinna sügada lähes 300 kiltsa üks ots ei näinud pointi. Seda põnevam oli tutvuda Bavaro ümbruskonna kohalike kalmistutega, neid siin jätkub. Praktiliselt igas vähe suuremas asumis on midagi olemas. Juba varasemalt, enne kalmistutel käimata õnnestus ennast üsnagi kurssi viia kohalike matmiskommetega. Mõnes mõttes süsteem suht sarnane meie omale, plats tuleb rentida. Kui meil näiteks tehakse platsileping olenevalt omavalitsusest 15-25 aastaks, siis tuleb pikendada. Siin saad platsi rentida 5 aastaks, seejärel tuleb renti pikendada ja tasuda uuesti platsimaks. Üldjuhul siis maasse kaevatud hauda ei maeta ega ei kremeerita aga siiski on väheseid erandeid selles osas. Toimib kirstumatus ja maetakse omaloomingulisse hauakambrisse. Hauakambrid on enamuses mitmekordsed, et mahuks ära kogu suguvõsa. Paljud hauakambrid on ehitusjärgus ja seda ilmselt puht praktilises mõttes, vajadusel saab kohe tükikese juurde ehitada. Stiili poolest on need vägagi erinevad. On nii maitsekalt kujundatud ja korralikke kui ka täiesti suvalisi räämas kambreid. Kogu selle asja juures on üks huvitav nüanss. Kui nüüd 5 aasta möödudes platsilepingut ei pikendata siis võetakse kalmistu haldaja poolt hauakamber lahti, kirst ja muu säilinud mudru läheb prügisse ja laiba jäänused põletatakse. Mis tuhaga tehakse ei tea. Vabanenud kamber antakse edasi järgmisele rentnikule. Ühesõnaga võtsin rendiauto ja sõitsin mõned kalmistud läbi, et asi oma silmaga üle vaadata. Nagu aru sain siis siin on enamus surnuaedu nagu meilgi avatud 24 tundi. Kohapeal nähtut on üsna keeruline seletada, seda peab tõesti oma silmaga nägema. Ja eelnevalt saadud info kinnitas kohapealne olukord. Siin tõesti vedeleb päris palju kambritest eemaldatud ja hunnikusse visatud kirste. Hooldus on täiesti kaootiline jne.
Kalmistud kõik piiratud aiaga ja väravad ilusti kinni aga mitte lukus. Samas näiteks väravatega hauakambrid on tabadega kinni.
Käisin vaatasin ka Punta Cana kalmistu üle. Ilmselt see ei ole väga vana vaadates väravaid ja tseremooniamaja. Muidugi tseremoonia maja esise tänava äärekivi värvimine on nii kiiresti pooleli jäänud, et peale värvipurgi on isegi jalatsid maha jäänud 😉 Katoliku usuga riigi kohta oli kalmistukultuur näiteks võrreldes Poolaga ikka väga üllatuslik. Kui Poolas kalmistud üsnagi korras, siis siin seda öelda ei saa. Siinsed kalmistud meenutavad kaootilisuse osas veidi Egiptuses nähtuid, kuigi kui nüüd tähti närida siis Egiptuses oli puhtam.
-
Kuidas valmib hauaplats
Panen mõne lausega kirja kuidas peaks kalmistul toimetama nii uue hauaplatsi kujundamise kui vana renoveerimisega, et oleks täidetud vajalikud nõuded. Kui olete äsja kedagi matnud uuele platsile siis ilmselt olete juba automaatselt selle platsi kasutaja. Aga vanade renoveerimist vajavate platside puhul veenduge ennem kalmistuvahi juures kas te ikka olete platsi kasutaja või ei. Vastasel juhul ei ole teil õigust vana platsi renoveerida ega uut ehitada. Kui olete platsi kasutaja siis saate juba ülalmainitud töid kas ise teha või kui asi käib üle jõu tellida teenus. Muidugi tuleb nii ehitus, renoveerimine kui ka materjalivalik ennem kooskõlastada kalmistuvahiga. Materjali valiku osas tuleks järgida kalmistul väljakujunenud tava ja kohaliku kalmistu kasutamise eeskirja. Enne labida maasse löömist tuleb kindlasti hauaplatsi mõõdud ja asend täpsustada kalmistuvahiga. Isegi vana omastarust paigas oleva hauaplatsi uus mõõt võib olla olemasolevast erinevas mõõdus kuna aegade jooksul on standardid muutunud. Meie praktikas on korduvalt ette tulnud, et mõni renoveeritav plats tuleb eelnevast kas suurem või väiksem teha. Kõige kurioossem lugu oli ühel Lõuna-Eesti kalmistul kus paberite järgi ühe kohaline plats mis peaks olema 1,5×2,5 meetrit osutus kohapeal tegelikult 5×8 meetri suuruseks. Kahjuks jäi see plats meie poolt tegemata kuna platsi kasutaja ja kalmistu haldaja ei saanud omavahel mõõtude osas kokkuleppele. Allolevatelt piltidel olevad platsid on näited sellest kuidas olude sunnil muutuvad vanade platside piirid mittestandardseks või standardseks. Mõnikord lihtsalt ei ole otstarbekas kahe platsi vahel asuvat ühekohalist platsi ehitada standardmõõdus, kui mõlemale poole platsi jääb 10 cm laiune rohuriba. See raskendab märgatavalt kalmistu hooldust, nii väikestest vahedest on vägagi keeruline muru niita. Muidugi kõik see laiendus peab käima kooskõlas kalmistuvahiga. Meil on ka kalmistuid kus on nõutud kasvõi sentimeetri suurused vahed kahe platsi vahel, mitte mingil juhul ei tohi platse kokku ehitada. Ei saa muidugi sellest fenomenist aru aga las olla. Teine plats tuli samuti suuremaks ehitada aga seda seetõttu, et oleks standardmõõt ja ühel joonel teiste platsidega.
Kui nüüd kõik mõõdud, materjalid jne kooskõlastatud nii tellija kui kalmistuvahiga alustame töödega. Kõigepealt platsi pind tasaseks, siis laseriga nurgad ja kõrgused paika. Siis täide alla ja kivid paika. Kui piire paigas siis paigaldame soovi korral aluskatte, kui ei soovita siis täiteliiv sisse ja valmis nad ongi. Ehitusel tuleb muidugi arvestada sellega, et uus piire ei oleks kõrgem ümbritsevatest platsidest.
Ja valmis nad saidki.
-
Talvine megaprojekt
Meil on kalmistud vanu äravisatud riste paksult täis, mis lihtsalt kuskil kuhjas ootavad oma saatust. Tegelikult vedeleb nendes hunnikutes nõrkemiseni unustusehõlma vajunud sepakunsti aardeid. Juba ammu mõtlesin, miks lastakse nendel ristidel hunnikutes roostetada kui neid saab taaskasutada. Ilmselt muidugi tänapäeva tarbimisühiskonnas on lihtsam uus osta kui vana taastada. Tahaks muidugi teada seda kohta kust tänapäeval oleks võimalik kalmistule saada uut sepistatud risti. Aga see selleks. Aegajalt ikka olen erinevatel kalmistutel kalmistuvahtidelt küsinud, et kuidas taaskasutusega on. Üldiselt ei nähta selles probleemi, kui vaid keegi viitsiks sellega tegeleda. Eks muidugi nende vanade metallristide kasutusega mõningaid “kiikse” ole aga need kõik on lahendatavad. Mõningatel kalmistutel on soovitatav muinsuskaitseliselt, et taastatud rist oleks kasutusel samal kalmistul aga see ei ole reegel. Sügisel peale kalmistuhooaja lõppu mõtlesin, et võiks proovida mõned ristid taastada, hea talvine nokitsemise projekt. Rääkisin Jüri kalmistuvahiga läbi ja küsisin luba hunnikust mõned ristid võtta. Leidsin hunnikust mõned veel taastuskõlbulikud ristid ja läks asjatamiseks. Kõigepealt liivapritsiga vanast värvist puhtaks. Siis veidi keevitustööd, uued kinnitused jne. Lõpuks roostetõke ja värv peale. Natuke oli pusimist ristidel olevate lillekeste värvimise ja värvi kuivatamisega. Ega külmaga ei taha värv eriti kuivada, tuleb natuke muid meetmeid kasutada.
Lõpuks peale pikka pusimist nad valmis said. Selle projekti raames tegin ainult mattmustad ristid, eks valget proovin järgmise projektiga. Kindlasti tekib küsimus, miks mattmust. See on väga lihtsal põhjusel, nimelt kalmistutel on soovituslik kasutada matte toone. Nii, et kes soovib oma lähedaste platsile metallristi siis väike valik on olemas. Või kui leiate kuskilt kalmistult põneva risti mida sooviksite taastada ja kasutada hauaplatsil siis andke märku, vaatame mis teha saab. Kohekohe saavad valmis ka nimeplaatide näidised.
-
Valga ja Valka kalmistud
Sportlikust huvist sai vaadatud võrdluseks Valga ja Valka kalmistuid, et näha palju on üleaedsetel kultuurilisi erinevusi. Huvitaval kombel on Valga kalmistud üsnagi tagasihoidlikud võrreldes Tallinna kalmistute blingiga. Üsnagi lihtsa, aga samas maitseka kujundusega. Betoonpiirded ja vaasid täiesti tavalised nagu mujalgi. Muidugi vaasidest hakkab siin silma see vanas stiilis ristküliku kujuline vaas. Mujal kipuvad sellised juba prügimäel olema, aga siin neid veel nõrkemiseni.
Päris huvitavad olid võrdluseks piiriäärsed kalmistud Toogipalus. Ühel pool teed Eesti kalmistu ja teisel pool teed Läti kalmistu. Kui nüüd neid kahte võrrelda siis vahe on öö ja päev. Läti poolne väga tagasihoidlik ja looduslik. Ei midagi üleliigset, tundub nagu oleks mahajäetud aga samas pole ühtki hooldamata hauda näha, mida ei saa öelda Eesti poolse kalmistu kohta.
Samas piirist mõned kilomeetrid eemal Valkas on kalmistu juba vägagi teise stiiliga. Hooldamata platse on siin üsnagi palju. Omamoodi on huvitav, et väga palju näeb ühesuguseid küünlajalgu. Nende arvukust arvestades on see vist kohalikul metallitöökojal tulus äri.
Mis on veel huvitav, et siin on kombeks vanu betoonpiirdeid üle värvida. Eemalt näeb välja nagu graniit 😉 Siingi kasutatakse palju nn pesubetooni piirete ehitusel, aga mitte nii massiivset nagu meil. Eks seda õhemat ole lihtsam transportida ja paigaldada ka, on ju piire poole kergem. Ja mis on siin täiesti tavaline – kandilised vaasid, neid siin igas variandis. Meil nii tavalist ümarat praktiliselt ei näegi. Samas on minu meelest need kandilised täiesti ok asjad. Ja mis eriti hea, need on lihvitud, seega koguneb neile palju vähem mustust ja sammalt. Peaks äkki omalegi lattu mõned tooma 😉 Muidugi üks huvitava kirjaga hauaplaat jäi silma 😀 Tea kas ongi selline nimi või on see ajutine aastaarvu vaadates muutunud juba püsivaks.
Siinsamas näeb ka tervet rida mustlaste hauaplatse. Võiks öelda, et üsnagi tagasihoidlikud on.
