-
Talvine megaprojekt
Meil on kalmistud vanu äravisatud riste paksult täis, mis lihtsalt kuskil kuhjas ootavad oma saatust. Tegelikult vedeleb nendes hunnikutes nõrkemiseni unustusehõlma vajunud sepakunsti aardeid. Juba ammu mõtlesin, miks lastakse nendel ristidel hunnikutes roostetada kui neid saab taaskasutada. Ilmselt muidugi tänapäeva tarbimisühiskonnas on lihtsam uus osta kui vana taastada. Tahaks muidugi teada seda kohta kust tänapäeval oleks võimalik kalmistule saada uut sepistatud risti. Aga see selleks. Aegajalt ikka olen erinevatel kalmistutel kalmistuvahtidelt küsinud, et kuidas taaskasutusega on. Üldiselt ei nähta selles probleemi, kui vaid keegi viitsiks sellega tegeleda.
Eks muidugi nende vanade metallristide kasutusega mõningaid “kiikse” ole aga need kõik on lahendatavad. Mõningatel kalmistutel on soovitatav muinsuskaitseliselt, et taastatud rist oleks kasutusel samal kalmistul aga see ei ole reegel. Sügisel peale kalmistuhooaja lõppu mõtlesin, et võiks proovida mõned ristid taastada, hea talvine nokitsemise projekt. Rääkisin Jüri kalmistuvahiga läbi ja küsisin luba hunnikust mõned ristid võtta. Leidsin hunnikust mõned veel taastuskõlbulikud ristid ja läks asjatamiseks. Kõigepealt liivapritsiga vanast värvist puhtaks. Siis veidi keevitustööd, uued kinnitused jne. Lõpuks roostetõke ja värv peale. Natuke oli pusimist ristidel olevate lillekeste värvimise ja värvi kuivatamisega. Ega külmaga ei taha värv eriti kuivada, tuleb natuke muid meetmeid kasutada.
Lõpuks peale pikka pusimist nad valmis said. Selle projekti raames tegin ainult mattmustad ristid, eks valget proovin järgmise projektiga. Kindlasti tekib küsimus, miks mattmust. See on väga lihtsal põhjusel, nimelt kalmistutel on soovituslik kasutada matte toone. Nii, et kes soovib oma lähedaste platsile metallristi siis väike valik on olemas. Või kui leiate kuskilt kalmistult põneva risti mida sooviksite taastada ja kasutada hauaplatsil siis andke märku, vaatame mis teha saab. Kohekohe saavad valmis ka nimeplaatide näidised.
-
Kudjape kalmistu
Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan, siis tuleb üle vaadata.
Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade-monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.
Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.
Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.
Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.
Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne.
Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.
Äkki oleks kellelgi ka seal hauahooldustöid vaja teha? Tulen meeleldi 🙂
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.4
Hommikul oli väljasõit varakult ja programm hullult tihe. Hakkasime liikuma Viiburi poole. Teel tuli õige mitu kultuuripeatust 😉 Esimene neist oli Levašovo. See on väga karm ja sünge koht….
Levašovos oli NKVD salajane matmispaik, kuhu maeti salaja umbes 50 000 sõjaeelsetel aastatel maha lastud inimest, nende seas üle 4000 eestlase. Kõrge planguga piiratud maalahmaka jube saladus sai avalikuks alles 1989 aastal.
See on selline koht mille kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Mina arvan, et iga eestlane kes käib Peterburis võiks käia ka siin… vaadata oma silmaga..
