-
Maardu lemmikloomakalmistu
Tavaliselt korrastame ja ehitame hauaplatse üle Eesti erinevatel inimestele mõeldud kalmistutel. Poleks osanud arvatagi, et satume sama tööd tegema ka lemmikloomakalmistule. Aga nüüd siis see ka tehtud ja nähtud. Kusjuures lemmikloomakalmistu ei erine kujunduse poolest praktiliselt üldse tavakalmistust. Isegi urnisein on olemas. Seda esineb väga vähestel kalmistutel aga näe siin on olemas.
Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, ainult, et hauad on pisikesed. Piirdematerjalina võib ka siin näha lisaks käepärastele materjalidele ja plastmassile musta graniiti, lihvbetooni jne. Muidugi näeb siin ka selliseid kujunduselemente mida tavakalmistul ei näe, alates nöörpiirdest fotoseinani välja. Kusjuures mõni platsike on vägagi maitsekalt kujundatud
Ega sellelgi kalmistul pole pääsu mahajäetud platsidest ja neid siin ikka on. Huvitav kuidas siin kalmistul käib hooldamata hauaplatside andmine uutele kasutajatele ja pealematmise protseduur. Kusjuures rahvast käis siin kalmistul ikka palju, nii lilli istutamas kui küünlaid panemas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris huvitav kogemus oli ja kindlasti soovitan kalmistukultuuri huvilistel käia ka sellistel kalmistutel.
-
Ridala kirik
Sattusin asju ajama Ridalasse aga kui seal juba olla siis tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Tore üllatus oli, et kohalik kirikuõpetaja juhtus täitsa tuttav inimene olema 😉 Loomulikult sai see kohe ära kasutatud 😀 ja kirikus kõikvõimalikud kohad läbi käidud. Kirik on päris omapärane… ühelööviline kodakirik, mis koosneb väga korrapäraselt ja süsteemselt kavandatud kahe võlvikuga pikihoonest ja sellega avara võidukaarega ühendatud kooriruumist. Kiriku ehitamine dateeritakse üldiselt aastaisse 1265-1270, juhtiv meister tuli tõenäoliselt Vestfaalist. Kirik on püsinud tulest ja sõdadest kahjustamata, pikihoone katusel on tänaseni vanade meistrimärkidega tähistatud katusekivid.
Kirik on pühendatud pühale Maarja-Magdaleenale, kes on Kristuse ülestõusmise esmatunnistaja, patukahetsejate ning elu üle järelemõtlejate pühak. Kaitsepühaku valik viitab Ridala kiriku tähtsusele patukahetsejatest palverändurite marsruudil. Kirikuaias on säilinud ka massiivseid nn patukahetsusriste. Üks ristidest seisab kirikus ja selle juurde saavad kirikulised süüdata oma palveküünalt. Kellatorn ulatub vaid katuseharjani, legendi järgi ehitati torn nii madal kartusest merelt tuleva ohu ees. Tornis on kaks kella. Üks annetatud 1692. aastal Valentin Wulffi poolt, väike kell valati 1806 Tallinnas. Kirikaias on kõige väärtuslikumad 13. saj. pärinevad päikeseratta ja elupuumotiiviga trapetsikujulised hauatähised. Väga vanad on ka kaks massiivset kiviristi kiriku peasissepääsu lähedal.
Ainus Eestis säilinud omataoline altariruumi vahevõre – on annetatud parun Fabian Ernst von Ungern-Sternbergi ja tema abikaasa (sünd. von Wrangel) poolt ning pärineb arvatavasti samalt meistrilt ja aastast kui altargi. Kiriku seintel ja laes on välja puhastatud vanu jooniseid ja mida pole ka varem kuskil näinud… Laes on itsitava jumala pilt 😀 😀
Turnisin mööda kitsast treppi kiriku lae peale. Käik oli ikka päris kitsas, mina oma raamiga mahtusin veel läbi aga ilmselt juba minust suurem raam tekitaks probleeme 😀 😀 Lae pealsel oli käigutee ja õpetaja sõnul saab kirikus ka ööbida nö. teelise kiriku programmi raames. Piilusin kellatornis kelli ka, seal 2 pisikest kella täitsa olemas 😉
Kogudusemaja juures oli põnev õunaaed. Kohalikud külad on istutanud sinna igasugu sorti õunapuid. Puud pidavat olema istutatud valmimise järgi varajastest hiliste sortideni välja 😉 Igaljuhul tasub möödaminnes seal teha väike peatus 😉
-
Vaatamisväärsused kalmistul
Kui tavaliselt veel mõned head aastad tagasi visati katkised raudristid lihtsalt minema või koguti kuskile hunnikusse roostetama, siis viimasel ajal on aina rohkem hakatud neid eksponeerima . Kõige suurem ja omamoodi põnev väljapanek vanadest raudristidest on Kadrina kalmistu taga. Kuigi seal raudristide stiili poolest midagi väga erilist ei ole on ikkagi põnev seda kogumit vaadata. Nii mõnelgi kalmistul olen viimasel ajal tähele pannud, et mõned korralikumad ristid on pandud kuskile katuse alla vaatamiseks. Ja muidugi on inimestel hakanud uuesti tekkima huvi raudristide taaskasutamise osas.
Eks meiegi oleme neid juba päris hulga taastanud ja uuesti kalmistule üles pannud. Tavaliselt oleme taastanud lihtsalt riste aga sellel hooajal oleme teinud ka päris palju uusi nimeplaate vanadele ristidele.
Eks meiegi oleme neid juba päris hulga taastanud ja uuesti kalmistule üles pannud. Tavaliselt oleme taastanud lihtsalt riste, aga sellel hooajal oleme teinud ka päris palju uusi nimeplaate vanadele ristidele. Kui teilgi tekkis huvi mõne nimeplaadi või raudristi osas siis siit leiad vajaliku kontakti
Kui muidu soovitatakse kalmistukultuuri huvilistele kindlasti külastada Saaremaal Kudjape kalmistut. Seal oled nagu sepatöö muuseumis. Aga eks midagi põnevat on igal vanal kalmistul. Mõnda aega tagasi sai asjatatud Võnnu kalmistul ja sealgi jäi silma palju selliseid riste mida mujal naljalt ei näe. Muidugi on siinselgi kalmistul mõni kabel nagu igal vanal kalmistul kipub olema. Aga siin on üks kabel täitsa isemoodi. Algul mõtlesin, et mida hekki, kes keset kalmistut tuuliku on ehitanud 😀 😀 Aga tuleb välja, et see polegi tuulik, vaid hoopis Kurista mõisahärra Alexander Guillemot de Villebois kabel. Kusjuures üks huvitav detail on asjal veel, kabeli taga on korralik piirdega plats mille võib vajadusel tantsugi lüüa 😉
-
Kevadised toimetused ja tilk tõrva
Paari reaga paneme kirja mõned selle kevadised tööd ja tegemised kalmistutel. Veidi infot neile kes hirmsasti tahavad lammutada vanu sammaldunud betoonpiirdeid ja uusi valada. Kui vana piire ei ole pragunenud ega suurte puude poolt puruks kergitatud siis pole miskit erilist mõtet kulutada raha vana lammutusele ja uue ehitusele. Suhteliselt lihtsa vaevaga saab need vanad betoonpiirded pesuriga puhtaks. Sama kehtib ka lihvbetoonist piirete puhul. Ainult paekivi on probleemne pesuriga pesta, aga ega seegi pole võimatu. Samas on osadel kalmistutel välja kujunenud huvitav nähtus, nimelt ehitada siledale maale mingeid põlvekõrguseid piirdeid ja siis sinna tonne täidet sisse vedada. Mul tekib alati küsimus, mis asja point on? Milleks teha hullult lisatööd. Seda enam, et tulemus ei sobitu kohe kuidagi üldpilti. Tegelikult väikese ca 5-10 cm kallaku puhul pole pointi ehitada mitmerealist piiret, pigem veidi tasandada kõrgemat osa ja ongi tulemus palju parem.
Aegajalt tuleb ette ka vanade vajunud piirete korrastust või siis hauaplatsi suuremaks ehitamist. Huvitaval kombel on mõne firma pesubetoon nn. LEGO piirdega juba aastaid probleeme kvaliteedi osas. Ja kohe kuidagi ei soovita seda viga parandada. Kui nüüd see Lego panna kokku ilusti loodis, siis liitekohad kokku ei klapi. Oleks vahe ca 0,5 cm poleks väga hullu, aga kohati on vahed 2-3 cm suurused. Ilmselt pole see piire mõeldudki loodi panekuks 😉 Vahel tuleb mõni plats suuremaks ehitada ja kliendid soovivad, et tehke tükk lihtsalt juurde. Aga kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis seda varianti kasutada ei soovita, eriti paekivi puhul. Vana paekivi võib küll puhtamaks saada aga uue kiviga toonivahe jääb ikkagi märgatav. Pigem on mõistlik juba kõik uus panna
Tegeleme ka matusejärgse koristuse ja platsi renoveerimisega. Vahel tuleb tööde kooskõlastamise käigus kalmistu haldajaga välja, et olemasolev plats on tegelikult vales mõõdus ja uus tuleb eeskirjajärgsesse mõõtu ehitada. Tuleb ette nii suuremaks kui ka väiksemaks ehitamist.
Vahel tuleb teha ka suuremaid puhastus ja värvimistöid kalmistul. Üldjuhul üritame kui vähegi võimalik värvitavad detailid demonteerida ja need töökojas kvaliteetselt puhastada ning värvida. Aga igakord pole see võimalik, siis tuleb kalmistule kaasa võtta suurem kogus katteid millega kinni katta naaberplatsid jne. Kalmistul kohapeal värvimine on nii ja naa, kunagi ei tea millest sõltub kas värv jääb normaalselt peale või ei jää. Üks ja sama värv võib probleemideta olla korralikult peal õige mitu aastat aga vahel juhtub, et värv on kattunud kerge samblakihiga juba vähem kui aastaga. Millest see nii on ei tea.
Ühe platsi renoveerimise käigus sai taastatud ka aluselt murdunud raudrist. Huvitaval kombel tuleb selliseid vanade ristide taastamise töid ette aina sagedamini. Praegu on projektis peale selle juba õige mitu raudristi taastamist. Kõige keerukam asja juures on leida läbi roostetanud tükkide asemele uued sobilikud tükid. Kahjuks uusi tükke seppadelt tellida on vägagi kulukas ja risti taastamine läheb väga kalliks. Seetõttu otsime terveid tükke teiste katkiste ristide küljest. Mõne risti puhul võtab vajalike detailide otsimine aega mitu kuud. Väliselt paistavad küll ühesugused aga kui mõõtma hakkad on detailidel väikesed erinevused
Tilk tõrva ka ilusasse päeva. Eks me kõik teeme tööd ja ikka juhtub, et liiva või kildu läheb maha tee peale. Enamusel meist seisab hari ja reha käes, et enda järgi koristada. Sellel aastal on meile nii mõnigi kalmistuvaht öelnud, et enda järgi tuleb ka koristada. Seda oleme nagunii iseenesest koguaeg teinud, see lihtsalt käib asja juurde. Samas jäin mõtlema, et seda pole kunagi varem mainitud, miks nüüd järsku.
Aga siis ühel väiksel maakalmistul sain aru küll miks nii ütlema on hakatud. Nimelt vedeles keset kõnniteed päris arvestatav hulk liiva ja sinnasamma kännu otsa oli tühjaks löödud seguämber nii, et segu vedeles nii kännul kui igalpool mujal. No kurja küll, prügikast on 10 meetri kaugusel ja ega aiatagune prügihunnik ka kaugel pole. Kas ikka peab niimoodi sittama? Ilmselt pole oluline kvaliteet vaid hoopis kvantiteet. Vaatasin siis kus tööd tehtud on. Ei olnudki vaja kaugele minna, plats iseenesest korralikult tehtud ja kobiseda pole midagi, aga see teepealne läbu…. Reha ei seisa käes või? Nimesid ei hakka nimetama, lihtsalt pole kombeks sildistada kõiki ja kõikjal, tegu lihtsalt sellega kes hirmsasti kvaliteeti reklaamides ei tea, et paekivi serviti ladumine ei ole kvaliteet vaid …..
Siis alles läks pilt kokku, et ma mujalgi kalmistutel täheldanud selliseid enda järgi koristamata asju mida varasemalt väga pole olnud. Eks firmasid ole ka palju siginenud kes üritavad midagi kuskil teha.
-
Ilumäe kabel ja Kostivere karstiala
Sai üle hulga aja üle vaadatud Ilumäe kabel. Varem on seda talupoegade ja mõisniku rahade eest ehitatud kabelit uuritud juba nii seest kui väljast nõrkemiseni. Seekord vaatasime pilvepiirilt. Suvel ei paista see kabel puude vahelt eriti väljagi, aga nüüd talvel nagu peo peal. Ja Vabadussõja ausamba juures olid isegi lipud ilusti väljas
Väike video kabelist
Kodupoole minnes tuleb ikka Kostivere karstiala ka üle vaadata. Suurvee aegu on see kohake ikka päris äge. Suvel pole siin veest haisugi. Mõnda aega tagasi alles käisin siin, siis oli lumi peaaegu sulanud aga nüüd uuesti lumi maas. Selline juba see Eesti ilm on 😉
Väike video veerohkest karstialast
-
Põnev projekt
Igal hooajal on olnud mingi omamoodi huvitav projekt, ega eelminegi hooaeg ilma selleta olnud. Algselt pidi olema täiesti tavaline vana hauaplatsi renoveerimine millele lisaks kahe vana ja katkise raudristi taastamine. Aga siis kui alustasime platsilt vana pinnase eemaldust selgus, et platsil on pinnase alla mattununa säilinud 5 vanaaegset peenrakasti. Kaevasime peenrakastid täies ulatuses välja ja tasandasime platsi. Nendest peenrakastidest kaks mis olid ilusa ornamentikaga otsustasime säilitada.
Kuna betoon on siiski üsna õrnake liivapritsiga puhastamiseks otsustasime kasutada puhastuseks soodapritsi. Sooda on kordi vähem abrasiivne ja looduses pole temast peale paari vihma enam jälgegi, lahustub täiesti ohutult loodusele. Raudristidega läks seekord lihtsalt, puuduvaid detaile ei olnud, lihtsalt tuli teha uued kinnitused ja alused. Peale seda liivapritsiga puhtaks ja uus värv peale. Raudriste oleme parandanud ikka päris palju, aga siiani polnud veel näinud nii kehva kvaliteediga valuristi, see oli auklik nagu sveitsi juust. Aga mis sa teed, valuvea auke ei paranda kuidagi.
Lõpuks olid kõik eeltööd tehtud, istutasime põõsad, lisasime liiva ja mulla ning valmis ta saigi
-
Uued piirded piireteta platsidele
Vahel on seni piirdeta olnud plats mõistlik piiritleda, eriti sellistes kohtades kus muidu kiputakse üle platsi käima. See küll sajaprotsendiliselt selle eest ei kaitse kuid vähendab ülekäiku märgatavalt. Sama asi on ülekasvanud mätaspiirdega, kui seda regulaarselt ei piira siis lõpuks on see ikkagi vaja eemaldada ja asendada uue sobiliku piirdega.
Samuti on soovi korral mõistlik teha mingisugunegi piire uute platside puhul, juhul kui üldkujundus on juba orienteeritud piiretele. Samas on palju kalmistuid kus uutes osades ei lubatagi piiret nii nagu sõjaväekalmistul. Saate panna ainult hauakivi, laterna ja ühe lillekese, ülejäänu ongi piiritlemata muruplats.
Ega me ei piirdu ainult hauaplatside ehitusega. Vahel tuleb värvida ja parandada pinke. Parandada vanu piirdeid mis on vahel korralik väljakutse, sest neid materjale või mõõte mis 50 aastat tagasi kasutati tänapäeval enam ei ole. On ette tulnud kus ühe torupiirde jupi paranduseks tuleb asendada kogu piire, sest selles mõõdus toru pole olemas tänapäeval. Nii tekibki vahel küsimus, et kui torude diameeter kipub olema siiski läbi aastakümnete sama, kust on võetud piirde jaoks torud, mis ühegi tänapäeva mõõduga ei sobi.
Üsna tihti tuleb ette ka hauakivide pesu ja kirjete taastamist aga mitte ainult. Möödunud hooajal oli õige mitu sellist juhtu kus telliti hauaplatsile piirde ehitus aga kohapeal selgus, et täiesti korralik piire on tegelikult olemas. See tuli lihtsalt koguaeg peale veetud pinnakatte seest välja kaevata ja puhastada. See juhtubki siis kui ei viitsita näiteks vana liiva alt ära viia ja tuuakse tuimalt lihtsalt koguaeg uut liiva peale.
