-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Harju-Risti vana kalmistu
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Mõigu vana kalmistu, nüüd siis viskasime pilgu peale mida põnevat on Harju-Risti vanal kalmistul. Vanadelt kalmistutelt leiab päris huvitavat kujundust. Kõigepealt hakkas silma muidugi kuskil nurgataguses känguru märk. Ei saanud väga aru, kas känguru annab seal 20 minna või mul tuleb 20 sõita 😀 😀 Huvitav on muidugi see, et ilmselt rajati see kalmistu 18 sajandil peale Katariina ukaasi, mis keelas kirikuaedadesse matmise. Aga miks ta siin uuesti maha jäeti ja ringiga kirikuaias tagasi ollakse ei tea. Siin on järgi veel üllatavalt palju vanu raudriste, ilmselt siia paarikümneaasta tagune metallibuum ei jõudnud. Leidsin isegi mõne korrastatud platsi ja värske hauakivi, kuigi minu teada siia enam kedagi ei maeta.
Muidugi hakkas silma ka paar päris omapärast hauaplaadi alust 😉 Algul möödaminnes ei süvenenudki asjasse, aga midagi jäi kripeldama. Lonkisin tagasi ja vaatasin, et päris moodne lahendus. Plaadialus oli tehtud jämedast alumiiniumkaablist, pole selliseid mujal kohanudki. Muidugi kõige lahedama asja leidsin ühe vana raudristi pealt. Ei tea, kas kadunukese ära saatja oli miski pullimees või kiuslik naaber 😀 😀 Aga ehk oli hoopis aus lausuja…. Sellist ütlust pole varem kuskil kohanudki
-
Mõigu kalmistu
Tartu maantee ääres lennujaama vahetus läheduses asub koht, millest tuhanded inimesed iga päev täielikus teadmatuses mööda sõidavad. See on Mõigu kalmistu – paik, millel on rääkida põnev, kuid samas traagiline lugu Tallinna ajaloost, sõdadest ja rüüstamistest. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem unustatud paigaga, peidab see endas sajandite pikkust kultuuripärandit. Mõigu kalmistu rajati ajavahemikul 1774 – 1777 Tallinna Toomkiriku saksa koguduse tarbeks, pärast seda, kui Venemaa keisrinna Katariina II keelas 1772 aastal katku- ja muude nakkushaiguste hirmus matmise kirikutesse ja linnade tihedalt asustatud aladele. Huvitaval kombel on esimene matus siis dokumenteeritud alles 1819 ja hiliseim 1933 aastast.
Mõigu kalmistule on sängitatud aegade jooksul mitmed Eestimaa ajaloos olulist rolli mänginud isikud: baltisaksa aadlikud, vaimulikud ja Tallinna auväärt kodanikud. Arhiiviandmete põhjal on sinna maetud ilmselt ka eesti päritolu tavakodanikke, vähemalt nimede järgi võib nii oletada. Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939 – 1940 lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks koos Kopli kalmistuga EELK Konsistooriumi kätte. Nõukogude okupatsiooni alguses anti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. 1951 likvideeriti Kopli ja Mõigu kalmistu. Muidugi on sealjuures huvitav see, et kui Kopli kalmistu lükati traktoriga siledaks ja tehti park siis Mõigu jäi lihtsalt vandaalide küüsi.
Tänase seisuga on miski ime läbi kalmistu tähistatud infotahvliga ja seda on korrastatud vähesel määral. Looduses on üsnagi hästi märgata hulgaliselt hauakohti ning säilinud on isegi mõned hauatähised.
Päris palju hakkas silma ka hauakambrite või kabelite jäänuseid, palju seal neid tegelikult on ei tea. Tahaks loota, et see kohake säilib ka tulevastele põlvedele sellisena nagu ta on ja siia ei tule uusarendusi. Kalmistust on pikem lugu kirjutatud siin.
-
Rootsi maakalmistu
Seekord vaatasime üle Rootsis Högbo kalmistu. See on pisike tagasihoidlik külakalmistu millel asub ka vana puitkirik. Kusjuures väidetavalt oli kirik algselt mujal ja alles 1777 aastal toodi see kirik praegusesse asukohta. Kalmistu vanimad matused ulatuvad 18 sajandisse, kalmistu ise on üsnagi korrapärase kujundusega. Ühesõnaga pargi laadse stiiliga metsakalmistu. Ei ole mingit blingi, vaid ilusad sirged hauaread, korralikud jalgteed ja isegi pingid väikeseks puhkuseks. Kohati on pinkide juures päris huvitava lahendusega lillepotid ja vaasid. Ma seda teemat selgeks ei saanudki miks on selline omapärane lahendus. Ja muideks isegi kaamerad on kalmistul üleval
Muidugi näeb ka siin erineva disainiga hauakive ja mõningaid raudaedu kuid valdav osa platse on siiski muruplatsid tagasihoidliku lillepeenraga. Üks huvitav lahendus jäi siiski silma. Vaatasin, et osade platside juures väikesed sildid miski rootsikeelse kirjaga. Algul mõtlesin, et äkki mingi sama teema nagu meil, et hooldamata platsile lüüakse silt püsti. Samas mõtlen, et plats ju vinksvonks korras, mis nagu sildi point on? Aga vot mis selgus, siin pannakse silt hoopis sinna platsile kuhu on tellitud aastane hooldus.
-
Gröönimaa kalmistu
Väike ülevaade Gröönimaa kalmistutest, vähesed teavad, et siinsed kalmistud on seoses karmide ilmastikutingimustega üsnagi ainulaadsed. Need peegeldavad mitte ainult kohalikke uskumusi, vaid ka elu äärmuslikus kliimas. Kusjuures kalmistuid on siin palju, praktiliselt igas asulas on kalmistu. Need erinevad märgatavalt sellest, mida näeb mujal maailmas, tüüpiline kalmistu asub sageli lumisel mäenõlval või fjordi ääres, kust avaneb vaade merele või liustikele. Huvitav on muidugi see, et mingit kindlat kriteeriumi kalmistu osas ei ole, kohati on need aiaga piiratud kohati mitte, millest see oleneb ei tea. Eestipärasest kõrghaljastusest võib siin ainult unistada. Kõrgeim haljastus kalmistutel on pohlavarred 😉 Muidugi omapärane on siin ka see, et meile nii tavalisi hauakive või hauaplaate siin praktiliselt ei kohta. Valdav osa on valged puitristid nimetahvlitega
Ega hauapiirdedki mis meil üsna tavalised on siin tagasihoidlikud. Kas tagasihoidlik puitpiire, kividest laotud piire või väike samblakuhil pohladega. Muidugi kohati näeb hauaplatsidel kattena ka liiva või killustikku. Huvitav kust siin puitu võetakse kui metsa ei kasva. Muidugi on huvitav ka see, et siin kasutatakse päris palju plastlilli ja pärgi. Väidetavalt maetakse siin võimalusel ainult suvel, siis kui maa pehmem. Need kes muul ajal surevad hoitakse külmas suveni. Teine huvitav väide on see, et meeste haudadel pidavat olema valdavalt sinised lilled ja naiste omadel punased.
-
Barcelona kalmistu
Mööda maailma luusides tutvume kindlasti mõne kohaliku kalmistuga ajendatuna professionaalsest kretinismist. Seekord vaatasime üle Hispaanias Barcelona suurima ja kogu Hispaania ühe suurema Montjuïci kalmistu. Kalmistu rajati 1883 aastal Montjuïci mäe nõlvale terrassidena ja laiub tänapäeval ca 56 hektaril. Siin on väidetavalt üle 150 000 haua tuhandete perekonnakabelite ja mausoleumidega, urniseintest ei hakka rääkimagi. Maetuid kokku pidavat olema üle 1 000 000
Montjuïci kalmistut tasub kindlasti külastada kuna siin saab näha erinevaid viise, kuidas Hispaanias matetakse. Näiteks, suurejoonelised mausoleumid, millest enamik sellel kalmistul on neogooti stiilis, tavalised muldkalmed mis on kaunistatud pühakute kujudega või perekondlikud võlvkambrid. Siin näeb ka hauakambreid mille niššidesse pannakse kirstud. Kusjuures huvitav on see, et kunagisel Hispaania koloniaalmaal Dominikaanis olid need mitmekordsed hauakambrid oma niššidega täiesti tavalised asjad. Ainuke vahe selles, et siinne kalmistu on ilusti korras aga sealsed nägid rohkem prügimäena välja. Siin võib üksteise peal olla kuni kaheksa hauda. Siin pidavat paremad ja edevamad kohad sõltuma sellest kui palju pereliikmed on valmis hauda ja selle hooldusse investeerima. Huvitav, et ega Hispaania kalmistu väga näiteks Itaalia omast ei erine. Ka siin võid käia lõug põlveni lahti vajunud imestusest.
Mausoleume näeb siin ikka väga erinevate kujundustega. Mõni on rajatud keset platsi, samas teised on uuristatud mäenõlva sisse. Kusjuures nii mõnigi on seest plaaditud nagu vannituba.
Hauakambrid on kohati reas nagu garaažid. Ja muidugi urniseinad on nii kõrged, et ülemiste ridade juurde pääsed redeliga. Kusjuures redelid selleks otstarbeks on siin täiesti olemas. Silma jäi muidugi kohe see plastmassihullus lillede näol. Neid näeb siin kahjuks ikka üsna palju.
Ja muideks siin läheduses on ka katafalkide muuseum, aga sellest kirjutan ükspäev eraldi 😉
-
Vormsi jäätee
Nii, äsja sai just käidud mööda jääteed Kihnus. Seekord siis käime ära Vormsil. Aga nagu ikka mul juhtub, milleks otse kui ringiga saab 😉 Käisime läbi Paldiskist lootusega vaadata sealset Pakri juga pilvepiirilt. Aga kahjuks jäi seal lendamine ära, nii ulme kõva tuul oli, et anna olla. Aga pole hullu lähme teinekord uuesti. Möödaminnes vaatasime Padise tee ääres topiseid, sinna ikka aegajalt lisandub mõni uus tegelane juurde. Kunagi oli sarnane väljanäitus Väike – Maarjas aga seal jäi see bürokraatlike ametnike hammaste vahele ja tegijat pedereeriti niikaua kui ära korjas oma näituse. Kahjuks sigineb meil aina rohkem selliseid bürokraatlikke ametnikke kes ajavad näpuga seadusepügalaid taga. Kas ikka peab? Vahel võiks mõnes asjas veidi loominguline ka olla. Möödaminnes vaatasime kiirelt üle veel Ungru lossi varemed ja kimasime edasi Rohuküla poole.
Rohukülas vaatasime kiirelt pilvepiirilt üle sadama ja jäätee ning panime Vormsi poole ajama.
Väike video Rohuküla sadamast ja jäätee algusest pilvepiirilt
Vormsil tegime kiire tiiru kiriku ja kalmistu juurde, ega siin rohkemaks aega ei jätkunud, peab ruttu tagasi jõudma, enne kui jäätee kinni pannakse. Muidugi vaatasime üle ka Vormsi ainukese valgusfoori 😉 Huvitaval kombel ei olnud Vormsil lahti ühtki kohvikut erinevalt Kihnust. Siin vist ei taheta raha teenida. Kui tiir peal siis kiirelt tagasi sadamasse ja mandri poole minema.
Vormsi poolel oli muidugi veidi vett kogunenud jääteele, aga polnud hullu, saigi auto puhtaks.
Lõpuks merel ja tuld drooni saatel mandri poole 😉
