-
Hooaja kokkuvõte vol.2
Siin mõned näited sellest, mis saab siis kui plats jääb olude sunnil mõneks ajaks hooldamata. Aga asja saab nendestki. Siin ei saa näpuga näidata kellegi peale nii nagu meil tänapäeva internetimaailma tühistamiskampaaniatega kombeks on. Me ei tea miks, või millistel põhjustel on platsid hooletusse jäänud. Ilmselgelt ei ole see niisama laiskusest juhtunud. Muidugi on ka erandeid, olen ise kokku puutunud juhtumiga kus inimene helistab ja tahab korda teha vanemate hauaplatsi, aga ise ei tea sedagi kuhu kalmistule vanemad maetud on. Regulaarse hoolduse puudumisel võtab loodus imekiiresti võimust, eriti kallakutel kus mööda nõlva jookseb takistamatult kõik platsile. Sellisel puhul on mõistlik nõlva osa ehitada mitme realisena, et vältida edaspidi platsile pinnase vajumist.
Paras peavalu on tegelikult ka platsile istutatud puud – põõsad. Kui neid õigeaegselt ja kardinaalselt ei püga siis vallutavad need kogu platsi mõne aastaga. Kui juba korra on lastud üle kasvada siis nendest enam asja ei saa, lihtsam on välja juurida. Kuigi meil on tänapäeval üsna palju igasugu kääbusvorme mis iseenesest sobiksid kalmistule, aga neid istutades peab mõtlema mitu sammu ette. Kas teil ikka on mõne aasta pärast jaksu neid pügada? Kui ei, siis pigem ärge istutage, sest isegi kääbusvormid tahavad pidevat hooldust ja kärpimist.
Vahel tuleb ette ka selliseid huvitavaid juhtumeid kus tellitakse ruttu platsi korrastus, teed korda, istutad lilled jne. Ja siis kui sa satud sealt platsist mööda minema mõne aasta pärast, siis on see plats jälle rohtunud ja pole seal keegi midagi teinud. Ei ole seal mitte keegi peale seda käinud. Tekib küsimus, mis selle asja mõte oli? Kas lihtsalt linnukese kirjasaamine, et tehtud või midagi muud.
-
Hooaja kokkuvõte
Hooaeg hakkab vaikselt mööda saama ja nii nagu juba traditsiooniks saanud teeme väikese kokkuvõtte tehtud töödest. Loomulikult ei jõua siia üles panna kõiki neid sadu töid mis hooaja jooksul tehtud said, vaid piirdume väikese galeriiga. Siin on mõned pildid kuidas lihtsalt vana piirde asendamine uuega muudab kardinaalselt platsi ilmet. Igakord ei peagi uut piiret ehitama, üsna lihtsalt ja soodsalt saab platsile uue ilme kui see lihtsalt lahti võtta, pesta ja tagasi panna.
Vahel saab platsile uue ilme lihtsa liivavahetuse või mõninga kujunduselemendi lisamisega. Näiteks kaarjad peenranurgad näevad palju ilusamad välja kui sirged. Vahel oleme kliendi soovil mõned platsid plaatinud, et vähendada hooldekulu. Tegelikkuses on see petlik arusaam. Võibolla esimesed paar aastat saate vähese hooldusega läbi, aga siis hakkab plaatide vahedesse tekkima sammal ja kogunema mustus ning hoolduskulu läheb hoopis suuremaks. Nüüd tuleb hakata plaate pesema ja plaadivahesid käsitsi puhastama ja see on päris ajamahukas töö. Varasemalt olen siin juba piisavalt kirjutanud nö “hooldevabadest” platsidest. Kui tahate läbi saada vähese hooldusega siis traditsioonilisel kujul plaatimine see nüüd kohe kindlasti ei ole. Kui tahate ikkagi plaatida siis pigem kaaluge ühe suure monoliitplaadi paigaldust. Aga sellel on oma head ja vead, hooldust kordi vähem kui plaaditud platsil, aga kui on vaja kedagi matta siis tuleb igakord kraana tellida 😉
Loomulikult ehitame ka uusi piirdeid erinevatest materjalidest, näiteks lihvbetoon või erinevas versioonis paekivist. Muidugi kui keegi soovib paekivile sarnast alternatiivi, siis sobib selleks imehästi klombitud graniit. See on küll märgatavalt kallim aga ka vastupidavam ilmaoludele. Astumisplaatideks sobivad standardsete betoonist kõnniteeplaatide asemele vabakujulised looduskivid, mis näevad palju ilusamad välja. Meie kasutame selleks tumedaid ilmastikukindlaid kiltkiviplaate. Tavalised siseruumides kasutatavad plaadid välitingimustesse ei sobi.
Vahel kaob piire pinnasesse ja seda mitte lihtsalt külmakergete või vajumiste tõttu, vaid lihtsa laiskuse või teadmatuse tõttu. Vana läbikasvanud liiva ei viitsita pealt ära koorida ja utiliseerida, vaid tuuakse lihtsalt juurde. Lõppkokkuvõttes ongi piire peale toodud pinnasesse mattunud.
-
Võisiku mõisa kalmistu
Võisiku mõisa kalmistu rajati mõisnike von Bockide perekonna poolt ilmselt 18 sajandi teises pooles mõisahäärberist ca 1,3 kilomeetri kaugusele ja on miskipärast poolringi kujuline. Kalmistut ennast ümbritseb paekivimüür mis restaureeriti 1980ndatel aastatel. Väidetavalt paigaldati siis ka Timotheus eberhard von Bocki(1787-1836) uus hauakivi ning puhastati kalmistu võsast. Miks just temale uus hauakivi pandi ei tea. Aga selle balti aadlikust Võisiku mõisniku, vene polkovniku ja oma aja teisitimõtleja kirjutas kuulsaks Jaan Kross oma romaaniga “Keisri hull”.
Erinevate allikate põhjal peaks siin olema haudu kolmekümne tuuris, aga algupärast siin eriti midagi säilinud ei ole. On üksikuid säilinud riste ja hauaplaatide fragmente, muud ei midagi. Eks see nõuka aeg oli üks imelik aeg, siis polnud miski püha. Seda kalmistut on püütud aegade jooksul isegi traktoriga siledaks lükata, ikkagi buržui värk ja see tuleb hävitada 😀 😀 Väidetavalt olla kabelis hoitud isegi peete ja kaalikaid. Seda ma muidugi eriti ei imesta ka, kabel näeb välja nagu maakelder, pole sellist varem kohanudki. Algul mõtlesingi, mida värki, kes kalmistule maakeldri ehitanud on…
Kusjuures selle künka sees mis ümbritseb kabelit on 5 hauakambrit kuhu saab turist veidi sisse ka piiluda 😉 Seal muidugi midagi põnevat näha ei ole. Need korrastati ja avati huvilistele 2007 aastal restaureerimise käigus.
-
Vainupea kabel
Sai pilvepiirilt üle vaadatud Vainupea kabel, esimene kirjalik märge siinse puidust rannakabeli kohta pärineb 1741 aastast. Väidetavalt enne seda peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Vainupea oli üks neljast Haljala abikirikust. 19 sajandi teiseks pooleks oli vana puukabel aga tugevalt lagunenud. 19 sajandi lõpus alustatid Aaspere ja Sauste mõisniku parun Eduard von Dellingshauseni eestvedamisel uue kivikiriku ehitust. Siinjuures on huvitav see, et kui tavaliselt tol ajal ehitati ennem kirik ja siis ükspäev ka torn sinna külge siis siin tehti vastupidi 😀 😀 Kõigepealt ehitati vana puukiriku külge kivist kellatorn ja alles hiljem torni külge uus pikihoone. 1948 aastal kabel suleti nõukogude võimu poolt ning see rüüstati ja lagunes. Kabel taastati ja pühitseti uuesti sisse 1989 aastal. Tänasel päeval korraldatakse siin nii kiriklikke talitusi kui ka kontserte ja külaseltsi koosviibimisi.
Siinsamas kabeli läheduses on ka pisike kalmistu kus näeb päris huvitavaid omaaegseid kalmukujunduse lahendusi. Isegi üks korrastatud metallpärg hakkas silma. Siinse kalmistu vaikuses ja meretuulte vallas puhkavad vanad kaptenid, koolmeistrid, kalamehed, rannalapsed ja mitmed põlvkonnad randlasi.
Vainupea kabel pilvepiirilt
-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Harju-Risti vana kalmistu
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Mõigu vana kalmistu, nüüd siis viskasime pilgu peale mida põnevat on Harju-Risti vanal kalmistul. Vanadelt kalmistutelt leiab päris huvitavat kujundust. Kõigepealt hakkas silma muidugi kuskil nurgataguses känguru märk. Ei saanud väga aru, kas känguru annab seal 20 minna või mul tuleb 20 sõita 😀 😀 Huvitav on muidugi see, et ilmselt rajati see kalmistu 18 sajandil peale Katariina ukaasi, mis keelas kirikuaedadesse matmise. Aga miks ta siin uuesti maha jäeti ja ringiga kirikuaias tagasi ollakse ei tea. Siin on järgi veel üllatavalt palju vanu raudriste, ilmselt siia paarikümneaasta tagune metallibuum ei jõudnud. Leidsin isegi mõne korrastatud platsi ja värske hauakivi, kuigi minu teada siia enam kedagi ei maeta.
Muidugi hakkas silma ka paar päris omapärast hauaplaadi alust 😉 Algul möödaminnes ei süvenenudki asjasse, aga midagi jäi kripeldama. Lonkisin tagasi ja vaatasin, et päris moodne lahendus. Plaadialus oli tehtud jämedast alumiiniumkaablist, pole selliseid mujal kohanudki. Muidugi kõige lahedama asja leidsin ühe vana raudristi pealt. Ei tea, kas kadunukese ära saatja oli miski pullimees või kiuslik naaber 😀 😀 Aga ehk oli hoopis aus lausuja…. Sellist ütlust pole varem kuskil kohanudki
-
Mõigu kalmistu
Tartu maantee ääres lennujaama vahetus läheduses asub koht, millest tuhanded inimesed iga päev täielikus teadmatuses mööda sõidavad. See on Mõigu kalmistu – paik, millel on rääkida põnev, kuid samas traagiline lugu Tallinna ajaloost, sõdadest ja rüüstamistest. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem unustatud paigaga, peidab see endas sajandite pikkust kultuuripärandit. Mõigu kalmistu rajati ajavahemikul 1774 – 1777 Tallinna Toomkiriku saksa koguduse tarbeks, pärast seda, kui Venemaa keisrinna Katariina II keelas 1772 aastal katku- ja muude nakkushaiguste hirmus matmise kirikutesse ja linnade tihedalt asustatud aladele. Huvitaval kombel on esimene matus siis dokumenteeritud alles 1819 ja hiliseim 1933 aastast.
Mõigu kalmistule on sängitatud aegade jooksul mitmed Eestimaa ajaloos olulist rolli mänginud isikud: baltisaksa aadlikud, vaimulikud ja Tallinna auväärt kodanikud. Arhiiviandmete põhjal on sinna maetud ilmselt ka eesti päritolu tavakodanikke, vähemalt nimede järgi võib nii oletada. Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939 – 1940 lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks koos Kopli kalmistuga EELK Konsistooriumi kätte. Nõukogude okupatsiooni alguses anti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. 1951 likvideeriti Kopli ja Mõigu kalmistu. Muidugi on sealjuures huvitav see, et kui Kopli kalmistu lükati traktoriga siledaks ja tehti park siis Mõigu jäi lihtsalt vandaalide küüsi.
Tänase seisuga on miski ime läbi kalmistu tähistatud infotahvliga ja seda on korrastatud vähesel määral. Looduses on üsnagi hästi märgata hulgaliselt hauakohti ning säilinud on isegi mõned hauatähised.
Päris palju hakkas silma ka hauakambrite või kabelite jäänuseid, palju seal neid tegelikult on ei tea. Tahaks loota, et see kohake säilib ka tulevastele põlvedele sellisena nagu ta on ja siia ei tule uusarendusi. Kalmistust on pikem lugu kirjutatud siin.
