-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga. Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kivide paigaldus ja platsihooldus
Ikka tuleb kalmistul ette, et mõni hauakivi vajub viltu või läheb koguni ümber ja need on kuidagi vaja uuesti paika saada. Tavaliselt ei ole selle juures midagi erilist, paneme aluskivi loodi ja tõstame hauakivi peale tagasi. Aga vahel näeb nende tööde käigus kummalisi varasemaid lahendusi millele ei oska isegi normaalset seletust anda. Näiteks on aluskivi viltu vajunud. Selle asemel, et labidaga 2 minutit vaeva näha ja kangiga aluskivi otseks lükata valatakse viltuse aluskivi peale betoonist kiil ja tõstetakse hauakivi sinna viltuse kivi peale tagasi. See on ju kordades töömahukam ja seejuures ajutine abinõu mis tegelikult ei lahenda viltuse kivi probleemi. Või teine variant, topitakse kivi serva alla veidi kruusa või muid käepäraseid vahendeid. Olen kivide alt leidnud ajutisi lahendusi nii kivitükkide, naelte kui ka plekitükkide näol. Isegi mutrivõtmeid olen leidnud. Kui ise ei jaksa või puudub oskus kive paika tagasi saada siis ajutiste lahenduste leiutamise asemel on odavam tellida teenus.
Kui satume mõnele kalmistule kus pole varem käinud siis vaatame üle ka kohalikud vaatamisväärsused. Vanad kalmistud on sellised vabas õhus olevad tasuta ajaloo- või kunstimuuseumid kus saab eksponaate isegi katsuda 😉
Mõnikord tuleb kuidagimoodi otseks saada päris suuri obeliske või mälestusmärke. Nii mõndagi neist ei ole suuruse tõttu võimalik käsitsi paika saada ja tavaliselt ei pääse nendele ligi ka rasketehnikaga. Vahel on abiks vints või koormarihm aga seda juhul kui läheduses on mõni korralik puu. On tulnud sedagi ette, et kivi sirgeks ei saagi.
Vahel teeme platsihoolduseid, viime lilli ja paneme küünlaid, ka siin tuleb üllatusi. Mõnikord tellija ütleb, et seal äsja käidud ja kõik korras. Aga kohapeal selgub hoopis midagi muud. Plats on niimoodi heina kasvanud, et saab hamstrile talveheina teha 😉 Kõblaga ei tee midagi aga trimmerit kaasas pole. Egas midagi, meenutame laulusõnu “teeme peedist pesumasinale trumli” teises võtmes, “teeme relakast trimmeri” 😀 😀 Nii, et kivide paigaldus ja platsihooldus nõuab tihti loomingulist lähenemist 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vanade piirete värskendamine
Mõnikord saab platsi värskendada lihtsalt vana piirde puhastamisega. Vanade piirete värskendamine on vahel mõistlik alternatiiv uuele ja kallile piirdele. Enamjaolt saab piirded survepesuri või käsipesuga puhtaks. Vajadusel ja võimalusel võtame vana viltuvajunud piirde lahti, tasandame aluspinna ja paneme piirde tagasi. Vahel tuleb piire lihtsalt pinnasest välja puhastada ja olemas ta ongi. Vana paekivipiirdega on asi natuke keerukam. Mõnikord on võimalik taastada puhastusega, kõik oleneb muidugi sellest palju on piirdes katkiseid kive. Kui vahetust vajab 2 – 3 kivi pole hullu, aga kui juba rohkem siis on mõistlik uus kiht panna, muidu jääb piire liiga kirju kivide toonivahe tõttu.
Samas kui paekivipiire ongi nii läbi, et vajab vahetust on kõige mõistlikum asendada vana paekivi uuega. Paekivi sobib loodusesse hästi ja kui olete loodussäästliku mõtlemisega siis on mittestandardne kolmnurkne paekivi kõige loodussäästlikum. Tema tootmiseks ei kulu praktiliselt üldse puhast joogivett. Lihvbetooni või poleeritud graniitpiirde tootmiseks kulub puhast joogivett tohututes hulkades.
Ka vana katkise metalljalgadega pingi saab vahel uuesti korda lihtsalt laudise vahetusega. Aegajalt tuleb kalmistutel piirete ehituse käigus ikka ette ebameeldivaid üllatusi aga vahel tuleb ka magusaid üllatusi 😉 Kohalikud magusad maasikad kuluvad alati marjaks 😉
Loomulikult vaatasime üle ka värske II MS langenute ümbermatmise paiga. Minu meelest on kõikvõimalike tänavanurkade ja parkide asemel kalmistu igati mõistlik koht nendele säilmetele. Ja ilmselt nii mõnigi tundmatu sai ümbermatmise käigus tuvastatud ning nüüd on omaksetel koht kus mälestada hukkunut
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hooaja põnevaim projekt
Möödunud hooaja põnevaim projekt oli Tartus. Suurte põlispuude vahele oli vaja aretada uus plats. Arutasime tellijaga pikalt mida ja kuidas teha, et jääks ilus aga samas tagasihoidlik ja sobilik suurte puude vahele. Midagi valada või pinnasesse süvendada juurikate tõttu praktiliselt võimatu. Lõpuks otsustasime lõigatud äärtega erimõõdus paekivi kasuks. Siin oli vaja teha plats mitmes etapis. Kõigepealt enne matust panna paika ainult piire. Peale matust ja hauakivi paigaldust kõik ülejäänu. Egas midagi, tegin kodus mõõtude järgi kõik piirdekivid valmis, et kohapeal ei peaks enam midagi leiutama hakkama. Kohapeal utiliseerisime vanad vaasid ja kõnniteeplaadid ning panime uue piirde paika. Lõigatud äärtega paekivipiire sobis ilusti puude vahele nagu kirss tordile.
Hiljem kui matused peetud ja hauakivi paigas tegime platsile lõppviimistluse. Tasandasime kääpa, lisasime killustiku ja paigaldasime siirdemuru ning valmis ta saigi. Tellija arvates sai lõpplahendus sinna puude vahele ideaalne. Selline saigi meie hooaja põnevaim projekt.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sügistorm kalmistutel
Hingedepäeval sai käidud väga paljudel Eesti kalmistutel küünlaid ja pärgi viimas ja näha tormi tagajärgi. Seesama torm mis jättis pool Eestit elektrita, tõstis maha majade katuseid ja tegi muid vägitükke ei jätnud puutumata ka kalmistuid. Nii mõnelgi kalmistul nägi päris korralikku looduse laastamistööd. Kahju, et seda loodusjõudu mis murrab puid nagu pliiatseid ei saa kuidagi ära kasutada inimkonna hüvanguks. Huvitav, et täis elujõus männid koos juurtega pikali või siis kuskil nii paari meetri kõrguselt puruks murtud nagu pliiatsid, no peab ikka jõud olema. Õnneks hauapiirdeid ja hauakive torm väga ei lõhkunud. Silma jäi ainult mõni üksik purunenud hauapiire. Ümberkukkunuid hauakive hakkas veidi rohkem silma, aga õnneks saab need enamjaolt üsna lihtsalt püsti tagasi.
Ega torm ainult mände murdnud. Ka palju sitkemad puud, nagu saared ja vahtrad tükkideks. Aga õnneks tegeleti tagajärgede likvideerimisega üsnagi operatiivselt. Kui energiahiiud sama operatiivselt tegutseksid siis meil poleks elekter nädalaid ära
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hooaja pikim projekt
Kalmistutel platse renoveerides tuleb vahel ikka ette ootamatuseid või plaaniväliseid töid. Aastate jooksul ei ole veel ette tulnud nii plaanivälist ja pikka renoveerimist kui seekord. Algselt oli plaan vana hekk välja juurida, hauakivi ja piire puhtaks pesta, üks puuduolev piirdejupp juurde ehitada ning uus liiv platsile. Põhimõtteliselt esmapilgul lihtne ja kiire projekt. Aga võta näpust, peale heki väljajuurimist ja piirde puhastust selgus, et vana piire on oma elu ära elanud ja parandada pole seal enam eriti midagi. Tellijaga läbi rääkides võtsime vastu projekti, et lammutame vana betoonpiirde ära ja teeme uue piirde lihvbetoonist. Kõik on muidugi hea ja tore aga lihvbetooni tarneaeg tehasest on jämedalt 3 kuud, seega venib algselt paaripäevaseks plaanitud projekt õige mitme kuuliseks. Lammutamine muidugi eriti lõbusalt ei läinud, vana piirde tugevduseks oli rauda kasutatud ikka mehiselt. Aga lõpuks ta lammutatud sai ja jäägidki jäätmejaama veetud. Taastasime ka kirjed hauakivil ja jäime tellitud lihvbetooni ootama. Nii, et juuni keskel tegime ära kõik eeltööd.
Ja oktoobri keskpaiku paigaldasime uue äsja tehasest kätte saadud lihvbetoonist piirde. Uus liiv platsile ja valmis ta saigi. Kõigest 4 kuud võttis aega 😉 Seetõttu soovitan kõigil kellel plaanis lihvbetoonist hauapiirded tellida, tehke seda juba sügisel või talvel. Siis on tehase tellimus ilusti kevadeks valmis ja saab kohe esimesel võimalusel paigaldama hakata.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeerium Palivere kandis
Sai üle hulga aja üks Seiklusministeeriumi seiklus läbi tehtud. Nagu juba varasemalt maininud olen siis ajaviiteks on need üritused vägagi ok. Aja seltskond kokku, lae alla äpp, maksa osalustasu ja anna tuld. Uskuge mind, päris põnevaid kohti näeb. Seekord oli üritus Palivere kandis. Lisaks kõigele muule sai üle vaadatud vana Palivere raudteejaam kus tänapäeval asub muidugi päeva- ja noortekeskus. Siis vaatasime üle kui vana võib olla Palivere künnapuu. Teda mainitakse hiiepuuna juba 17 sajandi Lääne – Nigula kirikuraamatus. Siitsamast maa seest on leitud vanu münte, millest vanim on 16 sajandi keskpaigast. Palivere puu on ilmselt Eesti vanim künnapuu, selle vanuseks hinnatakse vähemalt 500 aastat. Siinsamas vaatasime üle veel Palivere mõisa ja viinaköögi. Varaseimad teated Palivere mõisast pärinevad 1493 aastast. Esimene kivist peahoone püstitati 1845 aastal ja oli algselt ühekorruseline, kahekorruseline oli vaid ta keskosa. Mõis on olnud aegade jooksul olnud nii von Bergide, von Luederite, Pilar von Pilchaude omanduses. 1909 aastal omandas mõisa Woldemar von Hunnius, kelle kätte see jäi kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Alates 1923 tegutses siin lastekodu ja vajadusi arvestades ehitati 1930 aastatel mõis täies ulatuses kahekordseks. 1960 aastal reorganiseeriti lastekodu eriinternaatkooliks. 1994 aastast asus mõisahoones Palivere Laste- ja Noortekodu, siinsamas ruumides tegutses ka hostel ühes seminari- ja peoruumidega. 2012 aasta kevadel lõpetati siin mõisas igasugune tegevus, lapsed koliti ringi Haapsalu hoolekandekeskuse peremajadesse ja mõis läks Riigi Kinnisvara ASi omandisse. 1926 aastal ehitatud ja hiljem renoveeritud mõisa viinakööki jäi tegutsema Vidruka Kool, kuid seegi lõpetas oma tegevuse 2013 aastal. Praegu on mõlemad hooned kahjuks tühjad ja lagunevad tasapisi. Muidugi see viinaköök näeb väga edev välja. Kui sealt küljest need hilisemad ehitised ära lammutada saaks vinksvonks elamise 😉
Möödaminnes vaatasin ajendatuna professionaalsest kretinismist üle ka Koela kalmistu. See on selline pisikene ja üsnagi mahajäetud kalmistu keset küla. Siinsamas läheduses vaatasime üle ka Vabadussõja ausamba ja kohaliku Lääne – Nigula kiriku. Kivikirik pandi siia püsti tõenäoliselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Torn ja käärkamber esialgu puudusid. Alates 18 sajandist on kirikut tavatult palju ümber ehitatud. 1760 saab kirik torni. 1809 hävib kirik tulekahjus, taastamine kestis aastani 1824. 1872 aastal avati idaseina õpetajauks ja rajati omapärane köetav käärkamber altariseina taha. 1882 aastaks valmis kullatud ristiga tornikiiver. Torni kõrgus on 52,2 meetrit. Algne ruumipilt on paremini säilinud altariruumis, mida katab Eestis harvaesinev kaheksaroideline võlv. Pikihoone võlvistikust on säilinud vaid võlvitugede alaosad. Kiriku praegune sisustus pärineb 19 sajandist. Õpetaja lahkel loal sai kiirelt turnitud torni ja kellad üle vaadatud 😉
Edasi kimasime Linnamäele, seal saime teada, et keegi on alajaama seinalt aastaarvu tahvli “rotti” pannud 😀 😀 Linnamäe trafo – alajaam on üks vanemaid Eestis. Ehitati see 1927 aastal seoses Eesti esimese kõrgepingeliini Ellamaa – Haapsalu rajamisega. Omapäraselt arhailise ilmega maakivist hoonel on plekist sadulkatus ning algsena säilinud isolaatorite konsool ja aken. Siinsamas turuplatsil vaatasime üle ka vana nõukaaegse järelveetava teehöövli. Olen sellist isegi omalajal töös näinud 😉 Siit edasi kimasime Sutlepa poole, seal vaatasime üle vana tuuliku ja rookatusega bussijaama. Kahjuks on tuulik juba lagunema hakanud, ehk tehakse veel kunagi korda.
Noarootsi poole kimades tegime põgusa peatuse Kudani kontrollposti juures, see asub Noarootsi poolsaarel kohas, kus oli võimalik kontrollida mõlemat poolsaarele viivat teed. Kahekorruseline hoone ehitati 1980 aastate alguses ja selle juures oli ka suletav tõkkepuu. Kontrollpost ei olnud alaliselt mehitatud, kontroll toimus vastavalt vajadusele. Legendi kohaselt nõudis president Lennart Meri pärast Nõukogude piirivalvurite lahkumist selle lammutamist. Samas soovisid kohalikud selle ajaloomärgina säilitada ja nii see seal veel püsti ongi. Noarootsis külastasime veel Österby pritsikuuri, see ehitati 1930 aastal. Tol ajal oli see koht tihedalt seotud kohaliku kogukonna eluga. Aja jooksul aga hoone lagunes. Pritsikuur taastati 1998 aastal. Tänapäeval peetakse seda pigem maamärgiks ja puitarhitektuuri mälestusmärgiks. Hetkel näitab pritsikuur jälle lagunemise märke, torni klaasid on katki ja sademed sajavad sisse. Selliseid pritsikuure on üle Eesti veel nii mõneski kohas säilinud ja aktiivses kasutuses. Näiteks Ohtla pritsikuuris näeb näitust kohalikust eluolust. Möödaminnes käisime söömas Österby sadamarestos. Söögid ja teenindus täitsa ok aga hind nagu Tallinna Raekojaplatsil 😉 Ja süüa saab siin ainult laupäev – pühapäev. See on vastupidine Lõuna – Eestile 😀 😀 seal ei saa nädalavahetusel süüa.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
