-
Natuke veel põnevaid matusekombeid.
Lisaks kõikvõimalikele matusekommetele kodus ja kalmistul on meil veel kombestikus olnud puudele riste lõigata. Tava kohaselt lõigati rist puusse teel kodust surnuaiale, seejuures tohtis seda teha ainult kadunukese meessoost sugulane. Ilmselt on see seotud ürgse uskumusega, et hing elab puu sees. Mingil ajal oli see komme kasutusel üle Eesti. Tänapäeval on see kombestik säilinud Lõuna – Eestis ja sealkandi looduses võib näha üsnagi palju ristipuid. Ristipuud on meil päris põnevad piirkondliku surmakultuuri osad. Muinsuskaitseamet on lausa välja käinud idee, et need puud võiks kaitse alla võtta. Selline komme riste lõigata on kogu maailmas unikaalne kultuuripärand. Nii, et kes pole veel selliseid puid näinud võib sammud seada Põlva kanti, seal peaks neid kõige ohtramalt olema. Üks ristipuu on rännanud isegi muuseumi, sellest saate lugeda siit.
Fotod pärinevad internetiavarustest. Kahjuks siia mul veel enda omi panna ei ole, aga ärge muretsege, varsti on 😉
-
Põnevaid matusekombeid.
Siia kogusin kokku veel mõned huvitavad matuserituaalid mis internetist leidsin. Väidetavalt juba Läti Henrik olla maininud, et inimese siirdumist “teise ilma” on juba eelkristlikul perioodil pühitsetud rikkaliku söömapeoga, millest usuti osa võtvat lahkunu hing. Algselt olla matusesöömingut peetud surnu haual kuid ajapikku kujunes sellest surnu mälestussöömaaeg kusagil mujal, näiteks kodus. Interneedum teab, et 1428. aastal olla Riias kirikupäeval kaevatud, et eestlased peavad tihti kirikuis ja kalmistuil söömapidusid kadunukestele. Ilmselt siin suure tõenäosusega tegemist lõunaeestlastega.
Samas oli ka komme surnut valvamas käia. Surnuvalvamise juurde on kuulunud ja kuulub tänapäevalgi alkoholi ja toidu pakkumine.
Põhja-Eestis olla olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks surnuvalvamisel soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna-Eestis on see komme vähetuntud. Väidetavalt vadjalased ja isurid sõid samuti matustel soolaga herneid. Soomes on peetud ube ja herneid matuseroaks. Venelaste matusetoit KUTJA valmistati meeveest ja hernestest ja ürikutes mainitakse seda juba 12 sajandil. Setude pakuvad kutjat veel tänapäevalgi peietoiduna, kuigi herned on asendatud riisi või rosinatega. Vahel pakutakse ka kutjat kus on nii riis kui rosinad. Rituaalne peietoit kutja võetakse kirikusse kaasa, asetatakse seal spetsiaalse lava peale, kus preester toitu õnnistab. Setu peietel on kutja esimene toit, mida keegi lähem sugulane pakub matustel igaühele eraldi. Enne söömist lüüakse risti ette lahkunu hinge ülendamiseks. Pärast matust, peielauas on kaetud ka lahkunule koht ja tema taldrikul põleb küünal.
Mida lähemale tänapäevale seda nüüdisaegsemaks on muutunud ka surnuvalvamise juures pakutavad toidud. Traditsioonilised soojad talutoidud (tangupuder, liha, kapsad) on aja jooksul asendunud omaküpsetatud pirukate või poest ostetud kommide ja küpsistega. Surnuvalvajate või vaatamaskäijate rohkus annab tunnistust sellest, kas lahkunu oli oma ümbruskonnas austatud ja lugupeetud inimene. Surnut valvama – vaatama reeglina ei kutsutud, see toimub vabal tahtel.
Surnuvalvamise komme on tänapäeval suht harv nähtus.
Surnule pandi kaasa ka igasugu kraami, Kagu – Eestis pannakse siiani meestele kirstu kaasa viinapudel. Samuti toimis sealkandis veel eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel kollektiivne toidukraamiga abistamine, peielised toovad leinamajja kaasa lisaks leinakimbule või -pärjale kindlasti ka pudeli alkoholi ning mingisugust toidukraami (kodus küpsetatud pirukaid, kringli, tordi jne), vastavalt igaühe võimalusele. Lisaks sellele on veel tänini kombeks esimesele vastutulijale anda soost olenevalt kas pudel viina või küpsetis või koguni mõlemad. On esimeseks vastutulijaks laps, piirdutakse ainult küpsetise või maiustustega.
Teel surnuaiale süüakse veel mitu korda suupisteid ja lõpuks kui surnu on mulda sängitatud pakutakse surnuaia väravas suupistet ja alkoholi kõigile, kuid toitu koju kaasa saavad juhututtavad, kes ainult kalmistule on tulnud lahkunuga jumalaga jätma, ning kutsutud peielised, kes ei saa mingil põhjusel pärastisest peielauast osa võtta. Hauakaevajad saavad igaüks pudeli viina ning kirikuõpetajale / ilmalikule matjale on ette nähtud omaette toidupakk. Kalmistult toitu koju kaasa ei tooda, vaid see jaotatakse ilmtingimata külaliste vahel ära.
Kirde-Eestis on surnuaial söömine olnud väidetavalt juhuslikku laadi. Külma liha, leiba, saia ja pirukaid on pakutud kaugemalt tulnud sugulastele, kes kavatsesid kohe tagasi sõita, ning hauakaevajatele.
Haual söömise komme on levinud meie ajaarvamise algusest ja on setude ja vadjalaste juures elujõulisena säilinud. Eelkristlik ohvrisööming haual, mis on olnud kogu Eesti matusekombestikule iseloomulik 17. sajandini, on asendunud Kagu-Eesti luterlaste juures tänapäeval tagasihoidliku toidupakkumisega kalmistu väravas.Neid kombeid muidugi tänapäeval enam väga ei järgita ja söömaajad kalmistu väravas toimuvad vaid erandkorras, kui on külm ilm või pikem sõit ees.
KOKKUVÕTTEKS Paljukordne (vähemalt viis korda) rituaalne toidupakkumine on Võru- ja Setumaa matusekombestiku oluline osa, mida mujal Lõuna – Eestis enam ei järgita. Spetsiaalseid, erilisi matusetoite, nagu seda on olnud näiteks keedetud oad – herned surnuvalvajatele enam väga ei valmistata. Üldjuhul hakkab kaupluste toidukraam tänapäeva peielaualt välja tõrjuma omavalmistatud süldi, salati ja pirukad. Alkoholist eelistatakse valget viina ja mingisugust magusat napsi, näiteks likööri.
Peielaud on olnud ja on ka praegu ühtlasi konservatiivseks kogukonda kooshoidvaks teguriks – matustele koguneb laiem sugulaskond, sõbrad ja tuttavad. Surma on kätketud tugevad hõimusidemed – inimesed tunnevad end kuuluvat lahutamatusse sugulusringi, kuhu on arvatud nii elavad kui siitilmast eri aegadel lahkunud omaksed. Sama ühtekuuluvustunne kutsub veel tänapäeval kaks korda aastas Kagu-Eesti kalmistutele kokku laia omasteringi – jõululaupäeval jumalateenistusele ja kalmudele küünlaid süütama ning jaanipäeva paiku kiriklikule surnuaiapühale.
Selle blogi algallikas on www.folklore.ee
-
Väike kalmu kujunduse juhend.
Olen ringi luusinud nii mõnegi riigis kalmistutel, eks see kalmistukultuur ole nii ja naa. On kalmistuid kus on ainult muruplatsid ristikestega kui ka hiiglaslikke monumente täis kalmistuid. Seda mitte ainult välismaal vaid meil siin üle õue olev Maardu kalmistu on suht monumente täis. Eks see meie kalmistukultuur on üsna segunenud, plussiks on võibolla see, et enamus kalmistuid asuvad metsas või suuremate puude all. Samas miinuseks on minu arvates see, et pole loodud mingit korrapära. Puud kasvavad nagu metsas ikka kaootiliselt aga kalmuread üritatakse sirged teha. Seetõttu raiutakse haua kaevamisel robustselt läbi paljude põlispuude juured…… Mis neid siis püsti hoiab??? Samas puud vananevad ja kuivavad. Eestis võib mõnel üksikul kalmistul näha seda, et operatiivselt võetakse maha vanad või kuivanud puud. Enamjaolt hakatakse tegutsema alles siis kui mõni puu on suurema tuulega või vanadusest ümber kukkunuid ja terve hulga hauaplatse rikkunud. Kohe näha, et tänapäeval meil ei tunta sellist ametit nagu kalmistuaednik. Mujal maailmas selline amet täitsa olemas ja koolis saab lausa õppida sellist ametit. Mõndadel päris vanadel hauaplatsidel on märgata korrapära nii piirete kui pinnakatte osas, ilmselt on siin kunagi mängus olnud kalmistuaedniku käsi. Väidetavalt olla meil veel eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel olnud kalmistuaednikud, kes hooldasid kalmistut ja väikse tasu eest ka konkreetset kalmet.
Raamatu „Kalmu kujundamine” autor ja Räpina Aianduskooli kauaaegne aiandusõpetaja Reet Palusalu on andnud päris häid juhendeid matusepaiga osas…
Matusepaika valides tuleks võimalusel hoiduda suurte puude alt eemale. Kalm kujundatakse kas sümmeetriliselt või asümmeetriliselt, mitte nende kahe variandi vahepealsena. Kalmul peab valitsema ühtsus ja kalmu pind jaguneb vahetatava istutusala, pinnakattetaimede ja raamhaljastustaimede vahel.
Värskelt kääpalt koristatakse lilled kohe kui need on närtsinud, võimalusel võib lilled asendada uutega. Pärgade eluiga saab pikendada, kui neid iga päev kasta. Hauakääbas aetakse laiali umbes aasta pärast matmist.
Kalmu hooldamisel tuleb silmas pidada, et sinna tehakse kolm istutust.Varakevadine, peale maa sulamist.
Suvine, mille võiks teha jaanipäeva.
Sügisene, mis tehakse septembri lõpus.
Istutusvõimalusi on palju, kuid ühe lille istutamine kalmule ei ole õigustatud ja selle võiks siis pigem tegemata jätta. Samuti pole õigustatud väga erinevate liikide või erinevat värvi lillede kasutamine. Kalmul kasvavad taimed peavad alati head välja nägema.
Kui taimed on liiga suureks kasvanud ja neid ei soovita kalmul näha, juuritakse need välja. Et kalm oleks alati puhas, tuleks seda hooldada vähemalt kord kahe nädala jooksul. Põuaperioodil tuleb lilli kasta ja kalmu külastada regulaarselt. Lõikelilli on mõttekas kalmule viia siis, kui seal käiakse vähemalt kord nädalas.
Hauaplats ei ole koht, kus hoida tööriistu. See kila-kola ei kuulu kujunduselementide hulka ja tööriistad tuleb kaasa võtta.Kui kalmul on vajaduse pärast pink, siis peab see olema hooldatud, võimalikult lihtne ja vähemärgatav. Pink on üldiselt pargi, mitte kalmistu kujunduselement. Euroopa kultuuriruumis üheski riigis kalmistutel pinke pole. Pingikultuur on Eestisse jõudnud Venemaa kalmistukultuurist.
Mida peaks kalmul pinnast ette valmistades ja taimi valides arvestama?Pinnast ette valmistades on vaja arvestada, et kõik taimed, mida hiljem kalmule kavatsetakse istutada, seal kasvaksid. Tavaliselt on vaja kalmu mullaviljakust või struktuuri parandada. Selleks on hea lisada savikat mulda, mis takistab hiljem orgaanilise aine väljauhtumist.
Taimi valides jälgitakse nende kasvukohanõudeid. Kõige raskem on neid valida varjulisse kohta puude alla. Kui on leitud õiged taimed, näeb kalm alati korrektne välja ega vaja tihedat hooldust.
Kirikus ei peeta heaks tooniks kunstlillede kasutamist altariseadetes. Kalmistutel on hakanud aga üsna ebakvaliteetsed ja võikalt silmatorkavad kunstlilled kohati suisa moeasjaks muutuma.
Lilled on kalmistukultuuris mõeldud lahkunule järelehüüdeks ja lähedastele trööstiks.Ajaloos tuntakse algselt ainult elavate lillede kasutamist kalmistukultuuris ja matusetseremoonial. Alles hiljem ilmusid plekkpärjad.
Lõikelillede eluiga kalmul sõltub valitud kultuurist. Krüsanteem suudab haual seista umbes neli nädalat. Ei ole õige seisukoht, et pole aega kalmul käia, seega viin sinna kunstlilled, ilm on külm ja nagunii külmuvad ära, seega viin kunstlilledest pärja. Pärg on viimane austusavaldus lahkunule ja see peaks kindlasti olema eluslilledest. Pärga asendab ka eluslilledest kimp.
Kunstlilled ei sobi kalmule, pigem ametiasutustesse ja kodus pimedatesse ruumidesse. Kalmuküngas olgu nendest kirevatest lilledest puhas, sest kalmistul peab valitsema rahulik meeleolu. Meie kultuuriruumi ei sobi kunstlilled kohe kindlasti. Nende asemel võib kasutada talvistes kompositsioonides kuivmaterjale.
Eestis ei ole tööl ühtegi õppinud kalmistuaednikku, sest meil niisugust õpet ei anta. Tulevikuperspektiiv on hakata Eestis neid koolitama. See oleks hädavajalik ametikoht.Artikkel pärineb ajakirjast Eesti Kirik.
Üks huvitav tähelepanek, artiklis on kirjeldatud, et Euroopa kalmistutel ei ole pinke… Jah seda olen isegi täheldanud, et neid seal peaaegu ei leia aga samas idapiiri taga on see suht tavaline atribuut kalmel.
-
Hauaplatsihoolduse toimetused 2
Siinsel platsil sai jõulude ajal tehtud samuti tavaline platsihooldus, millele lisandusid küünlad nii kalmele kui ka laternasse. Mida see tavaline platsihooldus sisaldab kirjeldasin ühes varasemas blogis täpsemalt. Nagu piltidelt näha katsume võimalusel koristada ka platsiga piirneva ala mõistlikus ulatuses, kuigi see ei kuulu hoolduse paketi sisse. Hauaplatsihooldust saab tellida siit või siit.
-
Kulleri toimetused aasta viimasel päeval.
Vaatamata sellele, et keegi üritab paaniliselt takistada meie toimetusi nii, et ninast veri väljas…. Küll koputatakse meie feissari lehe peale, küll minu peale jne jne. Üritatakse isegi laimu levitada aga sellest hoolimata liiguvad asjad vaikselt edasi. Õnneks on maailm nii pisike, et kiibitsejad tulevad välja varem või hiljem. Karma is bitch….
Aasta viimasel päeval tuli nii mõnigi küünal kohale toimetada. Mis seekord muidugi oli vahva, et enamus neist läksid seekord laternatesse 😀 Aga sellise rõveda tuulega oligi see ehk parem, tuul ei puhunud küünlaid ära. Nüüd sai ka väikse võrdlusmomendi kätte. Tundub, et vähemalt neil surnuaedadel kuhu mul asja oli ei ole erilist vahet kas on advent, jõulud või aastavahetus. Küünlaid on suht samapalju. Aga siiski on näha mingit taandumise protsessi. Kui 5 – 6 aastat tagasi võis jõulude või aastavahetuse paiku öösel surnuaial jalutada nagu päeval. Pea igal haual põlesid küünlad siis nüüd see enam kahjuks nii ei ole.
-
Kulleri toimetused 2
Jõulude ajal sai päris hulgaliselt küünlaid toimetatud kalmudele üle Eesti. Arvasin, et nüüd on küünlaid surnuaial kõvasti rohkem kui advendi ajal. Aga märgatavat vahet ei ole. Eks vaatame mis toimub aastavahetusel. Ei hakanud igast toimetatud küünlast siia pilti eraldi panema. Need on tellijatel olemas 😉 Tegin lihtsalt mõned üldpildid olukorrast. Tegelikult ikka väga paljudel kalmistutel on olukord trööstitu, hullult palju on korrastamata haudu. Neid ma näen iga aastaga aina rohkem ja rohkem millegipärast. Ilmselt see kalmistukultuur pole enam in ja noortel suht suva mis nende esivanemate haudadel toimub. Paari pika ja töise päeva jooksul nägin kalmistutel sadu ja sadu inimesi küünlaid panemas. Eriti torkas silma see, et nende hulgas praktiliselt ei olnud näha noori inimesi.
Tööd jätkus pimedani välja. Pimedas on küünlasäras surnuaed päris müstiline vaade. Tasub käia kui just nõrganärviline ei ole.
-
Hauaplatsihoolduse toimetused
Ühel Tallinna kalmistul tegime lihtsamad platsihooldused. Selles blogis kirjeldan milline näeb välja kõige tavalisem hooldus. Muidugi hind oleneb platsi suurusest, kuni kahekohalise platsi tavahooldus on 20€. See sisaldab prügi, mahakukkunud okste ja põlenud küünalde koristust, hauaplatsil olemasolevate püsilillede kastmist ning platsi riisumist. Piltidel kujutatud plats vajaks juba palju mahukamat hooldust kui lihtsalt prügi koristus ja riisumine. Sellise platsi korrastus on juba päris töömahukas kuid mitte võimatu.
Siinsetel piltidel on näha samal kalmistul olevat teist hauaplatsi mis vajaks samuti natuke suuremat hooldust kui telliti. Aga siin saab lihtsama vaevaga hakkama. Mahukama hoolduse käigus puhastame hauaplatsil samblast hauakivi, piirdeplaadid/kivid, vaasid ja rohime ära rohu. Vajadusel lisame liiva või kruusa. Platsihooldust saab tellida siit või siit.