-
Võrumaa kalmistutel…
Kui juba sinnakanti asja oli siis tuleb ikka mõnel kohalikul kalmistul ka luusida. Alati leiab midagi põnevat vanadel kalmistutel, nii ka siin. Isegi ühe katkise betoonristi leidsin kus oli näha mis tal kõhus on….. Muidugi otsisin mõnda risti mille loodus on omale võtnud aga ei leidnud ühtki sellist seal. Vanad ristid on erinevatel surnuaedadel suht sarnased aga leiab ka päris põnevaid rariteetseid lahendusi.
Paar päris huvitavat lahendust oli ka kus risti aluskivi oli tehtud mälestusmärgiks või siis muster peale tehtud.
Siin on selline natuke teistsugune hauaplats kellegile Johann Wilhelm Rudolph Döring’ule. Mis võll see oli ei tea, interneedumist ka ei saanud täit selgust.
Üllatavalt vähe oli siin näha säilinud plekkpärgi. Aga need vähesed olid veidi teistsugused kui mujal kalmistutel silma jäänud on.
Paar päris hea pildi või asjakohase kirjaga hauakivi jäi ka silma ning kindad pingil…..
-
Uued väljakutsed…
Tuli toimetada ühel päris vanal hauaplatsil. Puhastada hauakivid ja piire samblast, vaadata mis hauakivi kirjetega teha saab. Lillepotid panna ja lilled istutada. Mureks olid ka valged laigud hauakividel.
Samblast saime lahti, kirjed kividel ärkasid ka ellu peale pesu. Valgete laikudega kividel oli natuke rohkem pusimist aga lahti saime nendestki.
Lõpuks said lilled istutatud ja kolu kokku korjatud. Liiva vahetuse ja piirde taastamise osas jäädi kohapeale aru pidama. Eks näis kas see projekt läheb ka käiku.
-
Eesti – Läti trip. Kabelid ja allikad
Suvi käes ja võilill õitseb siis on ikka paras aeg mingi pikem tripp ette võtta. Polnud ammu kiluvaraste juures käinud, võtsime plaani 😉 Ajasime kamba kokku ja minek. Esimese peatuse teel Lätti tegime Kuksema külas. Siinne surnuaed olla rajatud kohaliku mõisniku Stackelbergi poolt 19 sajandi algul, esimene teadaolev matus toimus seal 1803 aastal. Hiljem on see kalmistu ja kabel tuntud kui Schillingite kalmistu ja kabel. Sellest ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, varasemalt on sellest blogis päris pikalt kirjutatud.
Järgmise peatuse tegime Norra mõisa ja allikate juures. Kobras oli siin usinalt möllanud ja park oli kullerkuppe täis, päris ilus vaatepilt. Mõis ise on selline mahajäetud ja trööstitu, midagi on küll tehtud ja uus katus on peal aga….. Norra mõisa on esmamainitud 1569. aastal. Mõisa pikaaegsete omanike von Knorringite järgi on mõis saanud oma eestikeelse nime. Hoone tegid unikaalseks illusionistlikud maalingud, millega oli kaetud suur osa teise korruse esindusruumide seintest. Alates 1908. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõisa omanik Charles von Lilienfeld. Võõrandamisjärgselt oli kuni 1970 aastateni hoones kool, hiljem seisis ta aga tühjalt, muutudes kümnekonna aastaga varemeiks. Selle käigus hävisid katus, laed ja kahjuks ka enamik maalingutest. Norra mõisapargile oli iseloomulik keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli sobivalt ühendatud mõisa vahetus läheduses asuvate võimsate Norra allikatega. Siinsamas olev allikate ala on piki tee äärt näha õige pikalt. Kokku pidavat siin olema ca 40 allikat. Väidetavalt 1936. aastal korraldatud mõõtmistel üllatas Norra allikas tulemusega, lastes välja voolata 360 liitrit sekundis. Sopa allika kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtri sügavus on 4,8 meetrit. Mõnes kohas on paremaks veemängu vaatlemiseks tehtud allikate kaldale puust purded. Siinkandis on ka mõned RMK lõkkekohad. Siit panime suht ühe jutiga Annimatsile. Seal väike majutus ja saun ning hommikul edasi Läti poole. Väga tsill koht neile kes hindab vaikust ja pole pipar mugavuste osas.
-
Koeru kalmistul luusimas
Oli asja Koeru surnuaiale, kui asjad aetud luusisin vähe mööda vana surnuaeda. See rajati 1846 aastal asulast väljapoole, mille tarvis andis maatüki Kapu mõisinik L. von Bremen. Esimesena maeti sinna 1846. aastal Koeru koguduse pastor D. G. Mickwits (1778-1846). Sinna on maetud ka mitmed Eesti Vabadussõjas hukkunud. Samuti asub vanal kalmistul 1905. aasta rahvarahutuses langenute ühishaud. Siin on hullult palju säilinud vanu metallriste. Neid on kõikvõimaliku disainiga.
Siin on ka August Jürima mälestuseks paigaldatud hauaplaat, kuhu ta tegelikult maetud on pole selge. Mis asjapulk August oli saad lugeda siit.
Kiire inspekteerimise käigus leidsin üksjagu riste mida loodus on oma valdusesse võtnud.
Ja ka päris suure hulga vanadusest küüru vajunud riste. Tuleb siia uuesti asja teha ükspäev. Päris palju jäi uurimata.
-
Toimetused kalmistutel jätkuvad…
Kevad on kätte jõudnud ja toimetamisi on aina rohkem. Metsakalmistul sai hooldamas käidud ühte platsi mida eelmisel aastal renoveerisin. Selle platsi renoveerimisest saad pikemalt lugeda siit. Hooldus sisaldab prahi koristust ja riisumist, siin istutasime peale koristust mõned lilled ka. Hooldust saab tellida siit.
Kui Metsakalmistul asjad ühelpool läksin vaatasin ühte uut platsi Pärnamäel. Tegin siin vähe aega parajaks seni kuni tellija tuli. Nagu ikka vaatasin kuidas on pinkide ja muude värkidega lood. Siin jäi silma paar päris huvitava tegumoega hauakivi ja põnevaid laternaid.
Lõpuks vaatasime üle platsi mida sooviti renoveerida. Saime kaubale ja läks toimetamiseks. Saime hakkama ilma lisamaterjali kasutamata. Lihtsalt natuke kaevamist, tasandust ja puhastust.
-
Töised pühad kalmistutel.
Enne pühi tuli õige mitu hauaplatsihoolduse tellimust. Käisin vaatasin asjad üle ja tegin pakkumised. Tellijaid oodates tegin kalmistutel luusides aega parajaks. Kõik tellimused olid üsna töömahukad, mõtlesin kas jõuan pühadeks ära teha või ei.
Egas midagi poest materjal ja toimetama. Kõigepealt katsusin ühe laialivalgunud platsi ilusti piirdesse saada. Isegi üks liblikas tuli uurima mida ma seal toimetan. Lõpuks sai plats valmis, uus liiv peale, hauakivi pestud ja üles tõstetud. Paar pilti kliendile ja edasi järgmisse kohta.
Siin platsil sai piire ja hauakivid puhastatud ja pestud. Piltidelt ilusti vahe näha. Üsnagi puhtaks saab kui õigeaegselt toimetada. Mõnda aega tagasi pesin ja puhastasin Kullamaal ühte hauakivi. Seal oli ikka päris palju pusimist, et puhtaks saada. Ja päris puhtaks ei saanudki.
Sellel platsil oli piirde ja hauakivi puhastus, liiva vahetus ning peenrapiirete paika ajamine. Võttis aega mis võttis aga asja sai.
Õhtul koju minnes avanes muidugi väga äge loojangu vaade. Pildid pole pooltki seda mis tegelikult oli aga aimu asjast saab. Tükk aega istusin kiviaial ja nautisin vaadet.
Järgmisel päeval sai ära lõpetatud üks pikem projekt. Kalmuküngas sai tasandatud, liiv peale ja puud istutatud.
-
Kui Hiinast toodud viirus laiab.
Siis kui Hiinast toodud viirus mööda ilma laiab ei saa ju elu ometi seisma jääda. Isegi meie president räägib, et käige ja tuulduge 😉 aga omaette 😀 😀 Noh eks ma siis katsusin omaette vähe tuulduda. Viskasin paar koonufiltrit ja pudeli desovahendit autosse ja tuld. Keilas väike peatus, Olerexist väike kohv ja diislipunktist paak silmini täis. Huvitav, et pea kõigis suurtes tanklakettides on küts 1,23 €, no kliendikaardiga saad veel paar senti alla. Kõik taovad vastu rinda, et meil ei ole kartellihindu…. kiss my a… Kuskilt uudistest lugesin kuidas miski sörkiva gei turundusjuht kiunatas, et kui riik laseks diisliaktsiisi alla siis saaks nemad ka kütsi hinda alandada. Huvitav, et diislipunktis on diisli hind ilma kliendikaardita 1.16€, kuidas nemad küll saavad märgatavalt odavamalt müüa??? Ilmselt on ka sellel hinnal katet peal nagu putru.
Hoo pealt tegin Padise kloostrist paar pilti. Areng on märgatav, päris kõvasti on renoveeritud. Aknad ees ja katused peal. Sisse kahjuks ei saanud nii nagu varem. Uksed ees ja lukus, ei tea ehk on sees veel tööd pooleli. Aga eks ma ükspäev katsun sisse ka saada.
Määra külas sai teepervelt omale kasemahla sebida. Ei tea kas Ando äri või mitte 😉 Huvitav mitu tihu kaske ta läbi pressi ajas, et niipalju mahla sai 😀 😀 Audeväljal sirutasin vähe selga, see päris huvitav külake. Miski kummaline veetorn on tee servas, ju miski nõukaaegne värk aga võibolla ei ole ka. Samas on ka üks täitsa kobe tuulik. Ükspäev uurin kas sinna sisse ka saab. Veel on siin päris kobe roigasaed. Selliseid hakkab juba päris tihti silma mööda ilma luusides. Siinse külakese kohta saab lähemalt lugeda siit.
Veidi edasi kimades luusis tee servas reinuvader. Nagu alati siis kui on midagi pildistada pole fotokat kaasas ja peab piirduma telefoniga. Oli üsna julge teine ja ei teinud väga minust väljagi, ajas oma rebaseasju.
Kuijõel on tee ääres pisike kohalik kalmistu. Professionaalne kretinism ei lubanud mööda sõita 😀 Põikasin sisse uurima, päris muhe pisike kalmistu. Sinililled õitsevad pea tervel kalmistul. Päris huvitav lahendus oli ühel platsil, suur känd oli sujuvalt pingiks mugandatud. Aga muidu üldiselt siin kalmistul ei märganud eriti pinke ega kunstlilli. Miskipärast oli keset kalmistut suur veskikivi… Huvitav mis selle lugu on… Väidetavalt oli siin esimene matus 1921.
Enne Piirsalu kirikut ei uskunud oma silmi 😀 😀 Sookured kah juba siin ja toimetavad, toonekurge nägin juba ca 2 nädalat tagasi põllul jalutamas. Siinsamas tiirutas ka mingi kull, mis ta nimelt oli ei oska öelda. Piirsalu kirikust ka paar pilti. Kiriku ehitamist alustati 1859. a mõisnik Arthur von zur Mühleni algatusel, eeskujuks üks väike neogooti stiilis külakirik Saksamaal. Enne praegust kivikirikut oli siinkandis puukirik ja see asus praeguse kalmistu kohal.
Väike rahvajutt ka selle kiriku kohta 😉 Rahvapärimuse järgi ehitati esimene puust kabel 16. saj. reformatsiooni tulekul. Asukohana taheti näha kas Rõuma küla või Piirsalu hiiemäge. Paar musti härgi pandud siis vankri ette, nood sammunud omatahtsi. Piirsallu jõudnud, heitsid mõlemad teepervele puhkama. Sinna rajatudki kirik.
Lõpetuseks väike ilma vingerpuss kah 😉 Ei saa kohe ilma lumeta, talvel seda ei jagunud aga nüüd lajatab ilmataat seda vahel suva kohtadesse. No eks kevadtööde aeg käes ja ilmataat külvab lund 😉 Ei tea kas sügisel ka hea saak on 😀 😀
