-
Üks põnev kalmistu.
Viimasel ajal satun üsna tihti asjatama mõnele kalmistule millest muidu tuimalt mööda kihutad või siis sellisele kalmistule millest pole varem midagi kuulnudki. Kriisi ajal väga hea ajaviide kalmistutel kolada, kaua sa ikka toas passid. Kõik avalikud kohad on rahvast puupüsti täis ja 2 + 2 tingimust väga keerukas täita aga kalmistutel praktiliselt rahvast ei ole. Ja kui vähegi süveneda viitsid siis näeb väga põnevaid riste ja muid hauakujunduselemente. Süvenemata asjasse ei pane tähelegi pisidetaile mida omaaegsed külasepad on meisterdanud.
Ilmselt on see kalmistu omalajal rajatud külakalmistuna tollasel rootslaste asualal ning enamik maetuid on siin rannarootslased ja nende järeltulijad. Vanim hauatähis on siin aastast 1638. Eeldatavalt püstitati 19. sajandi keskel kalmistule Vihterpalu mõisa matusekabel, kuhu maeti Vihterpalu mõisnik Gustav von Knorring (1785–1852) koos abikaasaga. Kabel põles 2009 aastal maha aga on tänaseks taastatud ja toimib.
Kui muidu näeb vanadel kalmistutel kuidas loodus hauatähiseid omale võtab siis siin kalmistul näeb natuke teist asja…. Loodus uuesti nähtavale toonud kunagi omale võetud hauaplatsi
Isegi sellel vähem kui poole hektari suurusel kalmistul leidus isemoodi hauatähiseid
Mõned ratas- ja Malta ristid ka siin täitsa olemas. Ratasristid on päris huvitava ajalooga. Vanimad (16 – 17 saj) osaliselt tänini säilinud eestlaste nimesid kandvad kivist ratasristid on valdavalt Põhja-Eesti kirikuaedades, neilt võib leida tekstikatkeid eesti kirjakeele arenguloo vanemast perioodist. Ma varem ei teadnudki, et ratasristide hulgas on eraldi suur grupp nn. rannarootslaste ratasristid, need on muidugi vähe hilisemad ja natuke ka teise kujuga. Rannarootslaste ristid on väiksemad ja nende keskel on ladina rist. Eestlaste nimesid kandvatel tähistel on keskel enamasti malta rist või rombi taoline rist. Veel üks eraldiseisev grupp on endistest etikukividest tahutud ristid ja ratasristidele sarnanevad hauatähised. Endistest etikukividest ümbertahutud tähiseid kasutati haudadel 18 – 19 sajandivahetuse paiku. Paar sellist hauatähist asuvad Ilumäe kalmistul. Ratasristid on meil isegi natuke uuritud ja katalogiseeritud. Sellel viimasel pildil olevale ristile on Pille Arnek uurimustöö alusel kirjutatud WASSAMAHANS MOLLER THOMAS WASSA MA MOLLER IST ERSCHLAGEN A1638. Maakeeli peaks see tähendama: Vasalemma Mölder Hans Thomas on maha löödud 1638.
Väidetavalt peaks olema maailma suurim ratasristide kogum Vormsi saarel…. Seda peaks ükspäev vaatama minema.
-
Laitse raadiojaam
Kurja küll, ma olen vist see viimane mohikaanlane kes pole veel Laitse raadiojaamas luusimas käinud 😀 😀 Mitu korda oleme varem üritanud kui sealkandis luusime aga igakord on midagi vahele tulnud. Aga nüüd on see ka tehtud. Pool pesakonda kokku ja tegime luusimise päeva üle hulga aja. Põikasime korra ka Laitse lossi tiigi äärde, vaatasime kabelit ja onni. Lossist ei hakka siin pikemalt kirjutama, seda on juba varasemalt tehtud siin ja siin. Väike vihje muidugi 😉 puukütte ja mullivanniga saun on seal hea 😉 😉 Lossi pargis asuv kabel on esimene sõjajärgsel ajal ehitatud erakätes avalikkusele avatud kabel.
Kui pargis tiir tehtud oligi aeg minna uurima mis värk see kohalik raadiojaam oli. Panen siia kirja ka kiire ülevaate selle asutuse saamiseloost. Rajati see raadiokeskus II MS järel Eesti NSV peamise levikompleksina. Ehitati komsomoli lööktööobjektina nr. 2 peale Leevaku valmimist. Siin paiknes muu hulgas Eesti Raadio I programmi kesklaine saatja, mille levisagedus oli 290m ja siit levis eestikeelne raadioprogramm üle Euroopa. Valmides kandis rangetele julgeolekunõuetele allutatud kompleks nimetust NSVL Sideministeeriumi Volinikevalitsuse „Objekt 88“, kinnise nimetusega postkast 115. Vundamendi ettevalmistustööd algasid 1947 novembris.
Hoone ehitusprojekt valmis 1948 veebruaris, peamised ehitustööd lõppesid 1949 sügisel, kuid sisseseadet paigaldati veel terve aasta.
Raadiokeskuse tehniline hoone on projekteeritud spetsiaalselt Inglise päritolu raadiosaatja „Standard“ seadmete vajadusi arvestades NSVL Sideministeeriumi Riikliku Nõukogude Ehitusmontaaži trusti nr. 15 projekteerimisosakonnas Moskvas. Saatja saadi II MS järel Ungarist reparatsioonivarana. Paefassaadide ning raudbetoonist karkassiga hoone on ehitatud stalinistliku klassitsismi stiilis. Raadiokeskuse kompleksi esimeses ehitusjärgus valmisid lisaks tehnilisele ka väravahoone, pumbamaja ja antennipaviljon. Kompleksi sissepääsu juurde istutati
elupuudeallee ja rajati madalhaljastus. Samuti valmisid esimeses järgus „Standardi“ praeguseks hävinud mastantenn, mis pärast
avariid ümber ehitati, asulas paiknev töötajate elamu ning
alajaam. Laitse loss kohandati raadiokeskuse administratiivhooneks.
Raadiokeskus suleti kesklaine saatja väljalülitamise järel 1 juulil 1998. Detailselt selle kompleksi kohta saab lugeda siit eksperthinnangust.Huvitaval kombel on säilinud värava kohal täiesti tervena tänavavalgustus. Hooned ise on muidugi kõvasti rämpsu täis, aga iseenesest need Stalini aegsed hooned on suht hea ehituskvaliteediga ei mingeid pragusi jne. Neist hoonetest saaks veel päris ägedaid asju teha kui vaid leiduks tegija. Väravahoone katus on muidugi läbi ja tänu sellele on sisse varisenud ka osa lage, see oli natuke ära rikkunud korraliku diivani 😉 😉 Peahoone näeb eemalt välja muljetavaldav, isegi ENSV vapp on ilusti säilinud.
Kõigepealt otsustasime territooriumil luusida ja pärast kolistada peahoones. Huvitaval kombel polegi kõrvalhooned prügi täis veetud nagu see tavaliselt mujal esineb. Samas oli kinnistu tagumine osa täis hullult puitmaterjali, ilmselt mingid vanad barakkide detailid. Keegi saaks sealt väga korraliku koguse talvekütet kui pusida viitsiks. Kummalisel kombel vedeles siin loomaluid hullult, ei tea mis värk nendega on….
Kui natuke territooriumi uuritud kobisime uurima peahooneid. Kogu territoorium sitaks suur ja kõike läbi luusida ei viitsinud, paar asja peab ikka järgmiseks korraks ka jääma 😉 Peahoone taga väljakul vedeles paat huvitav miks see seal niimoodi suva koha peal on…. Peahoone juurdeehitus polnud midagi erilist, nagu iga suva tööstushoone ikka. Vähe maha kukkunud voodri vahel oli ikka soojustust ka näha, ehitajad polnudki koju tassinud 😉 Aga noh kui komsomoli lööktööna ehitati siis polnud aega kellelegi viia ka 😀 😀 Päris korralik galerii oli kahe maja vahel tehtud, osad klaasplokid muidugi puru pekstud aga mulje ikkagi päris soliidne.
Teise korruse akendest avaneb ümbruskonnale väike vaade ka. Taamal oli üks sinine maja aga sinna ei viitsinud lonkida. Järgmine kord lähen vaatan mis värk on sellega.
Kurrrrjaaa peahoone nägi seest välja nagu mingi mõis, kõrged laed, sambad jne. Tekib küsimus miks salajase raadiojaama hooneks oli vaja ehitada nii edev hoone. Kui seda hoone vähe vuntsida siis elusees ei ütle, et see pole mõis 😉
Rõdult avanes väga tsill vaade värava suunas. Kui allee oleks hooldatud siis täpselt nagu mõis. Kolasime veel pumbajaamas ja miski kummalise künka otsas mille sees mingid ruumid. Alla ei hakanud muidugi turnima, tundusid olema nii 5 – 6 meetrit sügavad. Korralikku taskulampi polnud ka kaasas, et vaadata mis seal all täpsemalt on. Aga igatahes täiesti kuiv ruum paistis. Kokkuvõtvalt päris huvitav kompleks… kahju, et ripakile jäänud. Siit edasi kimasime Padise kloostrit avastama aga sellest lähemalt ükspäev 😉
-
Võrumaa kalmistutel…
Kui juba sinnakanti asja oli siis tuleb ikka mõnel kohalikul kalmistul ka luusida. Alati leiab midagi põnevat vanadel kalmistutel, nii ka siin. Isegi ühe katkise betoonristi leidsin kus oli näha mis tal kõhus on….. Muidugi otsisin mõnda risti mille loodus on omale võtnud aga ei leidnud ühtki sellist seal. Vanad ristid on erinevatel surnuaedadel suht sarnased aga leiab ka päris põnevaid rariteetseid lahendusi.
Paar päris huvitavat lahendust oli ka kus risti aluskivi oli tehtud mälestusmärgiks või siis muster peale tehtud.
Siin on selline natuke teistsugune hauaplats kellegile Johann Wilhelm Rudolph Döring’ule. Mis võll see oli ei tea, interneedumist ka ei saanud täit selgust.
Üllatavalt vähe oli siin näha säilinud plekkpärgi. Aga need vähesed olid veidi teistsugused kui mujal kalmistutel silma jäänud on.
Paar päris hea pildi või asjakohase kirjaga hauakivi jäi ka silma ning kindad pingil…..
-
Eesti – Läti trip. Kabelid ja allikad
Suvi käes ja võilill õitseb siis on ikka paras aeg mingi pikem tripp ette võtta. Polnud ammu kiluvaraste juures käinud, võtsime plaani 😉 Ajasime kamba kokku ja minek. Esimese peatuse teel Lätti tegime Kuksema külas. Siinne surnuaed olla rajatud kohaliku mõisniku Stackelbergi poolt 19 sajandi algul, esimene teadaolev matus toimus seal 1803 aastal. Hiljem on see kalmistu ja kabel tuntud kui Schillingite kalmistu ja kabel. Sellest ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, varasemalt on sellest blogis päris pikalt kirjutatud.
Järgmise peatuse tegime Norra mõisa ja allikate juures. Kobras oli siin usinalt möllanud ja park oli kullerkuppe täis, päris ilus vaatepilt. Mõis ise on selline mahajäetud ja trööstitu, midagi on küll tehtud ja uus katus on peal aga….. Norra mõisa on esmamainitud 1569. aastal. Mõisa pikaaegsete omanike von Knorringite järgi on mõis saanud oma eestikeelse nime. Hoone tegid unikaalseks illusionistlikud maalingud, millega oli kaetud suur osa teise korruse esindusruumide seintest. Alates 1908. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõisa omanik Charles von Lilienfeld. Võõrandamisjärgselt oli kuni 1970 aastateni hoones kool, hiljem seisis ta aga tühjalt, muutudes kümnekonna aastaga varemeiks. Selle käigus hävisid katus, laed ja kahjuks ka enamik maalingutest. Norra mõisapargile oli iseloomulik keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli sobivalt ühendatud mõisa vahetus läheduses asuvate võimsate Norra allikatega. Siinsamas olev allikate ala on piki tee äärt näha õige pikalt. Kokku pidavat siin olema ca 40 allikat. Väidetavalt 1936. aastal korraldatud mõõtmistel üllatas Norra allikas tulemusega, lastes välja voolata 360 liitrit sekundis. Sopa allika kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtri sügavus on 4,8 meetrit. Mõnes kohas on paremaks veemängu vaatlemiseks tehtud allikate kaldale puust purded. Siinkandis on ka mõned RMK lõkkekohad. Siit panime suht ühe jutiga Annimatsile. Seal väike majutus ja saun ning hommikul edasi Läti poole. Väga tsill koht neile kes hindab vaikust ja pole pipar mugavuste osas.
-
Rebalas tuiamas
Ükspäev tekkis puusalt plaan minna luusida Rebalas. Pole sealkandis ammu luusinud. Ilm oli ilus aga paganama tuuline. Nagu ikka kui minu juurest startida põikame läbi Saha kabelist. Kuigi seal midagi uut ilmselt ei ole. Kunagi oli kellelgi plaan sinna kabeli kõrvale ehitada matusetalitusteks eraldi maja aga sinnapaika see ilmselt jääbki. Arheoloogilised uuringud tegime seal ära juba mitu aastat tagasi ja kohe pidi kopp maasse löödama aga ei miskit. Muidugi paar uut vidinat isegi siin oli. Nimelt üks hauaplaat oli lõpuks ilusti seinale kinnitatud ja ühes orvas oli kolmes keeles kabelit tutvustav sildike. Kabel ise pidavat olema suht Pirita kloostri sarnane. Kabeli kohta liigub rahvasuus hulgaliselt legende, võta sa kinni mis iva neis legendides on ja kuidas nad tekkinud on….
Kabelist edasi kimasime Jõelähtme Olerexi, väiksed kohvid ja edasi luusima. Ülgasel mõtlesime luusida väheke fosforiidikaevanduse käikudes aga huiushki mama. Keegi on ennast välja elanud ja iga käigu juurde pannud liikumisanduritega kaamera 😀 😀 😀 Vaesed vanemateta lapsed, ma saan aru, et nahkhiiri (ja mitte ainult neid) on vaja kaitsta, aga kas selle igasugu kaitsmisega ikka tasub ogaraks minna. Teine asi mis pähe ei mahu, et miks selliseid kaitsmise asju tehakse ainult miski projekti raames, kas nagu ilma selleta pole võimalik. Minumeelest on see loomakaitse ilma igasuguste eelnevate pikaajaliste uuringute ja spetsialistidega konsulteerimata ikka väga üle vindi keeratud. See juba nagu Ida – Virumaa metsades mis nii looduskaitse all kui veel vähegi olla saab. Metsa lähedal ei tohi isegi peeru lasta mis muust veel rääkida. Väidetavalt olla seal lendoravate pesitsuspaik aga keegi pole neid oravaid seal kunagi näinud. Nujah, egas midagi läheme suvel uuesti kui nahkhiirte talvetudu läbi on saanud 😉 Ma muidugi imestan, et kohalikud bomzikud pole kaameraid veel rotti pannud 😉 Mul tekib küsimus, millal nagu ükskord inimesi kaitsma ja harima hakatakse. Keegi võiks projekti kirjutada ja toimetama hakata.
Uurisime veidi neid mahapõlenud tehnokeskuse varemeid kah. Omalajal oli ikka vist väga kõva tehas. Krt keegi m… oli sinna kilekotis miski raipe sokutanud, see haises hullult. F… on ikka ajukääbikuid meil olemas. Ega siingi polnud rohkem miskit erilist teha, luusisime veel ümbruskonnas ringi aga midagi uut ja huvitavat silma ei hakanud. Varasematest koobastes luusimistest saab lugeda siit.
-
Vao – Kiltsi
Koguaeg on hulgutud mööda Eestimaa servi, seekord vaatasime mis seal keskel kah on. Võtsime suuna Vao poole, teel põikasime sisse Järva – Jaani servas oleva Schillingite kabeli juurde. Kabel ise mittemidagi ütlev aga pilgu peale viskamist väärib küll. Kabeli juurde läheb ilus allee. Kabeli ümber paikneb kalmistu mille rajasid omalaajal Kuksema mõisa tollased omanikud Stackelbergid umbes 19. sajandi algul. Esimene teadaolev matus toimus siin 1803. aastal. Hiljem on kalmistu tuntud uute omanike Schillingite kalmistuna. Kalmistule on olemaolevate hauatähiste järgi maetud 23 lahkunut, teiste allikate järgi on sinna maetud 18 lahkunut. Kui kabel uuritud võtsime suuna sihtpunkti poole.
Vaos tegime väikse tiiru ümber tornlinnuse. Sisse kahjuks ei saanud, see on avatud miskitel väga kummalistel aegadel. Linnus on ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Linnus restaureeriti 1986. aastal Vao sovhoosi eestvedamisel. Linnuses pidavat olema linnuse ja mõisa ning ümberkaudsete külade ajalugu tutvustab ekspositsioon I korrusel. II korrusel on keskaegne eluruum, kus asuvad lavatoorium (kätepesukoht) ja dansker (käimla). Praegune sisustus pidavat jäljendama ruumi endisaegset ilmet. Aknaid kaunistavad vitraažid. Salapära lisab müürisisene trepp, mis viib keldrisse. Kuna sisse ei saanud siis luusisime ringi ümbruses. Seal oli päris edev maja. Kahju, et maha jäetud, seal on olnud kunagi ilmselt vesiveski. Kui varemed kah uuritud võtsime suuna Kiltsi mõisa poole.
Kiltsi mõisas tegime ka väikse tiiru ümber mõisa. Siin me ka sisse ei saanud seekord. Aga eks aeg oli ka hiline juba. Mõis iseenesest on väga põneva ajalooga. Mõis püstitati keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Gilsenite suguvõsa andis paigale Kiltsi saksapärase rööpnime GILSENHOF. Mõis on olnud Asserinide, Uexküllide, Zoegade, Manteuffelite, Rosenite ja Benckendorffide perekonna käes. Aja- ja kultuuriloos on Kiltsi lossil, mis aastail 1816-1846 kuulus meresõijtale ja õpetlasele Adam Johann von KRUSENSTERNILE (1770-1846), eriline koht. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Krusensternidele kuulus mõis käesoleva sajandi alguseni. Perekonna matmispaik asub Väike-Maarja kirikuaias. 1920. aastast alates asub lossis kool. Põnevat lugemist selle mõisa kohta on siin
-
Piirsalu ja Kullamaa kalmistutel asjatamas
Õige mitu päringut hauaplatside hoolduseks oli kogunenud Läänemaale. Egas midagi, hooaeg käes tuleb jalad kõhu alt välja lükata ja tegutsema hakata. Ja nagu ikka miks otse kui ringiga saab, tiksusime vaikselt läbi Keila ja Padise Haapsalu poole. Piirsalus sai tehtud esimene väiksem peatus, vaatasin mis põnevat on siinsetel kalmistutel. Piirsalus neid nimelt 2 uus ja vana. Kõigepealt viskasin pilgu peale uuele kalmistule, ega see nüüd suur ei ole aga oi kurja kus seal on ägedaid riste. Hullult palju on kiviriste, pole mujal kalmistutel sellist kogust nagu täheldanudki. Kalmistu ise olla rajatud alles 19 sajandil. Kellelgi on olnud viitsimist kokku lugeda enne 1945 aasta lõppu paigaldatud hauatähised. Kalmistul olevat 125 metallhauatähist (s.h. sepiseid 105), üks sepisaed ja 55 kivist hauatähist. Paar metallristi hakkas silma oma kujunduse poolest, jälle midagi sellist mida pole mujal veel kohanud.
Põikasin vanale kalmistule ka, siin ka hullult metall ja raudriste. Siin kalmistul olla vanemad kui II MS lõpp 193 metallhauatähist (s.h. sepiseid 118), üheksa sepisaeda ja 73 kivist hauatähist. Selle kalmistu rajamise aeg pole teada. Muidu täitsa lahe selline harmoonias kalmistu aga nu ikka peab väike “kirss tordil” ka olema. Kargas kohe silma keset kalmistut Hiina plastmassi täis plats…. Kõik ilusa rikkus ära…
Lõpuks jõudsime Kullamaale kah, siia oli kõige rohkem asja. Tegime tiiru surnuaial ja ümber kiriku. Viskasin pilgu peale paarile platsile, et tellijatele pakkumised saaksin teha. Siinne kirik on päris vana, arvatavalt ehitati see 13.sajandi lõpukümnendil. Algselt ühelööviline hoone oli 18 sajandini ilma tornita, mis ehitati 1870 aastal. Kiriku sisustuses on säilinud mitmeid haruldusi 17 sajandist nagu näiteks barokne võidukaarerühm, renessaansskantsel, epitaafid, laelühtrid, hauaplaadid. Pühakotta sisse praegu ei saa viirus möllab, mulle see isegi natuke sobib. Saab rahulikult toimetada, keegi ei sega. Aga kes tahab täpsemalt uurida kiriku kohta siis siit või siit saab.
Kullamaa kalmistul on ka päris palju põnevaid vanu hauatähiseid. Ja üllatuseks nägin päris palju taastatud ja värvitud vanu metallriste. Muidugi ei saa siin kalmistul ilma “Sitakoti Matsi” kalmu külastuseta. Matsi kohta liigub nii palju legende, et anna olla. Rahvapärimus teab kõnelda: “Mats oli suurt kasvu mees, kes käis alati ringi suure kotiga, kuhu korjas teelt kõik hobusepabulad, väetas sellega põldu ja kasvatas nii vägevat rukist”. Tegelikkuses pole sellel legendil mingit kinnitust, sest ei leidu ühtki arhiividokumenti tõestamaks Matsi päritolu. Arvatavasti oli ta rikas mees, sest kinkis kirikule kroonlühtri. Omapärane kiri tema ristil on aga rannarootsi murdes ja tähendab umbes sama kui meie kirjutame ristile: “Siin puhkab Jumala rahus …” Neid legende leiab internetiavarustes kõikvõimalikke. Veel üks legend pajatab, et Mats pärines Sitakoti külast, milliseid oli kunagi ümbruskonnas lausa kaks.
Hauaplatse näeb siin samuti kõikvõimaliku kujundusega. Tagasihoidlikust kuni kunstmurukatteni välja.
Kabeli akendel on siin isegi vitraažid, seinale on kinnitatud üks hauaplaat ja paar ilusti taastatud risti. Kui platsid said üle vaadatud siis vutvutvut koju hinnapakkumisi tegema. Loodame, et läheb kaubaks.
