-
Eesti – Läti trip. Kabelid ja allikad
Suvi käes ja võilill õitseb siis on ikka paras aeg mingi pikem tripp ette võtta. Polnud ammu kiluvaraste juures käinud, võtsime plaani 😉 Ajasime kamba kokku ja minek. Esimese peatuse teel Lätti tegime Kuksema külas. Siinne surnuaed olla rajatud kohaliku mõisniku Stackelbergi poolt 19 sajandi algul, esimene teadaolev matus toimus seal 1803 aastal. Hiljem on see kalmistu ja kabel tuntud kui Schillingite kalmistu ja kabel. Sellest ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, varasemalt on sellest blogis päris pikalt kirjutatud.
Järgmise peatuse tegime Norra mõisa ja allikate juures. Kobras oli siin usinalt möllanud ja park oli kullerkuppe täis, päris ilus vaatepilt. Mõis ise on selline mahajäetud ja trööstitu, midagi on küll tehtud ja uus katus on peal aga….. Norra mõisa on esmamainitud 1569. aastal. Mõisa pikaaegsete omanike von Knorringite järgi on mõis saanud oma eestikeelse nime. Hoone tegid unikaalseks illusionistlikud maalingud, millega oli kaetud suur osa teise korruse esindusruumide seintest. Alates 1908. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõisa omanik Charles von Lilienfeld. Võõrandamisjärgselt oli kuni 1970 aastateni hoones kool, hiljem seisis ta aga tühjalt, muutudes kümnekonna aastaga varemeiks. Selle käigus hävisid katus, laed ja kahjuks ka enamik maalingutest. Norra mõisapargile oli iseloomulik keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli sobivalt ühendatud mõisa vahetus läheduses asuvate võimsate Norra allikatega. Siinsamas olev allikate ala on piki tee äärt näha õige pikalt. Kokku pidavat siin olema ca 40 allikat. Väidetavalt 1936. aastal korraldatud mõõtmistel üllatas Norra allikas tulemusega, lastes välja voolata 360 liitrit sekundis. Sopa allika kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtri sügavus on 4,8 meetrit. Mõnes kohas on paremaks veemängu vaatlemiseks tehtud allikate kaldale puust purded. Siinkandis on ka mõned RMK lõkkekohad. Siit panime suht ühe jutiga Annimatsile. Seal väike majutus ja saun ning hommikul edasi Läti poole. Väga tsill koht neile kes hindab vaikust ja pole pipar mugavuste osas.
-
Rebalas tuiamas
Ükspäev tekkis puusalt plaan minna luusida Rebalas. Pole sealkandis ammu luusinud. Ilm oli ilus aga paganama tuuline. Nagu ikka kui minu juurest startida põikame läbi Saha kabelist. Kuigi seal midagi uut ilmselt ei ole. Kunagi oli kellelgi plaan sinna kabeli kõrvale ehitada matusetalitusteks eraldi maja aga sinnapaika see ilmselt jääbki. Arheoloogilised uuringud tegime seal ära juba mitu aastat tagasi ja kohe pidi kopp maasse löödama aga ei miskit. Muidugi paar uut vidinat isegi siin oli. Nimelt üks hauaplaat oli lõpuks ilusti seinale kinnitatud ja ühes orvas oli kolmes keeles kabelit tutvustav sildike. Kabel ise pidavat olema suht Pirita kloostri sarnane. Kabeli kohta liigub rahvasuus hulgaliselt legende, võta sa kinni mis iva neis legendides on ja kuidas nad tekkinud on….
Kabelist edasi kimasime Jõelähtme Olerexi, väiksed kohvid ja edasi luusima. Ülgasel mõtlesime luusida väheke fosforiidikaevanduse käikudes aga huiushki mama. Keegi on ennast välja elanud ja iga käigu juurde pannud liikumisanduritega kaamera 😀 😀 😀 Vaesed vanemateta lapsed, ma saan aru, et nahkhiiri (ja mitte ainult neid) on vaja kaitsta, aga kas selle igasugu kaitsmisega ikka tasub ogaraks minna. Teine asi mis pähe ei mahu, et miks selliseid kaitsmise asju tehakse ainult miski projekti raames, kas nagu ilma selleta pole võimalik. Minumeelest on see loomakaitse ilma igasuguste eelnevate pikaajaliste uuringute ja spetsialistidega konsulteerimata ikka väga üle vindi keeratud. See juba nagu Ida – Virumaa metsades mis nii looduskaitse all kui veel vähegi olla saab. Metsa lähedal ei tohi isegi peeru lasta mis muust veel rääkida. Väidetavalt olla seal lendoravate pesitsuspaik aga keegi pole neid oravaid seal kunagi näinud. Nujah, egas midagi läheme suvel uuesti kui nahkhiirte talvetudu läbi on saanud 😉 Ma muidugi imestan, et kohalikud bomzikud pole kaameraid veel rotti pannud 😉 Mul tekib küsimus, millal nagu ükskord inimesi kaitsma ja harima hakatakse. Keegi võiks projekti kirjutada ja toimetama hakata.
Uurisime veidi neid mahapõlenud tehnokeskuse varemeid kah. Omalajal oli ikka vist väga kõva tehas. Krt keegi m… oli sinna kilekotis miski raipe sokutanud, see haises hullult. F… on ikka ajukääbikuid meil olemas. Ega siingi polnud rohkem miskit erilist teha, luusisime veel ümbruskonnas ringi aga midagi uut ja huvitavat silma ei hakanud. Varasematest koobastes luusimistest saab lugeda siit.
-
Vao – Kiltsi
Koguaeg on hulgutud mööda Eestimaa servi, seekord vaatasime mis seal keskel kah on. Võtsime suuna Vao poole, teel põikasime sisse Järva – Jaani servas oleva Schillingite kabeli juurde. Kabel ise mittemidagi ütlev aga pilgu peale viskamist väärib küll. Kabeli juurde läheb ilus allee. Kabeli ümber paikneb kalmistu mille rajasid omalaajal Kuksema mõisa tollased omanikud Stackelbergid umbes 19. sajandi algul. Esimene teadaolev matus toimus siin 1803. aastal. Hiljem on kalmistu tuntud uute omanike Schillingite kalmistuna. Kalmistule on olemaolevate hauatähiste järgi maetud 23 lahkunut, teiste allikate järgi on sinna maetud 18 lahkunut. Kui kabel uuritud võtsime suuna sihtpunkti poole.
Vaos tegime väikse tiiru ümber tornlinnuse. Sisse kahjuks ei saanud, see on avatud miskitel väga kummalistel aegadel. Linnus on ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Linnus restaureeriti 1986. aastal Vao sovhoosi eestvedamisel. Linnuses pidavat olema linnuse ja mõisa ning ümberkaudsete külade ajalugu tutvustab ekspositsioon I korrusel. II korrusel on keskaegne eluruum, kus asuvad lavatoorium (kätepesukoht) ja dansker (käimla). Praegune sisustus pidavat jäljendama ruumi endisaegset ilmet. Aknaid kaunistavad vitraažid. Salapära lisab müürisisene trepp, mis viib keldrisse. Kuna sisse ei saanud siis luusisime ringi ümbruses. Seal oli päris edev maja. Kahju, et maha jäetud, seal on olnud kunagi ilmselt vesiveski. Kui varemed kah uuritud võtsime suuna Kiltsi mõisa poole.
Kiltsi mõisas tegime ka väikse tiiru ümber mõisa. Siin me ka sisse ei saanud seekord. Aga eks aeg oli ka hiline juba. Mõis iseenesest on väga põneva ajalooga. Mõis püstitati keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Gilsenite suguvõsa andis paigale Kiltsi saksapärase rööpnime GILSENHOF. Mõis on olnud Asserinide, Uexküllide, Zoegade, Manteuffelite, Rosenite ja Benckendorffide perekonna käes. Aja- ja kultuuriloos on Kiltsi lossil, mis aastail 1816-1846 kuulus meresõijtale ja õpetlasele Adam Johann von KRUSENSTERNILE (1770-1846), eriline koht. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Krusensternidele kuulus mõis käesoleva sajandi alguseni. Perekonna matmispaik asub Väike-Maarja kirikuaias. 1920. aastast alates asub lossis kool. Põnevat lugemist selle mõisa kohta on siin
-
Piirsalu ja Kullamaa kalmistutel asjatamas
Õige mitu päringut hauaplatside hoolduseks oli kogunenud Läänemaale. Egas midagi, hooaeg käes tuleb jalad kõhu alt välja lükata ja tegutsema hakata. Ja nagu ikka miks otse kui ringiga saab, tiksusime vaikselt läbi Keila ja Padise Haapsalu poole. Piirsalus sai tehtud esimene väiksem peatus, vaatasin mis põnevat on siinsetel kalmistutel. Piirsalus neid nimelt 2 uus ja vana. Kõigepealt viskasin pilgu peale uuele kalmistule, ega see nüüd suur ei ole aga oi kurja kus seal on ägedaid riste. Hullult palju on kiviriste, pole mujal kalmistutel sellist kogust nagu täheldanudki. Kalmistu ise olla rajatud alles 19 sajandil. Kellelgi on olnud viitsimist kokku lugeda enne 1945 aasta lõppu paigaldatud hauatähised. Kalmistul olevat 125 metallhauatähist (s.h. sepiseid 105), üks sepisaed ja 55 kivist hauatähist. Paar metallristi hakkas silma oma kujunduse poolest, jälle midagi sellist mida pole mujal veel kohanud.
Põikasin vanale kalmistule ka, siin ka hullult metall ja raudriste. Siin kalmistul olla vanemad kui II MS lõpp 193 metallhauatähist (s.h. sepiseid 118), üheksa sepisaeda ja 73 kivist hauatähist. Selle kalmistu rajamise aeg pole teada. Muidu täitsa lahe selline harmoonias kalmistu aga nu ikka peab väike “kirss tordil” ka olema. Kargas kohe silma keset kalmistut Hiina plastmassi täis plats…. Kõik ilusa rikkus ära…
Lõpuks jõudsime Kullamaale kah, siia oli kõige rohkem asja. Tegime tiiru surnuaial ja ümber kiriku. Viskasin pilgu peale paarile platsile, et tellijatele pakkumised saaksin teha. Siinne kirik on päris vana, arvatavalt ehitati see 13.sajandi lõpukümnendil. Algselt ühelööviline hoone oli 18 sajandini ilma tornita, mis ehitati 1870 aastal. Kiriku sisustuses on säilinud mitmeid haruldusi 17 sajandist nagu näiteks barokne võidukaarerühm, renessaansskantsel, epitaafid, laelühtrid, hauaplaadid. Pühakotta sisse praegu ei saa viirus möllab, mulle see isegi natuke sobib. Saab rahulikult toimetada, keegi ei sega. Aga kes tahab täpsemalt uurida kiriku kohta siis siit või siit saab.
Kullamaa kalmistul on ka päris palju põnevaid vanu hauatähiseid. Ja üllatuseks nägin päris palju taastatud ja värvitud vanu metallriste. Muidugi ei saa siin kalmistul ilma “Sitakoti Matsi” kalmu külastuseta. Matsi kohta liigub nii palju legende, et anna olla. Rahvapärimus teab kõnelda: “Mats oli suurt kasvu mees, kes käis alati ringi suure kotiga, kuhu korjas teelt kõik hobusepabulad, väetas sellega põldu ja kasvatas nii vägevat rukist”. Tegelikkuses pole sellel legendil mingit kinnitust, sest ei leidu ühtki arhiividokumenti tõestamaks Matsi päritolu. Arvatavasti oli ta rikas mees, sest kinkis kirikule kroonlühtri. Omapärane kiri tema ristil on aga rannarootsi murdes ja tähendab umbes sama kui meie kirjutame ristile: “Siin puhkab Jumala rahus …” Neid legende leiab internetiavarustes kõikvõimalikke. Veel üks legend pajatab, et Mats pärines Sitakoti külast, milliseid oli kunagi ümbruskonnas lausa kaks.
Hauaplatse näeb siin samuti kõikvõimaliku kujundusega. Tagasihoidlikust kuni kunstmurukatteni välja.
Kabeli akendel on siin isegi vitraažid, seinale on kinnitatud üks hauaplaat ja paar ilusti taastatud risti. Kui platsid said üle vaadatud siis vutvutvut koju hinnapakkumisi tegema. Loodame, et läheb kaubaks.
-
Lääne – Eesti trip
Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.
Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.
Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.
Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.
Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.
Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.
Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.
-
Sangaste – Barclay de Tolly mausoleum – Vastseliina.
Nagu igal kevadel suht traditsiooniks saanud teema kolistada Lõuna – Eestis, nii ka seekord. Seltskond kokku ja luusima. Reede õhtul vedasime seltskonna juba Annimatsile, tegime väikse sauna ja kobisime kotile, et hommikul vara alustada tripiga. Hommikul kui söödud joodud kimasime minema. Esimese peatuse tegime Ilmjärve kiriku juures. Igakord sealt viuh mööda kihutanud, seekord otsustasime tiiru ümber kiriku teha. Naljakas muidugi, et suva kohas on niimoodi õigeusu kirik. Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Samal aastal võeti luteriusust õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele. Ilmjärve kroonumõisa maa-alale ehitati 1848. aastal sinodi raha eest väike viie torniga puust kirik. 1849. aastal õnnistati kiriku juures sisse ka surnuaed. Peagi jäi kirik kitsaks. Uus maakivist tellisääristega kirik ehitati 1873. aastal Püha Sinodi eraldatud rahaga ja Baltimaade kindralkuberneri kindral-adjutant Albedinski eestkostmisel.
1925. aastal oli kirikus siseremont ja restaureeriti kujusein.
1944. aasta sõjategevuses sai kannatada kiriku katus, osa torne ja sisustus aga kirik on säilinud vaatamata sellele suht autentsena. Kui kirik uuritud kimasime Sangastesse. Seekord saime sees ka ringi vaadata. Ja muidugi ikka torni ronisime ka ümbruse nautimiseks. Sealt tornist on ümbruskonnale suht vägev vaade ja soovitan kõigil sealkandis luusijatel sinna torni kah ennast sebida 😉 Ah jaa mõisa koridoris on seinal telefon mis täitsa töötab. väidetavalt oli omalajal ümbruskonnas kolm mõisa kuhu siit helistada sai ja saab praegugi 😉
Sangastest edasi kimasime Jõgevestesse, et uurida lähemalt Barclay de Tolly mausoleumi. Siin varasemalt ka läbisõidul mitu korda käinud aga enamjaolt pole sisse saanud. Seekord saime siin ka ringi vaadatud. See kohake on tähistatud isegi National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse kultuuri- ja ajaloo huvilistele. Kindralfeldmarssal on Eestiga seotud inimestest üks kuulsamaid ja ilmselt suurim vene väejuht, kelle põrm puhkab Eestis. Šoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht etendas olulist rolli 1812-1814 a. võitluses Napoleoni vastu. Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud 1791. aastast, mil ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga ja sai Jõgeveste mõisa omanikuks. Väidetavalt on mõlemad siia maetud sarkofaagidega. Huvitaval kombel on seda muuseumi ka aastaid tagasi rüüstatud ja rüüstega suht samal ajal löödi haamriga puruks ka Kaliningradi oblastis olev malmist mälestusmärk mille sees pidavad olema hõbeanum Barclay südamega. Huvitav oleks teada kas asi päriselt ka nii oli… Kuuldavasti olevat tsaar tahtnud väejuhi matta St. Peterburgi, ent kuna Barclay de Tolly soov oli saada maetud Jõgevestesse, jäi tema lesk abikaasa soovile truuks. Samuti räägitakse, et Teise maailmasõja ajal olid lahingud kestnud pikalt ka Jõgeveste lähedal, kuid mõlemad pooled austanud väejuhti sel määral, et mausoleum jäi lahingutest puutumata. Meile näidati isegi põnevat mündikogu mille Vene saatkond olla kinkinud 200- ndaks aastapäevaks. Pärast kkäisime piilusime vel sarkofaage kah, sinna küll lähedale ei lubata aga paari meetri pealt saab piiluda. Väidetavalt olla need täitsa originaalid.
Jõgevestelt edasi kimasime Tõrvasse, seal tegime Läti saatkonnas väikse lõuna. Täiesti ok söögikoht oli ja hinnad mõistlikud. Kui kõhud täis käisime luusisime veel natuke Helme lossimägedel ja koobastes. Sellest pikemalt kirjutama ei hakka aga kellel huvi saab lugeda siit. Luusisime veel Ala kalmistul kus on väidetavalt esimese Eesti soost talupojast mõisniku kabel. Mats Erdellist sab pikemalt lugeda siit. Siit edasi kiire põige Taagepera lossi juurde ja oligi päevake otsas. Annimatsile tagasi ja kotile.
Järgmisel päeval tuli juba kodutee ette võtta ja pikalt väga luusida ei viitsinud. Kimasime suht otsejoones Vastseliinasse välja. Piilusime paari kirikusse, uurisime põgusalt Vastseliina linnuse varemeid ja oligi kogu lugu. Koduteel põikasime veel korra Taevaskotta ja luusisime Viimse Reliikvia radadel.
-
Harju- ja Raplamaa kalmistutel asjatamas.
Seoses tööga oli asja paarile kalmistule. Ega kui juba kalmistul siis vaatasin nagu ikka natuke üldilmet, pinke ja kunstlilli. Üllataval kombel ei näinud Korvi surnuaial peaaegu üldse kunstlilli aga selle eest päris palju mõtetuid pinke. Enamuse peal ei saa enam ammu istudagi aga ikka vedelevad seal. Korvi surnuaial nägin muidugi päris huvitavat risti ka. Eks ma ole neid igasuguseid näinud aga raudteerelsist tehtut nägin esimest korda. Samas nägi teine välja üsnagi sümpaatne. Üldpilt siin kalmistul aga niru, ilusad korrapärased read küll aga suhteliselt palju näeb hooldamata platse.
Ohtu kalmistule minnes tegin paar klõpsu Ohtu mõisast ka. Päris korda tehtud teine. Mõis iseenesest pole väga vana, ehitati 17 sajandi alguses. Oma lühikese elu jooksul on mõis olnud mitmete mõisnike käes, Mõisas oli isegi pikka aega kool. Siin on peale renoveerimist tehtud isegi mõned teatrietendused. Tee ääres jäävad silma päris ägedad tall-tõllakuuri varemed. Mõisast paar kilomeetrit edasi ongi metsa sees pisikene kohalik kalmistu. Meil siin veebruar aga iga põõsa all õitsevad lumikellukesed.
Hageri kalmistul luusisin vähe rohkem ringi, siin on päris põnevaid riste. Ristid on siin äärmusest äärmusesse malm, raud, betoon, kivi jne jne. Mõni kivirist on ikka päris massiivne. Miks surnuaial sellised ei tea, tavaliselt näeb selliseid pirakaid kiviriste kuskil kirikuaias patukahetsusristina.
Siin surnuaial näeb ka üsna palju plekkpärgi. Üllatavalt hästi säilinud on enamus. Neid on alati väga lahe vaadata kui omaaegseid kunstiteoseid. Viitsiti ikka teha selliseid ägedaid asju. Tänapäeval ei viitsita eriti midagi sellist ägedat teha, Hiina odav plastist pärg käib küll….
Ma polnud varem isegi kuulnud mitte, et mõnel meie surnuaial on olemas hiidsuur hauakamber aga siin surnuaial on. Kahju muidugi, et see käest ära lastud ja prügi täis loobitud. Aga aimu asjast saab, seintel isegi veel vana värvi näha. Hauakambri ees paikneb igavesti suur rist. Rist on Ungern-Sternbergide suguvõsavapi ning dateeringuga 1853. Legend räägib, et Kernu-Kohatu mõisnike von Ungern-Sternbergide järeltulija Alexei, saades 1853. aastal mõisate pärijaks, lasi samal aastal Hageri kalmistul oleva perekonnarahula kohale ehitada kabeli. Vaidlus käib kas see rist on tänapäeval õigel kohal või ei ole.
Siinne surnuaed on isegi üllatavalt korras ja siin näeb päris suuri perekonnaplatse. Tavaliselt näed 3 – 4 kohalisi aga siin on mõned isegi 7 – 8 kohalised. Aga samas näeb siin ka õige mitmeid hooldamata hauaplatse kuhu juba asjakohane silt püsti löödud.
Kohila oli ka päris huvitav. Asi äärmusest äärmusesse. Siin jäi silma üks eriti sünge musta massiivse piirdega plats… Algul vaatasin, et graniit aga lähemal uurimisel tekkis kahtlus asjas. Hmmm täiega plastmassikärakas oli…. Aga muidu ilus sirgete ridadega kalmistu, platse hea lihtne leida. Vahel näeb kalmistutel kuidas loodus võtab oma tagasi. Siin nägi sellist asja kuidas puu on kasvanud ümber risti. Siin oli huvitav veel, et platsidel on keelatud kõrghaljastus. See on igati ok nõue.
