-
Korraks Rakverre
Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa, aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀
Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.
Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉
Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.
Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.
Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.
-
Ilumäe – Palmse
Ilus suveilm tuli ära kasutada, egas miskit tõmbasin sõbrale kõne peale, kas ta viitsib trippida. Viitsis küll ja tunni pärast oli minu juures ning trip võis alata. Ega siit minu juurest väga kuskile minna pole kui ida poole 😀 😀 ja luusida juba tuttavates kohtades. Ka seal on vahel midagi uut. Kõigepealt kiire sissepõige Saha kabeli juurde, siin luusida väga ei saanut, miski tseremoonia oli tulekul. Ei tahtnud jalgu jääda ja kadusime viuh. Sellest kabelist ma juba varem ka põgusalt kirjutanud ja ilmselt tuleb ka edaspidi kuna see mul siin üle õue. Vahel sõidan isegi rattaga sinna. Möödaminnes tegime autoaknast paar pilti Maardu mõisast kah. Natsa suurema peatuse tegime Jõelähtme kivikirstkalmete juures. Need pole küll just oma õiges leiukohas, leiti need ju Peterburi maantee laienduse ajal ja pärast uurimist nihutati osad siia maantee kõrvale rahvale vaatamiseks. Kalmete uurimisel leitud esemed on siinsamas muuseumis väljapanekuna vaadatavad. Kalmed on pärit ilmselt pronksiajast ja nende uurimine seiskas maantee laienduse ehitamise kolmeks aastaks. Rajati need üle kolme tuhande aasta tagasi kolmesaja aasta jooksul. Praeguste andmete põhjal on need vanimad Eestis.
Kui kalmed uuritud kimasime vaikselt Ilumäe poole. Luusisime kõikvõimalikes kohtades teel kabelisse 😀 😀 Kabel iseenesest on äge ja elus näide meie 700 aastasest “orjaajast” mida nagu suht igal sammul kiputakse mainima. Vaadates kabeli vitraaže siis tekib küsimus…. kust küll need “orjad” omale vapid said. 700 aastat orjaaega my ass…. 😀 😀 See on selline päris vahva kabel kuhu tasub luusima minna iga ilmaga ja seal ümbruskonnas on veel igasugu põnevat vaatamist 😉
Kabelist üle õue on kohalik külamuuseum, see on ka täitsa põnev koht kus saab asju vaadata ja näppida. Muuseumi eksponaadid on head inimesed headele inimestele vaatamiseks kokku toonud. Näha saab esemeid nii nooremast rauaajast kui lähiminevikust 😉
Peale muuseumis kolistamist kimasime Palmse mõisa. Palmse on unikaalne mõisakompleks kus 52 ha suurusel territooriumil on 36 erinevat rajatist koos prantsuse ja inglise pargiga. Kogu see teema kuulub SA Virumaa muuseumidele. Kolistasime mööda parke ja radu kõikvõimalikud kohad läbi. Palmse on väga ok koht kus tsillida.
-
Uus tiir kalmistutel
Nonii tegemisi on kogunenud juba niipalju, et tuleb teha mitu pikemat töösõitu. Esimeseks pikemaks sõiduks võtsime kiiremad ja kergemad tööd, et saaks natuke ringi ka vaadata. Jüris ja Kosel pole eriti midagi ringi luusida, paar küünalt ära ja minekut. Natuke pikemalt luusisime Järva – Madise kiriku ümbruses. Ma polegi siin varem luusinud, nüüd sai selle vea parandada. Järva-Madise kirik olla pühitsetud evangelist Matteusele, kuigi kihelkonna nimi oli algselt hoopis Goldenberg. 14. sajandi alguses oli Hoyer von Goldenberg Saksa Ordu Järva foogt, ilmselt oli ta nii kiriku kui kihelkonna rajajaks. Pühakoda ehitati käidavasse kohta, Albust Paidesse suunduva tee äärde, kuhu võisid kokku joosta ka kohalikud teed. Järva foogt oli ka 15. sajandi algul rajatud kivikiriku ehitaja. Sellele viitab kooriruumi päiskivi, millel on liiliatega ümbritsetud ristiga vapp. Kuigi pole teada, kas rist oli musta värvi aga kahtlust pole, et tegemist on Saksa Ordu vapiga. Liilia oli ordu kaitse-pühaku Neitsi Maarja sümbol ja Järva foogt kasutas seda oma pitsatil keskse kujundus-elemendina. 19. sajandil valmis kiriku läänetorn. Sellest on saanud oluline osa Tammsaare teostes. Kirikusse sisse küll ei saanud aga resti vahelt sai piiluda. Tundub teine päris edev olevat. Siinsamas on ka päris palju põnevaid varemeid, mis otstarve neil on ei tea. Siin kirikuaias on ka hulganisti kohalike mõisnike kabeleid. Siinsamas on veel vabadussõja ausammas. Pikalt luusida polnud aega natuke vaja tööd ka teha 😉
Järva – Madise vana kalmistu oli järgmine sihtpunkt. Üks plats oli vaja korda teha aga ei leidnud kuidagi üles. Selline põnev juhatus oli, et väravast sisse ja ristmikust paremale ja siis ca 10 meetri pärast on vasakul pool plats. Nujh ristmikke siin jätkus aga õnneks polnud kalmistu suur 😉 Üles ikka ei leidnud, tegelikult käisin mitu korda platsist mööda aga ei jaganud ära….. Nimi ei klappinud. Tuli välja, et tellija kirjutas nime valesti. Pole hullu lõpuks leidsime üles ja tegime korda. See kalmistu on muidugi natuke kuulus ka. Siia on maetud Tammsaare vanemad aga kuulus pole selle pärast. Vaid ikka miski kummalise tembu pärast kus vallavalitsus lasi tuimalt asja lagedaks lükata “kännujuurimise” nime all. Sellest saab lugeda siit. Ja veel üks huvitav asi oli…. hullult oli kalmistul puravikke.
Vahepeal sai külastatud veel paari pisikest kalmistut ja platsid korda tehtud. Lõpuks olime otsaga Hallistes, siin on päris äge punane kirik ja bussijaam. Ükspäev uurin seda kirikut lähemalt.
Halliste kalmistu on juba suht tuttav kohake, õige mitmeid platse siin renoveerimas ja hooldamas käinud. Seekord ka paar väikest hooldust ja paar ülevaatamist hinnapakkumise jaoks ja tuld edasi järgmisse kohta.
Helme kalmistu on ka üks päris äge kohake nagu Helme kalmistu. Siin näeb ka kõikvõimalikke riste ja piirdeaedu. Muidugi päris palju hooldamata haudade sildikesi hakkas silma, siin pole nad muidugi kiiskavalt kollased vaid väiksed tagasihoidlikud tahvlikesed.
Helme kalmistul näeb ka kõikvõimalikke pronkskujukesi ja puust mesikäppa nägi ka 😉 Kui asjad aetud võtsime suuna Valgale. Seal oli ka vaja paar asjatoimetust.
Valga kalmistul oli kohe paar head näidet miks ei ole hea valada betoonist hauapiiret kõrghaljastuse all. Puud kasvavad suureks ja lõhuvad kõik piirded ära. Kõrghaljastuse all on otstarbekas kas nn. “lego” või murupiirdega plats. Igal kalmistul on midagi isemoodi. Tavaliselt on selleks igasugused huvitavad ristid. Siin jäi ka mõni selline omamoodi rist silma. Muidugi ei saa märkimata jätta ühte hauapiiret kus lõvid hoidsid kette. Tavaliselt on piirdeks ikka sellisel puhul üks kett aga siin ikka kohe 3 rida ketti. Väga äge nägi välja. Aga siit edasi enam toimetada ei jaksanud kobisime Annimatsile kotile, et hommikul vaikselt jätkata.
Hommikul väike töö Sangaste kalmistul, siin oli erinevaid vanu riste ikka päris palju, mida mujal pole näinudki. Paar metallaeda oli ka siin taastatud. Ühel jäi silma isegi moodne Vasara lukusüdamik 😉 Kui siin asjad aetud võtsime suuna kodupoole tagasi aga mitte otse vaid ikka väikse ringiga 😉
Otepää kalmistul jäi silma paar natuke teistsugust piirdeaeda, siin väga pikalt luusida polnud aega, veel paar kohta on vaja üle vaadata õhtuks.
Tartu Pauluse kalmistule oli samuti asja. Siin hakkas ka kohe eriti palju silma hooldamata hauaplatside silte, ometigi kalmistu ju keset linna kõik käe jala juures. Siin II MS mälestusmärk kah keset kalmistut. Siin on huvitav see, et hullult on igasugu kujukesi aga samas on need päris ägedad. Kui asjatoimetused aetud kimasime Laiuse poole
Laiuse kalmistul oli ka päris palju hooldamata haudade silte. Neid jäi silma pea igal nurgal. See ka selline huvitav kalmistu millel tasub luusida. Kõikvõimalikke erinevaid ristikesi ja muud näeb siin. Ja tavatult palju on siin näha kuidas loodus teeb oma tööd. nii mitmedki piirded on puud omale võtnud. Kui siin asjad aetud jäi veel paar kohakest läbi käia ja saabki ringiga koju.
Järgmine peatus oli Kodavere kalmistu, see on ka hirmus vana kalmistu. Toimetasime asjad ära ja vaatasime veidi ringi. Väga vana kalmistu kohta oli see väga avar ja sirgete ridadega kalmistu. Ei mingit kaootilisust. Kiriku juures jäi silma äge kemps, triibuline nagu piiripunkt kahju, et sisse ei näinud… Tabalukk oli ees. Nüüd jäi veel selle korra viimane punkt, siis saab koju.
Vot Jõhvi kalmistul näeb ka põnevaid riste. Algul vaatasin, et hullult spiraalmotiividega riste ja värke aga ei saanud pihta mis värk on. Aga pärast jagasin ära…. kaevandus ju… Puuridest tehtud ristid, igati praktiline kasutusala. Jõhvis on ka päris äge urnisein, pole sellist kuskil mujal näinudki.
Nii, selleks korraks said väiksemad tööd tehtud, järgmise tiiruga niipalju teha ei jõua. Siis tulevad platside renoveerimised.
-
Nissist Pärnamäele
Natuke oli tööd kogunenud jälle, panime logistika paika ja toimetama. Seekord alustasime kaugemast nurgast kodupoole tulekuga. Sai Nissis paar platsi korda tehtud ja mõni veel üle ka vaadatud.
Kui kalmistul toimetatud uurisin natuke mis materjali on kohe letist kalmistule võtta… No ühtteist ikka on võtta iseküsimus kas sobib. Muidugi natuke kehv selle asja juures, et neid lühikesi “lego” tükke on on kohe võtta aga pikemaid ainult ootetööna ca 2 nädalat. Kummaline, et viitsitakse tolmu koguma toota 50 cm junne aga meetriseid või pikemaid mitte. Mis teema seal on ei jaga pointi ära. Samas kogesin, et elatakse vist piisavalt hästi, tehes mitmesse firmasse hinnapäringuid ei vastata üldse või siis nädala pärast…. Milleks siis üldse kodulehtedel hoida päringute otselinke???
Lõpuks jõudsime tiiruga Pärnamäele, tegin mõned pildid erinevatest kujunduse ja disainielementidest. Päris põnevaid aga samas lihtsaid ja praktilisi hauaplatse näeb selles vanemas osas. Uus osa on muidugi väga bling-bling. Siin tegime mõned hooldustööd ka kiirelt ära.
-
Töine päev mööda kalmistuid.
Võtsime ette mõned kaugema nurga tööd, logistika paika ja minek. Kõigepealt väike peatus Põltsamaal. Vaatasime veidi kohalikul surnuaial ringi. Tundus selline suht põnev olema aga pikalt aega uurida ei olnud. Järgmine kord kui rohkem aega süveneme sellesse. Paar kiiret klõpsu ja tööle.
Töö tehtud panime kohe edasi, pikk sõit ees unistada pole aega.
Järgmine suurem peatus tuli Räpinas. Vaatasime veidi ringi ja otsisime õiget platsi. See on ka selline huvitav surnuaed kus tasub luusida. Mul muidugi see suht läbi kolatud aga eks alati leiab midagi uut.
Seekord jäi siin silma omapärane pink mille jalgadeks oli kasutatud kõrgepingeliinide isolaatoreid. Veel oli siin üks minumeelest täiesti praktiline nn. murupiirdega plats. Kääbas lilli täis istutatud ilusti, väga ok nägi välja.
Kui kiire tiir tehtud tuli toimetama hakata. Toimetamist oli siin päris palju ja õige mitu kärutäit heina vedasime ära. Aga lõpuks sai asja, pakkisime asjad kokku ja minekut järgmisse kohta.
Elva kalmistul vaatasime paar asja üle ja kohe edasi. Kell juba sada aga üks koht veel käimata.
Lõpuks jõudsime Halliste kalmistule, see oli ka selleks korraks viimane töö. See on päris vana kalmistu, nagu sildilt näha siis rajati see 1773 aastal. Enne seda maeti kiriku juurde.
Vot see kalmistu on ka päris põnev igasugu piirete, mälestusmärkide ja sammaste poolest. Siia pean uuesti asja tegema ja pikemalt.
Muidugi eriti lahe oli siin tööriistade hoidja. Selliseid oli kohe õige mitmeid kalmistul, igavesti praktilised asjad. Samas jäi silma ka selliseid mittetavapäraseid riste. Kitsarööpmelise raudtee relsid on siin kalmistul ikka hästi kaubaks läinud ja veetorud koos põlvedega samuti 😉 Üllataval kombel ei näinud ühtki tervet metallpärga. Ainult mõned katked hakkasid silma. Nii vanal kalmistul võiks ju mõni olla.
-
Veel üks põnev kalmistu pakkus üllatusi.
Alati kui kimad Paldiskist Padisele või vastupidi olen vaadanud vilksamisi, et tee ääres üks huvitav vana kalmistu aga aega pole olnud lähemalt uurida. Nüüd oli sinnakanti jälle asja ja otsustasin selle kalmistu ka üle vaadata. Väidetavalt ei ole selle Harju – Madise kalmistu vanus teada. Varaseimad daatumid hauatähistel on 19. sajandi esimesest poolest. Kalmistule on maetud 20. sajandi teise kümnendini. Kalmistu aktiivne kasutamine lõppes arvatavasti Harju-Madise uue kalmistu rajamisega 20. sajandi teisel aastakümnel. Kuigi seal on ka matuseid hilisemast ajast, viimased kuskil 1960. aastatest. Siin pisikesel kalmistul on ka kabeli varemed. Kunagi võis muidugi see kalmistu olla ilusa koha peal mere kaldal. Muinsuskaitseameti andmetel on see kalmistu hauatähiste poolest väga rikkalik. Tervikuna või fragmentaarselt on säilinud lubjakivist 152 sammast ja 2 plaati ning üks ratasrist; sepistatud rauast 225 risti, neist kaks külasepa ratasristi ja üks väike, kivilt 35 cm kõrgune külasepa aasrist ning 6 varbaeda; valatud metallist 42 risti ja üks aed; üks graniitsammas; üks omapärane, töötlemata puidust, tsingitud plekist nimetahvliga rist. Tänapäeval on kalmistu maha jäetud ja praktiliselt hooldamata. Ainult ühel platsil nägin lilli ja küünlaid
Muidugi on siin kalmistul ka midagi sellist mida ma veel ei ole kohanud ühelgi teisel kalmistul ja ilmselt on see ka Muinsuskaitseametil kahe silma vahele jäänud. Üks hauaplaat mis eemalt tundus dolomiit äratas siiski väikest kahtlust. Pidin kohe seda näppima minema ja mida ma avastan…… Kui ise poleks näinud ja näppinud siis ei usuks elusees, et selline asi on….. Vahtplast mis vahtplast.
Vanu lagunenud riste oli siin päris palju aga huvitaval kombel ei leidnud ühtegi puusse kasvanud risti. Selleeest oli legona neid olemas õige mitmeid. Jälle üks põnev koht tegelikult kus tasus käia.
-
Kuidas ühendada meeldiv kasulikuga
Sõps sügeles juba tükk aega, et võiks vähe tuulduda ja väikse sauna teha… No ei klappinud meil need ajad kohe kuidagi. Nüüd tuli tööots lõunaosariikide poole…. mõtlesin, et vot nüüd peaks küll proovima selle külge pookida ühe väikse tuuldumise ka. Ennäe imet seekord isegi aeg klappis. Õige päeva hommikul pakkisime endid ja koduloomad kokku ning panime täitsa plaanivabalt minema, kindlad olid ainult töö ja öömaja aadressid 😉 Hommikukohv jäi kodus joomata, nüüd tuli see ka ära teha. Kuna meie eelistuses on Olerex, hea kohvi soodsa hinna pärast siis tegime väikse kõrvalpõike Põltsamaale sõidult 😉 Paide tundus sobilik koht. Kui kohv ja saiake söödud ei saanud ju ometigi otse edasi Põltsu poole kimada 😀 😀 ikka vaja väike jõnks sisse teha. Miks otse kui läbi Türi saab ka ja mitte ainult 😉 Kuskil mööda väikseid teid sinka-vonkatades jõudsime Imavere mõisa juurde. See mõis eraldati 1748 aastal Loopre mõisast eraldi rüütlimõisana. 18 sajandi lõpus püstitati kõrgel soklil asuv kivist peahoone mis oli põhiosas ühekorruseline. Hoone keskel paiknes kolme akna laiune kahekorruseline osa. Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid, millest enamus on hävinud või varemeis, vaid kahekorruselised aidad on säilinud algkujul tänapäevani. Eesti vabariigi algusaastail tegutses mõisahoones kool, selleks ehitati peahoonele teine korrus ja lisakorpus. Luusisime vähe ümbruses ringi ja kimasime edasi. Ega siin väga midagi erilist vaadata ei olegi aga ma polnud varem siia sattunud ka 😉
Järgmise kiire kõrvalpõike tegime Adavere mõisa juurde. Siin ringi ei luusinud, paar pilti autoaknast ja edasi. Kes tahab selle mõisa kohta pikemalt lugeda siis seda saab teha siin. Lõpuks jõudsime Põltsamaale, mõtlesin, et sokutan reisikaaslased ordulinnuse varemetesse kolama aga ise lähen teen väikse töö ära. Aga minu “hea” plaaniga ei oldud rahul, egas midagi tegin kiirelt töö ära ja kimasime varemetesse luusima. Põltsamaa ordulinnus rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks. Seda purustati ja taastati korduvalt, kuid alates teisest maailmasõjast on linnus suuremas osas varemetes. Linnuses tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum. Muidugi oli siin täiesti inimtühi ja midagi ei olnud lahti, kuigi viirusepaanika oli ametlikult otsa saanud. Huvitav on muidugi see…. Hiljem ehitatud kirik ehitati sujuvalt nii osavalt, et suurtükitornist sai kiriku kooriruum 😉 mistõttu on Põltsamaa kiriku koor oma kuppellae ja ümmarguse põhiplaaniga Eesti üks omapärasemaid. Kirikusse ka kahjuks ei saanud seda asja uurima aga ükspäev teeme ära.
Muidugi on siin veel üks teistmoodi vidin, kui me oleme harjunud nägema kirikutorni otsas tavaliselt risti siis siin on hoopis kukk. Miks just kukk ei tea keegi ilmselt. Väga huvitava tõlgenduse asjale on kirjutanud 2003 aastal Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja Enn Auksmann. Kukk oli juba kristluse-eelsel ajal valvamise ja valvsuse sümbol. Juudid ja paljud teisedki rahvad pidasid kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas esimesena ja kuulutas valguse ning uue päeva saabumist. Vahetevahel võrreldi ööd surmaga ning sellisel juhul sai kukest ka surnuist ülestõusmise sümbol. Oma soojätkamisvõime tõttu oli kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse ning lootuse märk.Esimeste kristlaste jaoks tähistas kukk kui sümbol eeskätt valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks Tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu.Kõige enam on kukk kui sümbol kristlaste jaoks seotud evangeeliumijutustusega sellest, kuidas Peetrus salgas kolm korda ühe öö jooksul Jeesuse, kes oli võimude ja rahvajuhtide poolt vangistatud. Just kuke kiremine tõi Peetrusele selguse, mida ta oli teinud.Mis ajal on hakatud kukke kirikutornidesse asetama, on raske öelda. Oma osa on siin kindlasti mänginud ka praktiline kasu, mida saadi nende tarvitamisel tuulelippudena. Kukk kirikutornis on tuntud nii Eestis kui Baltimaades, samuti saksa ja inglise kultuuri mõjualal (vrd inglise ‘weathercock’ – tuulelipp).
Ühe omapärana võib välja tuua selle, et näiteks Lätis tundub mõnes paigas olevat nii, et kukk kirikutornis tähistab luterlikku, rist aga katoliku kirikut. Kas tegemist on reegliga, ei julge öelda. Nii nagu rist kirikutornis tuletab inimestele meelde, et Jumala Poeg on meie eest ristil surnud ja meile oma ülestõusmisega uue elu kinkinud, tahab kukk kirikutornis panna inimest oma elu ja usu üle järele mõtlema ning endalt küsima, kui kindel ja ustav ta on. Isegi Peetrus – üks kaheteistkümnest apostlist – salgas Issanda, aga ta sai andeks ja oli lõpuks võimeline andma oma elu usu ja Jumala nimel, surres Roomas märtrisurma. Kukk kirikutornis manitseb meid valvsusele ja sümboliseerib uut algust ning lootust, mille Jumal on meile oma Pojas kinkinud. Veel üks väga huvitav artikkel kuke kohta on ilmunud ajalehes Eesti Kirik. Seda saab lugeda siit. Põltsamaal luusisime veel vähe kohalikus pargis ja uurisime represseeritute mälestusmärki. Siit edasi kimasime vaikselt öömaja poole aga nagu ikka…. jälle väikse jõnksuga 😉
Ega ju otseteed Annimatsile ei ole Põltsamaalt 😀 😀 ikka tuleb ju kuskilt läbi sõita. Aeg oli juba sealmaal, et võiks väikse lõuna ka teha. Jõgeva poole kimades meenus, et Piibe maantee ääres on Piibe tare, äkitse seekord saab süüa. Kurja küll, ma olen möödaminnes seal vähemalt 6 – 7 korda üritanud süüa saada aga siiani ei ole õnneks läinud. Kas on kinni, reserveeritud või kokk juba koju läinud 😀 Otsustasime viimast korda proovida ja ennäe imet saime sisse ja süüa ka. Seest üsna kobe ja toidul polnud ka väga viga, kuigi hinna ja kvaliteedi suhe on veidi paigast ära. Näljaga kannatas süüa küll ja nüüd on vähemalt teada, et Jõgeval on vähe paremaid kohti olemas kui see. Kohvimasinat seal majas ka ei tunta ja seda aastal 2020…. Kohvi saad termosest ja millal see kohv sinna termosesse pandi pole teada 😉 Nats viskas muidugi sitta ventikasse see, et kui suurem seltskond tuleb ja menüüd lauda kaasa antakse siis võiks nagu “jõhvikas” tulla lauast tellimuse võtta aga kus sa sellega. Seda võidki seal ootama jääda ja ega ta ei viitsi üle leti hõigata ka, et tellida saab ainult letist.
Lõpuks kõhud täis käisime veel poest läbi võtsime õhtuseks saunaks väikse nänni ja tuld edasi. Põikasime sujuvalt Äksi kiigeparki ka sisse, see on äge koht väikseks jalasirutuseks pikal teel. Saab kõikvõimalike kiikedega kiikumist proovida, muidugi mõned hakkavad juba ära väsima aga pole hullu ehk kunagi parandatakse ka. Käisin vaatasin lõpuks üle ka kohaliku Vabadussõja ausamba. Kiigepargis sada korda käinud aga ausammas ikka vaatamata 😀 Nüüd on see tehtud.
Noh ja ega Äksilt ju ka otse saa 😀 😀 katsetasime igasugu tundmatuid teid sihtpunkti jõudmiseks ja see tasus täitsa ära. Nägi nii mõndagi uut millest varem aimugi polnud. Mõnes kohas näeb juba päris ilusaid kollaseid rapsipõlde. Kambja servas jäi silma ühel künkal mantelkorsten, seda oli kohe vaja uurima minna. Mõnes kohas on neid veel säilinud Eestimaa pinnal, Jägala kiriku kõrval on ka miski sildike ajaloo kohta küljes aga siinse kohta ei leidnud kuskilt miskit infot.
Põikasime korra sisse ka Kambja kiriku juurde. See pidavat olema Lõuna-Eesti suurim maakirik. Ajalooallikad mainivad seda kirikut esimest korda 1330 aastal. 1471 oli siin puukirik. Kirik on sõjategevuses korduvalt kannatanud, nii Liivi kui Põhjasõjas. Viimati hävis aastal 1944. Taastamine kestab aastast 1989. 1878 aastal paigaldatud Guido Krausi valmistatud, kuid põlengus hävinud oreli asemel on nüüd uus, Rootsi Träsiövi koguduse poolt annetatud orel. Säilinud on vanad Moskvas valatud kirikukellad. Kirikuaias kasvab Tartu ülikooli 300. juubelipidustuste ajal siin külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustavi istutatud tamm, nn. Kuninga tamm. See kasvab siiani värava kõrval. Kiriku ees platsil on mälestuskivi kooliharidusele. Kambjas alustas kool enam kui 300 aastat tagasi. Mälestusmärgi juurde kuulub ka skulptor Endel Taniloo raiutud kiviraamat, mille avatud lehtedelt võib lugeda:
“Kiri algab kirikust, rahavas algab raamatust”.
Lõpuks jõudsime Annimatsile, soe saun juba ootas. Kolisime sisse majadesse ja kobisime sauna. Saun siin väga hea nagu alati. Uus keris oli palju mõnusam kui vana. Vahepeal läks saun ka põlema aga pole hullu saime õigel ajal jaole. Lõpuks kobisime kotile. Pidime küll plaani tegema homseks päevaks aga see ununes kuidagi sujuvalt ja hea oligi. Plaanivaba asi on enamjaolt väga hea.
Järgmisel hommikul kui kõht täis võtsime suuna kodupoole, Pühajärvel tegime paar pilti ka Lihavõttesaare kujukestest 😀 😀 ja võtsime suuna Luke mõisa.. Seal tuustisime veidi ringi, tavaliselt siin ikka inimesi liigub aga nüüd täitsa inimtühi. Mõisa ajaloo ja toimetamiste kohta saad lugeda siit.
Tegime paar taevapilti ka mõisast 😉 Kured istusid ilusti pesal, ei hakanud nende toimetusi segama.
Lukest kimasime edasi Kambja poole, ega otse ju saa ka kodupoole sõita 😀 😀 Seal jäi silma rannas päris äge lohe. Ja muidugi kohalikul surnuaial tahtsin ka turnida. See on igavesti äge kuidas platsid paiknevad astmeliselt mäenõlvadel. Muidugi pikalt siin luusida ei saanud räme sadu hakkas. Pole hullu ükspäev uurin lähemalt.
Enne Aoveret on mitu kohakest veel kuhu pruunid sildid näitavad aga pole mahti olnud sisse põigata. Seekord tegime ära. Uurisime mis kuramuse kivi see soomepoiste kivi on. Tore on, igati asjalik asi on tee servas langenud soomepoiste mälestuseks aga üle tee keset põldu maakera suurune rist püsti, sellest pole kuskil mingit juttu. Muidugi üle värske orase sinna lonkima ei hakanud austades põllumehe tööd. Selle asjanduse kohta võiks ju ka kuskil miski viide olla. Kirjade järgi ristil on tegu miski 1944 aasta teemaga. Netist ei leidnud kummagi asja kohta mittemidagi tarka….. Tammistu mõisale viskasime ka pilgu peale. Täitsa kobe teine ja tänapäeval toimetab seal Agrenska fond. Siin luusides tuli mõte, et võiks Luua puukooli arboreetumi ka uurida…. Egas midagi, tuld sinnapoole.
See arboreetum täitsa äge asi ja siia peab tulema suve poole uuesti luusima. Siin on vaadata küll ja küll ja mööda matkarada saab ka luusida. Seekord segas vihm natuke pikemaid uuringuid.
Tegin paar ägedat kassipilti ka nõrganärviliste jaoks, kes arvavad kui kass on puu otsas ja kräunub siis tuleb päästeoperatsioon korraldada koos päästeametiga. Kui isegi pime kass suudab krõbinal puu otsa ronida ja sealt ise alla tulla mis siis nägijatest veel rääkida on.
Tiksusime vaikselt läbi Palamuse Kuremaa poole. Nagu näha on ka Palamuse kiriku tornis kukk 😉 Palamusel ei hakanud midagi uurima, seal juba palju kolatud. Paar kirjatükki selle kohta on siin ja siin. Kuremaal ei hakanud mõisa uurima, see on tulevikuprojekt 😉 aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma. Tegime tiiru ümber tuuliku ja minekut. Veits edasi tee ääres miski silt von Oettingenide kalmistule. Polnud sellisest tegelasest veelvähem nende surnuaiast midagi kuulnudki. Isegi kohalike vaatamisväärsuste nimekiri vaikib selle maha. Väidetavalt olnud Oettingenid tavalised kaupmehed kes tulid Liivimaale elama 15 sajandil ning said aadlitiitli vaid seetõttu, et olid edasipüüdlike inimestena valmis pärast Liivi sõda rahvast lagedaks jäänud maal mõisaid uuele elujärjele tõstma. Kuremaad valitsesid nad kolm põlve järjest, alates 1834 aastast kuni mõisate võõrandamiseni 1919 aastal. Vot nii… Ilma plaanita asi tuli välja päris põnev. Nägi palju huvitavat millest varem polnud aimugi ja kasulik oli ka 😉 töö sai tehtud.
