-
Vikukülast Lõuna-Eestisse
Ühel heal päeval pidime minema tripile Lõuna-Eestisse koos väikese haltuuraga 😉 Algselt tegime aega parajaks Viikingitekülas, seni kuni üks tellitud programm läbi sai. Päriv vahva linnuselahing ja muud tegevused olid. Polnud ammu niimoodi nalja saanud 😀 😀 Lõpuks kui programm läbi kimasime edasi Kirumpääle.
Kirumpääl oli juba rahvas koos ning kõva üritus käis. Siin tuli omal ka vähe haltuurat teha ja viikingit mängida. All platsil mingi maakera suurune jorss heitis palki nii kuidas ise tahtis 😀 Tassisime oma kiviheitemasina künka otsa laagrisse, meie kõrval valmistusid lahinguks Petsi ja Karla mehed.
Lõpuks lasi pommionu oma kahurist avapaugu ära ja läks lahinguks. Petsi ja Karla mehed paugutasid ja müdistasid mehiselt. Kui neil asi läbi sai pakkusid silmailu kõhutantsijad. Lõpuks madistasid veidi ka viikingid nii, et higimull otsa ees ja sädemeid lendas kahte lehte.
Lõpuks oli meie haltuura siin tehtud, korjasime kola kokku ja kimasime edasi. Nüüd juba omi asju ajama. Järgmiseks peatuspaigaks oli Rõngu vasallilinnus. Rõngu linnus ehitusajaks loetakse 1340. aastat. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale, hiljem jesuiitidele, kes muutsid selle oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558. aastal toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel. Linnus käis käest kätte. Oktoobris 1558 purustasid orduväed linnuse. Linnusest on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati Suure-Rõngu lossi (nn Uue lossi) ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit idas. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, eesti päritoluga kindral Carl Friedrich Tenner (1783 – 1869).
Siit edasi sügasime Tarvastu ordulinnuse juurde. mingil ajal sai sellest linnusest foogti residents. Ligikaudu 75×75 meetri suurune erakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka tipu. Hooned paiknesid ringmüüride ääres. Linnuse põhjaküljele Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Praegu on sellest järel väheseid müüriosi, vaid vesiveski on 17.-19. sajandeil mõisa veskina taastatud ning ümber ehitatud. 17. sajandil tekkis linnuse asupaika. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1796. aastani oli mõis riigi omanduses, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta Henry Joseph de Lambert’ile. 1820tel aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkamffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Edasi tudeerisime vähe ka Helme linnust. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati ilmselt tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid puuduvad. 16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu selle kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu. Kui see kõik läbi tuustitud kimasime edasi Mats Erdelli kabelit uurima.
Taagepera läheduses asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik, kelle üks järglasi – Hans Erdell – ostis 1868.a. Roobe mõisa päriseks. See oli üks varasemaid taolisi oste Liivimaa ajaloos. Natuke pikemat lugemist Matsist on siin. Edasi luusisime vähe ka Taagepera lossis, seal luusides sattusime peale ka ühele pulmale. Päris lahe oli vaadata kui hobukaarikuga toodi noorpaar kohale 😉
Tuustisime ringi veel Koorküla koobastes. Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad. Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega. Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.
Siit edasi kobisime Karula Rahvusparki ja ööbisime RMK lõkkekohal. See Ähijärve lõkkekoht on päris äge ja siin on veel korduvalt ööbitud. Järgmisel päeval kolasime vähe ümbruse mahajäetud kirikus, vaatetornis jne.
Tripi lõpetuseks lipsasime läbi veel Piusa koobastest. Seal on alati äge, kuigi seal kus meie käime luusida ei tohi….
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
-
Nõmmeveski – Ilumäe – Hara
Ilus ilm tuli kohe viuh ära kasutada. Hüppasime sõpradega autosse ja väike Lahemaa tiir sai alguse. Ikka need natuke müstilised ja põnevad kohad tuleb aegajalt üle vaadata. Kõigepealt ikka Nõmmeveski oma joastiku ja rohelusega. Turnisime vähe ka mööda kunagise elektrijaama kanalit. Isegi üks vahva ussike venitas ennast mööda laudteed kuhugipoole omi ussiasju ajama.
Nõmmeveskilt kimasime Ilumäele. Tegime väikse peatuse ka talupoegade poolt armastatud sõjaväelase ja riigitegelase ning mõisniku Carl Magnus von der Pahleni auks püstitatud monumendi juures. Paar klõpsu ja edasi kabeli juurde. Väike tiir ümber kabeli, mõni pilt mälestuseks surnuaiast ja ka kabeli vitraažidest. Iga endast lugupidav eestlane võiks siin ära käia ja vaadata oma silmaga talupoegade vappe, muidu halatakse siin ainult mingist 700 aastasest orjaajast 😀 😀
Edasi plaanisime minna Hara allveelaevade demagneetimise sadamat vaatama. Kurja saime natuke sõidetud kui ilus kull ennast eksponeeris oksal aga nagu ikka kas sul pole fotokat käepärast vai on muu häda 😀 😀 Sai kiiruga läbi esiklaasi ühe suht uduse klõpsu teha, enne kui minema lendas.
Haras sai paar päris head pilti, ilm soosis. Huvitav oleks tead mitu allveelaeva siit läbi reaalselt käis aga ilmselt ikka käis. Väidetavalt selliseid sadamaid ainult paar tükki olemas. Paar pilti ka Hara saarest kuhu meie jalg veel siis astunud ei olnud. Korduvalt seda plaaninud aga ei ole pihta saanud. Idee poolest peaks sinna mõõna ajal saama minna kivide vahelt või siis talvel üle jää. Aga ükspäev me seal ikka ära käime. Paistab selline salapärane koht olema.
-
Keraamika põletus väliahjus
Ükspäev sai tehtud väike rakukeraamika põletus Kunstikrati Suvekooli väliahjus. Panime ahju staffi täis ja tuld. Ziilu oli katlakütjaks 😀 😀 ei tea millega küttis…. Suitsu järgi tundus, et vanad kummikud 😀 aga tegelikult oli vist kivisüsi. Lõpuks sai ikka tulelondi korstnast välja 😉
Sai köetud ikka õige mitu tundi, enne kui koogid valmis said. Lõpuks võtsime vidinad välja ja pesime puhtaks. Öösel tulemust vaadata ei julgenud 😉 Läksime hoopis sauna ja kobisime kotile.
Järgmisel päeval katsetasime algul natuke muud tehnikat, pritsisime ajaviiteks uued nõud üle ja siis läksime vaatasime päevavalges eelmise päeva saavutusi. Päris kobedaid asju tuli ahjust 😉 Tiksusime veel natuke ja sättisime ära kodupoole.
Koduteel nägime hullult suurt sookureparve põllul. Paar klõpsu ja edasi. Tegime väikse kõrvalpõike veel Ilumäe kabelisse ja uudistasime kabelit seest ja väljast. Väga äge kohake on see kabel. Kalmistu taga on korralik välikemps, isegi vaip on maas 😉
-
Väike tiir Jägalasse
Vahest ikka käin ajaviiteks Jägalas kuna see mul siin üle õue 😀 Aga ega siis kunagi saa ühe jutiga sinna kimada, teel kohti küll kus luusida. Nagu ikka paar sõpra kampa ja esimene kõrvalpõige kohe Saha kabel. Paar pilti ja edasi vaikselt.
Järgmine kõrvalpõige oli Maardu mõis. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast. Selline huvitav mõis kus ma pole kordagi sees käinud. Paar korda olen üritanud aga pole õnneks läinud. Seal miski haige grupisüsteem, kui grupiga lähed saad sisse, kui üksi siis ei saa ja 3 ei pidanud grupp olema 😀 😀 Luusisime natuke mõisapargis. Pääsukesed olid kopereerunud ja ehitanud korterelamu lambi peale 😉 Kui seal ka piisavalt luusitud tiksusime edasi Rebala poole
Rebalas paar pilti ja edasi Ülgase fosforiidikaevanduse poole. Turnisime vähe varemetes ja kaevanduskäikudes…. Krt hullult oli sääski, lasime ruttu jalga 😉
Jõelähtme kiriku juures tegime ka väikse peatuse, vaatasime vabadussõja mälestussammast. Väidetavalt püstitati see 1939. aastal Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenud võitlejate auks. Samba kavandi autor oli Anton Starkopf.
Mälestussammas purustati juba kahe aasta pärast nõukogudemeelsete poolt. Saksa okupatsiooni ajal taastatud samba hävitasid uuesti 1944. aastal tagasipöördunud kommunistid.
Kolmandat korda püstitati sammas 1992. aastal esialgse kavandi järgi. Praegu näeb seal nii praegust sammast kui ka vanu säilinud sambatükke.Lõpuks jõudsime Jägala joale ka. Vett oli üllatavalt vähe, tegime paar pilti ja kolistasime vähe piki jõge allavoolu. Seekord midagi põnevat väga ei olnudki ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma.
Koduteel oli selline vahva vaade.
-
Hundikangrud
Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.
Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik. Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.
Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.
Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.
-
Hiiumaa vol.2. Kassari-Tahkuna-Emmaste-Kassari.
Hommikul peale äratust ja väikest hommikusööki panime jugama Kassarist uurima järgmisi vaatamisväärsusi. Esimene peatus tuli Ristimäel. Ristimäe kujunemise kohta on erinevaid seletusi. Tänapäeval rõhutatakse kõige enam seost Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Hoolimata kõigest, mida see väike rahvakild oma õiguste nimel ette võttis, ütles maaomanik Stenbock umbes tuhandele hiiurootslasele koha üles. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, uutele asustamise alla minevatele maadele. Sellesse omapärasesse loosse oli segatud veel mitmeid kõrgeid ametnikke, nagu näiteks Katariina soosik vürst Potjomkin. Nõnda polnudki rootslastel muud pääsu kui nõustuda. 20. augustil 1781 kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus oma kihelkonna piires. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann jumalasõna luges. Tehti vist ka väiksemaid riste. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis “tõotatud maale” veidi üle poole rännakut alustanuist. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi, riste teevad esmakordselt saarele tulijad.
Ristimäe kohta on käibel ka legend, mis rääkis kahest pulmaseltskonnast. See jutustas aegadest, mil veel naaberkihelkonnast pruute “tõmmati” ja pulmas mõõgavõitlusi peeti. Kojusõidul kohtusid kaks seltskonda, ühes eesti-, teises rootsikeelne noorpaar. Kitsas tee ei lasknud neil takistusteta teekonda jätkata, mistõttu puhkes tüli. Tapluse käigus sai ühest paarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud abiellunud hiljem ja elanud õnnelikult koos elu lõpuni. Just ühtede mälestuseks ja teiste ning ka omaenese õnne nimel on paslik siia üks väike kohalikust materjalist rist teha. Loodus pakub palju võimalusi, kuid loodusele haiget tegemine ei ole õigustatud.
Ristimäelt edasi suundusime militaarmuuseumi. Muuseum asub vanas piirivalvekordonis ja on igaljuhul väärt külastamist. Vaatamist jagub nii õue kui tuppa. Päris huvitava ajaloo ja seiklusega on seal ekspositsiooni kroonjuveel… Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Alusele tõstetuna räägib ta oma lugu: Stalini-Hitleri sobing ta siia tõi, pauku ta tegi, maa sees peidus oli, välja ta tõmmati ja rahvale vaatamiseks seati, pooleks lõigati ja ära varastati, üles leiti ja tagasi toodi. 😀 😀
Siseruumides võib näha isegi Vovka bareljeefi 😉 Ja nii mõnedki villkopad on seinal 😀 😀 Eks peale sõda vedeles Aadu ja Jossifi meeste peavarje igalpool. Praktiline asi tuli ju ära kasutada 😀 😀 Vars külge ja hea peldikut tühjaks tõsta.
Muuseumist edasi läksime tutvuma Lõimastu kaitserajatistega. Seal isegi maa sees mõned korrused ja kõik metallosad polnudki ära varastatud. Väidetavalt on see Kukerabasse rajatud patarei kõigi aegade võimsaim Hiiumaal (nr.316). Samasugused vägevad patareid ehitati veel Osmussaarde (nr. 314) ja Sõrve säärele (nn. Stebeli ehk 315. patarei). Mujale Baltimaadesse selliseid võimsaid rannapatareisid ei rajatud.
See 316. rannapatarei oli üks oma aja moodsamaid, ehkki 1932. aastal kavandatud mudel. Ehitis hõlmas kahte kaherelvalist suurtükitorni MB-2-180, mille laskekaugus ulatus peaaegu 40 kilomeetrini. Soomustornid jäid üksteisest 400 meetri kaugusele, maa-aluseid korruseid oli kummaski kolm: maasisene torni põhi ulatub ligikaudu 7 meetri sügavusele. Kohalikud olid sinna korruste vahele isegi uue redeli pannud. Iseenesest vägevad rajatised ja põnevust seal jätkub.Kui maa all luusimisest isu täis kolistasime metsa all kõikvõimalikes muudes kohtades. Ega mul siis hing rahu ei andnud, kui kuskil mingit auku nägin kuhu saab sisse ronida siis sinna ma ka ronisin 😀 😀
Kui kõik kohad olid Kukerabas läbi kolatud suundusime Tahkuna tuletorni poole. Ronisime üles, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Kui ümbrus uuritud ja jäädvustatud tulevastele põlvedele liikusime edasi Reigi poole. Tee ääres luusisime veel mõnes militaarrajatises, neid ikka Hiiumaal jätkub.
Reigis tegime tiiru ümber kiriku. Praeguse 370 kohalise kivikiriku lasi püstitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1800.-1802. aastal oma poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi (1773-1800) mälestuseks. Erandlikult on torni tuulelipu varda tipus Eestis tavapärast kukke asendav liiliaõis, mis pärineb Ungern-Sternbergide vapilt. Reigist edasi liikusime ööbimiskoha poole ja sujuvalt vaatasime neid kohti mis tee äärde jäid.
Väike peatus tuligi Mänspe kiriku juures, mille kohta legend räägib…
Esimese kabeli püstitasid tänutäheks Jumalale Taani meremehed, kes merehädalistena Mänspäe randa pääsesid. Kabel ehitati purunenud laeva tükkidest ning olla mahutanud ainult kümmekond inimest. Sealt edasi jäi teele veel Emmaste kirik.
Kivikirikut asuti ehitama 1866.a, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlbulik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisaproua krahvinna Brevern de la Gardie.
Pikihoone jätab mulje saalkirikust, vaatamata kahele katuslage toetavale peente sammaste reale. Kooriruumi eraldab pikihoonest kõrge, aga suhteliselt kitsas võidukaar.Ja lõpuks olimegi tagasi Kassaris. Korraks põikasime sisse linnuvaatlustorni juurde lootuses näha miljonit lindu aga kahjuks ei midagi…..
