-
Kreenholm ja Joala astang
Nagu ükspäev lubatud sai panen paar pilti sellest kuidas Kreenholmis ikka vett ka on. Enamjaolt on seal ju joastik kuival. Kreenholmist endast ei hakka pikalt kirjutama, sellest varasemalt juba blogis juttu olnud korduvalt. Vett pole just kõige rohkem aga juba siit saab aimu kui võimas on sealne joastik.
Kellatornist ka väike meenutus. Huvitav kas see ogaline mast on piksekaitse või midagi muud 😉
Siin see Joala joastik täies hoos ongi. Piltidel pole muidugi pooltki seda vaadet mis tegelikkuses on. Seda peab ise oma silmaga nägema. Kahjuks ei tea kauaks vett jätkub joastikul, see oleneb kõik kui kaua lüüse lahti hoitakse.
Paar pilti tsehhide sisevaadetest. Siin ikka ruumi nii, et anna olla. Kahju, et põhja lasti kogu see krempel.
Mõned jääpurikad ja paiselehed ka. Kreenholmis on tegelikult hullult igasugu keldreid ja muid ruume kuhu ei lasta kolama. Peab mingi legendi välja mõtlema kuidas saaks neid kohti ka uurida 😉 Kuuldavasti pidavat tehtama paar ruumi veel lahti ekskursioonide jaoks aga eks näis. Vaatame mida uus hooaeg toob.
Koduteel põikasime läbi Purtse kindluselamust. Väike kohv ja kook läks kaubaks 😉
-
Kolm juga
Ilus kevadine ilm tuleb ikka ära kasutada looduses luusimiseks. Võtsime ette kolm lähestikku asuvat vähetuntud juga. Jägalasse ja Keila-Joale pole mõtet ilusa ilmaga isegi mitte minna, seal rahvast nagu paraadil. Seekorda alustasime Joaveskist. See pole küll enam juba sadakond aastat juga vaid hoopis joastik, miks see nii saate lähemalt lugeda siit. Igatahes joastikul kevadised suurveed ilusti vulisevad ja nii mõnegi põõsa all õitsevad lumikellukesed.
Väike video kevadisest Joaveski joastikust.
Kui joastik uuritud viskasime kiire pilgu varemetes papivabrikule. Siin pole muutunud midagi, ikka laguneb vaikselt üks päris äge hoone. Papivabrikust varasemalt blogis õige mitu korda kirjutanud, otsinguga leiab ilusti üles 😉
Järgmiseks võtsime ette Nõmmeveski, siin ka kevadiselt palju vett. Siin joa ääres juba nurmenukud lehed välja ajanud, veidi veel ja juba õitsebki.
Nõmmeveskist ka väike video 😉
Lõpuks pilk peale ka Vasaristile. Siin talve jooksul üks puu ära murdunud ja vette kukkunud. Siingi kevadiselt palju vett. Suvel siin praktiliselt vett ei ole, vaevu niriseb midagi. Siinsamas kaldapealsel juba hulgaliselt sinililli ka õitsemas. Kolm juga vaadatud ja ei ühtki inimest polnud kuskil 😉 Väga tsillid kohad on praegu suurveega.
-
Seiklusministeeriumi seiklus koduõuel
Vahel ajaviiteks on käinud nii mitmelgi Seiklusministeeriumi seiklusel autojuhina. Vahelduseks väga ok teema. Saab seigelda nii, et anna olla. Ainuke häda on alati see olnud, et mitte kunagi ei jõua etteantud ajaga kõiki punkte ära võtta 😉 Lihtsalt ei viitsi tuimalt marsruuti läbi kihutada punktide nimel, midagi nägemata. Ikka on ju vaja ilusates või ajaloolistes kohtades luusida. Kuskilt otse läbi ragistada ja autoga kinni jääda nagu Hiiumaal 😀 😀 See kõik võtab hullult aega 😉 Aga tähtis pole võit vaid osavõtt ja tsill. Seekord tuli seiklus lausa koju kätte, ei saa ju ometi jätta minemata 😀 😀
Iseenesest toimus asi juba eelmise aasta mais, aga polnud mahti sellest kohe kirjutada. Nüüd tuleb ruttu see viga parandada. Esimesed punktid kohe rippsilla ja Sinu poe juures. Seikluse käigus sai külastatud nii juba tuttavaid kohti kui avastatud ka uusi. Kusjuures isegi vägagi tuttavas kohas on asju mida pole näinudki veelvähem kuulnud. Raasiku ehk siis Harju-Jaani kiriku seinal huvitav bareljeef… lammas ristiga. Lammast näeb nii mõnegi kiriku seinal, huvitav mis teema sellega on. Vägagi kahetine mõiste, kas usk või släng. Valkla Forelli kingaseina võib ikka möödaminnes näha, aga kas sa ka Haljava pupsikut, või ägedat pesakasti näed on iseküsimus. Seikluse käigus näed veel palju muudki põnevat.
Kaberneemest Ihasallu kimades ei viitsinud mööda asfalteed ringiga sõita, lõikasime otse mööda pisikesi metsateid. Ennäe imet, keset metsi õige mitu dzotti ja muud militaari värki. Kuidas sa ikka tuimalt mööda kimad, kässar peale ja tudeerima. Ja nii see aeg kulub linnutiivul 😀 😀
Lõpuks saime teada kus Ihasalus palmid kasvavad ja on hea valik hobutööriistu 😉 Siili kuju oli ka 😉 Niikaua kui punkti otsiti jõudsin kõlkuda natuke Jõesuu rippsillal. Lõpuks läbi veel Jägala linnuselt ja kui juba seal siis ikka vaatame juga ka. Paar punkti veel ja panime aja lukku, nagunii vähem kui poole tunniga viimaseid punkte ära ei võta. Lisaaeg annab aga miinuseid. Vaatasin, et kiiremad sügavad raja läbi ca 2,5 tunniga, huvitav kas nad ka midagi näevad peale tolmu silmades. See pole ju spordivõistlus vaid seiklus 😉 Joonas võiks mõelda seikluste orgunnil ka nautlejate peale 😉 See oleks väga ok, ehk siis jõuaks kõik punktid ajagraafikusse ka 😀 😀 Tänase seisuga on teema juba aktuaalne ja toimib, ükspäev kirjutan sellest ka.
-
Keila – Joa ja Treppoja
Suvel sai kõikvõimalikke ja võimatuid kohti läbi kolatud, mõned korrad jõudsime möödaminnes isegi Keila – Joale juga uurima. Isegi veidi vett oli. Huvitav, et need rippsilla küljest renoveerimise käigus ära lõigatud abiellujate riputatud lukud ei saadetud mitte Kuusakoskisse, vaid pandi väljanäitusele. Ma muidugi kahtlustan, et ilmselt päris kõik seal kastis küll ei ole, aga mine sa tea… Juga vaadatud panime viuh edasi. Ükspäev katsun selle pargi ja mõisa ka ette võtta.
Väikse peatuse tegime veel Treppojal ka. Siin on muidugi parkimisega paras…. aga miski väikse sobiliku teeserva leidsime. Siin oli ka veidi vett, tavaliselt suvel siin väga vett ei ole ja asi vaevu niriseb. Väike tiir peale ja edasi. Muidugi kevadel sulavete ajal on meie joad päris ägedad. Siit saab piiluda paari kevadist pilti.
-
Lahemaa tuur. Joad ja papivabrik
Tegime jälle asja Lahemaale kuna ununes kolmas sealne juga ja papivabriku pimedad ruumid vaja ka üle vaadata lõpuks. Lisasime programmi veel mõned sealkandi põnevad kohad. Mõtlesime, et hundikangrutel pole ammu käinud, viskaks möödaminnes pilgu peale. Tükk aega tagasi seal käies oli üsnagi võsane seal aga nüüd sinna hobuste koppel tehtud ja üsnagi lagedaks söödud. Aed pandud ilusti nii, et paari kalmet saab aeda ronimata ja loomi segamata uurida, kui tahad kõiki tudeerida tuleb hobustele seltsi minna. Ainuke häda seal see, et siltidelt pole võimalik enam midagi lugeda, ei tea kes neid seal teeb, korrastab või haldab aga uued sildid võiks sinna sebida küll. Idee poolest on siinsamas ka veel üks juga nn Turje kelder aga ei hakanud sinna minema, kuivaga seal vett ei ole ja tühja marssida ilgelt pikka maad ei viitsi. See jääb kevadesse 😉
Turje keldri asemel põikasime sisse RMK Tsitre telkimisalale. Tsillimiseks jube hea koht, siin on õige mitmeid lõkkekohti mis pole üksteise kõrval reas vaid on üsnagi pikkade vahemaade tagant. Enamus kohtades on isegi katusealune. Siin on ka väike puuderada kus saab tutvuda erinevate puude, põõsaste ja muu värgiga. Enamvähem telkimisala keskel on ka puukuur ja üllaülla väga korralik kemps. Ma ikka valdava enamuse nendest RMK telkimisaladest läbi käinud aga nii puhast kempsu kus lausa vaip põrandal pole veel varem kohanud. Kunagi oli vaibaga kemps ka Ilumäe kabeli juures aga enam seal vaipa ei ole 😉 Mere ääres endise piirivalve vaatetorni asemel on ehitatud uus vaatetorn mille juurde viib korralik laudtee. Ladvast avaneb merele päris äge vaade.
Tsitrest suund Vasaristi joastikule, teel jäi silma isegi üks piimapukk. Kolgas vaatasime põgusalt ka kivisilda, see kahe kaarvõlviga paesild on ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild on valminud vanema, lühema ja madalama kivisilla ümberehitamise teel arvatavasti 1850-60. Hiljem remonditud, millest annab tunnistust kivi aastaarvuga 1881 sillaseinas. Silla kogupikkus olevat 67,5 m.
Lõpuks jõudsime Vasaristile ka 😉 Siinne joastik koosneb kolmest suuremast ja kümmekonnast madalast astangust, nende langus ca 10 meetri peale on ca 4 meetrit. Praegusel ajal siin eriti vett pole aga kevadiste tulvavete ajalon siin vaatemäng vägev ja tasub vaatamist. Kütsime edasi Joaveski poole, teel sinna tegime põgusa peatuse ka Nõmmeveskil.
Nii lõpuks kohal ja läheb lahti pimeduses kobamine 😀 Seekord on taskulambid kaasas ja uurime mis pimeduses on. Toho till ae ühes ruumis isegi mõned seadmed alles, polegi Kuusakoskisse tassitud 😉 Liftišahtis isegi lift sees, oleks tahtnud lifti sisse ka vaadata aga kahjuks ei saanud see seisis kuskil 2 korruse vahel. Huvitav oli veel trepp eikuhugi, huvitav miks see kinni müüritud on… Kui enamus ruume läbi kolatud võtsime ette selle eriti pimeda nurga kus vesi kohinal alla tuli läbi turbiini. Oi kurja seal ikka päris pirakas turbiin sees ja kõrvalruumis vähe väiksem ka, isegi ülekandevõllid olemas. Miskis pimedas nurgataguses ruumis oli näha ka generaator. Huvitav mis ajast see generaator pärit on, ilmselt pole see seal ehitusaegne vaid mingi hilisem nõukaaegne. Kuskil seal all veekanalis on ka uus praegune ja töötav turbiin aga seda kahjuks kuskilt näha pole. Igatahes päris äge koht ja kahju, et lastakse laguneda kuigi kohalikud vist üritavad seal mingeid projekte aretada. Hetkel on seal üks osa kasutusel heinaküünina ja ruloone maast laeni täis.
-
Lahemaa tuur. Nõmmeveski ja Joaveski
Alles sai siitkandist läbi käidud ühe seenetuuri käigus. Nüüd võtsime ajaviiteks ette uuesti siinkandi vaatamisväärsused, sügis ju selleks ideaalne aeg. Kõik värvid muutuvad iga päevaga, kui eile oli roheline siis täna ei pruugi enam seda olla. Igakord leiad või näed siin midagi uut, siin pidavat isegi jäälind pesitsema, kahjuks ei ole mul teda siin veel kohata õnnestunud. Eks siinkandis ole olnud nii vesiveski kui hilisemalt ka hüdroelektrijaam. Muidugi kahju, et selline äge asi laguneb ega taastatud pole. Iseenesest oleks ju äge kui seda veekanalit natuke kõpitseda ja väike elektrijaam toimiks juba nü. atraktsiooni mõttes oleks timm värk. Siinsamas üleval nõlval on ka kiviaegne asulakoht, kui muidugi siinset reljeefi vaadata siis ideaalselt sobiks sinnasamma ka üks väike linnus 😉 Aga krt seda teab… äkki kunagi oligi.
Muidugi on metallikratid ka siia jõudnud ning selle suure toru kanali küljest lahti lõiganud ja üritanud “rotti” panna. Vanasti sai kanalist alla või alt kanalisse ronida toru seest aga nüüd saab kahjuks ainult torujäänuste pealt. Varasemast tervest torust on isegi mõned pildid siin ja siin.
Kui Nõmmeveski läbi luusitud võtsime ette järgmise joa siinkandis. Joaveskist muidugi mitu korda läbi sõidetud ja tammi peal paar pilti tehtud, kuid seda õiget joastikku pole veel vaatama jõudnudki. Egas midagi, auto parklasse ja luusima. Huvitav, et parkla piirdeks on siin paigutatud paar vaigutuspuud. Jah mõnes mõttes on see ka ajalugu, enam ju niimoodi vaiku ei koguta. Mõnes vanas metsas mida RMK pole veel jõudnud laastada isegi veel näeb mõnda sellist puud elavana ka. Päris põnev vana maja on siin jõe kaldal, seda on isegi mingil ajal hakatud renoveerima aga kaugemale vundamendist pole väga jõutud. Huvitav milline selle maja ajalugu päriselt on. Väidetavalt olla see olnud papivabriku juhataja maja mis ehitati vana palkmaja külge. Seda on näha jah, et ühes tükis on kaks erinevas stiilis hoonet. Muideks ega siinne koht eriti Nõmmeveskist erine, ka siin on ära kasutatud vee jõudu nii kunagise vesiveski kui hilisema elektrijaama näol.
Joaveski joastikul on ca 160 meetri ulatuses kuus 0,5–1,1 meetri kõrgust astangut. Kusjuures joastik on siin päris noor ja inimtekkeline. Veel veidi üle 100 aasta tagasi oli siin 4 meetri kõrgune juga. Joast sai joastik 1898 aastal kui jõele ehitati hüdroelektrijaam, mis varustas elektriga vastloodud papivabrikut. Ehituseks vajaminev paekivi raiuti jõesängist, mistõttu endine 4 meetri kõrgune juga muutus kuue astanguliseks joastikuks. Joastiku kohal on siin isegi pisike rippsild. Papivabrikut ja hüdroelektrijaama tudeerime pikemalt ükspäev eraldi.
-
Uuel seeneringil
Paar päeva tagasi sai seenel käidud ja veidi lehterkukeseeni korjatud, tavalisi kukeseeni siis ei leidnud ühtki. Tegime uue ringi nats teise suunda, kus ajakirjanduse andmetel pidavat neid olema nii, et koju tassida ei jaksa. Noh eks see nüüd väike müüt ole aga päris ilma ka ei jäänud. Huvitaval kombel oli siinkandis ka männiriisikatega sama lugu nagu eelmises kohas kuuseriisikatega, et kas ainult ussid või juba vanad. Mõned päris pirakad puravikud sain ka lisaks kukeseentele. Ah jaa, punaseid kärbseseeni kilode viisi, kuuevarbalised pidavat neid kalli raha eest kokku ostma. Hakka või neile tarnima 😉
Ja veel üks päris huvitav seik jäi silma Peterburi maantee ääres Valgejõe kandis, longin mina metsaservas ja näen kuidas Narva poolt tuleb valge MB autotreila kolm autot kukil. Jääb teeservas seisma, juht kargab välja, tuustib kõikide autode salongides ja pagassides. Loobib miskit välja treila kõrvale, millega tegu ei tuvastanud kaugelt, aga ilmselt autode tungrauad, rattavõtmed, ohukolmnurgad. Nissanist kougib välja ka tagavararatta. Siis korjab kõik need välja loobitud asjad kokku ja topib omale kabiini, sinna läheb ka Nissani varuratas. Nii, et kui keegi lasi paar päeva tagasi omale tuua treilaga VW, Audi ja Nissani siis autodest puuduvad asjad saab kätte treilamehe käest. Mul täitsa autode numbrid ka olemas vajadusel 😉 Nii süüdimatult autod paljaks tehaksegi.
Huvitaval kombel oli siin veel hullult mustikaid mis polnudki veel puiseks muutunud ja maitsesid koos pohladega imehästi.
Kui juba sealkandis siis väike kõrvalpõige Nõmmeveskile ka, ilm selleks väga mõnus. Sellest ei hakka pikemalt uuesti kirjutama, varasemalt sellest blogis kirjutanud küll ja küll. Igatahes vaated on seal mõnusad ja soovitan kõigil minna sinna loodust nautima 😉 Ilusale päevale väike tilk tõrva ka. Hakkab see valimiste palagan peale ja reformarid suutsid oma bussirondi kampaaniaürituseks parkida Lool Grossi poe ette kõige kitsama koha peale, peatumist keelava märgi mõjupiirkonda ning veel tagatipuks invakohale ka. Puldis peaks ju professionaalne juht olema ja elementaarseid liiklusmärke tundma aga kus sa sellega. Aga noh eks selline pohhuistlik suhtumine inimestesse on neil juba veres ja siis imestatakse miks neid kirutakse. Kuidas sa jätad sellises olukorras kirumata 😀 😀
