-
Kostivere karstiala pilvepiirilt
Kevadel suurvee ajal on hea aeg käia vaatamas Kostiveres Jõelähtme jõe karstiala. Normaalse veetaseme puhul on ju pool jõge maa all või siis on üldse kuivanud 😉 Suurveega on äge vaadata kuidas vesi neelukohtadest maa alla kaob. Mõned aastad tagasi sai seal käidud suurvett vaatamas, see oli päris muljetavaldav. Nüüd käisime mälu värskendamas ja vaatasime asja pilvepiirilt ka 😉 Hoopis teine teema on ülevalt karstiala vaadata, kuigi seekord päris head ülevaadet ei saanud. Pilved jube madalal, tuleb ilmselt ilusa ilmaga uus tiir teha 😉
Üks väike video ajutisest järvest 😉 Selle koha peal on suvel heinamaa ja järvekesest pole õrna aimugi
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jägala kandis luusimas
Tavaliselt on see, et üle õue minek on kas Saha kabel või Jägala juga. Tegelikkuses on sealkandis vaadata veidi rohkem kui need kaks kohta. Seal on veel peaaegu jõe suudmes päris korralik rippsild. Ja muidugi ka veidi pankrannikut kus ühes otsas on kunagine kaevandus ja teises otsas on golfikeskus. Kui viitsid lonkida siis näeb sealt päris häid vaateid.
Teine asi on seal Jõelähtme kirik. See ka üks omamoodi ja vana kirik, ilmselt võib olla ehitatud esimeste seas Harju- ja Virumaal. Kirik oli Eesti Kirjandusmuuseumi andmetel kindlasti juba 1220 aastatel mil Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik Tallinna Toomile. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku teiseks eripäraks oli ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid. Kunstiajaloolase Villem Raami oletusel võis Jõelähtme kirikul algselt olla koguni kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas. Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel. 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Kunstiajaloolase Villem Raami arvates võidi just siis lõhkuda ka kaks vana torni. Liivi sõja järgse taastamisega ei kaotanud Jõelähtme kirik oma keskaegsest ilmest niipalju, kui 1878. a arhitekt Modi kavandatud remondi järel. Aknad venitati nüüd kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart. Õnnetu juhuse tõttu jättis kahjutuli 1910. a sügisel jumalakoja torni ja katuseta. Uus katus ja torn valmisid 1912. a Sellest ajast tänaseni ei ole kiriku ilme enam suurt muutunud. Kui sees veidi ringi vaadatud õnnestus torni kah ronida. Sealt avanesid ümbrusele päris head vaated ja muideks torn on nihkes jh 😉 Torni aknast näeb seda eriti hästi. Ja ehitajate andmeid saab ka luukidelt lugeda 😉
Kui juba seal siis väike joa ülevaatus kah aga teiselt poolt. Siis veel kiire sissepõige Linnamäe elektrijaama juurde ja tuld edasi Neeme poole. Tahtsime kohvikusse minna aga see oli kinni krt. Keegi oli keset küla maasse löönud laeva sõukruvi, ei tea mis teema sellega on…. Aga ilus värviliste klaasidega bussipeatus oli kah 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Objektil
Sai käidud ühel huvitaval objektil asjatamas. Ai kurja kus seal oli metsmaasikaid õitsemas, tuleb õigel ajal uuesti kohal olla 😉 Päris huvitav auk kah maas, ei tea kas kaev või karstiauk. Täpsemalt uurida ei viitsinud rämpsu täis teine. Mulle tundus küll rohkem karstiaugu moodi, altpoolt läks laiemaks. Siinkandis neid muidugi põllud täis. Päris äge ja omamoodi maakelder on ka siin. Põhimõtteliselt paepinnasesse auk raiutud ja siis sinna auku paekivist kelder laotud, ilusti aknaga ja puha 😉 Laeks igavesti suured paeplaadid aga uksekohta ei ole… Huvitav mismoodi sinna sisse saadi…. Peenramaa oli siin muidugi põnev 😉 Luid ja keraamikat nagu putru.
Koduteel nägin siis selle aasta esimese grillvorsti ka ära 😉 Huvitav, et vanades rahvuslikes muinasjuttudes päris palju juttu kuldse krooniga maost…. Ilmselt on nastik nende lugude allikaks. Täitsa korralik “kroon” ju peas
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hundikangrud
Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.
Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik. Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.
Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.
Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jõelähtme kaudu Tuhalasse
Kuulu järgi pidavat nõiad kaevus möllama, egas midagi mõtlesime, et lähme vaatame seda värki. Aga noh nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Kõigepealt käisime vaatasime kuidas on lood Lagedi mõisas. Vett oli mehiselt. Kahjuks on see sild ja lüüsid ära lagunenud ja kedagi isegi ei huvita. Vanasti oli siin väga korralik sild mille kaudu sai saarele. Nõuka aja lõpus linnuvabrik rajas sinna väga ägeda dendropargi ja oh kui vägevad jaanituled seal olid 😀 😀
Lagedi mõisast kimasime Jõelähtmesse. Sealses väikses jõekeses oli seekord ikka vett palju, tavaliselt on seal silla all väike nire kui sedagi. Põikasime sisse ka muuseumi juurde ja mida näeme… kalmed paistavad vaevu välja veest 😀
Jõelähtmelt panime ühe jutiga Tuhalasse. Enne Tuhalat vaatlesime põllul ujuvaid luiki, tavaliselt on seal vili aga nüüd oli meri 😀 😀 Põikasime veel sisse kohalikku kirikusse. Tegime tiiru ümber kiriku ja piilusime sisse ka.
Oh häda nõiakaevu juures oli nagu laulupidu. Tee ääred kilomeetrite pikkuselt kahelt poolt tihedalt autosi täis pargitud. Õnneks me saime pargitud suht lähedale ja pikalt lonkima ei pidanud. Kaevu juures veendusime neh, et nõiad möllavad ja ajavad vett üles. Ja oligi tõeline laulupidu, põristati trumme ja ümiseti laulda 😀 Ei viitsinud seal pikalt trügida ja liikusime kodupoole.
Koduteel vaatasime… toho till ae Leivajões on niipalju vett, et viib silla minema:D 😀 Õnneks muidugi seda ei juhtunud ja sild tänaseni alles 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kuidas eikuskilt tuli miski….
Tuli üks väike tööots arheoloogidega “sinises”. Maaomanik soovis kaevata vundamendi auku uuele majale. Iseenesest koht selline mittemidagi ütlev ja papiirenite järgi ei tohiks ka seal miskit olla. Mis siis ikka kopp maasse ja koorima… Pealmise kihi all polnud midagi. Kuna juba õhtu käes siis kobisime koju, et järgmisel päeval jätkata juba süvitsi.
Järgmisel hommikul läks kopp maasse, midagi erilist ei tulnud peale paari “matuse” 😀 😀 Keegi oli sea luud ilusti kotiga maha matnud ja üks koera kolju oli kah. Sai õige mitu koormat pinnast ära veetud ja ei midagi.. Pinnas selline täitepinnase moodi… Ja siis peale ühe kopatäie pinnase eemaldamist ilmus maasse auk kust paistsid müürid… Isegi maaomanik ei teadnud, et seal võiks midagi maa sees olla. Egas midagi töö seisma ja uurima mis värk on. Töö seisis paar päeva, seni kuni arheoloogid osa müüri lahti kaevasid tuvastamaks mis müüridega tegu. Midagi tarka ei leitud, ainult mingi hiline potikild ja kogu lugu. Tuvastati, et tegu taluaegse keldriga. Kelder oli natuke omamoodi, müürid ilusti laotud nagu ikka ülevalt kaares aga võlv kokku polnud ehitatud. Võlvi kaared olid pealt kaetud paeplaatidega. Lõpuks kui tuvastatud, et midagi erilist ei ole ja selle keldri võib välja kaevata.
Järgmisel päeval töömehi oodates tegin vähe aega parajaks. Vaatasin lagleparvi põllul, luusisin kiriku juures, uurisin mantelkorstent seest ja väljast. Lõpuks jõudsid töömehed ka kohale, vedasin ennast ka siis objektile.
Objektil läks veel veidi aega ennem kui kaevama sai hakata. Kopp käis planeeris platsi kuhu varem veeti pinnas. Läks mingi uhke tunnike sellega veel. Ma niikaua lonkisin ringi ümbruses lootuses näha peale laglede ehk ka mõnda madu. Maastik selline sobilik nende elutegevuseks. Kolistasin läbi kõik urkad, kivihunnikud, jne ja mitte ühtegi madu 🙁
Lõpuks sai kopp platsi planeeritud ja valmistusime edasi kaevamiseks. Saime kõik kokku ja arutasime mis ja kuidas. Ma veel küsisin maaomanikult, et kas sul siin madusi ka on. Lükkas silmad pealaele ütles, et kõik kohad rästikuid täis kümnete viisi. Ja kopajuht ütles ka, et kui pinnast kooris nägi vähemalt kolme rästikut seal platsil. Ütles, et ma vaatasin sa eriti julgelt käid siin ringi kartmata rästikuid, ma ei julge kopastki välja tulla 😀 😀 Ma ütlesin, et spetsiaalselt kolistasin kõik põõsaalused ja kivihunnikud läbi, et paar pilti teha aga mitte ühtki ei näinud 😀 😀 Egas midagi kopp maasse ja pinnas koos keldriga minema. Piiksutasin põranda veel üle igaks juhuks aga peale mõne lauajupi, pudeli ja naela ei midagi. Läksin luusisin vahepeal veel ringi, lootuses ikkagi mõnda madu näha aga ei midagi. Loodus juba nii mõnusalt roheline ja kohekohe hakkavad piibelehed õitsema 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Väike ringreis
Seekordset trippi alustasime sõpradega Saha kabel uurimisega.
Saha kabel on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Rahvapärimuse kohaselt on see isegi 50 aastat vanem Tallinna linnast ning asutatud piiskop Fulco poolt. Kabel ehitati 15. sajandi teisel veerandil ehk samal ajal kui Pirita kloostergi. Saha kabel on nagu Pirita kloostri minivariant! Viimasest, omal ajal suurimast ja uhkeimast Vana Liivimaa kloostrist endast on järgi suures osas vaid varemed. Kui kabel uuritud liikusime Rebala suunas.
Rebalas uurisime vähe lastekangruid ja karjääri. Sealt edasi liikusime Ülgase koobaste juurde.
Ülgasel tegime kiire visiidi koobastesse. Paar pilti ja edasi Jõelähtme kiriku poole.
Jõelähtme kiriku juures uurisime mantelkorstna jäänuseid põhusalt ja edasi Jägala juga vaatama. Juga uudistatud jäi meile tee peale Valgehobusemägi.
Valgehobusemäel ronisime mäkke, nautisime vaadet ja edasi Järva-Jaani poole
Järva-Jaanis uurisime vanatehnika varjupaika. Seal kõvasti igasugu tehnikat. Kahju, et see lageda taeva all roostetab. Aga uurimist jätkub seal pikemaks ajaks, eriti kui oled tehnikahuviline. Järva-Jaanist panime Kiltsi poole vaikselt.
Kiltsis tegime mõisale tiiru peale, päris ilusti korda tehtud mõis. Tänapäeval on muidugi mõisas kool. Mõis väärib igati külastust. Kiltsist kimasime Emumäe poole.
Emumäel oli mõte ööbida püstkojas. Aga kahjuks sellest ei tulnud midagi välja. Ahi ajas hirmsasti sisse. Kasutasime ööbimiseks plaani B 😀 😀 Ööbimiskoha poole tiksudes käisime läbi ka Paidest.
Paides kolasime vallimäel. Pimedas on ordulinnuse varemed päeris efektsed. Kui see ka uuritud kulgesime ööbimiskohta ja kobisime kotile. Järgmisel päeval peale äratust kimasime Puurmanni poole.
Lõpuks jõudsime sihtkohta. Meie eesmärk oligi kolada vähe Selli-Sillaotsa õpperajal. Matkarada on päris põnev ja soovitan igaljuhul huvilistel seal kolada. Turnisime vaatetorni ja imetlesime ümbrust. Kui raba uuritud kimasime Elistvere poole.
Elistvere loomapargis uudistasime vähe loomi, jalutasime järveni. Turnisime vaatetornis. Külastuskeskuses luusisime kah ja tegime väikse kohvi. 😀 Edasi panime Elistverest Kassinurme poole.
Kassinurmes tegime kiire sisse põike linnamäele ja panime edasi majutuspaika.
Majutus oli meil broneeritud Jõgeva lähedal mõnusas privaatses turismitalus. Tegime väikse õhtusöögi kaasas olnud varudest ja tiksusime saunas niikaua kui jaksasime. Hommikul kolistasime edasi kodu poole.
Põikasime teel läbi Kärde rahumaja juurest. Põlluservas otsis toitu tervet kari kitsi. Rahumaja ka uuritud kimasime Kose poole 😀
Kosel tegime kiire põike jõe äärde, piilusime natuke partide tegemisi ja edasi Saula poole.
Saulas külastasime Siniallikaid. Need on igal aastaajal ilusad vaadata. Peale allikate külastust panime edasi vikukülla 😀
Viikingitekülas vaatasime veidi ringi, tegime väikse kohvi ja kodu ära.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
