-
Taagepera kirik ja kalmistu
Möödunud suvel sai üle vaadatud lõpuks see pisikene Taagepera kirik. Taagepera Jaani kirik olla ehitatud 1674 aastal. Tol ajal oli Taageperas mõisnikuks Otto von Stackelberg, tema nimest olevat tuletatud ka Taagepera nimi. Kiriku valmimise legend kõneleb, et mõisnik sattunud kord merehätta ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku, kas see nii ka oli kes seda enam mäletab. Aga ilus legend ikkagi. Huvitaval kombel on kirik tervena üle elanud kõik sõjad. Nõuka ajal pandi kirikule eterniitkatus. 1990 aastal toodi kirikusse elekter ja valmistati puidust kroonlühtrid. 2000 – 2001 vahetati kiriku põrand ja paigaldati istepinkide alla elektrisoojendajad. Nii, et siin kirikus on istmesoendused. 2004 aastal remonditi käärkambrit ja laoti käärkambrisse uus ahi. 2007 – 2008 vahetati katus ja restaureeriti torni.
Kalmistu rajati siia ilmselt kuskil 1773 aasta paiku Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, aga siin on üks päris huvitav kabel mis ei kuulu sugugi miskile võllile nagu tavaliselt vaid lihtsale talupojast mõisahärrale. Ja meil siin osad kiunuvad midagi 700 aastasest orjaajast. Kui jutu järgi kõik orjad olid ja mõisa tallis alalõpmata vitsu said, mismoodi siis Mats mitmete mõisate omanik sai olla.
Aga ega siingi saa niisama luusida, natuke peab ikka asjalik ka olema ja nii saigi siinsel kalmistul mitu hauaplatsi omale ilusa paekivist piirde
Ja eks veidi vanu, natuke käest lastud asju tuleb ka harida. Kaevasime välja kõik sõnajalad ja silusime mättad, külvasime peale muruseemne ning pesime survepesuriga puhtaks hauatähised. Kui vanad ristid ilusti kuivanud värvisime need üle ja taastasime kirjed
-
Saatse kalmistu
Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed Saatse puukiriku kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.
Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.
Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.
Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.
-
Miks plaatida hauaplatsi?
Varasemalt olen siin juba kirjutanud lahti nii piirete kui ka platsitäidete hooldusvajaduse. Aga kordame siis üle. Viimasel ajal tuleb aina rohkem päringuid hauaplatside plaatimiseks. Tekib küsimus, miks seda teha? Kohe tuleb sada vabandust ja põhjust. Aega ei ole käia hooldamas ja plats on siis hooldevaba jne jne. Tegelikult on see lihtsalt enese rahustuseks ilusa illusiooni loomine. Kui aega ei ole saab alati tellida hooldusteenuse ükskõik kust maailma otsast vägagi lihtsalt. Teiseks plaaditud platsi ehitus on kordades kallim ja ei taha hooldust võibolla ainult esimesel paaril aastal. Edaspidi on hooldusvajadus mitmeid kordi suurem ja kallim kui rehaga liivale triipe tõmmata.
Ilma hoolduseta on plaaditud platsid mõne aastaga sellised nagu allolevatel piltidel näha. Plaadid katkised, plats ära vajunud, rohi ja sammal kasvab ning vajavad korralikku pesu. Küsige nüüd iseendalt kas teil on aega ja võimekust tundide kaupa plaatide vahelt sammalt või umbrohtu kaabitsaga välja nokkida või plaate pesta. Ilmselt veelvähem on aega vajunud plaate lahti koukida ja paika sättida. Kui pole aega 10 minutit liiva riisumiseks, siis pesuks või umbrohu nokkimiseks pole ammugi aega. Seda enam, et meil on kalmistuid kus pole isegi vett kohapeal olemas.
Kui on soov siiski plaatida oleks mõistlik kaaluda väiksemate platside puhul ühe suure plaadi paigaldust, see väldib sambla ja umbrohu kasvamise kindlasti aga ei päästa pesust. Suhteliselt hooldevaba on iseenesest muruplats. Ei pea riisuma ega midagi, trimmeriga viuh üle ja valmis 😉 Mõnel kalmistul ei pea muruplatsi olemasolul isegi ise niitma, vaid seda teeb kalmistu haldaja. Vot hoopis see on hooldevabadus.
-
Raudristide taastamine
Lisaks tavapärasele piirete ehitusele tuleb vahel ette ka põnevaid väljakutseid midagi vana taastada. Huvitav, et vanade raudristide taaskasutus hakkab vist moodi minema, juba õige mitmeid pidanud taastama. Iseenesest pole ju paha, omal ajal sepad tegid ikka imeasju mis tänapäeval kahjuks kasutult kuskil kuhjas vedelevad. Taastada neid keegi eriti ei viitsi, lihtsam on graniidikärakas platsile panna. Seekordseks projektiks oli välja otsida ja taastada kaks võimalikult sarnast raudristi. Ega see niisama lihtne ei olegi, et kuskilt vanade ristide kuhjast võtad ja voilaa. Tegelikult on see paras jebimine, kõigepealt otsid enamvähem sarnased toorikud millele hakkad sobilikke detaile otsima. Esmapilgul näivad jupid sarnased aga mõõdud võivad olla paar senti siia – sinna, seega kokku ei sobita. Õnneks on Eestimaa kalmistutel vanu äravisatud riste küllaga. Paar nädalat otsimist ja jupid olemas 😉 Siis kogu mudru soodapritsiga vanast värvist lagedaks….
Kui detailid puhtad siis viuh töökotta keevitama ja värvima. Lõpuks on vaja veel otsida sobilikud kivid alusteks, mis pole ka niisama lihtne.
Aga lõpuks nad valmis said ja paika ka
-
Läti kalmistud
Eelmisel hooajal sai üle vaadatud hulgaliselt Läti kalmistuid, et saada võrdlusmomenti meie kalmistutega. Ega nad üldjuhul väga meie omadest erinegi. Huvitav on muidugi see, et kui meil üritatakse uutel kalmistutel ikka mingit korrapära hoida ja platsid enamvähem ühte ritta ilusti sättida koos korralike vahekäikudega jne. Siis seal on see asi sama kaootiline kui meil mõnel vanal kalmistul kus praktiliselt vahekäigud ja ligipääsud puuduvad. Huvitaval kombel ei näe seal eriti ka meie “kuuma kaupa” tänava äärekivi, pigem on räige betoonivalu mis üle kleebitud graniitplaadiga. Selline graniidi odav variant on meilgi üsna popp teema, eks ta ole kõvasti odavam ka kui päris graniitpiire. See on ka hea alternatiiv vanale lagunema hakkavale betoonpiirdele, ei pea hakkama vana betoonikärakat lammutama vaid lihtsalt kleebid graniidi peale.
Väga palju on plaaditud platse, lootuses, et siis on plats hooldevaba. Tegelikult on see natuke enesepetmine. Hooldada tuleb ikka muidu plaadivahed kohe rohtuvad. Väga palju oli selliseid platse kus kujunduse ja muu peale on pandud märkimisväärne summa raha aga plats ise ikka hooldamata. Vaikselt hakkab jõudma Lätti ka Poola stiil katta plats ühe suure monoliitse graniitplaadiga. Jah kõik on tore ja selline plats vajab ka vähe hoolt, aga kui teil on sinna matma vaja hakata siis mul tekib küsimus kuidas selle plaadi pealt saab ja kuhu see paariks päevaks panna nii, et kedagi ei segaks.
Samas näeb ka väga palju tagasihoidliku kujundusega platse kus on kasutusel ristküliku kujulised valmis peenrapiirded, neid on nii graniidist kui lihvbetoonist. Ei ole mingit pesubetoonist jura nagu meil. Pesubetooni samblavaba hoidmine on paras peavalu. Ainuke imelik asi mis siin on, et nendes peenrapiiretes kiputakse hirmsasti kasutama kunstmuru mis tuulega lehvib igast nurgast. Vaatasin üle ka paar sõjaväekalmistut, väga ägedad on. Noolsirged rivid täpselt ühesuguste piiretega, ei mingit blingi.
Mõned põnevad peenrapiirete stiilinäited ja kasutusvõimalused sai ka talletatud. Peenrapiiret saab vajadusel osaliselt katta isegi nimeplaadiga. Polegi vaja eraldi hauakivi soetada. Minu meelest on sellised lahendused päris stiilsed ja samas tagasihoidlikud.
Ega Lätiski ole kõik platsid hooldatud, hooldamata hauaplatse leiab sealgi kuhjaga. Ja muidugi liigub ka juba päris palju graniidi plastmassist alternatiivi. Minu meelest on selline must massiivne plastpiire päris rõve. Ühte sellist jõledust olen kohanud juba meiegi kalmistutel
-
Värska kalmistu
Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.
Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉
Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga
-
Tartu projektid
Öeldakse, et Tartu on heade mõtete linn. Ma lisaks juurde, et Tartu kalmistud on imede maa, mitte kunagi ei tea mida sa sealt leiad 😉 Platsi renoveerimisel arvad, et mis see väike ülekasvanud elupuuheki väljajuurimine ikka niiväga on. Aga siis selgub, et hekk on omavahel nii tihedalt läbi põimunud, juuri välja kuidas tahad. Lõpuks tuleb välja, et paarimeetrine hekijupp on kaks korralikku autohaagise koormat oksi. Ja see pole veel kõik, sellest läbitungimatust hekist tuli välja mingi 7 reha, 3 labidat, 2 kastekannu, 4 väikest veekanistrit jne. Kuidas need sinna kõik ära mahtusid ei tea. Aga pärast mitme päevast pusimist sai päris kobeda platsi
Aga teine plats oli olemuselt veel põnevam. Meenutas natuke History kanali saadet “Tules karastunud” kus katte all on midagi millest tuleb tekitada päeva jooksul konkreetne tulemus. Katet eemaldades tuli sealt alt välja tohutul hulgal kõikvõimalikke konnasid. Õnneks nendest ei pidanud midagi tegema. Saime paekiviga edukalt hakkama nii, et kõik jäid rahule.
