-
Saatse kalmistu
Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed Saatse puukiriku kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.
Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.
Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.
Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Miks plaatida hauaplatsi?
Varasemalt olen siin juba kirjutanud lahti nii piirete kui ka platsitäidete hooldusvajaduse. Aga kordame siis üle. Viimasel ajal tuleb aina rohkem päringuid hauaplatside plaatimiseks. Tekib küsimus, miks seda teha? Kohe tuleb sada vabandust ja põhjust. Aega ei ole käia hooldamas ja plats on siis hooldevaba jne jne. Tegelikult on see lihtsalt enese rahustuseks ilusa illusiooni loomine. Kui aega ei ole saab alati tellida hooldusteenuse ükskõik kust maailma otsast vägagi lihtsalt. Teiseks plaaditud platsi ehitus on kordades kallim ja ei taha hooldust võibolla ainult esimesel paaril aastal. Edaspidi on hooldusvajadus mitmeid kordi suurem ja kallim kui rehaga liivale triipe tõmmata.
Ilma hoolduseta on plaaditud platsid mõne aastaga sellised nagu allolevatel piltidel näha. Plaadid katkised, plats ära vajunud, rohi ja sammal kasvab ning vajavad korralikku pesu. Küsige nüüd iseendalt kas teil on aega ja võimekust tundide kaupa plaatide vahelt sammalt või umbrohtu kaabitsaga välja nokkida või plaate pesta. Ilmselt veelvähem on aega vajunud plaate lahti koukida ja paika sättida. Kui pole aega 10 minutit liiva riisumiseks, siis pesuks või umbrohu nokkimiseks pole ammugi aega. Seda enam, et meil on kalmistuid kus pole isegi vett kohapeal olemas.
Kui on soov siiski plaatida oleks mõistlik kaaluda väiksemate platside puhul ühe suure plaadi paigaldust, see väldib sambla ja umbrohu kasvamise kindlasti aga ei päästa pesust. Suhteliselt hooldevaba on iseenesest muruplats. Ei pea riisuma ega midagi, trimmeriga viuh üle ja valmis 😉 Mõnel kalmistul ei pea muruplatsi olemasolul isegi ise niitma, vaid seda teeb kalmistu haldaja. Vot hoopis see on hooldevabadus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raudristide taastamine
Lisaks tavapärasele piirete ehitusele tuleb vahel ette ka põnevaid väljakutseid midagi vana taastada. Huvitav, et vanade raudristide taaskasutus hakkab vist moodi minema, juba õige mitmeid pidanud taastama. Iseenesest pole ju paha, omal ajal sepad tegid ikka imeasju mis tänapäeval kahjuks kasutult kuskil kuhjas vedelevad. Taastada neid keegi eriti ei viitsi, lihtsam on graniidikärakas platsile panna. Seekordseks projektiks oli välja otsida ja taastada kaks võimalikult sarnast raudristi. Ega see niisama lihtne ei olegi, et kuskilt vanade ristide kuhjast võtad ja voilaa. Tegelikult on see paras jebimine, kõigepealt otsid enamvähem sarnased toorikud millele hakkad sobilikke detaile otsima. Esmapilgul näivad jupid sarnased aga mõõdud võivad olla paar senti siia – sinna, seega kokku ei sobita. Õnneks on Eestimaa kalmistutel vanu äravisatud riste küllaga. Paar nädalat otsimist ja jupid olemas 😉 Siis kogu mudru soodapritsiga vanast värvist lagedaks….
Kui detailid puhtad siis viuh töökotta keevitama ja värvima. Lõpuks on vaja veel otsida sobilikud kivid alusteks, mis pole ka niisama lihtne.
Aga lõpuks nad valmis said ja paika ka
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Käsmu kabelid
Käsmu kalmistul asjatades vaatasime üle ka sealsed Käsmu kabelid ja muud vaatamisväärsused. Kuna siinses meremuuseumis juba korduvalt käidud jätsime seekord selle vahele ja keskendusime kabelitele. Käsmu kabel olla 1863 aastal külaelanike raha eest ehitatud puitkabel. Kabel iseenesest väljast selline tagasihoidlik nii nagu nad enamuses on. Kabeli uhkuseks on Tallinna Rootsi – Mihkli kirikust pärinev orel mis pidavat olema üks Eesti vanemaid oreleid. Arvatakse, et oreli ehitas tõenäoliselt orelimeister Johann Andreas Stein 18 sajandi lõpus. Muidugi hakkas kabelis silma ka korralik korjanduskast, huvitav mis aastast see pärit on.
Kabelit ümbritseb pisike kalmistu kuhu on maetud nii mõnigi kuulus kapten. Silma hakkas isegi üks üsnagi hästi säilinud metallpärg. Muidugi on siin kalmistul ka üheks Eesti ilusamaks hauamonumendiks peetav kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre mälestusmärk. Ütleks, et ma olen kalmistutel palju igasugu monumente ja asju näinud ning võin kinnitada, et tõesti on ilus kuju.
Kalmistust sajakonna meetri kaugusel on veel üks huvitav kabel. See kabel rajati 1846 kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. See kindral olevat esimesena avastanud Käsmu kui laheda suvituskoha. Nikolai von Dellinghausen (1827-1896) oli omal ajal päris kõva võll, olles nii Eestimaa Rüütelkonna peamees, kihelkonnakohtunik, kreisisaadik, mõisnik ja krt teab kes veel 😉 Muidugi kabeli osas on mitmeid eriarvamusi, võimalik, et kabel on ehitatud hoopis parun Eduard Johann von Dellingshauseni mälestuseks. Aga võta sa kinni mis tegelikult on. Praegu on kabelis päris huvitav fotonäitus.
Ja muideks siin on veel üks vaatamisväärsus 😉 Kalmistu juures on igati korralik välikemps. Muidu kemps nagu kemps ikka aga esimest korda näen Eestimaa pinnal, et kemps on ehitatud eurorahade toel 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Nimesildid, QR koodid ja mälestuspaigad kalmistul
Võta sa nüüd kinni mis kalmistul ennem kasutusele läks, kas hauakivi millele raiuti kadunukese andmed, malmrist mis valati juba vajalike andmetega, raudrist millele kinnitati metallist nimesilt või oli hoopis puitsammas. Igatahes kõiki neid variante näeb tänapäevalgi kalmistutel, kuigi malmriste enam keegi ilmselt ei vala. Raudriste nimeplaatidega ja raidega hauakive tehakse tänapäevalgi. Ja siingi on progress toimunud käsitsi kiviraiet jääb aina vähemaks, appi on tulnud liivaprits ja cnc pink.
Kui aastaid tagasi võis metallist nimeplaate hauakivil näha ainult mujal maailmas, siis nüüd on need Lätis ja Eestiski kohati üsna tavalised. Need on päris head lahendused kui raha eriti ei ole kalli hauakivi jaoks. Põneva kujuga graniiti vedeleb kivihunnikutes küllaga mida saab kalmistule hauakiviks viia ja sinna külge roostevabast või messingist nimeplaadid panna. Metallist nimeplaadid on kordi odavamad kui kiviraie. Samas võib ka kivitöökojast kirjeteta kivi osta ja sinna nimesildid lisada. Selleks ei pea sugugi peale iga matust kivi töökotta tarima ja pärast tagasi viima. Tööriistade olemasolul saab selle töö kalmistul ära teha mõne minutiga.
QR koode näeb ka mujal maailmas kalmistutel päris palju, meil veel suht uudne asi. Kuigi Kirbla kalmistul on üks qr kood juba aastaid. Tartu ja Jüri kalmistutelt leiab ka mõne qr koodi ja eks neid ole juba mujalgi. QR kood annab palju võimalusi, sinna saab panna kõikvõimalikku infot. Nii elulugu, pilte kui ka suguvõsa andmed.
Paljudel meie kalmistutel on mõeldud ka sellele, et saaks kõiki mälestada. Kui lähedane on maetud teadmata kohta või kuskile kaugele ja sul ei ole võimalust sinna minna siis saad mälestusküünla panna kalmistul selleks ettenähtud mälestuspaika. Pilistvere kalmistu lähedal on selleks lausa tehtud kivikangur. Samas võib sellise mälestuspaiga teha ka oma lähedase hauaplatsile. Oleme mõned sellised mälestuspaigad soovijatele teinud. Sellise mälestuspaiga võite ka ise teha aga see tuleb kindlasti kooskõlastada kalmistuvahiga muidu tekitate registris palju segadust ja saate osaks kalmistuvahi pahameelele.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Värska kalmistu
Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.
Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉
Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Aluskatte kasulikkus on küsitav
Kevad hakkab saabuma ja sellega koos ka uus liivavahetuse hooaeg. Paljud inimesed soovivad liiva alla panna aluskatet väitega, et siis ei kasva umbrohi platsile. Tegelikkuses pole aluskattest mingit erilist kasu, üldjuhul lendab seeme tuulega platsile ja juurdub ülevalt poolt mitte liiva alt. Aastate jooksul oleme liivavahetuse käigus leidnud liiva alt nii öelda umbrohutõkkena paigaldatud kõikvõimalikke materjale ja asju. Kõige kummalisem leid on olnud pakkidena laotud ajalehed ja ajakirjad. On olnud ka vineertahvleid, kahjuks pole ükski variant siiani aidanud ära hoida umbrohu kasvamist. Umbrohust ei päästa isegi kunstmuru, ka sealt kasvab umbrohi läbi.
Oleme soovi korral pannud liiva alla ka tellija toodud paksu kilet, isegi see ei aita. Allolevatelt piltidelt võib näha kuidas mõne aastaga tulevad sõnajalad isegi läbi paksu kile probleemideta. Samas ei soovite meie kilet üldse panna, see ei lase liigniiskusel ära minna. Kevadeti annab see endast eriti hästi tunda, kui teised juba hooldavad oma platse siis teie ootate veel pikalt millal jää ära sulab.
Samuti ei soovita kasutada vaase millel pole põhjas liigniiskuse äravooluks auku. Vesi koguneb vaasi ja esimeste külmadega on vaas katki. Plastkestaga küünalde osas soovitan ka kui vähegi rahakott kannatab olge loodussäästlikud kasutage kas laternaid või korduvkasutatavaid klaasküünlaid. Nendest ei käi lindude jõud üle ja tuul ei lennuta ka tühje kesti mööda kalmistut prügina. Lindude poolt kalmistult ära veetud ja tühjaks söödud plastkesti võib kalmistult üsnagi kaugel metsa all sadade viis näha.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
