Kõige selle toreduse, ilu ja chilli kõrval pean ma siin ikkagi tööd ka tegema. Põhilised töövahendid on telefon ja auto. Kui auto probleemide peale on reageeritud suht kiiresti, siis telefoni probleeme ei taheta siin sugugi tõsiselt võtta. Selle kivi tahaks nüüd küll tööandja kapsaaeda visata.

Telefon ja tahvelarvuti anti kätte umbes kolmandal tööpäeval. Enne seda ei saanud mind infodelegi saata, sest töövahendeid polnud. Tahvlis on online programm, millega müüme ekskursioonide pileteid. Telefon on loomulikult helistamiseks. Ja helistamist siin jagub, sest ekskursioonide algusaegu kogu aeg muudetakse. Siis me peame oma turistidele teada andma, millal buss neid peale võtab. Lisaks kõiksugu muud küsimused, mis lahendust vajavad, sest meie numbrid on turistidele kätte jagatud, et nad saaks võõral maal kuskile pöörduda kui miskit vaja on. Eks selleks me olemegi ju tööl siin.

Aga see telefon on kiviaegne ja nuppudega. Sellega otsestelt polekski häda, kui ta töötaks normaalselt. Oleks ma teadnud, ma oleks oma pisikese armsa Nokia 8310 kodust sahtlipõhjast üles otsinud ja kaasa võtnud.

Esimene, mis mulle siin anti, oli pisike odav Samsung. Sellega oli see viga, et heli kvaliteet oli selline, et ühtki sõna ei saanud aru. Asi polnud ainult minu konkreetses eksemplaris, vaid teistel oli ka sama mure. Olime hädas ja kaeblesime. Õnneks hakkas see ka kontori tööd segama, sest nad ei saanud meile telefoni teel mingit infot edastada. Mõne aja pärast saime uued Hikingud.

Oleks siis probleem anult telefoni aparaadis olnud. Kus sa sellega. Teine pool puudutas mobiilsidet või konkreetset paketti ja seda oli oluliselt raskem kohalikele selgitada. Miskipärast ei olnud mul telefon alguses kohe võrgus ja ligi nädala ei saanud sellega üldse helistada. See kontrolliti üle, tehti midagi ja siis öeldi, et nüüd on korras. Mine ja helista. Edasi läks veel absurdsemaks. Mõni päev sai sisse helistada ja välja helistamine oli blokeeritud. Mõni päev sai helistada ainult lühinumbritele ehk siis omadele. Mõni päev sain ise välja helistada, aga mulle tagasi helistamisel ütles, et seda numbrit pole olemas. Kontoris halades tegin paar kontrollkõne ja siis loomulikult kõik toimis. Tõesta siis midagi niimoodi. Oli vaja suuremat jama, et keegi liigutama hakkaks.

SMS-idega ei teadnud ka kunagi, kas nad jõuavad kohale või mitte. Ükskord öösel poole viiest sain turistilt sõnumi küsimusega, et kas nende homne ekskursioon ikka väljub hommikul planeeritud ajal. Ehmatasin ära veel unest segane, mõtlesin, kas ma unustasin kellelegi väljumisaja teatada. Lappasin kiiresti müüdud piletite nimekirja läbi. Krt, nende ekskursioon oli neli päeva tagasi. Mis värk nüüd siis. Külm jutt käis rinnust läbi. Korraks käis mõte peast läbi, et see on mingi mitu tiiru ümber maailma teinud ja kaua teel olnud SMS. Kui nad poleks oma ekskursioonile neli päeva tagasi ilmunud, siis oleks ehk minu kaudu neid otsima hakatud. Seda ei olnud juhtunud. Juhul kui on vale SMS, siis on ka veidi halb ajastus kell pool viis hommikul tagasi helistama hakata. Kui on õige, siis oleks ainulõige kohe helistada. Mis teha? Saatsin sõnumi, et ei saa küsimusest hästi aru, nende ekskursioon oli esmaspäeval. Vastust tuli järgmise päeva õhtuks, et kõik on korras, loomulikult käisid nad esmaspäeval ekskursioonil ära ja nüüd on õnnelikult Eestis tagasi. Uhh… Tamam 🙂

Lõpuks saabus suurem jama, mis käis meist üle kui puhastustuli. Turist andis teada, et ootab ekskursioonibussi, aga seda pole. Juba 20 minutit möödas, tal kannatus otsas. Lubasin uurida ja tagasi helistada. Uurisin, bussiga mingi jama, tuleb tunni aja pärast. Helistan turistile, aga ei saa helistada, kõne suundub kuskile kosmosesse… kus keegi läbi metalse krigina vastab kaugelt “Aluu…” Tiinal sama jama, tal ka vaja kadunud turist üles leida ja helistada ei saa. Proovime kümneid kordi. Proovime erinevatelt numbritelt. Loodame, et Maksim saab helistada, palume tal proovida. Ei õnnestu. Paari tunni pärast oleme infodega jõudnud tagasi Kemerisse, hüppame kontorist kiirest läbi ja lööme lärmi. Nõuame telefoni, mis töötab. Kontoris on rahval ainult kohalike kõnede pakett, sealt ka turistile helistada ei saa. Ömer helistab turisti hotelli, aga on mõttetu arvata, et turist on ilusa ilmaga hotellis oma toas. Keegi soovitab meil osta telefonikaart ja helistada automaadist. Teeme talle selgeks, et see on meie töö ja mitte eralõbu ja automaadi otsimiseks meil ka aega pole. Tormame edasi oma infodesse. Turistid ilmselt vahutavad vihast oma õndsas teadmatuses.

Kirjutan suure viha ja ärritusega Leetu peakontorisse, et tehtagu midagi. Aiman, et sellest tuleb jama, aga siin kontoris oleme kõik juba korduvalt kurtnud oma telefonide pärast, muutusi pole ja turistide pahameelega peame ju ikka meie tegelema.

Jama tuli. 😀 😀 😀 Kõigepealt tuli Jolanta ja sõimas mu näo täis. See on tema viis ülemus olla. Õnneks suutsin säilitada enamvähem rahuliku oleku ja süütu ilme ning vastu ei sõimelnud.

Edasi hakkasid asjad liikuma. Kamandati meid Tiinaga mõlemaid kohe Muameri kabinetti ja algas põhjalik uurimine, mis töötab, mis ei tööta ja kuidas ei tööta. Helistasime prooviks üksteisele, kodustele, Tallinna ja Leedu kontoritesse. Aegajalt saime ühendust õige inimesega ja aegajalt robotiga kosmosest. Suutsime tõestada, et probleem on, aga põhjust ei tuvastanud. Kuna valikus oli vaid mõni Leedu number, millega saime korralikult ühendust (ja kohalikud leedukad ka millegi üle ei kurda), siis üks järeldustest oli, et probleem on Eesti numbrites. Kuna osa Eesti numbreid siiski vastas, siis järeldus oli, et … probleem on Eesti telefonides… Ühesõnaga, lahendada seda me ikka ei saa. Õnneks said ülemused aru, et me ei kujuta probleemi omale ette, vaid see tõesti esineb.

Ei ole teada, mis pärast veel ülemuste kabinettides toimus, küll aga hakkasid meie kõned üsna pea õigesse kohta jõudma. Aegajalt ikka saame SMS-e, kus sisuks on ilusad kastikesed. Ka türgikeelsete SMS-ide (reklaam?) hulk vähenes, kuigi ainult mõneks ajaks. Ja turistidele, kes sooviksid meiega läbi Viberi või Whatsappi suhelda, peame jätkuvalt teatama, et sellesse telefoni juba Viberit alla ei laadi.

Pärastlõunane lennujaama transfeer, seekord vaja leedukad Vilniuse lennule viia. Buss on õigel ajal kontori juures, pigem varemgi, võtame suuna Tekirovale. Esimene peatus suur ja uhke Güral Premier. Jõuame pisut varemgi, aga perekond on juba kohvritega vamis ja ootamas. OK, laadime peale. Veel üks inimene vaja ära oodata, üksik meesterahvas. Ootame. Aeg tiksub täis, meest pole. Kõnnin receptionisse, palun helistada tuppa. Ei saa, mees juba välja registreerinud. Hotelli ees pole ühtki ootajat, ega ühtki kohvrit. Leedukate kontakte mul pole, helistada ei saa. Helistan sinna-tänna, uurin, kus saaks turisti kontakti. Ei saa. Soovitus jälgida sisemist protseduuri – kui inimene ei ilmu ja teda on 15 minutit oodatud, siis vormistada paber selle kohta, et ei ilmunud, märkida peale, mis kellast oli kokkulepitud aeg ja kaua ootasin, otsisin või helistasin, kinnituseks võtta hotellist ka allkiri peale. Blankett olemas, tegin ära. Palusin kohvripoistelt allkirja. Ei, nemad ei kirjuta, mingu ma ikka receptioni. Läksin receptioni. Irvitavad näod vaatavad vastu, nemad kuhugi alla ei kirjuta. Nojah, niimoodi siis. Ilmselt pole neile see asi võõras, aga allkirja ei anna. Mul järgmisse hotelli juba 15 minutit hilinetud, vaja edasi tõtata.

Palusin bussijuhil teha allkirja, pildistasin paberi üles ja saatsin kontorisse. Pumaaga on olemas, võib edasi sõita…

Ilmselt oli turist võtnud takso ja otsustanud ilma liigsete väntsutusteta otse lennujaama jõuda. Et võiks ka kuskile teada anda, et asjata ei oodataks… ju polnud oluline.