fbpx
  • Tsill

    Aibolandsi muuseumi uurimas

    17. dets. 2020 /

    Nii sai siis see muuseum ka lõpuks üle vaadatud 😀 😀 Miljon korda Haapsalus käinud ja isegi mitmeid kordi bussiga lapsi siia muuseumi vedanud aga vot ise polegi veel käinud. Muidugi veidi hiljaks jäänud selle asjaga, hooaeg läbi ja väliekspositsioon kokku pakitud. Ühe räästa all rippus ühepuupaat, huvitav kas see on haabjas või pärnjas….

    Ilmselt on rootslased asustanud Loode-Eesti rannikualasid ja erinevaid saari juba ilmselt vikuajast saati. Miks just rootslaste asustus…. siin võis olla mitmeid põhjuseid. Tõenäoliselt oli tollastele meresõitjatele kasulik rannikuala asustatus, et oleks meresõitmisel kindlamad tugipunktid ja jumal teab mis veel. Muidugi moodustasid rootslased Eestis üsnagi suletud seltskonna tänu geograafiliste piiridele ja keelelisele barjäärile. Siinsele püsimajäämisele tegi üsnagi vägivaldselt lõpu II MS mis sundis kodu jätma ja Rootsi põgenema. Nõukaaja lagunemisel, kui hakati uuesti rääkima eestirootsi kultuurist ja vaatamata maade tagastamisele oleks olnud sinisilmne loota rannarootsi kultuuri taastumist sellise elava kultuurina nagu enne sõda. Muuseum on tänapäeval riiklik asutus. Selgus, et Rannarootsi Muuseum on olemas ka Stockholmis, peaks ükspäev seda ka tudeerima.

    Muidugi huvitav nimetus muuseumil “Aiboland”…. Päris hea tõlgendus asjale… see on rannarootslaste oma nimetus alade kohta, mida nad Lääne -Eestis ja saartel kasutasid ja käsitlesid selle nimetuse kaudu oma kodumaana

    Kui õues tiir peal siis viuh sisse uurima. Kõigepealt kohe väike päkapikutervitus 😉 Siin on ikka veidi vaadata ka 😉 Korralikud infotahvlid asustuse kohta jne. Muidugi eriti äge on siin rannavaip, mis on käsitsi tikitud eestirootsi naiste poolt ja kujutab endast kogu rannarootslaste eluolu läbi aegade.

    Teisele korrusele minnes näeb tikitud aastaaegade tegevusi. See on päris ägedalt välja mõeldud värk. Mis mulle muidugi kohe silma jäi oli Naissaarelt pärit seinakell. See saareke oli kunagi praktiliselt peaaegu kodusaar enne kui “ärimehed” selle p… keerasid. Pruudi tanu oli ka päris huvitav, tavaliselt pannakse sinna külge rippuma ikka rahad aga siin olid suva plekitükid. Pruudi pilt ka oli olemas aga pruut oli sellise näoga nagu ta oleks vägisi tanu alla pandud 😀 😀 Muidugi õige mitmed vitriinid olid siin käbidega nii nagu Metsandusmuuseumis Sagadil. Milleks siin see teema ei jaga pointi…

    Muidugi kohalikku kõikvõimalikku käsitööd on siin nii, et anna olla. Muidugi ma neid võinuge mida laser välja lõikab väga käsitööks ei nimetaks puhas masinatöö ju. Viskad tahvli vineeri alla ja ise lähed õlut libistama, tagasi tulles korja ainult valmis asjad kokku 😉 Aga iseenesest muuseum äge ja tuleb suvel uuesti tulla siis näeb väliekspositsiooni kah.

    loe edasi
  • Tehtud üritused,  Tripid

    Lääne – Eesti trip

    25. märts 2020 /

    Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.

    Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.

    Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.

    Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.

    Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.

    Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.

    Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Läänemaa

    26. aug. 2019 /

    Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.

    Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…

    Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.

    Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.

    Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉

    Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.

    Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉

    Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.

    Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.

    Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…

    Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.

    Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉

    loe edasi
  • Tripid

    Lääne – Eesti trip

    16. aug. 2019 /

    Alalõpmata saab käidud ida pool, seekord oli plaan külastada lääne poolset eestit. Pesakond peale ja kütsime kõigepealt Padisele. Kloostri varemed on päris põnevad uudistamiseks ja siin on vändatud nii mõnegi kultusfilmi episoode. Klooster ehitati 1250 aasta paiku. 1622 aastal sai Rootsi kunnilt kingitusena kloostri endale Riia bürgermeister Thomas von Ramm kes üle 100 aasta kasutas kloostrit eluruumidena. Pärast põlengut 1766. a ei olnud need enam elamiseks sobilikud ja omanikud rajasid kloostrist ida poole Padise mõisa uue peahoone. Von Rammide aadlisuguvõsa valduses oli Padise mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Täna on mõis taas Rammide perekonna omanduses. Klooster ise on valla omanduses. Kloostri saalis on väga hea akustika ja seal tehakse aegajalt põnevaid üritusi.

    Padiselt edasi kimasime Spithami, seal sai turnida vaatetorni ja nautida vaadet ümbrusele. Sealt edasi viis tee meid Rooslepa kabeli juurde. Kabel rajati algselt 17 sajandil puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Pärast II MS kabel lagunes, kuid nüüdseks on täielikult taastatud ja taaspühitseti lõikuskuul 2007. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti.
    Kabelis sees sissekäigu juures olev kivi ootas kümme aastat, et naasta oma esialgsesse kohta. Erilisuse annab kivile praeguse Rootsi kuninga vanaisa autogramm aastast 1932. Luusisime vähe ringi ka surnuaial ja kimasime edasi.

    Järgmine sihtkoht oli Noarootsi, kimasime kohe sadamasse ja nautisime vaadet Haapsalule. Edasi luusisime vähe tuletõrje voolikukuuris. Edasi tudeerisime Noarootsi kirikut ja surnuaeda. Kirik oli olemas arvatavasti juba 13.–14. sajandil, kuid esimesi kirikuõpetajaid ja kiriklikku tegevust Noarootsis on kirjasõnas mainitud 16. sajandil, mil Noarootsi kihelkonna keskusena on nimetatud Noarootsi Püha Katariina kirikut. Kirik sai kõvasti kannatada Liivi sõjas ning taastati 17. sajandil ja sellest ajast pärineb ka kirikutorn. 18. sajandil ehitati erandliku lisandina tornijalami juurde matusekabel. Kiriku lähedal on ka pastoraadi hoone, seal on turismiinfo punkt ja väikestviisi muuseum, kusjuures päris asjalik. Väidetavalt olla kirikuaruande järgi see 1635 aastal ehitatud hoone on üks vanemaid säilinud puitehitisi Läänemaal.

    Noarootsist kimasime Haapsallu. Turnisime vähe linnuses ja luusisime promenaadil. Vaatasime üle ka kohaliku karu, täitsa alles oli teine. Uurisime ka vist Eesti ainukest tänavat mis otsaga meres lõpeb, jäätee olemasolul saab sealt otse Noarootsi. Kuna kell oli juba sada saamas siis võtsime suuna kodupoole.

    Koduteel põikasime korra veel sisse Ellamaa elektrijaama juurde. Seisis teine selline mahajäetud ja trööstitu. Tänapäeval seal muidugi lõpuks midagi asjalikku tehtud. MOMU täitsa toimib. Soovitan vaatamas käia, ilus hoone on 😉

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi seiklus Hiiumaal

    29. juuli 2019 /

    Varem kah paaril korral osalenud kambaga seiklusministeeriumi üritusel, seekordne toimus Hiiumaal. Tervis oli üsna s… tükk aega mõtlesin kas lähen või ei, lõpuks ikka otsustasin minna juhul kui puldis olen. Kimasime hommikusele Hiiumaa praamile. Hiiumaal oli piisavalt aega ja sai rahulikult hommikusöögi teha miskis väikses kohvikus, Viiger oli n imeks vist 😀 . Edasi kimasime vaikselt Kõpu tuletorni juurde. Seal oli kogunemine ja start. Varsti tutvustati reeglid, jagati kätte kaardid ja tuld.

    Võtsime kõigepealt ette Kõpu poolsaare punktid. Seekord oli jooksmist palju, terviseradadele oli lükitud posu punkte. Hea, et ma puldis 😀 Niikaua kui joosti ja punkte otsiti sain ma kohaliku eluoluga tutvuda. Sai ikka piisavalt kolistatud mööda metsateid, vanu militaarobjekte jne. Ühe raja ääres oli mere kaubamaja. Sain rahulikult tudeerida mida kõike meri maale ei too….. päris karm kui palju sitta ikka loobitakse merre… Edasi kimasime kontrollpunkte otsides Puski kiriku juurde. Krt polnud kuulnudki sellisest kirikust keset metsi 😀 Mõnda aega tagasi oli see veel varemetes aga hetkel juba uus katuski peal. Väidetavalt ehitati see aastatel 1889-1891 apostliku õigeusu kirikuna ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Kui Puski kirikut ehitati, tulnud Kõrgessaares elav Suuremõisa krahvi poeg ehitamist vaatama ja leidnud, et kiriku torn olevat viltu. Siis lastud nöör tornist alla, mõõdetud ja leitud, et torn on tõesti kõver ja selliseks see jäänudki. Siit edasi sügasime kohalikule matkarajale. Karu nägime kah metsas 😀 😀 ja miskid memmed passisid bussipeatuses 😀

    Palli külas sattusin nägema vana piirivalve vaatetorni. muidugi oli vaja kohe oma haige jalaga sinna turnida seni kui teised rajal punkte korjasid 😀 Tegelt oli see päris äge RMK puhkekoht. Kui punktid võetud mõtlesin, et sügan sealt otse järgmiste punktide juurde aga krt autol puudus liivatee suutlikkus 😀 peaaegu kogu tee sõitsin läbi nii ca 2 km ja siis viimase 100 meetri peal otsustas auto liivaluitesse uppuda. Egas midagi käsitsi edasi, paarisaja meetri pärast oli miski ujumiskoht ja seal tore onu kastikaga kes meid kohe välja tiris maakera seest. Siit loo moraal auto peab olema 4×4 😀

    Kontrollaeg hakkas otsa saama ja järgi oli vaid veel miinuseid toov aeg…. ei viitsinud rohkem rajale minna, kopp oli ees. Ja nagu ikka puudus meil normaalne kohalik kaart, kuigi juba eelmistel kordadel oli jutt, et kohalik kaart peab kaasas olema aga nu kus sa sellega…. ikka läksime mütsiga lööma. Legendikaart on hea aga paras kirbusitt… igaljuhul on parem omada kaasas kohalikku päriskaarti. Aitab sellest… järgmine kord lihtsalt enam ei lähe kui ettevalmistused tegemata 😀 Kimasime finiši ja panime aja kinni.

    Edasi oli vähe praamini aega ja otsustasime Eiffelis ära käia. Krt mõtlesime, et hiilime tasuta sisse aga ei saanud… piletikontroll tuustis koguaeg ringi ja kontrollis pileteid 😀 See kohake kah selline omamoodi elamus, Hiiumaal olles tasub ikka läbi käia, vaatamist jätkub.

    Nu ja nagu ikka kui kuskile turnida saab siis igaljuhul turnin 😀 Sai kuidagimoodi tipus käidud. Vaade ümbrusele päris hea aga päris Eiffelist oli parem vaade 😉

    Siit edasi juba sadam… aga ega sealgi saanud kitsega vanameest vaatamata jätta 😀 ikka tuli pilk peale visata. Kohe oli praam kah sadamas.. Mandril hoo pealt Ungru krahvi mõisast väike pilt ja edasi. Haapsalus põikasime korra vasakule, mõtlesime, et vaatame mikimaa autosi kah aga kus sa sellega… idamaa autoga ju lossi juurde ei lasta 😀 Ah polnud hullu, tegelt oli juba ilge kopp ees ka kõigest tahtsin koju kotile. Kokkuvõtteks on need seiklusministeeriumi üritused päris head. Satub ikka nii mõndagi sellisesse kohta millest varem aimugi ei olnud. Igaljuhul soovitan osaleda kui vähegi mahti on.

    loe edasi
  • Tripid

    Haapsalu piiskopilinnus

    2. apr. 2019 /

    Ühel kenal suvepäeval sattusin luusima Haapsallu. Haapsalus on kaks huvitavat kohta kus peab kindlasti käima kui juba seal. Piiskopilinnus on lahe igal aastaajal. Iseenesest on see ka natuke teistmoodi linnus, siin on kirik linnusega kokku ehitatud mida tavaliselt väga ei näe. Ja mis eriti põnev, et augusti kuuvalgetel öödel pidavat kirikuaknal nägema valget daami 😉 Piiskopilinnust hakati ehitama ilmselt 1250-ndail või veelgi varem. Samal ajal pandi alus tulevasele linnale, mille asustuse vanimad jäljed on dateeritud 1240. aastaisse. Kirjalike allikate põhjal on teada, et linn oli Saare-Lääne piiskopi residents 14. saj keskpaigani, kuid jäi oluliseks keskuseks kuni piiskopkonna likvideerimiseni 1559. aastal. Pärast Vene-Liivi sõja (1558–83) aegseid rahutuid aastaid, mil linn kuulus vahelduva eduga erinevaile vaenupooltele, valitsesid 1581- 1710 linna rootslased. 18. saj algusest kuni 1918. aastani oli linn Vene riigi provintsikeskuseks. Teame ka, et Haapsalu elanikkond oli paljurahvuseline: sakslaste ja eestlaste kõrval andsid linnapildis tooni rootsi juurtega linlased.
    Linnuse ja linna arengusse on jätnud jälje mitmed konfliktid: piiskopkonna kodusõda 13.–14. saj vahetusel, vitaalivendade rüüsteretk 1427. a jne. Keskaegse ilme kaotas keskus 16. saj II poole sõjakeeristes. Siis hävis enamik hooneist ja linnakindlustustest ning linnus kaotas sõjalise tähtsuse. Praeguse välimuse sai Haapsalu vanalinn 19. saj II poolel, mil pärast ravimuda avastamist kujunes linnast hinnatud kuurort. Siis rajati promenaad ja pargid ning ehitati esinduslikke villasid ja suvemaju.

    Sattusin luusima sel ajal kui kirikus oli väike tseremoonia, seetõttu õnnestus sisse kah kiigata. Edasi külastasin muuseumi, seal oli igasugu põnevaid vidinaid 😀 😀 Alkeemikute töölaud kus üritati muuta kõik kullaks jne.

    Peale muuseumi külastust tegime väikse õhtusöögi ühes müüriäärses kohvikus. Toit ja miljöö oli väga mõnus. Lõpuks kui oli hämardunud jalutasime veidi veel linnuse territooriumil ja sealt suundusime edasi nautima õhtust promenaadi. Õhtuhämaruses promenaad on jalutamiseks super. Soovitan soojalt kui sinnapoole on asja.

    loe edasi