-
Järvamaa muuseum
Mõnda aega tagasi sai asjatatud Põltsamaal, nüüd järg Paide käes. Paides asjatades oli vaja vähe aega parajaks teha, mida sa ikka viletsa ilmaga muud teed kui tutvud kohalike muuseumidega. Vallitornis juba miljon korda käinud seega jäi üle maakonnamuuseum. Huvitav, et kõiketeadev Google ei tea seda, et muuseum asub juba ammu uuel aadressil. Uus asukoht on väga heas kohas keskväljaku ja linnuse vahel. Muuseum on kahel korrusel ja läbi mitme maja. Mida kõike siin muuseumis ei ole, isegi täislaks toimiv sepikoda on olemas.
See muuseum on esimene maakonnamuuseum kus on väljapanekus väga arvestatav kogus hõbeaardeid. Tavaliselt kiputakse need isegi suurtes muuseumides ära peitma arhiivide sügavusse, et inimesed jumala eest peale hargi ja kapa muid päris asju ei näeks.
Teisel korrusel näeb veidi rahvariideid ja muud staffi. Siin jäi kohe silma paar väga lahedat lahendust mis võiksid olla teistelegi muuseumidele eeskujuks. Esiteks on valgustus anduritega, eksponaatidele lähenedes hakkab valgustus põlema. ilmselt on sellega päris arvestatav elektri kokkuhoid. Teiseks on lahedalt ära kasutatud kummut. Sahtlites on erinevad leiud ja sahtlis on ilusti valgustatud. Väga hea lahendus kasutada ära muidu mõttetud tühjad sahtlid esemete eksponeerimiseks. terve üks ruum on siin pühendatud nukumajadele, päris ägedad teised, nagu päris 😉
On olemas veel haigla laadne näitus, apteek ja ravimtaimede nurk. Isegi limonaadimasin on olemas 😉 Ja mis on selle muuseumi juures veel lahe, et siit on võimalik osta kõikvõimalikku käsitööd ja mitte piletikassast, vaid näiteks salvid on apteegis jne. Igatahes kokkuvõtvalt väga tsill muuseum millest võiks teisedki muuseumid eeskuju võtta. Sealkandis luusides soovitan kindlasti külastada. Ettetellimisel saab siin osaleda ka erinevates põnevates töötubades ja nende valik on siin päris suur.
Muuseumis kulus õige mitu tundi ja kõht jõudis tühjaks minna. Muidugi vaatasin üle ka kohaliku kuuse, see igatahes kordades ilusam kui Tallinna põõsas. Siinsamas keskväljaku servas on ka kohalik kirik, muidu kirik nagu kirik ikka aga üks kiiks on 😉 Kella seierid ja sihverplaat on valgustatud, sellist asja näeb vähestel kirikutel. Siitsamast keskväljaku servast valisin esimese ettejuhtuva söögikoha kehakinnituseks. Väikese koha kohta olid toidud maitsvad ja isegi toidu kujundusega viitsitakse seal vaeva näha. Portsud päris suured, nii, et kehvema isuga vennikestel soovitan pool praadi võtta 😉 Igatahes kohviku nimi “Uskumatu” väärib oma nime. Kui kõht täis piilusime linna pilvepiirilt
Linnusetornistki sai väike jäädvustus pilvepiirilt genereeritud 😉
-
Plastkestaga kalmuküünlad kui kasutu prügi
Mõnda aega tagasi oli Osoonis saade kus räägiti plastkestaga kalmuküünaldest kui probleemsest prügist. Kahjuks see tõesti nii on ja juba aastaid. Kahju, et sellele pikaaegsele probleemile pööras lõpuks tähelepanu ainult Osoon. Huvitav, et suures rohepapluse vaimustuses mitte ükski suurem meediakanal selle vastu huvi ei tunne. Veelvähem räägime sellega tegelema peaks kontoritest, nende huvi on rohkem see, et kass õues ei käiks, koer kiibitud oleks ja ajuvaba rohepööre teostatud saaks. Kuid tuhanded linnud ja loomad kes plastikut ja parafiini söövad neid ei koti. Eks meiegi käime ja paneme teenusena kalmudele sadu küünlaid aga juba aastaid katsume vältida plastküünlaid. Tihti näeme olukorda kus vanad küünlakestad on platsil olnud puutumata eelmistest jõuludest saadik, aga nad on paigal mitte ära lennanud.
Veel üks kummaline fenomen on see, et hauaplatsile viiakse uued küünlad aga vanad plastkestad selle asemel, et kaasa võtta ja prügikasti panna sokutatakse piirde taha või naabrite hekki. Klaasküünlad on tegelikkuses palju kindlamad igasugu ilmastikuoludele kui plastküünlad. Neid ei puhu tuul naljalt pikali ega tühjakspõlenuna lennuta ringi mööda kalmistut. Samas saab taaskasutusena klaaskesta sisse panna näiteks uue ilma plastkestata küünla.
Möödunud jõuludel viisime taas paljudele Eestimaa kalmistutele küünlaid ja pärgi. Huvi pärast vaatasin mitu klaaskestaga küünalt näen Pärnamäe kalmistul ühest servast teise sõites. Umbes 1,8 kilomeetri peale märkasin sadade plastkestaga küünalde hulgas neid ainult paarkümmend ja neistki võis osa olla petukaup. Juba on hakatud tegema läbipaistvast plastikust küünlaid mis eemalt näevad vägagi klaasküünla moodi välja.
Panin siia mõned pilvepiirilt tehtud pildid, et saada aimu kui palju tegelikult kalmistutel jõulude ajal küünlaid on. Ja valdav enamus neist on plastkestaga kalmuküünlad, seega prügi millega ei ole mitte midagi teha.
Siin on ka üks väike kalmistuvideo pilvepiirilt. Rohkem videoid näeb meie Telegram kanalitest siit ja siit.
Plastkestaga kalmuküünlad on tõepoolest räige prügi mis vedeleb lindude ja loomade poolt metsa tassituna lausa sadade meetrite kaugusel kalmistust ja see prügi ei koti mitte kedagi kahjuks. Kui nüüd uusi ja moodsaid “eriti loodussäästliku” lähenemise reklaame vaadata, et tooge plastpudel meile me teeme sellest teile uue särgi, siis nendest ei saa isegi uut särki teha 😀 😀 Plastik mis levitab mikroplasti on rohepaplaste seas muidugi väga asjalik ja tore materjal särgi jaoks. Nagu meil enam puuvilla ja lina ei oleks.
-
Põltsamaal toimetamas
Kui muidu satud Põltsamaa lossi kui külastaja siis vahel satume sinna ka tööle ja mitte kalmistule, aga just nimelt lossi 😉 Eks tuli kohe ära kasutada võimalust uurida lossi pilvepiirilt. Väga kõrgelt piiluda ei saanud, pilved olid üllatavalt madalal, aga lossi kunagisest suurusest saab aimu küll. Ja varsti saab lossi ümbritsev tiikide ja vallikraavi süsteem vana varemetes silla asemele uue korraliku silla 😉
Üks väike video pilvepiirilt, rohkem videoid siin
Vaatasime üle mida on uut vahepeal tekkinud lossihoovi. Väga lahe fotosein oli tehtud keset hoovi ja jõuluajale kohaselt oli jõuluvana ka siia kolinud. Isegi vastuvõtuajad olid ukse kõrval kirjas 😉 Tegime väikse tiiru muuseumis, pikemalt sellest ei hakka kirjutama. Varasemalt sellest blogis juttu küll. Huvitav, et seoses lumega ei lubatud vaatetorni, lumelükkajat ei pidavat olema 😀 😀 Aga ka seal on varasemalt käidud.
Tahtsime lossis keha ka kinnitada aga kahjuks oli sealne resto broneeritud. Küsisime kus kohalikud töömehed söömas käivad. Huvitav, et siin on keset küla söögikohti küll ja küll aga meile soovitati Puhu risti söögimaja. Kobisime siis sinna ja ütlen ausalt ei pidanud pettuma. Menüüs toiduvalik on nii pikk, et lõpp ei paista, portsud suured ja toit maitsev. Ja muideks salati, prae, magustoidu ja kohvi sai kätte alla kümpsu 😉 Vaatasime üle ka kohaliku poe. Pisikese poe kohta väga suur valik. Ja pole kuskil mujal poes näinud, et kraanist saab lasta auto klaasipesuvedelikku kannu, väga tsill lahendus.
-
Head uut aastat
Enne aastalõppu sai veel kiiruga tiir peale tehtud jõuluehtes vanalinnale. Vanalinnas on tegelikult päris palju põnevaid nurgataguseid kuhu tavaliselt väga ei satutagi. Huvitaval kombel oli vana aasta õhtul rahvast suhteliselt vähe liikumas ja seda isegi Raekoja platsil. Muidugi sai üle vaadatud ka see palju kommenteeritud Raekoja platsi kuusk. Mnjh ega need kommentaarid nüüd väga valed polegi, tõesti seekord kuidagi niru teine, rohkem suure põõsa kui kuuse moodi. Aga pole hullu, hea, et sellinegi on.
Õhtul sai natuke drooniga vaadatud kuidas rahvas seda raha mida ei pidavat olema taevasse lasi 😉 Ja ei saaks öelda, et seda mitteolevat ei ole 😀 😀
Siin väike video ka selle kinnituseks. Head uut aastat kõigile, loodame, et tuleb parem ja rahumeelsem kui möödunud aasta
-
Kasti mõis
Sai veidi asjatatud Kasti mõisa juures. Mitte nüüd selle Kasti mõisa juures mis Saaremaal vaid jutt ikka Raplamaal asuvast Kasti mõisast 😉 Kui juba seal siis tuli ära kasutada võimalus mõisas ringi vaadata. Esimesed teated mõisa kohta on 1478 aastast, mil mõisa peahoone kohal paiknes vasallilinnus. Kasti mõisa peahoone püstitati vasallilinnuse kohale arvatavalt 18 sajandi keskel, mil mõis oli läinud Uexküllidelt Baranoffide valdusse. 19 sajandi alguses läks mõis Siversitele, kes ehitasid ümber peahoone, siis sigines mõisa juurde ka arvukalt kõrvalhooneid. Kasti mõisa viimased võõrandamisjärgsed omanikud olid Stackelbergid. Mida kõike siin nõuka ajal polnud lisaks kolhoosikeskusele.
Siin on olnud nii trahter, pood kui korterid. Seoses maakütte paigaldusega on osaliselt välja puhastatud mõisa hoovis asuvad kunagise linnuse müürid. Droonipildilt see müüri asend väga hästi näha. Piilusin sisse jääkeldrisse, tundus täiesti vinks – vonks asi olema. Viska praht välja, pane volt sisse, uks ette ning asi missugune 😉 Muidugi mind huvitaks kust siia jääkeldrisse omal ajal jää toodi. Kuskilt on kõrvu jäänud, et näiteks Saue mõisa toodi jää hobustega Peipsi järvelt. Perenaise lahkel loal luusisin mõisa keldrist lakani läbi.
Esimene korrus hakkab juba vaikselt looma, sinna tulevad omanike eluruumid. Tore on näha, et siin üritatakse säilitada ka algset olekut mitte ei krohvita seinu sirgeks. Siinne esimene korrus on omamoodi huvitav. Kui tavaliselt kipub kelder võlvlagedega olema siis siin on lisaks keldrile ka osa esimest korrust võlvlagedega. Kes seda nüüd täpselt teab, aga ehk on see kunagise linnuse säilinud osa. Igatahes keldris ja õues on täitsa neid linnuse müüre näha. Lakas on näha korstnalõõride rägastikku mis jooksevad kokku üheks korstnaks. Sellist varianti näeb üsnagi paljudes mõisates. Mind kohe huvitaks millise imenipiga neid korstnaid ja kümnete meetrite pikkuseid slepesid puhastati.
-
Öised hulkumised drooniga
Käes on aeg kus läheb vara pimedaks ja saab linnulennult ägedaid pilte teha. Hea aeg, ei pea keskööni mõtetult passima 😀 vaid saab juba varem öiseid hulkumisi korraldada. Egas midagi, drooni akud täis ja tuld. Väga tsillid mustrid joonistab kunstlik valgus. Eriti veel seal kus on kasutatud valgustuseks nii sooja kui külma tooni. Kirikud on pimedas ägedad, kuna need on nagu Potjomkini külad, valgustatud ainult tänava poolt 😀 😀 😀 Vaatasin taevast Jüri asumit, maa pealt ei saagi aru, et nii äge paistab ülevalt.
Ega Keila kehvem pole.
Vaatasin kiiruga üle ka Lagedi. Seal lennutamisega muidugi natuke probleeme seoses lennujaama lähedusega aga saab hakkama kui vaja. Tegin mõne ägeda panoraampildi ja video ka aga meid näeb meie Telegram kanalil. Lõustaraamatuga ei viitsi jurada, seal on pehmondusega ogaraks mindud. Küll ei lasta midagi üles panna, siis kustutatakse postitus lambist ilma hoiatamata jne jne. Tsensuur seal hakkab juba ületama igasuguse mõistlikkuse piire. Ilmselgelt on lõustaraamatu normaalne eluiga otsa saamas ja nüüd tõmmeldakse surmaeelses agoonias. Nii, et huvilised saavad edaspidi meie tegemistega kursis olla kas siinsel kodulehel või siis operatiivselt Telegram kanalis.
-
Läti – Leedu trip. Daugavpils
Daugavpilsis kobisime kohe hommikul varakult luusima kohalikku kindlusesse. See on päris muljetavaldavalt suur. See on ainus praktiliselt muutumatuna säilinud 19 sajandi alguse kindlus Põhja -Euroopas. 1812 aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829 oli siin üleujutus. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht ulatudes kahele poole jõge. Kindlus on jagatud kvartaliteks mille keskosas asub paraadväljak. Enne I MS teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid. Nõuka ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja lennunduse tehnikakõrgkool.
Tänapäeval on siin politseijaoskond, joru muuseume ja korterid. Tasapisi taastatakse ka kindlust turismiobjektiks. Proovisin tiba drooniga pilti teha aga midagi eriti ei saanud kuna ilge tuul oli. Jõepoolse värava juures on mõnes ruumis ekspositsioonid kuid enamus on suletud. Samas on tagumine ots täiesti vaba, ole mees ja turni kus tahad. Saab mööda reduute kolistada jne. Kahju ainult, et välimise ja sisemise kindluse vahel on hull võsa ja seal ikka annab ragistada. Huvitav, et mõne värava juures olid säilinud isegi mehhanismid värava üles tõstmiseks. Igatahes siin on kus kolada nii, et anna olla, paari tunniga ei saa isegi aimu kindluse suurusest.
Värava kõrval on selline mittemidagi ütlev majake milles on tänapäeval turismiinfopunkt. Siin on ka väike muuseuminurgake erinevate sõjameeste rüüde ja muu näol. Teisel korrusel on igavesti suur veetünn, ilmselt siit sai omal ajal vee kogu kindlus. Praegu loobivad turistid sinna sisse münte 😉
Korralikult renoveeritud arsenalihoones on päris kobe automuuseum. Siin näeb mitte ainult autosid vaid ka omaaegset Läti tööstustoodangut alates raadiotest ja lõpetades autodega. Tuleb välja, et Riga võrride variante oli nii, et anna olla. Mõningatest võrride mudelitest polnud isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Kusjuures see siin ei ole ainuke automuuseum, kindluse lähedal linnas on üks veel, aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud.
Kindluse renoveeritud osas on ka väike Arsenali nimeline kohvik. Käisime keha kinnitamas, ütleks, et päris kobe kohake ja toit maitsev.
Peale sööki käisime uurisime veel ühte huvitavat näitust, nimelt arstiriistade ja rasestumisvastaste vahendite näitus. Mnjh ka siin on mida vaadata 😀 😀 Siin on veel muuseume aga kahjuks igalepoole ei jõua paari tunniga. Siin tuleb piisavalt aega varuda. Käisime veel luusimas kohalikel kalmistutel, siin on neid reas erinevate usulahkude omasid nõrkemiseni. Päris huvitavaid kujunduse lahendusi näeb siin. Aga eks ma teen nendest eraldi jutukese.
