• Tripid

    Lõuna – Eesti põnevad bussijaamad ja muud kohad

    Üle pika aja sai asjatatud Lõuna-Eestis ja nagu ikka jääb midagi uut ning põnevat silma. Õige mitmes maanteeäärses bussijaamas näeb huvitavaid puukujukesi. No ei saanud kohe tuimalt mööda sõita 😉 Nii kuramuse lahedad nägid välja. Paari kohta tahtsime veel sisse põigata aga tuli edasi lükata. Sõdurid mängisid oma sõjamänge, ei hakanud vahele trügima. Kobisime Annimatsi kämpingusse, uus maja näeb välja päris tsill ja ega tubadelgi viga pole.

    Järgmisel päeval askeldasime veidi Kraavi kalmistul. Siinsamas lähedal oli ka üks omamoodi kirik mis omalajal ehitati õigeusu kirikuna. 1995 aastal pühitseti kirik luterlikuks ja kuni aastani 2011 toimusid siin nii luterlaste kui õigeusklike jumalateenistused. Aastast 2011 on Kraavi kirik taas õigeusu kirik aga jumalateenistusi siin ei toimu kuna puudub toimiv kogudus. Tahtsime sisse ka saada aga sel korral ei õnnestunud.

  • Tripid,  Tsill

    Kuidas ühendada meeldiv kasulikuga

    Sõps sügeles juba tükk aega, et võiks vähe tuulduda ja väikse sauna teha… No ei klappinud meil need ajad kohe kuidagi. Nüüd tuli tööots lõunaosariikide poole…. mõtlesin, et vot nüüd peaks küll proovima selle külge pookida ühe väikse tuuldumise ka. Ennäe imet seekord isegi aeg klappis. Õige päeva hommikul pakkisime endid ja koduloomad kokku ning panime täitsa plaanivabalt minema, kindlad olid ainult töö ja öömaja aadressid 😉 Hommikukohv jäi kodus joomata, nüüd tuli see ka ära teha. Kuna meie eelistuses on Olerex, hea kohvi soodsa hinna pärast siis tegime väikse kõrvalpõike Põltsamaale sõidult 😉 Paide tundus sobilik koht. Kui kohv ja saiake söödud ei saanud ju ometigi otse edasi Põltsu poole kimada 😀 😀 ikka vaja väike jõnks sisse teha. Miks otse kui läbi Türi saab ka ja mitte ainult 😉 Kuskil mööda väikseid teid sinka-vonkatades jõudsime Imavere mõisa juurde. See mõis eraldati 1748 aastal Loopre mõisast eraldi rüütlimõisana. 18 sajandi lõpus püstitati kõrgel soklil asuv kivist peahoone mis oli põhiosas ühekorruseline. Hoone keskel paiknes kolme akna laiune kahekorruseline osa. Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid, millest enamus on hävinud või varemeis, vaid kahekorruselised aidad on säilinud algkujul tänapäevani. Eesti vabariigi algusaastail tegutses mõisahoones kool, selleks ehitati peahoonele teine korrus ja lisakorpus. Luusisime vähe ümbruses ringi ja kimasime edasi. Ega siin väga midagi erilist vaadata ei olegi aga ma polnud varem siia sattunud ka 😉

    Järgmise kiire kõrvalpõike tegime Adavere mõisa juurde. Siin ringi ei luusinud, paar pilti autoaknast ja edasi. Kes tahab selle mõisa kohta pikemalt lugeda siis seda saab teha siin. Lõpuks jõudsime Põltsamaale, mõtlesin, et sokutan reisikaaslased ordulinnuse varemetesse kolama aga ise lähen teen väikse töö ära. Aga minu “hea” plaaniga ei oldud rahul, egas midagi tegin kiirelt töö ära ja kimasime varemetesse luusima. Põltsamaa ordulinnus rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks. Seda purustati ja taastati korduvalt, kuid alates teisest maailmasõjast on linnus suuremas osas varemetes. Linnuses tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum. Muidugi oli siin täiesti inimtühi ja midagi ei olnud lahti, kuigi viirusepaanika oli ametlikult otsa saanud. Huvitav on muidugi see…. Hiljem ehitatud kirik ehitati sujuvalt nii osavalt, et suurtükitornist sai kiriku kooriruum 😉 mistõttu on Põltsamaa kiriku koor oma kuppellae ja ümmarguse põhiplaaniga Eesti üks omapärasemaid. Kirikusse ka kahjuks ei saanud seda asja uurima aga ükspäev teeme ära.

    Muidugi on siin veel üks teistmoodi vidin, kui me oleme harjunud nägema kirikutorni otsas tavaliselt risti siis siin on hoopis kukk. Miks just kukk ei tea keegi ilmselt. Väga huvitava tõlgenduse asjale on kirjutanud 2003 aastal Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja Enn Auksmann. Kukk oli juba kristluse-eelsel ajal valvamise ja valvsuse sümbol. Juudid ja paljud teisedki rahvad pidasid kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas esimesena ja kuulutas valguse ning uue päeva saabumist. Vahetevahel võrreldi ööd surmaga ning sellisel juhul sai kukest ka surnuist ülestõusmise sümbol. Oma soojätkamisvõime tõttu oli kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse ning lootuse märk.Esimeste kristlaste jaoks tähistas kukk kui sümbol eeskätt valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks Tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu.Kõige enam on kukk kui sümbol kristlaste jaoks seotud evangeeliumijutustusega sellest, kuidas Peetrus salgas kolm korda ühe öö jooksul Jeesuse, kes oli võimude ja rahvajuhtide poolt vangistatud. Just kuke kiremine tõi Peetrusele selguse, mida ta oli teinud.Mis ajal on hakatud kukke kirikutornidesse asetama, on raske öelda. Oma osa on siin kindlasti mänginud ka praktiline kasu, mida saadi nende tarvitamisel tuulelippudena. Kukk kirikutornis on tuntud nii Eestis kui Baltimaades, samuti saksa ja inglise kultuuri mõjualal (vrd inglise ‘weathercock’ – tuulelipp).

    Ühe omapärana võib välja tuua selle, et näiteks Lätis tundub mõnes paigas olevat nii, et kukk kirikutornis tähistab luterlikku, rist aga katoliku kirikut. Kas tegemist on reegliga, ei julge öelda. Nii nagu rist kirikutornis tuletab inimestele meelde, et Jumala Poeg on meie eest ristil surnud ja meile oma ülestõusmisega uue elu kinkinud, tahab kukk kirikutornis panna inimest oma elu ja usu üle järele mõtlema ning endalt küsima, kui kindel ja ustav ta on. Isegi Peetrus – üks kaheteistkümnest apostlist – salgas Issanda, aga ta sai andeks ja oli lõpuks võimeline andma oma elu usu ja Jumala nimel, surres Roomas märtrisurma. Kukk kirikutornis manitseb meid valvsusele ja sümboliseerib uut algust ning lootust, mille Jumal on meile oma Pojas kinkinud. Veel üks väga huvitav artikkel kuke kohta on ilmunud ajalehes Eesti Kirik. Seda saab lugeda siit. Põltsamaal luusisime veel vähe kohalikus pargis ja uurisime represseeritute mälestusmärki. Siit edasi kimasime vaikselt öömaja poole aga nagu ikka…. jälle väikse jõnksuga 😉

    Ega ju otseteed Annimatsile ei ole Põltsamaalt 😀 😀 ikka tuleb ju kuskilt läbi sõita. Aeg oli juba sealmaal, et võiks väikse lõuna ka teha. Jõgeva poole kimades meenus, et Piibe maantee ääres on Piibe tare, äkitse seekord saab süüa. Kurja küll, ma olen möödaminnes seal vähemalt 6 – 7 korda üritanud süüa saada aga siiani ei ole õnneks läinud. Kas on kinni, reserveeritud või kokk juba koju läinud 😀 Otsustasime viimast korda proovida ja ennäe imet saime sisse ja süüa ka. Seest üsna kobe ja toidul polnud ka väga viga, kuigi hinna ja kvaliteedi suhe on veidi paigast ära. Näljaga kannatas süüa küll ja nüüd on vähemalt teada, et Jõgeval on vähe paremaid kohti olemas kui see. Kohvimasinat seal majas ka ei tunta ja seda aastal 2020…. Kohvi saad termosest ja millal see kohv sinna termosesse pandi pole teada 😉 Nats viskas muidugi sitta ventikasse see, et kui suurem seltskond tuleb ja menüüd lauda kaasa antakse siis võiks nagu “jõhvikas” tulla lauast tellimuse võtta aga kus sa sellega. Seda võidki seal ootama jääda ja ega ta ei viitsi üle leti hõigata ka, et tellida saab ainult letist.

    Lõpuks kõhud täis käisime veel poest läbi võtsime õhtuseks saunaks väikse nänni ja tuld edasi. Põikasime sujuvalt Äksi kiigeparki ka sisse, see on äge koht väikseks jalasirutuseks pikal teel. Saab kõikvõimalike kiikedega kiikumist proovida, muidugi mõned hakkavad juba ära väsima aga pole hullu ehk kunagi parandatakse ka. Käisin vaatasin lõpuks üle ka kohaliku Vabadussõja ausamba. Kiigepargis sada korda käinud aga ausammas ikka vaatamata 😀 Nüüd on see tehtud.

    Noh ja ega Äksilt ju ka otse saa 😀 😀 katsetasime igasugu tundmatuid teid sihtpunkti jõudmiseks ja see tasus täitsa ära. Nägi nii mõndagi uut millest varem aimugi polnud. Mõnes kohas näeb juba päris ilusaid kollaseid rapsipõlde. Kambja servas jäi silma ühel künkal mantelkorsten, seda oli kohe vaja uurima minna. Mõnes kohas on neid veel säilinud Eestimaa pinnal, Jägala kiriku kõrval on ka miski sildike ajaloo kohta küljes aga siinse kohta ei leidnud kuskilt miskit infot.

    Põikasime korra sisse ka Kambja kiriku juurde. See pidavat olema Lõuna-Eesti suurim maakirik. Ajalooallikad mainivad seda kirikut esimest korda 1330 aastal. 1471 oli siin puukirik. Kirik on sõjategevuses korduvalt kannatanud, nii Liivi kui Põhjasõjas. Viimati hävis aastal 1944. Taastamine kestab aastast 1989. 1878 aastal paigaldatud Guido Krausi valmistatud, kuid põlengus hävinud oreli asemel on nüüd uus, Rootsi Träsiövi koguduse poolt annetatud orel. Säilinud on vanad Moskvas valatud kirikukellad. Kirikuaias kasvab Tartu ülikooli 300. juubelipidustuste ajal siin külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustavi istutatud tamm, nn. Kuninga tamm. See kasvab siiani värava kõrval. Kiriku ees platsil on mälestuskivi kooliharidusele. Kambjas alustas kool enam kui 300 aastat tagasi. Mälestusmärgi juurde kuulub ka skulptor Endel Taniloo raiutud kiviraamat, mille avatud lehtedelt võib lugeda:
    “Kiri algab kirikust, rahavas algab raamatust”.

    Lõpuks jõudsime Annimatsile, soe saun juba ootas. Kolisime sisse majadesse ja kobisime sauna. Saun siin väga hea nagu alati. Uus keris oli palju mõnusam kui vana. Vahepeal läks saun ka põlema aga pole hullu saime õigel ajal jaole. Lõpuks kobisime kotile. Pidime küll plaani tegema homseks päevaks aga see ununes kuidagi sujuvalt ja hea oligi. Plaanivaba asi on enamjaolt väga hea.

    Järgmisel hommikul kui kõht täis võtsime suuna kodupoole, Pühajärvel tegime paar pilti ka Lihavõttesaare kujukestest 😀 😀 ja võtsime suuna Luke mõisa.. Seal tuustisime veidi ringi, tavaliselt siin ikka inimesi liigub aga nüüd täitsa inimtühi. Mõisa ajaloo ja toimetamiste kohta saad lugeda siit.

    Tegime paar taevapilti ka mõisast 😉 Kured istusid ilusti pesal, ei hakanud nende toimetusi segama.

    Lukest kimasime edasi Kambja poole, ega otse ju saa ka kodupoole sõita 😀 😀 Seal jäi silma rannas päris äge lohe. Ja muidugi kohalikul surnuaial tahtsin ka turnida. See on igavesti äge kuidas platsid paiknevad astmeliselt mäenõlvadel. Muidugi pikalt siin luusida ei saanud räme sadu hakkas. Pole hullu ükspäev uurin lähemalt.

    Enne Aoveret on mitu kohakest veel kuhu pruunid sildid näitavad aga pole mahti olnud sisse põigata. Seekord tegime ära. Uurisime mis kuramuse kivi see soomepoiste kivi on. Tore on, igati asjalik asi on tee servas langenud soomepoiste mälestuseks aga üle tee keset põldu maakera suurune rist püsti, sellest pole kuskil mingit juttu. Muidugi üle värske orase sinna lonkima ei hakanud austades põllumehe tööd. Selle asjanduse kohta võiks ju ka kuskil miski viide olla. Kirjade järgi ristil on tegu miski 1944 aasta teemaga. Netist ei leidnud kummagi asja kohta mittemidagi tarka….. Tammistu mõisale viskasime ka pilgu peale. Täitsa kobe teine ja tänapäeval toimetab seal Agrenska fond. Siin luusides tuli mõte, et võiks Luua puukooli arboreetumi ka uurida…. Egas midagi, tuld sinnapoole.

    See arboreetum täitsa äge asi ja siia peab tulema suve poole uuesti luusima. Siin on vaadata küll ja küll ja mööda matkarada saab ka luusida. Seekord segas vihm natuke pikemaid uuringuid.

    Tegin paar ägedat kassipilti ka nõrganärviliste jaoks, kes arvavad kui kass on puu otsas ja kräunub siis tuleb päästeoperatsioon korraldada koos päästeametiga. Kui isegi pime kass suudab krõbinal puu otsa ronida ja sealt ise alla tulla mis siis nägijatest veel rääkida on.

    Tiksusime vaikselt läbi Palamuse Kuremaa poole. Nagu näha on ka Palamuse kiriku tornis kukk 😉 Palamusel ei hakanud midagi uurima, seal juba palju kolatud. Paar kirjatükki selle kohta on siin ja siin. Kuremaal ei hakanud mõisa uurima, see on tulevikuprojekt 😉 aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma. Tegime tiiru ümber tuuliku ja minekut. Veits edasi tee ääres miski silt von Oettingenide kalmistule. Polnud sellisest tegelasest veelvähem nende surnuaiast midagi kuulnudki. Isegi kohalike vaatamisväärsuste nimekiri vaikib selle maha. Väidetavalt olnud Oettingenid tavalised kaupmehed kes tulid Liivimaale elama 15 sajandil ning said aadlitiitli vaid seetõttu, et olid edasipüüdlike inimestena valmis pärast Liivi sõda rahvast lagedaks jäänud maal mõisaid uuele elujärjele tõstma. Kuremaad valitsesid nad kolm põlve järjest, alates 1834 aastast kuni mõisate võõrandamiseni 1919 aastal. Vot nii… Ilma plaanita asi tuli välja päris põnev. Nägi palju huvitavat millest varem polnud aimugi ja kasulik oli ka 😉 töö sai tehtud.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Valga Milfest

    Sai üle paari aasta külastatud Valga Milfesti ja kohe muutused käes. Kui varasemalt oli asi hajutatud linnas ja II MS lahingut tehti autobaasi juures põllul, seal hea kasutada erinevat tehnikat ja vaatajatel on ka väga hea ülevaade toimuvast. Seekord oli kõik kokku pressitud linnaparki. Seal väga tehnikat kasutada ei saa… Aga noh, eks pealtvaatajaid oli ka vähe, samal ajal ju miljon üritust ümbruskonnas, talupäevad jne. Samas jälle esinejaid oli kõvasti rohkem kui muidu. Ega ma ise väga ringi vaadata ei saanud kuna lubasin ennast vikulaagrisse appi.

    Vikulaagris sai rahvale vähe tutvustatud vikude eluolu, huvilised said varustust selga proovida ja pilti teha. Ühele väikemehele sai kah varustust proovitud, päris vägev sõdalane sai 😀 😀 Mõne huvilisega jätkus juttu kauemaks ja tundub, et silmaringi sai avardatud nii mõnelgi 😉 Vahepeal kui huvilisi vähem sai paar klõpsu tehtud ka naabritest. Vahepeal külastas meid ERR kah ja pani televiisori kasti sisse 😉

    Aga naabreid oli meil igasugu sulelisi ja karvaseid. Kohe üle tee olid “prantslased” koha sisse võtnud, tegid aega parajaks enne venelastega sõdima minekut 😀 😀

    Aadu mehed marssisid kah mööda “Emajõe” lahingusse. Krt isegi Tiiger oli kohale veetud 😀 Õhtune II MS lahing venis oma algusega nagu kumm….

    Lõpuks hakkas peale Emajõe forsseerimine kõva pommitamise ja suitsuga 😉 Isegi T-34 tehti tuli katlasse ja sõitis 100 meetrit. Aadu mehed varitsesid teisel pool parvepoisse aga oh häda nad ilmselt polnud arvestanud tiigi sügavusega 😀 Nagu parve kõrvale vette kargasid, et Jossifi mehed vangi võtta käis vesi üle pea 😀

    Lõpuks sai lahing läbi ja osalised kogunesid T-34 ja Tiigri juurde ühispilte tegema. Krt tiiger nägi eemalt ikka väga ehe välja ja pettis ära küll. Lähedalt vaadates said alles aru, et vineerist teine ja kahuritoru on kanalisatsioonitorust 😀 😀 Olevat kah kodumaine toodang nagu vabadussõjaaegne soomusautogi. Ainult, et soomusauto liigub omal jalal Tiiger mitte 😀 😀 Korjasime oma kola kokku käisime korra välismaal ka ja võtsime suuna kodupoole. Teel kiire kõrvalpõige Annimatsile pelmeene sööma ja edasi. Kokkuvõtvalt päris asjalik üritus.

  • Tripid

    Võhandu Maraton vol.6

    Nagu juba peaaegu traditsiooniks saanud käisime ka sel aastal maratonil. Siiani käisin töllerdasin supordina, sel aastal ei viitsinud kummi venitada supordindusega 😀 Reedel kola kokku, rippsillalt läbi kontrollimaks kas pesakond toimetab. Toimetas küll, miski 10 tuuris oli neid seal lausa peesitamas. Kui pesakond üle vaadatud hakkasime vaikselt liikuma Annimatsi poole.

    Teel põikasime korra Palamusele, vaatasime kiirelt üle kodumaise kultusfilmi võttepaiga 😀 Polnud seal tükk aega käinud, vahepeal oli muuseum valmis saanud. Värskelt meisterdati just uut mõisameeste parve 😉 Parklas asjatas ka üks pirakas konn, igaks juhuks musutama ei hakanud pärast äkki ongi prints 😀 😀 Oleks veel printsess siis teine asi aga noh mis ma selle printsiga peale hakkaks… ma ikka jätkuvalt vanamoeline 😉 Käisime tutvusime ka kohaliku kaubandusega. Keegi oli Tootsi poe seinale teinud ainult, et tukk käes oli moodne.

    Palamuselt tiksusime vaikselt edasi Annimatsi poole. Toad olid meile juba valmis pandud ja saun ka soe. Kobisime kohe sauna, Pipi pakkus lastehoidu ja tegeles mitu tundi laste lõbustamisega 😉 Peale viimast külaskäiku oli kamin saanud uue ilme, Evestus oli just eelmisel päeval hullanud värvidega selle kallal. Sealkandis kolades ma alati üritan ööbida Annimatsil, seal on alati väga soe vastuvõtt ja mõistlikud hinnad.

    Laupäeva hommikul peale hommikusööki viidi mind Võrru, võtsin sealt auto ja hakkasin omaette kulgema Võõpsu poole. Esimese peatuse tegin Paidra veskitammi juures. Paidra vesiveski kivid enam vilja ei jahvata, küll toodab ettevõtlik pererahvas hüdroenergiast majapidamiseks vajalikku elektrienergiat. Kuskil sealsamas möllas omalajal ka August Sabbe.
    August Sabbe oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke. Tiksusin seal õige mitu tundi enne kui mu sõbrad tuttavad sealt kõik läbi läksid 😀

    Paidralt panin edasi otse Leevakule. Leevakul viskasin kiire pilgu korstnale kuhu on keegi sisse ladunud minu nimetähed 😀 😀 Leevaku korsten, mida naljatamisi ka maailma kõrgeimaks (kõrgus 50 m) saunakorstnaks kutsutakse, valmis 1923. aastal tellisevabriku tarbeks. Vabrik läks aga peagi pankrotti, sest kohalik tooraine oli tellise tootmiseks ebakvaliteetne. Pärast vabriku sulgemist ehitas kõrvalasuva elamu peremees korstna sisse puitmaterjalist sauna, kus käiakse siiani. Leevakult panin otse edasi Räpina. Seal käisin Puuriida pubis söömas. Muidu päris kobe söögikoht aga puhtus jättis seekord soovida. Laual vedeles telekapult mis ilmselt oleks pakkunud huvi arheoloogidele oma kultuurkihi paksuse poolest. No krt muidu kõik puhas, teenindus meeldiv ja söök ok aga siis vedeleb sul laual selline sitt… Ilmselt saamatu koristaja. Peale söömingut käisin vaatasin korra mis Räpina ületassimisel põnevat. Aga ei miskit põnevat.

    Läksin ära Võõpsu, parkisin auto võimalikult finiši lähedale, et pärast oleks paati vähe tassida. Käisin luusisin natuke ümbruses ringi ja tegin aega parajaks seni kuni mulle järgi tuldi. Tegin veel paar pilti, ühed oskasid ennast veel finišis kummuli keerata 😀 😀 aga pole hullu sealt võis juba paati kanda ka 😀 😀 Muidugi päris s.. teema, terve 100 kilsa oled kuivaks jäänud, kärestikel pole kummuli käinud ja siis siledal veel täitsa lõpus kastad ennast märjaks 😀 😀

  • Tripid

    Sangaste-Piusa-Mooste

    Seekordsel Annimatsi üritusel oli lund ikka hullult ja ega külmagi vähem polnud. Kaevasime end kuidagi kämpinguteni ja kolisime sisse. Peale seda käisime korra Pühajärvel sõjatamme tema hiilguses vaatamas.
    Sõjatammeks kutsutakse seda puud kui ajalooliste sündmuste tunnistajat. Väidetavalt keeldunud 1841.aasta sügisel Pühajärve mõisa talupojad mõisategu tegemast ja vastuhakkajaid karistatud tamme naabruses. Kahjuks tänaseks on tammelt murdunud õige mitu haru. Peale tamme uurimist kobisime tagasi Annimatsile. Seal väike õhtusöök, saun ja kotile.

    Järgmisel päeval peale hommikusööki panid osad kaasvõitlejad Kuutsekale suusatama aga meie käisime uurisime Harimäe vaatetornist, kui valmis on Tartu Maratoni rada. Täitsa valmis oli ja isegi mõni harjutaja oli rajal. Sealt edasi tiksusime Sangaste poole.

    Sangastes luusisime vähe surnuaial ja kiriku juures. Sealt edasi vaikselt lossi poole. Seekord lossis sees ei käinud, luusisime niisama mööda lumist parki. Lõpuks olid jalad läbimärjad paksus lumes sumpamisest ja otsustasime tagasi sõita Annimatsile. Annimatsil kobisime sööma ja sauna sooja.

    Järgmisel päeval võtsime suuna kodupoole aga nagu tavaliselt siis ikka ringiga 😀 Mõte oli käia korra Piusa koobastes. Teel Piusale jäi tee äärde mingi värskelt valmis saanud vaatetorn. Loomulikult oli kohe vaja latva ronida ja vaadata ümbrust 😀 Vaade oli päris hea. Kui paar pilti tehtud tiksusime edasi. Teel möödusime sujuvalt ka Pokumaast.

    Lõpuks jõudsime Piusale, tõmbasime vajaliku varustuse selga, fotokad ja taskulambid kaasa ning läks turnimiseks. Koobastes sai nii mõnegi põneva pildi. Näiteks alt ülespoole kasvavast jääpurikast 😀 Jupp raudteedki jäi silma. Iseenesest on see kaevandus omaette vaatamisväärsus, vägevad võlvid, mitu korrust jne jne. Kahju, et sinna sisse ei lubata nö. ametlikult. Peale mitut head tundi seal luusimist otsustasime edasi sõita kodupoole.

    Koduteel põikasime sisse Mooste mõisa, tegime väikse jalutuskäigu territooriumil. Päris palju hooneid on taastatud ja erinevaid tegevusi sealses kompleksis on ilmselt igale maitsele. Isegi saun on olemas 😀 Kui mõisa ümbrus läbi jalutatud võtsime uuesti suuna kodule.

  • Tripid

    Sangaste

    Tiksusime sõpradega Annimatsil ja nautisime talve. Nagu ikka tuleb saunas häid mõtteid. Ega paigal saa püsida päevagi 😀 Otsustasime, et järgmisel päeval lähme teeme kiirvisiidi Sangaste lossi. Mõeldud tehtud, peale hommikusööki võtsime suuna Sangastele. Teel käisime Paju lahingu mälestusmärki uurimas ja tegime tiiru ümber kiriku.

    Lossi juures tegime tiiru lossile peale, uurisime veetorni ja talle. Kahju, et tallid on käest lastud. Need võiks keegi taastada, müürid on ju võimsad. Ilmselt saaks sinna teha nii midagigi põnevat.

    Kui tiir väljas tehtud vaatasime ka sisu üle. Saalides näeb hulgaliselt jahitrofeid. Taastatud on loss üsna hästi, laualt ei puudu isegi rukkiviht 😀 Lossis on ka majutus olemas kuhu tavaliselt sisse ei pääse, seekord oli ühe toakese uks avatud ja sai piiluda tuppa.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Kuidas meie lind lõunasse lendas. Vol 2

    Hommikul ootas meid peremees kuuma kohvi, pudru ja võileibadega. Kui kõht oli täis söödud siis otsustasime, et tuulutame oma linnukest. Oli teine vaeseke ju terve eelmise päeva toas meie staffi valvanud. Kui olime veidi linnukest tuulutanud, otsustasime, et lähme luusime ka läheduses asuva järvekese juures. Loomulikult võtsime linnukese kaasa. Senikaua kui linnukese puurist välja lasime, käis üks seltskonnakaaslane end järves jahutamas. Olles vähekene linnukest lennutanud, otsustas linnuke lõunasse lennata ja kadus viuh silmapiirilt. Kutsusime küll linnukest koju tagasi, tegime selleks kükke ja muid trikke, aga linnuke ei kuulanud meid.

    Kuna linnuke meid enam kuulda ega näha ei tahtnud, läksime vaatama, kus ta ennast peidab. Linnukest otsides leidsime hulgaliselt kukeseeni, kuid linnukest polnud kuskil. Arvasime, et ju linnuke lendas ülelennanud haneparve sabas lõunasse…..