-
Piiterisse paraadile
Kunagi ammu sai käidud paraadi vaatamas Piiteris lausa ekskursiooniga 😉 Seekord mõtlesin, et lähen tsillin oma Piiteri sõbraga niisama. Kohale tuleb minna ikka päev varem, et paremaid kohti saada 😀 Seal hakkab see paraadi eelmäng juba mitu päeva varem peale igasugu sõjaaegse atribuutikaga. Käisin kolistasin vähe Jänesesaarel ja Rosta sammaste juures, seal olid telklaagrid püsti aetud ja kõik huvilised said sõjaaegseid vidinaid näppida. Miskid pruutpaar istus telgis ja näppis automaate, pruudikimbust polnud asjagi 😀 😀 Pikalt siin töllerdada ei viitsinud, vastikult niiske ilm oli. Lonkisin üle Neeva, seal olid mõned sõjalaevad juba homseks paraadiks valmis. Lõpuks jõudsin Nevskile ja käisin Kaasani katedraalis. See on selline müstiliselt suur ja rahulik kirik, ei miskit lärmi kuigi seal on alati rahvast hullult. Siit kimasin metrooga Narva väravate juurde, sõps juba ootas. Kirovi ausamba juurde oli üles rivistatud terve posu sõjaaegset tehnikat, käisime näppisime vähe neid
Järgmisel hommikul plaanisime, et läheme vaatame seda paraadivärki paleeväljakul aga mõtlesime käigult ringi nähes seda rahvamassi mis juba kell 8 hommikul ootamas oli. Mõtlesime, et vaatame seda pealelõunast vanatehnika paraadi Nevskil aga senikaua lähme kuskile muuseumi. Võidupüha on hea päev, kõik muuseumid on sel päeval tasuta sissepääsuga 😉 Algul mõtlesime, et lähme Kunstkamerasse aga ei viitsinud trügida selles hullus rahvamassis. Sõps tegi ettepaneku, et lähme siinsamas ümber nurga olevasse Vene Etnograafiamuuseumi, pidi igavesti äge olema. Ma algul suhtusin asja skeptiliselt. Aga kui me olime seal õige mitu tundi veetnud eksponaate uurides jõudis kohale, et sitaks äge muuseum. Ka Eesti rahvariideid nägi seal väljapanekul. Igatahes Mina soovitan soojalt selle muuseumi jaoks aega leida super elamus. Huvitav oli vaadata kuipalju tsaariaegset hõberaha oli rahvuslikeks eheteks tehtud. Huvitav miks nii… kas oli raha niipalju käes, et polnud kuskile mujale panna või puudus sellel rahal väärtus.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et paraad hakkab. Lonkisime läbi pargi Nevski äärde. Krt iga nurga peal miski lava püsti ja üritused käisid.
Lõpuks lendas politseikopter üle ja paraad algas. Igasugu ägedat tehnikat oli näha mööda vuramas. Üks tola oli isegi oma linnamaasturi küljele kirjutanud T – 34 😀 😀
Kui paraad vaadatud töllasime veel linnas ja tegime aega parajaks. Saluuti ju ka ikka vaja vaadata 😀 Seal on see saluudivärk alati päris suurejooneline ja tasub vaatamist. Kesklinna muidugi trügida ei maksa selleks, lihtsalt ei mahu kuskile. Peale saluuti kobisime kodu kotile.
Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud lonkisin linna peale. Paar tundi oli vaja parajaks teha kuskil enne bussile minekut. Kobisin ajaviiteks Nevski kloostrisse, See on ka päris huvitav kohake aja veetmiseks. Rahulik ja vaikne nagu Kaasani katedraalgi. Väljas on posu kellasi mida igaüks võib proovida lüüa ja iga nurga peal müüakse kloostri toodangut ka. Lõpuks oli aeg minema hakata. Siit saab kui oskad vaikselt läbi aiaaukude ja pisikeste tänavate otse bussijaama juurde välja.
-
Tärkab – torkab…
Huvitav on see loodus, ühe päeva jooksul võivad läbi käia kõik aastaajad 😀 Aga see vist väga lilli ja loomi ei morjenda. Need kasvavad ikka omasoodu.
Sel aastal on kuidagi jube palju sisalikke, ei tea kas oli soodne talv või mis värk on… Konnadel on ka vist vees ruumipuudus 😉 või veetakse vähe vintis elukaaslast seljas koju…. 😀 😀 😀
-
Lumehelbekesed…
Lugesin äsja õhtulehest miskit paanikat Tapa kalmistul. Inimesed kes ei viitsi ennast registreerida hauaplatsi kasutajaks ja hooldada oma lähedaste hauaplatse on asunud ründama kalmistuvahti kui ta paneb hooldamata platsile täiesti nõuetekohase ja seadusliku sildi. Milles nagu kalmistuvaht süüdi on???? Kui ei tunne seadust siis ei maksa veel teisi süüdistama hakata, võid ise lolli olukorda sattuda. Olen juba varasemalt kirjutanud blogis sellest seaduse teemast. Kui nüüd päris aus olla siis selliseid silte on pea kõik Eestimaa kalmistud täis ja täiesti õigustatult. Võin seda kindlalt väita kuna seoses tööga liigun erinevatel kalmistutel ja näen mis toimub. Miks nüüd järsku Tapa kalmistu hambusse jäi on muidugi omaette teema. Kuidagi väga kergelt saadakse tänapäeval šokk igast asjast… käisid poes said šoki, käisid tööl said šoki…. Kui teil ikka on lähedaste hauaplats olemas aga ei saa, ei viitsi või mis iganes vabandus varrukast tuleb, et mitte seda hooldamas käia….. Siis tee rahakott valla ja telli selleks teenus, teie rahul ja meie rahul. Ärge oodake seda millal hooldamata hauaplatsi eest sunniraha rakendatakse või hoopis uutele kasutajatele antakse. Nii lihtne see ongi. On ka paar muud moodust hooldusest pääsemiseks, ärge võtke omale platsi siis pole ka kohustusi. Meil on ju kremeerimise võimalus ja tuha võite kodus lillepeenrasse ka panna. Veel on ka variant tuhk teemantiks pressida, nii mõnigi firma pakub juba seda teenust.
-
Võrumaa kalmistutel…
Kui juba sinnakanti asja oli siis tuleb ikka mõnel kohalikul kalmistul ka luusida. Alati leiab midagi põnevat vanadel kalmistutel, nii ka siin. Isegi ühe katkise betoonristi leidsin kus oli näha mis tal kõhus on….. Muidugi otsisin mõnda risti mille loodus on omale võtnud aga ei leidnud ühtki sellist seal. Vanad ristid on erinevatel surnuaedadel suht sarnased aga leiab ka päris põnevaid rariteetseid lahendusi.
Paar päris huvitavat lahendust oli ka kus risti aluskivi oli tehtud mälestusmärgiks või siis muster peale tehtud.
Siin on selline natuke teistsugune hauaplats kellegile Johann Wilhelm Rudolph Döring’ule. Mis võll see oli ei tea, interneedumist ka ei saanud täit selgust.
Üllatavalt vähe oli siin näha säilinud plekkpärgi. Aga need vähesed olid veidi teistsugused kui mujal kalmistutel silma jäänud on.
Paar päris hea pildi või asjakohase kirjaga hauakivi jäi ka silma ning kindad pingil…..
-
Rabasaarele…
Sai talvel see kohake puht juhuslikult avastatud ja mõtlesin, et tuleb asi ka suvel üle vaadata. Veel pole küll suvi aga põnev ikkagi 😉 kaua sa selle viirusepaanikaga kodus istud. Pool pesakonda autosse ja tuld… aga miks otse kui saab ringiga 😉 Sportlikust huvist tegime möödaminnes sissepõike Voosele. Seal kiire pilk Vabadussõja mälestusmärgile Voose – Saia liinil. Siinkandis toimusid Vabadussõja olulised murdelahingud. Algne mälestusmärk rajati 1930 aastal ja nagu enamus Vabadussõja sambaid hävitati seegi kommunistide poolt. Mälestusmärk taastati 1991 aastal, sellest saab täpsemalt lugeda siit. Kui asi uuritud kimasime edasi sihtmärgi poole 😉
Enne Rabasaaret paar looduspilti kah 😉
Täiesti inimtühi oli võrreldes muude “huviväärsustega”, ainult üks jalgrattamatkaja oli uitamas. Huvitav progress on siin toimunud mõne kuu jooksul. Kui talvel siin luusisime siis olid enamus majade uksed kinni siis nüüd on kõik uksed lahti kistud. Ei hakka siin selle külakese ajalugu uuesti kordama, seda saab lugeda siit. Eks me siis luusisime ka natuke majades, ikka päris trööstitu on see asi seal. Sees ainult prügi ja rämps, lõhutud on kõvasti ja eks aeg on ka oma töö teinud. Kiviseinad seisavad püsti ja ühtki pragu kuskil ei näe, korralik ehituskvaliteet aga sees on niiskus puiduga oma töö teinud. Käia tuleb suht ettevaatlikult, et kuskilt mitte läbi sadada. Huvitav tähelepanek oli…. Pole kuskil mujal näinud, et pistikud oleks nii kõrgele ja uste kõrvale paigutatud, tavaliselt on sellistes kohtades ikka lülitid. Kui roosa maja uuritud läksime uurima lasteada.
Majade all on päris võimsad täismõõdus keldrid, vundamendid on laotud maakivist. Lausa lust on vaadata nende kvaliteeti. Huvitav on ka see, et vundamendid on maa sees ca 2,5 meetrit kui keldri mõõtu ka vaadata aga kuskil keldrites pole näha vett… Kahju, et tänapäeval nii kvaliteetselt ehitada ei osata. Aiapostid on ka siin väga praktiline taaskasutus. Kitsarööpmelise raudtee relsid sobivad selleks imehästi 😉
Päris põnev üllatus oli see, et maha kukkunud tapeedi all oli Päevaleht aastast 1937. Lugesin kohe huviga tolleaegseid kuulutusi ja muud. Mida kõike ei kuulutatud tol ajal ajalehes. Isegi kihluse tühistamist 😀 😀
Talvel oli see jänes veel vardasse aetud aga nüüd vedeles maas. Vaatasime üle ka selle kohaliku “energiakivi” aga ei midagi erilist. Ühes majas oli säilinud päris äge käsipuu. Osa oli küll tuuri pandud aga enamus alles.
Pole ühtki maja kus poleks rämpsu enamus muidugi on endiste elanike mahajäetud mööbel jne aga on ka päris värsket. Vot ei saa aru nendest inimestest kes prügi niimoodi kuhugi sokutavad. Huvitav on ka see, et päris paljud ahjud on ümber kukkunud.
Jõgi on ikka oma endises ilus kohapeal olemas 😉 Puukuurid on ka suht hästi säilinud aga samuti rämpsu täis.
Mõnes majas olid isegi taldrikud laual 😉 Vedeleb päris palju ka praeguse vabariigi algusaegade tootmise jääke hullult, turvavööde tükke ja paigaldusjuhendeid, turbakotte, madratsite tootmisjääke jne jne. Ilgelt riivas silma, et vedeles päris palju värskeid Olerexi kohvitopse…. Jaksasid sellega loodusesse tulla jaksa ka ära viia.
Mõnel majal oli ka teine korrus aga huvitav kuidas sinna saadi…. ühtki treppi ei lähe kuskilt. Vaevalt, et korterisse kogu pesakond redelist ronis 😀
Päris palju vedeles igalpool pilte ja pildialbumeid. Koduloouurijatel oleks seal tööd nagu putru.
Päris ilusaid joonistusi nägi mõnes majas, mõned ilusamad jäädvustasin tulevastele põlvedele 😉 Samas oli ühes korteris kohe hulgi titevankreid, huvitav kas neil pole elektrit olnud 😉 Edev ukseava oli ka 😉
Üllataval kombel oli rämpsu kõige vähem sööklas. Siin olid säilinud isegi juhendid nõudepesuks 😉
Tool oli täitsa alles metsa all ja pokud ka 😉 Egas midagi saigi tiir peale ja kodupoole viuh. Peaks ikka päris suvel ka minema vaatama kuidas ja kui kiiresti seal muutused toimuvad.
-
Uued väljakutsed…
Tuli toimetada ühel päris vanal hauaplatsil. Puhastada hauakivid ja piire samblast, vaadata mis hauakivi kirjetega teha saab. Lillepotid panna ja lilled istutada. Mureks olid ka valged laigud hauakividel.
Samblast saime lahti, kirjed kividel ärkasid ka ellu peale pesu. Valgete laikudega kividel oli natuke rohkem pusimist aga lahti saime nendestki.
Lõpuks said lilled istutatud ja kolu kokku korjatud. Liiva vahetuse ja piirde taastamise osas jäädi kohapeale aru pidama. Eks näis kas see projekt läheb ka käiku.
-
Traktorid…..
Igakord kui Lõuna – Eesti poole sügan näen tee ääres neid “traktorimonumente” aga kunagi pole aega olnud neid lähemalt uurida ja rattaaed on ka uurimata jäänud. Seekord sealtkandist asjatamast tagasi tulles otsustasin ära “uurida” 😀 😀 Esimene peatus tuli roosa “virtsapüti” juures. Päris asjalik reklaam lihapoe jaoks 😉 Mõtlesime, et piiluks sinna lihapoodi ka, äkitse saab tee peale kaasa näksimiseks miskit vorstikest, kõhud olid kole tühjad. Poe väravas oli veel üks ilusti värvitud trakats. Selliste asjade puhul silm puhkab kohe, kui asi on ilusti tehtud. Lihapood ise nagu pood ikka “paanika ajal” sisse karjakaupa ei lasta. Valik iseenesest suht hea ja hind ka üsnagi tarbijasõbralik võrreldes pealinna värgiga. Poel isegi kodukas koos hindadega olemas, seda saad uurida siit. Toodete maitseomadused jäävad seekord kommenteerimata 😉 ei leidnud midagi ahvatlevat kohe näksimiseks.
Järgmiseks uurisime mis kuramuse asi see rattaaed on tee ääres. Sain jälle vähe tarkust juurde ja üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😀 😀 Ma mõtlesin, et seal miskid rattad kuskil aga “huiuski mama” 😀 😀 😀 See hoopis endine spordiehitis… võssakasvanud kurvides kaldpindne ringrada hoopis. Siinsamas on ka väike mälestuskivi mis pühendatud 1896 aastal asustatud Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsile ehk siis esimesele eesti spordiseltsile. Mälestuskivi paigaldati sinna mõnda aega tagasi rattaspordi veteranide poolt. Natuke ajalugu ka selle kohakese kohta. Saadjärve kandis pesitses omalajal kaupmees Karl Vestel ja tema teened on märkimisväärsed kogu Eesti spordiajaloos. 1896. aastal organiseeris Saadjärvele rattasõitjate seltsi. Pärast bürokraatiamasina läbimist registreeriti 20. detsembril 1896. aastal Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsi põhikiri. See oli esimene maal tegutsev eestlaste spordiselts Tsaari-Venemaal. Seltsi juhatuse esimeheks valiti Karl.
Tema eestvedamisel hakati sama aasta kevadel Tormi talu maadele rajama rattasõidu ringrada. Treki maa renditi Tormi talu omanikult J. Torrimilt. Selle ehitamisel olid abiks ümbruskonna talumehed. Enne kevadtööde algust jõuti kohale vedada vajalik ehitusmaterjal, ehitati pühapäeviti ja isegi öösel. Rattaaia avamine toimus 20. juunil 1897. Ringraja pikkus oli 355,6 meetrit ja oli sama pikk kui Tartu oma. Augustis peetud avavõistluste kohtunikeks olid Tartu linna parimad jalgratturid Hint ja Rüter ning kohalik sõidujuht Sõber. Võitjaks tuli Karl Vestel, kes sõitis 2 versta 2 minuti 37,2 sekundiga. Võidusõite korraldati usinalt, kaasa teha lubati ka linnarahval, kes olid varem keeldunud maamehi tunnustamast. Seltsi tegevusaeg jäi lühikeseks, põhjuseks peetakse tüli Tormi talu peremehega, kelle hinge ei mahtunud seltsi agar tegevus. Tüli algas rendi suurendamise pärast, mis viis rendilepingu lõpetamiseni ja seltsi likvideerimiseni 1912. Kokku tegutseti 16 aastat. Ühesõnaga rattameestele põnev kohake, muidumeestele pole seal midagi. Viimaks tõmbasin pildile ka Järva – Jaani servas oleva trakatsi 😉 Muidugi tripi teele jäi veel üks traktor mis on ikka päris vana aga see on juba uuritud, ükspäev kirjutan ka kui jõuan 😉
