-
Objektil
Sai käidud ühel huvitaval objektil asjatamas. Ai kurja kus seal oli metsmaasikaid õitsemas, tuleb õigel ajal uuesti kohal olla 😉 Päris huvitav auk kah maas, ei tea kas kaev või karstiauk. Täpsemalt uurida ei viitsinud rämpsu täis teine. Mulle tundus küll rohkem karstiaugu moodi, altpoolt läks laiemaks. Siinkandis neid muidugi põllud täis. Päris äge ja omamoodi maakelder on ka siin. Põhimõtteliselt paepinnasesse auk raiutud ja siis sinna auku paekivist kelder laotud, ilusti aknaga ja puha 😉 Laeks igavesti suured paeplaadid aga uksekohta ei ole… Huvitav mismoodi sinna sisse saadi…. Peenramaa oli siin muidugi põnev 😉 Luid ja keraamikat nagu putru.
Koduteel nägin siis selle aasta esimese grillvorsti ka ära 😉 Huvitav, et vanades rahvuslikes muinasjuttudes päris palju juttu kuldse krooniga maost…. Ilmselt on nastik nende lugude allikaks. Täitsa korralik “kroon” ju peas
-
Töine päev mööda kalmistuid.
Võtsime ette mõned kaugema nurga tööd, logistika paika ja minek. Kõigepealt väike peatus Põltsamaal. Vaatasime veidi kohalikul surnuaial ringi. Tundus selline suht põnev olema aga pikalt aega uurida ei olnud. Järgmine kord kui rohkem aega süveneme sellesse. Paar kiiret klõpsu ja tööle.
Töö tehtud panime kohe edasi, pikk sõit ees unistada pole aega.
Järgmine suurem peatus tuli Räpinas. Vaatasime veidi ringi ja otsisime õiget platsi. See on ka selline huvitav surnuaed kus tasub luusida. Mul muidugi see suht läbi kolatud aga eks alati leiab midagi uut.
Seekord jäi siin silma omapärane pink mille jalgadeks oli kasutatud kõrgepingeliinide isolaatoreid. Veel oli siin üks minumeelest täiesti praktiline nn. murupiirdega plats. Kääbas lilli täis istutatud ilusti, väga ok nägi välja.
Kui kiire tiir tehtud tuli toimetama hakata. Toimetamist oli siin päris palju ja õige mitu kärutäit heina vedasime ära. Aga lõpuks sai asja, pakkisime asjad kokku ja minekut järgmisse kohta.
Elva kalmistul vaatasime paar asja üle ja kohe edasi. Kell juba sada aga üks koht veel käimata.
Lõpuks jõudsime Halliste kalmistule, see oli ka selleks korraks viimane töö. See on päris vana kalmistu, nagu sildilt näha siis rajati see 1773 aastal. Enne seda maeti kiriku juurde.
Vot see kalmistu on ka päris põnev igasugu piirete, mälestusmärkide ja sammaste poolest. Siia pean uuesti asja tegema ja pikemalt.
Muidugi eriti lahe oli siin tööriistade hoidja. Selliseid oli kohe õige mitmeid kalmistul, igavesti praktilised asjad. Samas jäi silma ka selliseid mittetavapäraseid riste. Kitsarööpmelise raudtee relsid on siin kalmistul ikka hästi kaubaks läinud ja veetorud koos põlvedega samuti 😉 Üllataval kombel ei näinud ühtki tervet metallpärga. Ainult mõned katked hakkasid silma. Nii vanal kalmistul võiks ju mõni olla.
-
Metsanurme matkarada.
Sada korda kuulnud sellest Metsanurme matkarajast igasugu põnevaid jutte aga ise sinna kordagi jõudnud ei ole. Eks tuli asi ette võtta ja ise pilk peale visata. Kui pikk see rada siis tegelikult on ei teagi… Erinevatel andmetel on selle pikkus 8 – 9,5km, seega paras paari tunniga läbi jalutada. Auto saab parkida külakeskuse juurde ja sealt mööda tähistatud teed tuld anda. Siinsamas on ka talumuuseum. Keegi on siin vanad rehvid ära kasutanud üsna praktiliselt ja nendest majakese ehitanud.
Päris pikk osa sellest rajast kulgeb muidugi mööda külateed kus midagi erilist ei ole. Rada lõpeb Üksnurme mõisa varemete juures, sealt tuleb padavai tagasi lonkida veidi ja siis saab väikse kõrvalpõike metsa teha. Kohalike koduloolased on siin päris usinasti asju uurinud aga see kuskil matkarajal väga ei kohta, peale hiiekoha. Väidetavalt leiti siit mõisa maadelt Baltimaade suurim mündileid. See koht on matkarajal isegi märgitud. Mõis ise väga trööstitus olukorras ja mahajäetud. Üksnurme mõis asutati ilmselt kuskil 1630 aastatel. Mõisa esmaomanik oli Heinrich Hastfer. See on olnud veel Karl von Gernet, Julius von Ramm, Dietrich von der Pahleni ja von Baggehufwudtide omanduses. Alates 1900 aastast kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis von Antropoffite aadliperekonna valduses.
Tagasi lonkisime juba vähe põnevamat osa mööda. Jõe ääres on ka paar head RMK lõkkekohta. Seal on ikka palju tsillimas käidud aga kahjuks on sealt tänaseks päevaks mõni kadunud. Seda head katusealusega lõkkekohta enam ei ole kahjuks. Vaikselt tiksumiseks väga hea rada ja rahvast ka ei ole 😉
-
Laevaga Piiterisse
Nagu ikka juhtub, et vahel on asja krt teab kuhu…. 😀 Sebisin paar laevapiletit Piiterisse… Mingil imelisel moel õnnestus need Peterline kassast sebida 27€ per face. Söögid ja majutus hinnas…. Õhtul pesakonnaga laeva ja pakaa Tallinn. Laevas nagu ikka tsill-grill, ilusad merevaated, kõht täis ja kotile. Hommikul sööma ja siis ülemisele dekile nautima Piiterisse sissesõitu.
Hommikune vaade peale sööki siis selline…. Kursil reisisadama poole on pisikesed saarekesed mis kalamehi või suvitajaid täis. Algab Piiteri tööstusrajoon…. sadamad… sadamad… sadamad… Kuna farvaater on kitsas siis enamjaolt on liiklus jagatud kellaajaliselt millal ja kuhupoole sõidetakse… 2 suuremat laeva kõrvuti ei mahu….
Siin käib päris kõva silla ehitus üle lahe ja tööstusrajooni…. See on üks Peterburi ringtee uus osa. Lõpuks olimegi sadamas, piiriületus on kiire ja viisavaba. Piiriületusel eraldi boksid kohalikele ja turistidele. Sadamas ootas bänd ja kuldne peobuss 😀 😀 Sadamast linna ja tagasi saab laevapileti olemasolul Peterline tasuta bussiga marsruudil Sadam – Nevski Prospekt. Võib ka käsitsi minna mööda promenaadi või ühistranspordiga. Piiteris on muidugi ühistranspordiga väga hea trippida, hullult tihe graafik on. Linnas kiire turistimagnetite ülevaatus ja viuh bussile, õhtuks kodus tagasi 😉
-
Varbola
Sai käidud Varbolas uudistamas mis uut on. Kõigepealt hakkas silma kohe neli kuningat. Neli kunni on muidugi päris ägedad kujud siin tee ääres… need olla isegi korra ära varastatud ja siis tagasi ilmunud 😀 😀 Aga võibolla ei varastatudki vaid nad käisid vahepeal Paides 😉 Väidetavalt omalajal minnes Paidesse peatusid nad siin Varbola linnuses. Aga kes enam ikka nii vana asja mäletab… Huvitav on muidugi nende kujude juures see, et eestlastele tüüpilised hoburaudsõled on kujutatud harud allpool… Üldjuhul me ikka teame, et eestlased kandsid hoburaudsõlgi otsad üleval ja tänapäevalgi see nii välja kujunenud. Leiumaterjali põhjal võib ka täheldada, et kanti otsad ülespoole… Siit tekib küsimus, kas kuningad polnud kohalikud või on see lihtsalt nö “kunstniku nägemus” Lisaks kunnidele oli siin veel igasugu muid vaatmisväärsusi nagu piiramistorn, ramm, üle tee on RMK lõkkekohad jne. Varbola linnus on iseenesest esmateate järgi pärit aastast 1212 aga ilmselt oli ammu enne seda juba olemas. Vaevalt, et see esmateate eel vahetult ehitati 😀 😀 Varbola on üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid, kuid mitte kõige suurem, Jägala on ca 3ha. Ligi 2 ha suurust linnuseõue ümbritseva kivivalli ümbermõõt ulatub ligi 600 meetrini ning valli väliskülg on praegugi kohati üle 10 meetri kõrge. Linnuses on taastatud väravakäik ja 13 m sügavune kaev. Väidetavalt pole seda linnust kordagi vallutatud kuigi piiratud on kõvasti.
Teadaolevalt proovis linnuse kallal esimesena “hammast” sõjalise vapruse poolest tuntud Novgorodi vürst Mstislav Uljas oma teisel Eestimaa sõjaretkel, kuid tulutult (Varbolal tuli halvima ärahoidmiseks maksta novgorodlastele 700 nogatit hõbedas, vastutasuks pääses kants esmakordselt kirjasõnasse – Novgorodi leetopissi). Ka hilisemad ründajad – taanlased ja leedulased, polnud edukamad.
Ajaloolaste arvates oli Varbola kants viimast korda sõjaliselt kasutusel Jüriöö ülestõusu päevil. Sellele järgnes ligi 500 aastat vaikust kirjasõnas, vaid arheoloogilised leiud näitavad, et 16.-17.sajandil kasutati linnuseõue kalmistuna.
Tänapäeval on siin hulgaliselt igasugu puukujusi ja päris tihti on siin korraldatud puupäevi. Ühte sellist üritust olen isegi külastanud.
Kui Linnuses piisavalt luusitud kolasime vähe Varbola külas kah. Siin midagi erilist küll ei ole aga mõni vana majake siiski on säilinud ja miskis aidas või tallis on kellegi vanakraami ladu. Ühest aknast piilus isegi hobune välja 😀 :D. Seal sees on ikka igasugu nänni ilmselt. Kahjuks sinna sisse ei saanud aga juba ümber maja on muljetavaldav kogus igasugu staffi.
-
Juriidilised nüansid kalmistutel, mida peab platsiomanik kindlasti teadma.
Nonii, tuli ära see esimene pääsuke. Juba tükimat aega tagasi kirjutasin blogis Kalmistuseadusest ja muudest õigusaktidest mida tuleb platsiomanikel jälgida. Platsiomanikud tellivad oma nägemuse järgi jumal teab mida, süvenemata eeskirjadesse. Kui püüad selgitada, et vot ei ei tohi kalmistul näiteks valada meetri kõrgust roosat hauapiiret. Siis kohe läheb lahti õienduseks, aga naabritel ju on 😀 😀 Räägid, et need ju ehitatud aastaid tagasi siis veel võis aga enam ei tohi. Muidugi mis on selle asja juures probleem, et paljudel tegijatel on samuti eeskirjadest suva. Põhiline, et saaks tellijalt raha kätte kuidagi. Aga kes pärast vastutab…. Eks ikka platsiomanik ju. Olen ise nii mõnegi sellisega kalmistutel kokku sattunud, kui küsid, et ehitate siin punast väljakut aga ei tohi ju eeskirja järgi. Vastuseks tuleb tavaliselt…. pohhui…. klient tellis meie ainult teeme, mis edasi saab ei huvita.
See selleks… juhtum oma kogemusest…. Sooviti saada hinnapakkumist ühe platsi piirde ehituseks ja platsi korrastamiseks. Aga tellija ei teadnud platsi täpseid mõõte, hakkasin uurima mis mõõdud sellel platsil siis lõpuks on. Ei hakanud kohe uurima kas antud platsile on kasutaja registreeritud, kuna hinnapakkumise jaoks ei ole mul veel vaja seda teada, seda on mul vaja teada alles siis kui reaalselt ehituseks läheb. Suheldes mõõtude teemal väga toreda ja asjaliku kalmistuvahiga öeldi kohe, et mind huvitavale platsile pole ennast keegi registreerinud kasutajaks. Kuni see pole tehtud võin küll tellijale pakkumise teha aga juriidiliselt ehitama hakata ei tohi, sest nö. “tellija” ei ole sellel platsil mittekeegi…. missiis, et tema lähedased on sinna maetud.
Ja milles küsimus…..
Asi väga lihtne… Kui käid oma lähedaste platsi hooldamas ja näiliselt asi korras…. siis juriidiliselt ei ole sa seal keegi, seni kuni pole ennast nõuetekohaselt registreerinud hauaplatsi kasutajaks. Alles peale registreeringut võid seal suuremalt toimetama hakata. Muidugi platsi riisumist ja lillede istutamist see ei sega, kuigi ka siis oled juriidiliselt “suva vennike” kes heast tahtest läks surnuaeda kalmu kohendama.
Ilmselt peale seda kui üleminekuaeg läbi saab ja te pole ennast kasutajaks registreerinud võib juhtuda selline tragikoomiline asi… Hoolitsedes lähedase platsi eest tuleb kalmistuvaht või turvamees ja ajab teid minema kuna teil puudub kasutusleping. Leping annab teile seadusliku õiguse platsil toimetamiseks. Vot siis võite tellida kas hoolduse, renoveerimise või sobiliku piirde ehituse kui ise teha ei jaksa. Tellides piirde või platsiehitust peate arvestama kindlasti kohalike eeskirjadega. Juhul kui ehitate või lasete ehitada oma fantaasia järgi võib juhtuda, et kästakse kogu ehitis likvideerida ja saate veel karistada ka. Seetõttu soovitan alati enne kui hakkate midagi ehitama või tellima konsulteerige pädeva teenusepakkujaga.
Lisan täpsustuseks, kes veel ei tea. Hauaplatsi kasutajaks tuleb ennast registreerida selles omavalitsuses kus plats asub. Mõningatel kalmistutel saab lepinguid sõlmida ka surnuaiavahi juures. Lepingu sõlmimine on veel tasuta ja sõlmitakse vastavalt kohalikule eeskirjale kas 5, 10, 15 või 20 aastaks.
-
Pakri poolsaarel luusimas.
Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Nüüd sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.
Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.
Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.
Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.
