-
Mäetagusel.
Mõnda aega tagasi sai siin kogukonnareisiga aga siis polnud aega ringi vaadata. Nüüd natuke asja sinnakanti. Teel sinna hakkasid silma ühed vahvad varemed mille sisse tehtud mänguväljak. Tuli välja, et see oli ilmselt vana koolikoht Atsalamas. Lahe idee ära kasutada vanad koolimüürid. Kui tööasjad aetud käisime uurisime seda keskuse osa ka mis eelmine kord nägemata jäi. Mõisa asutajaks arvatakse olevat Peter von Tiesenhausen. 1617 aastast sai mõisa omanikuks Tuwe Bremen, seejärel Wrangelid ja ka Unger – Sternbergid. Põhjasõjas põles mõis maani maha ja läks 1733 aastal pea paariks sajandiks von Rosenite kätte. 1736 aastal asus siin valitsema Otto Fabian von Rosen, kes omas Eestis veel lisaks nelja mõisa ning oli ametilt Liivimaa maanõunik ja auastmelt Venemaa Keisririigi kindralmajor.
Samal aastal sõnastas Otto Fabian von Rosen deklaratsiooni, millega põlistas pärisorjusliku Balti eriolukorra. Kuid samas väidetavalt vennastekoguduse liikmena toetas ta talupoegadele hariduse andmist. Oma lõpliku kuju sai hoone 1820 ja 1890 aastate ümberehituste ajal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Rosenite aadliperekonnale. Peale seda tehti mõisa kool. 1990 aastate algul restaureeritud mõisahoones asus 2017 aasta lõpuni Mäetaguse vallavalitsus. Hoone ehteks on vestibüüli historitsistlik laemaaling ning mõisaajast säilinud 2 pronksist lõviskulptuuri. Mõisa sisse seekord kahjuke ei pääsenud, sega tuleb korra veel sinna asja teha 😉 Siin tegelikult ka paljureklaamitud jäägrimuuseum aga no ei õnnestunud sinna ka kohe kuidagi sisse saada. Milleks muuseumi pidada kui sinna sisse ei saa…. Nii, et ei oska kohe midagi kosta kuidas seda karu Jaaku näeb. Aga eks ma teen uue katse ükspäev.
Ja mis värk siin nende karukujudega on ei saanud ka sel korral teada, võibolla saab vastuse muuseumist…
Kuna mõisa ja jäägrimuuseumi uudistada ei saanud siis jäi üle veel ainult Meelise uus pesa üle vaadata.
Kes veel ei tea, siis siin asub võibolla kirveviske maailma suurim sisehall 😉 Siin saavad kõik huvilised käia proovida kirvest visata, ja vibu või ambu lasta. Kui see tundub igav siis võid proovida panni või kulpi märklauda visata 😀 😀 Siin on juba esimesed meistrivõistlusedki toimunud. Kes sealkandis tuuldub sellel soovitan kindlasti läbi käia ja natuke adrekat koguda 😀 😀 ja pärast puhata SPA 18+ poolel. Väga hea rahulik kohake.
-
Pilistvere kirik
Pilistvere kanti on viimasel ajal asja palju aga kirikusse pole sisse kolama veel jõudnud. Kas kirik kinni või pole aega selleks. Viskasime pilgu peale ka siinsamas lähedal olevale viisnurgaga mälestusmärgile. Enamus selliseid meil suht räämas kuskil põõsa all, kuigi viimasel ajal on märgata väikest liikumist ja neid on hakatud võsast välja puhastama. Lähemalt uurides selgus küll miks see mälestusmärk ok välja näeb 😀 😀 Nimelt seal peal selline kaval poliitkorrektne tekst. Kellel huvi mis tekstiga tegu, lükake jalad tagumiku alt välja ja minge arendage siseturismi 😉 Siinkandis on veel vaadata küll ja küll.
Seekord saime asjad sealkandis aetud ruttu ja isegi kirik oli lahti. Pilistvere kirik rajati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Suure – Jaani ja Järvamaa kirikute eeskujul, millede järgi ehitati võlvitud kooriruum, pikihoone ja torn. 17 – 18 sajandil korduvalt purustatud kirik rekonstrueeriti ulatuslikult 1762. 1856 aastal ehitatud tornkiiver hävis 1905 aastal ja taastati 1990. Siinne kirik pidavat olema kõrgeima torniga maakirik. Praegu oli põrand mõnest kohast lahti võetud ja sai piiluda põranda alla ka. Huvitav kas siit põranda alt ka mingit manti leiti, nii nagu Harju – Risti kiriku põranda alt.
Üks huvitav fakt ka. 20 augustil 1988 asutati Pilistvere kirikus Nõukogude Liidu esimene avalik mittekommunistlik partei: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – ERSP.
Torni sai ka turnida ja sealt avaneb ümbrusele päris kobe vaade. Muidugi on torn tuvisitta täis. Ilmselt on see veel üks väheseid kirikuid järgi jäänud kus tuvid saavad kirikukella täis lasta. Enamustes kirikutes on see jama likvideeritud.
-
Kivikunni uurimas
Miljon korda mööda sõitnud sealt teeotsast kust Eesti kivide kuninga juurde saab ja isegi seal raketibaasis hullult paintballi mänginud omalajal aga kivi nägemata. Tegime plaani pesakonnaga ja lipsasime lõpuks uurima. Lootsin ikka midagi ägedat näha, juba nimi ju vägev aga noh jh…. Ilmselt Naissaare põlendikukivi on ka suurem rääkimata Lahemaa majakivist. Väike kivi oli põõsa all muud ei midagi 😀 😀 Raketibaasis väga pikalt ringi luusida ei viitsinud, ükspäev kolan pikemalt. Krt jälle viskas sitta ventikasse “mahajäetud sõjaväebaasid” no mida peab sodima seda igalepoole…. Kas niisama, ilma sodimata tõesti ei saa käidud kuskil. Meil niigi kõik kohad täis neid omaaegseid Vasjade ja Dimade jäädvustusi.
Viskasime kiire pilgu Tohisoo mõisale ka. Päris suur rott passis seal pargis 😀 😀 Omaaegses rüütlimõisas asub praegu koolituskeskus, mõisa kohta saab rohkem lugeda siit. Mõisa parki on ehitatud päris pirakad keraamikaahjud, tahaks neid töös näha.
-
Narvas luusimas.
Sattusin puht juhuslikult lugema mingi “paanikadirektori” blogi kus vennike kirjutas, et Narva minna ei saa kuna seal saab peksa juba selle eest, et eesti keelt räägid. Ja üleüldse pole seal eesti keelega midagi peale hakata. Tahaks sellele “tarkurile” öelda, et mine ikka käi ise ennem Narvas ära kui targutama hakkad. Olen seal varasemalt palju käinud nii suurüritustel osalemas kui niisama trippimas. Pole seal kunagi eesti keelega probleeme olnud, täiesti vabalt saab hakkama. Kohalikud on väga tublid ja püüdlikult räägivad eesti keeles kui vaja. Ei tea kust mõni vennike oskab tühjalt kohalt probleemi tekitada 😀 😀 Viimasel ajal satun Ida Virumaale päris tihti, eks tuleb siis ka kohaliku kultuuriga tutvuda. Meenus, et palju poleemikat tekitanud Aleksandri kirikus on mingi uus moodne installatsioon. Viimati sai seal käidud aastaid tagasi, nüüd oligi aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut seal on. Ühtteist on siin isegi korda tehtud, kahjuks suur saal veel tegemata.
Meid juhatati lahkesti suurde saali, seal lasime toolide seljatoed alla ja nautisime lakke projetseeritavat installatsiooni. Päris asjalik teema ja soovitan huvilistel seda vaatama minna ning täitsa tasuta saab 😀 😀
Käisime nautisime veel kirikutornist vaateid ümbrusele.
Uurisime torni erinevatel korrustel olevat muuseumi. Seal oli üks põnev makett erinevate kindluste asukohaga. Osades neist olen käinud aga osadesse tuleb minna esimesel võimalusel. Praegu Venemaal käiguga vähe jura, ei viitsi pärast garantiinis istuda.
Käisime uurisime põgusalt ka Narva Veneetsiat. See kujutab endast hiigelsuurt garaažikooperatiivi Narva veehoidla kanalite ääres aga neis ei hoita mitte autosid vaid hoopis veesõidukeid. Ja tundub, et neid siin ikka on ja mitte vähe. Tuleb siin suvel pikemalt luusida.
-
Rakette uurimas
Talvel sai siin luusitud, nüüd aeg sügisel ka luusida. Vähe lihtsam turnida kui talvel libedaga.
Natuke selle baasi ajalugu ka. Asusid siin R-12 tüüpi raketid ja neid teenindav diviis ca 2500 – 3000 mehega. Neid metsades asuvaid raketibaase nimetati suurtükiväe divisjonideks ja kohalikel elanikel polnud aimugi rakettide olemasolust. Need raketid olid võimelised lendama 2000 kilomeetri kaugusele kandes termotuumalõhkepead kas võimsusega 1 või 2,3 megatonni.
Territoorium, kus paiknes divisjon, oli ümbritsetud kahekordse okastraataiaga. Kahe aia vahel oli kõrgepingevooluga ühendatud traatvõrk. Kui inimene või loom puudutas aeda, hakkas tööle signaalsüsteem, mis näitas kokkupuute kohta. Väravas olid kuulipildujapesad. Territoorium oli jagatud eri tsoonideks. Esimeses tsoonis olid valvemeeskonna ja ohvitseride tööruumid, staap, laskemoonalaod, autokütuse maa-alused mahutid, garaažid. Ohvitserid elasid Rakveres sõjaväele mõeldud linnaosas.
Teises tsoonis olid sõdurite kasarmud, saun, pesumaja, söökla, klubi, katlamaja, elektrijaam. Majandusõuel olid toidulaod, garaažid, masuudihoidla.
Lahingutsoon – kõige tähtsam. See oli omakorda eraldatud teistest tsoonidest. Lahingutsoonis oli raketi erikütuse hoidla, montaaživäljak, rakettide ja nende teeninduse angaarid, stardiväljakud. Ühes divisjonis oli 4 raketiangaari. Kahe raketi jaoks oli üks angaar ja üks stardiväljak. 6 raketti said vajaduse korral kohe startida, 2 olid reservis. Raketid seisid angaaris ratastega alustel horisontaalasendis. Raketi pikkus koos lõhkepeaga oli 22, 1 m. Hoidlas pidi olema nii suvel kui talvel ühtlane temperatuur +4 ja niiskus. Püsiva mikrokliima saamiseks töötas automaatne ventilatsioonisüsteem. Soe õhk tuli angaari katlamajast torude kaudu.
Siin metsades on veel teine baas ka… Kadila. Nii Rohu kui Kadila baasid olid olemuselt ühesugused, kuid siiski väikse erinevusega. Ainult Rohus oli mõlema divisjoni jaoks tuumalõhkepeade hoidla, lasketiir ja sigala.
Kui baas tühjaks jäi, kasutati olemasolevad hooned ära ehitusmaterjalina nii kolhooside kui eraisikute poolt. Rohu baasi territooriumil on peaaegu terved 5 angaari: 2 tuumalaengute hoidmise, 2 raketi- ning neid teenindav angaar. Viimase seinal ilutseb praegugi Lenini pildiga „maal“. Raketiangaaridest esimese juurest viib tee stardiväljakule. Ühes hoidla-angaaris on näha tuumalaengute hoidmise ruumi massiivne uksepiit (ka rüüstatud), mille külge kinnitus omal ajal poole meetri paksune uks.
Ükspäev vaatan üle ka Kadila baasi.
-
Rakvere vallimäel
Möödasõidul põikasime jalga sirutama Rakvere vallimäe vabaõhukeskusesse. Mõnda aega tagasi sai siin käidud ja mõtlesin, et midagi uut lühikese ajaga siin juurde tehtud ei ole. Aga ennäe värki vabaõhufoorumis oli hologrammina juttu puhumas Üllar Saaremäe. Hologrammi pildistada muidugi paras seesamune…. ainult triibud jäävad peale 😉 missiis, et tegelikkuses oli elusuuruses Üllar 😀 😀 Aeg oli juba piisavalt hiline, et linnusesse enam ei saanud ja pole hullu ka, seal juba käidud küll ja küll.
Paar klõpsu veel ilusast päikeseloojangust vallimäel ja edasi kodupoole.
-
Kalatrepi ehitus
Ükskord möödaminnes käisin vaatamas kuidas kalatreppi ehitatakse. Saadakse teha küll kui vähegi viitsitakse. Muidu käib ikka mingi hull vigin, et kõik tammid ja värgid vaja lammutada ja kalatreppe pole võimalik ehitada 😀 😀 Mind alati hämmastab asja juures see, et hull ving on kolme kala kudemise pärast aga aastakümnete jooksul tekkinud elukeskkond mudas…. tuhanded teod, molluskid, järvekarbid jne.. ei koti kedagi. Kuidagi väga kallutatud on see asi ja tundub, et enamus neid “looduskaitsjaid” ei tea tegelikult loodusest midagi. Ühe “päästmise” nimel hävitatakse pimesi tuhandeid. Lammutada ja hävitada on muidugi lihtne aga mis hinnaga…. See on nagu see “aita konn üle tee” Aga kust te teate, et konn tahab üldse üle tee minna… Konn pole memmeke kes seisab tee ääres ja palub möödaminejaid aidata tal teed ületada. Tormatakse fanaatiliselt pesast “välja kukkunud” linnupojakest päästma süvenemata sellesse kas ta ikka on pesast välja kukkunud ja vajab päästmist. Huvitav, et pole veel selle peale tuldud, et võiks kampaania korras kinni püüda kõik need rändlinnud kes inimeste söötmismaania käigus lõunasse lendamise asemel siia jäävad. Paneks puuridega lennukile ja viskaks nad soojale maale ära. Mitte, et ma nüüd miski looduskaitse vastane olen aga kõike asja tuleb ikka mõistusega teha. Liigne agarus looduses võib kasu asemel hoopis kahju tuua.
