-
Narvast Narva-Jõesuusse.
Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.
Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis.
Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.
Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.
Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.
Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.
No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.
Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.
Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.
Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.
-
Lahemaal luusimas
Eks siinsamas koduümbruseski ole veel avastamata kohti küll ja küll. Muuksi linnamäel ja hundikangrutel sadu kordi käidud aga sealsamas lähedal Turje keldris on veel käimata. Üks pesakast hakkas silma mida ilmselt oli rähn üritanud oma korteriks sebida 😉
Sinna muidugi suht s… minna ka. Üle eramaade minek ja seal on üks lahtiselt hulkuv koer, kes tahab vahel tüli norida. Päris head vaated on sealt klindiservalt ümbrusele. Vikuajal oli ilmselt meri siinsamas klindi all.
Turje kelder on Lahemaa neljas juga, vee langus on siin ca 4 meetrit. Juga on natuke eriline seetõttu see langeb alla liivakiviastangult. Enamus jugasi laskuvad paekiviastangult. Joa all on väike koobas mis eemalt meenutab keldrit sellest ilmselt ka nimi. Kuigi teadjamad räägivad, et nime on juga saanud klindil asuva Turje talu järgi.
Koopa kohta liigub rahvasuus palju legende, see olnud Vanapagana viinakelder. Vee asemel nirisenud kaldast viin, millega imekaunid sortsineiud äritsesid 😀 😀
Tuuritasime veel veidi ringi ja uurisime kohalikku rannaelu. Õige mitmeid paatidest tehtuid varjualuseid kohtas sealmail.
-
Jõhvi kindluskirik
Mõnda aega tagasi kolasime siin kirikus aga kahjuks ei õnnestunud kohe kuidagi muuseumi ega krüpti näha vaatamata helistamisest kõikvõimalikele asjaosalistele. Kuigi siis pidi veel muuseum töötama suvise graafiku alusel. Nüüd siis uuel katsel, aga kuna talvehooajal on muuseum lahti ainult ettetellimisel üritasime aega kokku leppida. Ennäe imet peale paari kõnet õnnestuski aeg kokku leppida 😉 Tegime oma muud asjaajamised ära ja vedasime end kokkulepitud ajaks kohale. Meid juba oodati rõõmsalt. Kirik ise kinni aga muuseum ilusti meie päralt, asub see kiriku altarialustes võlvkeldrites, mida kirikuga ühendavad kitsad müürikäigud.
Muuseumiga tutvumist alustasime tagant ettepoole 😀 Tagumine ruum on taastatud keskaegse krüpt-kabelina. Krüpt oli keskajal asukohaks reliikviale, millest otsisid tervendavat jőudu kirikusse saabunud palverändurid. Krüpti altarist vasakul asuv salapärane nelinurkne nišš võiski kunagi olla keskaegse kiriku reliikvia asupaigaks. Praegu on seal kiriku kõige hinnalisem ese – XVII sajandist pärinev hõbedast armulauakarikas. Krüpti on veel mosaiigid “Pantokraator” ja “Neitsi Maarja”. Põrandas klaasi all näeb ka mõõka ja muud põnevat. Kahju muidugi, et krüpti põrand on tänapäeval kaetud kiviplaatidega algse muldpõranda asemel.
Nüüd siis muuseumi esimesse ja ütleks, et kõige põnevamasse ruumi. Üldjuhul olen selliste pisikeste muuseumide puhul üsna skeptiline kuna midagi erilist neis tavaliselt peale kohalikku eluolu tutvustava voki, kapa ja vikati eriti pole. Aga siin pisikeses saalis asuvas paaris vitriinis oli asju mida isegi suurtes muuseumides sellise kogusena ei näe. Tavaliselt koguvad sellised eksponaadid kahjuks tolmu arhiiviriiulitel mitte näitusesaalides. Siin asub kiriku makett Liivi sõja eelse kujul – kaitserõduga ümbritsetud kindluskirikuna. Liivi sõja traagilistest sündmustest ja kiriku tekkelugu seletavast kahe venna legendist jutustab kogu keldri otsaseina kattev klaasimaal. Igas vitriinis on praktiliselt arheoloogilised leiud mis on pärit Jőhvi ja Lüganuse kihelkondade muistsete ülikute ning sőjapealike haudadest. Erilist tähelepanu väärivad Eesti vanimad raudesemed, mis leiti Jäbara kalmetest ja ka Alulinna ohvrileiud. Ühesõnaga see on üks selline muuseum kus soovitan kõigil käia, näete ikka natuke pärisasju ka.
Kui muuseum uuritud lubati meid kirikusse kah. Sellest kirikust olen juba varem kirjutanud. Aga midagi uut sain jälle teada 😉 Kohe altari kõrval on uks mille kaudu saab müüri sees oleva käigu kaudu alla muuseumi 😉 Kirik on ainulaadne Baltikumis oma kahe oreliga, tegelikult on tänapäeval seal isegi 3 orelit 😀 😀 Vitraaž on siin ka päris muljetavaldav ja tehtud Peterburi kunstnik Anatoli Pelipenko poolt. Olen Piiteris isegi tema töökojas käinud.
Sai isegi kiriku tornis käidud kellavärki uurimas. Tulevikus on ehk torni vahekorrustel ka muuseum. Kiriku vanim kell pärineb 1727 aastast ja kellal olevast tekstist selgub, et see on pühendatud krahv Wellingi ja Johanna Margaretha von Tiesenhuseni mälestusele.
-
Narva Hermanni linnust vallutamas.
Narvas ikka vahel korraldatakse ühtteist põnevat. See aasta muidugi viirusepaanika pärast enamus asju ära jäänud. Tulebki natuke vanu asju meenutada. Kahju muidugi, et teised ajastukohased linnused pole vedu võtnud ja samalaadseid üritusi ei korralda. Narva on ainuke suurem tegija selliste ürituste korraldamisel. Vahel harva Rakvere või Kuressaare teeb ka mõne samalaadse aga näiteks Haapsalu paneb pidurit selliste asjadega ikka täiega. Narva on tegelikult ka linnuse ja bastionite restaureerimisega päris edumeelne.
Peale väikest tseremooniat ja manöövreid läks lahinguks Petsi ja Karla meeste vahel.
Tulevärki oli ikka korralikult. Soovitan kõigil keda vähegi ajalugu huvitab selliseid üritusi väisata. Peale lahingut saab tavaliselt osalistega koos pilti teha ja relvi katsuda 😉
-
Jälle Sillamäed avastamas.
Siin sel aastal juba mitu korda käidud ja igakord midagi uut uuritud millest varem miskit ei teadnud. Seekord viskasime pilgu peale kohalikule joale. Langevoja juga on Sillamäe servas ja siin on ka RMK lõkkekoht. Joal on 2 astangut 1,5 ja 4m kõrgusega. Joast allpool voolab oja päris suures kanjonis, sinna turnima ei viitsinud seekord minna. Oja ise on allikatekkeline ja pidavat vahel isegi ära kuivama. Huvitav on see, et kohalikud nimetavad seda Sorro koseks 😀 😀 väga omapärane nimetus.
Kui juga uuritud tuleb ikka promenaadil ka käia 😉 Ootan põnevusega millal promenaad lõplikult valmis saab. Praegu ehitatakse usinasti kaldapealset promenaadi. Sinna tuleb joru värvilisi purskkaeve jne. Tuleb kätt pulsil hoida ja aegajalt möödaminnes uurimas käia.
-
Rohu raketibaas
Sõbrale oli vaja paar vidinat ära viia aga mis sa ikka tühja sõidad 😉 väike tripp kulub marjaks. Kummaline sügis on sel aastal, tavaliselt nii hilja ei näe enam ühelgi põllul massiliselt moone õitsemas… Mõni põld lausa punetas neist. Ja veel midagi uut hakkas silma. Viimati nägi vene ajal suuri põhukuhjasid põlluservas. Nüüd hakkas neid silma õige mitmeid. Tattidena sai sellistes küll ja küll hullatud ja käike uuristatud 😀 😀
Põikasime korra Vao tornlinnuse juurest läbi. Sinna muidugi ette helistamata sisse ei saa aga üks huvitav asi jäi silma. See tornlinnuse kõrval olev maja on suht uus silikaadist ehitis aga….. Huvitav, mille müüridele see ehitatud on?? Maja taga august paistavad päris põnevad võlvkaared… Peab ükspäev uurima seda värki.
Edasi põikasime läbi Rohu raketibaasist. Sai siin mõni aasta tagasi luusimas käidud. Siin sellest natuke juttu ka. Huvitav, et siia vahepeal kohalike poolt risu polegi juurde veetud aga samas on kadunud kõik infotahvlid mis siin varasemalt rakettide kohta olid.
-
Sillamäe
Mõnda aega tagasi alles sai siin luusitud kogukonnatripi raames. Aga ega siis polnud siin pikalt aega laiata ja vaatamata jääb orgunnitud tripi ajal niikuinii kindlasti palju. Ekskursioone selleks tehaksegi, et saaks maitse suhu 😉 siis tahad uuesti minna. Nii ka Sillamäega, pealtnäha pole siin midagi erilist peale nõukaaegse “numbrilinna” kuhu pääses ainult erilubadega. Kõik ilmselt on kuulnud sellest siinsest kuulsast promenaadist aga muus ei teata midagi. Siin on tegelikult paar muuseumi ja juga ka 😀 😀 Kui promenaadil tiir tehtud suundusime kohalikku muuseumi uurima. Mõtlesin, et mis ta siin niiväga ikka on…. selline pisike külamuuseum paari eksponaadiga.
Muuseum oli väike kahekordne maja kortermajade vahel pargis. Aianurgas vedeles Volots ja nõuka vapp 😉 Need nagu polnudki muuseumi aukohal 😀
Aga tegelikkuses oli muuseum ikka väga kõva teema, vaadata sitaks ja täitsa tasus minna. Ühes toas oli see kinnise linna ja Silmeti teema siis natuke tüüpilist 50-ndate eluolu.
Nats ka sõja mudru, mida sealkandis vedeleb ilmselt siiani iga põõsa all. Isegi üks kuulivest oli ekspositsioonis, huvitav palju neid reaalselt sõja ajal kasutusel oli…
Natuke vanemat talukraami ja üks äge jalgratas. Muidu nagu polegi see ratas eriline aga tsekka sadulat 😀 😀
Ja ühes saalis oli päris kõva kohaliku geoloogi erakogu näitus. Kõikvõimalikke kive ja värke oli siin ikka nii, et anna olla. Kõik ilusti nummerdatud ja nimed juures. Vot siia tuleks saata kõik need kivikeste müüjad siis teavad ise ka mida tegelikult müüvad.
Teisel korrusel oli päris äge raadiote ja telekate püsinäitus. Nii mõnigi riistapuu oli kunagi omalgi olemas. Teises saalis olid nukuvankrid ja nukud aga see näitus oli läbi saanud ja juba peaaegu kokku korjatud. Siin muuseumis läks meil ikka õige mitu tundi. Teise muuseumi jaoks ei jäänudki aega. Huvitav oleks muidugi näha kuidas pommivarjend säilinud on 😉 Ühesõnaga teine muuseum ja juga jäävad järgmiseks korraks 😉
